Browsing Tag

raamatud

kriminaalset juttu veidi

23. veebr. 2016

Ei-ei, politseiga pahuksisse läinud ma pole (veel), juttu tuleb hoopis paarist krimiromaanist, mida Fabulast lugenud olen. Maailmalõpupõnevike kõrval on krimkad  ühed mu lemmikutest, sest mulle meeldib, kui pea terve teose vältel on tegevust, saladusi, saladuste lahendamist, hirmuvärinat..

Esimesena tahaksingi tutvustada raamatut nimega “Mesilõks”, mille autoriks on Unni Lindel. Kuigi (nagu paljude krimkade puhul) on tegu järjeraamatuga ehk tegelased on korduvad, ei ole see loo arusaamise juures kuigi oluline.

Lugu ise on äärmiselt põnev, sest lisaks ühele pealiinile, on ka palju pisikesi teeotsi, mille saladusi on vaja lahti harutada. Põhiline on aga see, et seitsmeaastane poiss kaob jäljetult. Natuke aega hiljem aetakse noor lätlanna autoga alla. Ei kulu palju aega, kui avastatakse, et need sündmused on omavahel seotud.

Lisame siia kompotti hirmuäratava vanaproua, kes nägi poissi viimasena, lätlanna noormehe, kes nagu varjaks saladust, viimase ema ja vanema venna (kelle peas ka kõik korras pole), naabriplika ja tema sõbranna, kes parajasti on täpselt sellises lollis pubekaeas, kus ei kardeta mitte midagi ja vesi neile põlvini, võõrtööjõu (ära)kasutamise ning uurijate endi sassis dünaamika ning kokkuvõttes on üks tegevust täis krimka.

Mulle väga meeldis, kuidas lisaks (oletatavale) lapseröövile ja mõrvale, oli suur rõhk ka lapsepilastusel. Või.. ma ei saa öelda, et see meeldiv teema oleks, aga hea, et tähelepanu pöörati just teismeikka astunud tüdrukute mõttemaailmale. Kuidas neile tundub, et vanemad on lollid ja nemad nii targad-seksikad-täiskasvanud ning saavad kõigega hakkama. Või kui kerge on neid samu lapsi osta ära meigi või kutsikatega keldris.. (vanim trikk raamatus vist). Lisaks tegi asja kuidagi reaalsemaks see, et kohati oli lisatud ka selle pilastaja vaatenurk, kui ta tüdrukuid meelitas, tema minevik ja kuidas ta noh.. sündis sellisena.

Loo juures oli huvitavaks asjaoluks ka see, et ükskõik, kuidas te arvate, et see lugu lõppeb- see ei ole nii. Üks põhiliinidest on jah juba alguses aimatav, aga see teine… ilus ja korralik krimkale kohane twist.

Mis nii põnev aga polnud, oli uurijate omavaheline kemplemine. Põhivend oli natuke aega puhkusel olnud ja tagasitulles avastas, et tema teadmata oli osakonda tööle võetud üks naine, kes kõigile teistele meeldis, ainult talle mitte. Nende omavaheline jonn muutus juba alguses igavaks. Üks ei saanud üle sellest, et tema ei saanud tööle võtmise otsustamise juures olla, teine aga ei osanud meeskonnatööd teha ning tahtis end iga hinna eest tõestada. Get a grip, folks!

Raamatuna soovitaksin seda kindlasti- äärmiselt palju põnevaid (ja kummalisi) tegelasi, palju saladusi ja ootamatu lõpplahendus!

IMG_6240
Kui olin endale Fabula äppi alla tõmmanud, siis ühed esimesed teosed, mida lugesin, kuulusid Lars Kepleri sarja. Siinkohal pean natuke Britiga nõustuma, et need ei olnud nii verdtarretavad ja õudsed, kui lubati, aga sellest hoolimata olid need äärmiselt põnevad ja tempokad.

“Hüpnotisöör” ehk esimene osa algab väga hoogsalt. Polnud sissejuhatusest juttugi, kui juba leiti mehe surnukeha ja avastati, et pea terve ta pere oli konkreetselt ära hakitud. Perepoeg jäi raskete vigastuste kiuste ellu ning vanim tütar oli jooksus. Et narkoosi all olevast poisist mingigi info kätte saada, kutsub uurija Joona Linna appi hüpnotisööri. Saadud vastused on veidi kõhedad ega näita poissi just kõige paremast küljest. Kuna hüpnotisööril oli minevikus päris suur jama oma “ande” tõttu olnud, kistakse praeguse juhtumiga vanad haavad lahti. Ja kui te arvate, et pere mõrvanud isiku otsimine on põhiliin, siis eksite rängalt, nagu minagi eksisin :D

Hüpnotisööri poeg röövitakse ning selleks, et ta elusana tagasi saada, peab ta veel rohkem oma minevikus sobrama. Sessioonid haigete patsientidega, naise petmine ja hilisem avalik alandus. Päris palju raamatust ongi minevikuvormis, süvenedes põhjalikult hüpnotisööri elule.

Kõrvalteemana oli sees ka alguses tapetud pere vanima lapse leidmine, tema kaitsmine ning ellu jäänud poeg. Okei, see oli üsna tähtis osa raamatust, aga ma ei leia, et see oleks kõige olulisem olnud. Lisaks veel hüpnotisööri abielu vaikne lagunemine, ta naise isa (kes oli endine politseinik) kaasamine, noorte “gängisõjad” ja uurijate omavaheline suhtlus.

Abielu lagunemine oli mu arust nii.. halenaljakas. Ma ei mõtle siin seda petmist, aga umbes KÕIK olevikumured oleks neil saanud lahendada vaid rääkimisega. A’la kuidas haiglas võttis mehe telefoni vastu naisarst (arvas, et Joona helistab) ja siis mees pärast vaikis, kui naine teda armukese pidamises süüdistas. Naise isa kaasamine oli ka omaette ooper. Lihtsalt erru läinud kõva mees, kes loobus lapselapse pärast absoluutselt igast läbimõeldud sammust või väljaõppest.

Selle konkreetse teose juures meeldis mulle väga just see patsientide kasutus ning nende taustalood. Mind väga huvitab, miks osade inimeste mõistus ei tööta nii, nagu peaks. Et mis on selle põhjuseks- on nad nii sündinud, on neid nii kasvatatud, on neid muutnud mingi oluline sündmus? Kahju oli ainult sellest, et kõikide patsientide tausta teada ei saanud..

Mulle meeldis ka uurijate-kontoripoole omavaheline suhtlus. Mõnus lõõpimine, aga samas oldi väga asjalikud. Joona Linna tegelaskuju oli super. See “ma-tean-nagunii-kõike-mul-on-alati-õigus” suhtumine meenutas natuke dr. House’i, aga sobis raamatusse hästi. Kui võrrelda näiteks “Mesilõksu” meeskonnaga, on Lars Kepler siin paremat (kirja)tööd teinud.

Mis veel mulle silma jäi, oli see, et raamatus (tegelikult kõigis Kepleri-sarja teostes) on põhimõtteliselt kaks kulminatsiooni- alguses ja lõpus. Ma olen harjunud sellega, et terve raamat ehitatakse üles ja siis saabub lagi. Kepleri romaanide puhul on pea kõigis mingi üks suur teema, mis saab kulminatsiooni ja siis tuleb mängu hoopis teine ja pikem süžeeliin. Näiteks “Hüpnotisööri” puhul oli olukord niiii põnev ja kui tekkis tunne, et noh, raamat läbi, hakkame asju kokku pakkima, oli mul loetud ainult 23%… :D Tundubki, et teiste krimkadega võrreldes pühendatakse kurjategija kättesaamisele väga palju aega (ja lehti). Näiteks teine kulminatsioon oli see, kui saadi teada, kes poisi röövis ning siis oli päris pikk lõpp sellest, kuidas see poeg ka ära päästeti.

Teine osa on “Painajalik leping”, mis minu hindamise järgi on ilmunud Kepleri teostest nõrgim. Mitte, et see poleks põnev või huvitav olnud, lihtsalt tegevust tuli kohati liiigagi palju. Ja siinkohal see lõpu venitamine ei tulnud üldse kasuks. Okei, tulid huvitavad faktid välja, aga kogu see laevadega tagaajamine ja hilisem tulevahetus oli liiga.. filmilik. Ma olen ise harjunud krimkadega, kus saadakse teada, kes mõrvar, ta arreteeritakse ja… kõik :D

Aga ei, “Painajalik leping” oli ka tõesti põnev. Seda enam, et kõik algas juba saladustega- mees poos end kõrgete lagedega toas üles..aga polnud ühtki tooli ega midagi, kuhu peale oleks ta saanud astuda, et konksuni ulatada. Kaldasse sõitnud lõbusõidulaevalt leiti noore neiu surnukeha, kes oli uppunud.. aga mitte merevette. Salapäraseid juhtumeid tõttas lahendama Joona Linna!

Nagu öeldud, siis on siis tegevust kõvasti rohkem. Ka selle teose puhul arvasin, et oi, lõpp juba paistab, kui tegelikkuses oli loetud alla poole… Lisaks sellele, et Joona ennastunustavalt kurikaelte jälgi ajab, on eelmainitud laevalt põgenema pääsenud kaks noort, keda ajab taga palgamõrvar. Samal ajal otsitakse end üles poonud mehele (kes oli päris tähtis nina) asendajat, kes kirjutaks väga tähtsale lepingule alla. Kuna seda allakirjutamist sunnitakse täiega peale, hakkab asetäitja viivuks kahtlema, kas tegu ikka õige asjaga.

Kõrvalliinidena on veel sees poodud mehe asendaja (andeks, ma ei mäleta ta nime) elu suures majas oma venna ja.. alaealise lapsega. Midagi.. pedofiilset sellest pole, kuigi enamik ühiskonnast vaidleks vastu. Tüdruk on lihtsalt väga väga usaldava loomuga (mida paljud ära kasutavad) ning mehel sügavad unehäired. Kunagi nooruses oli ta olnud andekas viiulivirtuoos (võiks isegi öelda, et geenius), kuid traumeeriva sündmuse tõttu jättis ta muusika. Tema teadmised tulevad aga hiljem kasuks, et viimane pusletükk oma kohale asetada.

Seda teost on natuke keeruline kirjeldada, ilma et lõppu ära annaks, aga ühesõnaga.. lõpus tuleb mängu mees, kes.. noh, mängib jumalat. Lubab vastuteene eest anda sulle kõik, mis tahad. Kui vastu ei võta või tahad kunagi hiljem loobuda… siis on targem end üles puua. Mida üks tegelastest ka tegi. Sest tagajärjed on õõvastavad. Võiks öelda, et isegi lepingule alla kirjutamisega ei olda omadega päris mäel, sest su südamesoovi täide viimine tehakse põhimõtteliselt lähedaste arvelt.

“Painajalik leping” pole täis nii palju ootamatuid pöördeid, küll on aga palju erinevaid liine, mis omavahel lõpuks põimuvad. Lisaks võib öelda, et tegu on sarjast kõige reaalsema raamatuga. Ma ei ütlegi, et mõrvu ja tapmisi muidu maailmas ei toimu, aga selles teoses arendatav teema on eriti praeguses ühiskonnas üsna kuum teema. Põnev! Ja kõige põnevam on loomulikult see, et lõpus mainitakse Eestit!! :D

Järjekorras kolmas on “Tuletunnistaja”. See oli jälle natuke my cup of tea, sest osaline tegevus (ja ka mõrv) toimus peaaegu, et hullumajas (tütarlaste kinnine hoolekandeasutus) ning päris palju oli juttu erinevatest tüdrukutest, kes polnud mõistusega just kõige paremas suhtes.

Üks tüdrukutest tapetakse julmalt ning mõrvatakse ka öösel asja uurima läinud komandant. Jällegi segab end asjasse Joona Linna, kuigi sel korral teda väga appi ei taheta. Ilmselt seetõttu, et ta astub paljudele oma suhtumisega kandadele. Ta pole ülbe ega kuidagi viisi ebameeldiv, aga samas on ta väga enesekindel ja kõiketeadev. No keda ei ajaks närvi, kui tuleb mees, kes teatab, et tema teab kõike kõige paremini ja sa teed oma tööd valesti :D

Ühesõnaga, tüdrukud ei räägi midagi, mida nad võisid pealt näha või kuulda ning üks neist on hoopis põgenenud. Oma põgenemisteel röövib ta auto, kus tagaistmel väike poiss. Nende jälgede ajamine ja üles leidmine on teema number kaks. Põhiliselt seetõttu, et arvatakse, et põgenenud tüdruk ongi mõrvar.

Nagu Keplerile kohane, on ka seegi raamat tuubil saladusi ja põnevust. Näiteks rikas daam, kes oli põgenenud neiu ajutine kasuema või naine, kes teeskleb meediumit. Viimane osutub tegelikult oluliseks võtmeks saladuse lahendamisel. Kuigi alguses tundub, et ta on lihtsalt meeleheitel ja raha vajav naine, kes teeskleb surnutega ühendust võtmist, on korraks ka hetk, kus tuleb välja, et võib-olla ta nii väga ei teesklegi. Lõpus siiski on ta “nägemustele” väga loogiline selgitus.

Kuigi paljud tavalised krimkad keskenduvad rohkem just kuriteole ja selle toimepanijale, on Kepleri romaanides sees ka ühiskonna valupunktid. Selles konkreetses teoses näiteks kasuperede käitumine ja laste süsteemi sattumine-nende solgutamine. See on ka ainus teos, mille lõpu (või õigemini tapja) ma ära arvasin. Sest pole just väga loogiline, et mees, kelle naine tapetakse, hakkab kaks päeva hiljem semmima ja kodu mängima juba uuega :D

Neljandaks ja viimaseks seni eesti keeles ilmunud teoseks on “Uneliivamees”. See on kõigist eelnimetatutest minu jaoks kõige.. hirmutavam ja põnevam.

Ma pole seda eelnevalt maininud, aga hästi palju on sees ka Joona Linna elu. Esimestes mitte nii palju, aga iga raamatuga järjest rohkem. Kuigi teoseid annab väga vabalt lugeda ka eraldi või ükskõik, mis järjekorras, siis just see konkreetne osa keskendub suuresti Joona Linnale.

Nimelt tehakse eelmiste osadega meile selgeks, et mehe naine ja tütar on surnud. Väikesed vihjed siin-seal aitavad mõista, et võib-olla polegi nii. Ja selgubki tõsiasi- kui Joona ja ta tollane partner Uneliivameest ehk Jurek Walterit taga ajasid ja kinni püüdsid, sattusid nende pered ohtu. Partneri perekond rööviti ning kartes sama, saatis Linna oma naise ja lapse minema, teeseldes nende hukkumist autoõnnetuses.

See oli koht, mis mind juba veidi häiris. Just see, et võeti neile sarnased surnukehad ning esitati siis Joona perekonnana. Samal ajal, kui teine mees südantlõhestavalt oma naist ja tütart otsis… Not cool, Joona!

Ühesõnaga. Jurek oli selline mees, kes röövis inimesi ja mattis nad maha. Ta üritas neile küll hapnikusüsteemi ehitada, et nad elus püsiks, aga osad siiski surid. Just nii jäigi ta vahele, kui ta kaevas üht oma ohvritest (kes oli veel elus) üles. Ta paigutati kinnisesse osakonda. Sellest hoolimata kardeti teda väga. Kes temaga vähemalgi määral suhtles, leidis hiljem oma lõpu.. mis oli eriti müstiline, arvestades, et ta oli põhimõtteliselt ööpäevaringse jälgimise all. Nagu.. mida kuradit ta ütles siis, et see nii mõjus, eks.

Raamatu alguses on tähtsam tegevusliin aga hoopis teine. Nimelt peab üks kuulus kirjanik hulle pidusid, et unustada oma südamevalu. Aastaid tagasi läksid kaduma nii ta poeg kui ka tütar. Aga oh imet- raudteerööbastel leitakse kõndimas kõhetu ja verine noormees, kes juhuslikult.. ongi ta poeg! Teda on aastaid koos õega kinni hoitud ning nüüd pääses ta põgenema (võiii hoopis vabastati?) Joona on kindel, et tegu on endiselt Jureki tööga, et tal ongi abiline, nagu ta kõik need aastad kahtlustas.

Et mehelt infot saada, saadetakse osakonda patsienti mängima üks politseinikest- imeilus naine. Temast on tegelikult ka varasemates osades juttu, selline meeldivalt positiivne tegelane, kes toob välja jälle ühe valukoha- kuidas suhtutakse naisuurijatesse/politseinikesse süsteemisiseselt.

Kordan end nagu rikki läinud käokell, aga ka selles teoses on huvitavaid pöördeid ja põnevaid kõrvalliine. Näiteks vägistajakalduvustega valvur või Venemaa salamaffia. Samas kõik seob terve loo mõnusaks tervikuks.

Lõpplahendus oli.. kohati ootamatu, aga samas veidi etteaimatav. Väga põnev oli teada saada, miks kogu see röövimistejada ette oli võetud ning kui täpselt kõik planeeritud oli. Samas oli huvitav lugeda rohkem ka Joona Linna tegelasest ja tema sõpradest-töökaaslastest.

Kõige enam tekitas minus aga põnevust raamatu lõpp ja uue (“Stalker”) teose sisututvustus.. Ära pulli nüüd, Joona!

Oma väga väga v ä g a pika postituse kokkuvõttes ütlen, et soovitan kõigile krimkafännidele ülalmainitud teoseid. Kõik on olemas, mida ühelt põnevalt müsteeriumilt oodata võiks. Jah, eks neil ole ka oma head-vead, aga minul läks lugemine igal juhul nii kiiresti, et ei jõudnud telefoni käest panna enne, kui raamat läbi :)

kolm raamatut

20. jaan. 2016

Tuleb tõdeda, et kasutades Fabula raamatu-äppi, läheb lugemine ikka kordades kiiremini. Ma arvan, et asi on selles, et jääb ära see raamatukogus käimine ning uue teose saan valida kahe näpuliigutusega. Jaanuari algusest saadik olen äppi kasutades lugenud lõpuni üheksa raamatut, pooleli on hetkel viis.

Praegu tahaksin teha kiired ülevaated kolmest pigem noortele suunatud raamatust, hoiatan ette, et võin midagi ka ära spoilerdada. Üritan seda mitte teha, aga kui juhtub, siis noh.. olete hoiatatud. Esimeseks on Gayle Formani teos “Kui ma jään”. Ma arvan, et see ilmselt on osadele juba tuttav, sest peaosas Chloe Grace Moretziga on sellest tehtud ka film (“If I stay”)

IMG_5338
Lugu ise on üsna traagiline ja kohati natuke õõvastav. Mitte niivõrd tüüpiline, aga siiski ideaalne perekond otsustab lumepäeva (mil koolid on kinni) tähistada väikese väljasõiduga. Täiesti ootamatult juhtub nendega autoõnnetus ning neljaliikmelisest perekonnast jääb ellu vaid üks, vanem laps Mia. Tema langeb õnnetuse tagajärjel koomasse, kuid on “olemas” nii-öelda hingena, kes näeb ja kuuleb kõike, mis toimub. Mial on valida, kas jääda, teha läbi raske taastumine ning elada edasi ilma oma perekonnata… või minna edasi.

Mulle meeldis, et rõhk polnud niivõrd Mia sisemisel heitlusel, vaid ka minevikusündmustel, mis aitasid lähemalt tundma õppida teda, ta vanemaid ning noormeest. Mia oli andekas tšellist, noormees mängis üha popularsemaks saavas bändis ning tüdruku vanemad olid endised punkarid. Samas oli nii rusuv lugeda rõõmsaid ja naljakaid juhtumeid, kui teadsid, et tegelikult on mälestuste peategelased surnud…

Veel oli super muusika kasutus. Algusest peale tehti selgeks, kui olulist osa Mia elust täidab muusika. Lisaks olid ta vanemad ja noormees muusika-armastajad, seega olid igasugused laulud ja palad nagu rusikas silmaauku. Paljudes teostes on mindud seda teed, et öeldakse küll, et mingil X asjal on peategelase elus määrav roll, aga samas sellest ei kirjutata üldse.

Miks ma alguses ütlesin, et lugu on kohati õõvastav? Õnnetus toimub kohe alguses ja kuigi ma teadsin seda ette, siis lugemise ajal saadud minišokk kummitas terve raamatu aja. See, kuidas ta kirjeldab oma vanemate surnukehi, kuidas ta saab teada oma väikevenna surmast. Vahel mingit suvalist kohta lugedes tuli see kõik meelde ja siis lihtsalt pidin raamatu käest panema ja korraks sellele kujutluspildile mõtlema. Kõlab äärmiselt dramaatiliselt, aga mu süda muutus iga kord nii raskeks.

Raamatus oli Mia noormehel, Adamil, täita päris tähtis roll. Lisaks nendevahelisele armastusele ja tulevikuplaanidele, oli kuti tegu just see, mis pani Mia lõplikult otsustama. Vaieldamatult kõige kurvem koht oli Mia vanaisa väike kõne talle, kui ta koomas oli. Kõik teda külastanud inimesed palusid tal ikka jääda ja võidelda ja elus püsida, aga vanaisa (kes muidu oli väga sõnaaher), ütles väga liigutavalt ja kuidagi tõeliselt, et ta võib minna. Et ta ei pea võitlema, vaid sellest pole midagi, et ta saab aru, kui Mia ei tahagi ärgata. See oli vist ka ainus kord, mil ma lugemise ajal paar pisarat valasin.

Selle raamatuga on nii, et ma ei pea seda mingiks tippteoseks või ülimalt heaks looks.. sellel on oma vigu, osad tegelased on väga üheülbalised ning olgem ausad, lõpp on põhimõtteliselt ettearvatav. Kohati häiris kogu see klišeelikkus ning Mia ideaalne elu ideaalsete vanematega. Okei, see oligi selleks, et näidata, mille ta on kaotanud, aga  kuigi ta vanemad olid lahedad ning ma nautisin nendest lugemist, tundusid nad natuke ebarealistlikud.  Päris mitmes kohas oli kirjutatud, kuidas käituvad erinevad inimesed, kes selle õnnetusega kuidagimoodi seotud olid, aga mulle tundus, et seda jäi natuke väheks. Samas õige ka, sest pearõhk oli siiski Mial, aga miskipärast veidi segas, et kõik teised olid nii tahaplaanile jäetud.

Mis mind veel natuke häiris, oli Mia reaktsioon..või selle puudumine. Ma tean, et mingil ajal see tuli vist välja, et ta ei tunne oma kummituslikus seisundis sama, mida normaalselt, aga ma just olekski tahtnud lugeda rohkem sellest, kuidas ta mõtted jooksevad vanemate ja venna kaotuse järel. Et oleks tahtnud lugeda ka Mia valust, mitte ainult tema diskussioonist, et kergem on minna, raskem jääda. (See kõlas nii õelalt praegu :D) Ühesõnaga, Mia poolt oli loos põhimõtteliselt null emotsiooni, kõik tunded tulid lugejast endast, sest kes ei arvaks, et selline juhtum pole traagiline, eks?

Tegu on lihtsalt kirja pandud ja  lihtsalt loetava noortekaga, mis käsitleb väga tõsist teemat. Kuigi ma päris nutukaks seda ei pea, pani see lugu mind väga pikaks ajaks elu üle järgi mõtlema. Kuidas ükskõik, mis võib juhtuda silmapilgutusega. Kuidas sinust olenemata võib terve elu hoopis teise suuna võtta. Kuidas elu on tegelikult nii üürike, õrn ja ebakindel.

Teiseks teoseks on eelpool mainitud raamatu järg, “Kuhu ta läks”, autoriks ikka Gayle Forman. Fun fact– ma olin selle osa kunagi raamatukogust laenutanud, täiesti pimesi, aga kuna ma nägin, et see on mingi muu raamatu järg, siis viisin sama targalt selle tagasi :D Fun fact 2, alustasin sellega kohe pärast esimese lugemist ja olin umbes 10nda lehe peal, kui äkki jagasin ära, et ahhaaa…see ju ongi selle järg :D

IMG_5348
Igal juhul, Mia on nüüdseks üsna kuulus tšellist ning Adam saavutas oma bändiga ülemaailmse tuntuse ja populaarsuse. Ometi on midagi juhtunud ning nad pole enam koos. Eelmises osas rõhutati pidevalt, kui palju nad üksteist armastavad ning ka selles osas ei ole Adami tunded vähenenud, siiski on nende teed lahku läinud. Mia.. noh, ma ei saa öelda, et ta jättis Adami maha, sest ta lihtsalt läks kaugemale kooli, ei vastanud ühel hetkel enam kuti kõnedele-kirjadele ega tulnudki enam tagasi.

Mingil ajal nad kohtuvad täiesti puhtjuhuslikult New Yorgis ning veedavad terve öö koos, käies mööda linna ringi ja rääkides. Teos on samamoodi üles ehitatud, nagu eelminegi. Ehk jutt on olevikus, kuid sisse on pikitud sündmusi minevikust.

See raamat keskendubki rohkem Adamile. Tema heitlusele populaarsuse ja tuntusega, kuulsuse pahupoolele, tema suhetele bändikaaslastega ning eelkõige sellele, kuidas üritab Miast üle saada, aga see ei taha üldse õnnestuda. Kuigi (äsja loetuna) oli kogu juhtunud õnnetus veel värskelt meeles, siis teine osa pole nii traagiline. Olemuselt meenutab see rohkem tüüpilist noorteromaani kogu oma südamevalu kirjeldamisega.

Ütlen ausalt, et selles osas mulle Mia nii palju ei meeldinud. Ta käitumine tundus mulle nii lapsik ja enesekeskne. Ma üritasin kogu aeg meeles hoida, et vaaaaata, mis ta läbi elas, ta kaotas oma perekonna, tal oli õigus natuke isekas olla, igaüks reageerib sellistele juhtumitele erinevalt.. ühesõnaga, ma üritasin teda mõista, miks ta just nii käitus.

Kohati ma saingi tema teguviisist aru, loomulikult oli tal õigus õppida selle taagaga elama omal moel. Et ta ei tahtnud, et lähedased (kaasa arvatud Adam) vaataks teda pidevalt haletsusega ning kohtleks kui portselannukku, et ta pidi valima kõigepealt iseenda ja enda elu. Ma saan aru, miks ta kuti maha jättis, aga see, kuidas ta seda tegi, muutis Mia mu jaoks natuke ebameeldivaks. Nagu Adam ütles, siis “Üks asi on olla argpüks, hoopis teine asi on olla julm.”

Mis mind kohutavalt närvi ajas, oli aga just see, kui nad olevikus kogemata kohtusid. Terve raamat olin ma lugenud Adami hingepiinadest ja muredest, ning kui nad kokku said, käitus Mia, nagu oleks kõik kõige paremas korras. Samas oli Adam ka nii stoiline ja hoidis ennast kogu aeg tagasi, et ma oleks tahtnud mõlemaid raputada. Et tüdruk selgitaks oma käitumist, et kutt nõuaks selgitust.

Ma tean, et mu eelnev jutt kõlab natuke ebaõiglaselt Mia suhtes, kõike arvesse võttes. Ja ma arvan, et autori mõte oligi pigem see lõpus toimuv asjade klaarimine, kus Adam saab aru, mida tema oli valesti teinud, selle asemel, et kogu see aeg Miat süüdistada, et noormees ise oli lubanud, et laseb tüdrukul minna, kui ta ainult elu valib, aga sellest hoolimata hoiab temast terve aeg kinni… Samas pole midagi parata, kui loed pidevalt ühe kuti kannatustest, siis hakkad tahes-tahtmata talle natuke rohkem kaasa tundma. Paar viimast peatükki siiski parandasid Mia üldmuljet ja siis hakkasin temas ära tundma seda tüdrukut, keda esimeses osas kohtasin.

Muusikal on ka selles osas suur roll mängida, aga mitte enam niivõrd teiste artistide, kuivõrd Adami laulusõnade näol. Nimelt valab ta oma lahkumineku-valu muusikasse ning just need laulud toovad bändile edu. Iga peatükk algab mõne laulu sõnadega, mis mulle väga meeldis. Need andsid niiiii hästi edasi Adami mõtteid ja valu sellest ajast, mil kogu Mia lahkumine veel värske oli.

Kuigi ma alguses ütlesin ka, et see on tüüpiline noortekas, siis samas oli kogu see äng ja südame murdumine niiii realistlikult hästi edasi antud. No teate küll seda tunnet, kui miski teeb emotsionaalselt nii haiget, et rinnus on lausa füüsiliselt valus? Lugedes näiteks laulusõnu või Adami “tumedaid hetki” oli seda valu peaaegu, et endalgi tunda.

Lõpp oli natuke etteaimatav ja samas..ei olnud ka. Algusest peale olin ma ühes lõpus kindel, hiljem aga tuli korraks selline pööre sisse, et..jah. Kui nad lõpuks(!) oma asjad selgeks rääkisid, Adam sai Mia käitumisest ja kõigest aru, oli see tema jaoks vabastav hetk. Kolm aastat oli ta tüdrukus kinni olnud, teda armastanud ning polnud üritanudki temast üle saada. Pärast nende veedetud ööd ja vestlust sai ta hakata lõpuks nende suhtest lahti laskma ning paranema. Siis ma mõtlesingi, et wow, kas autor tõepoolest viib loo sinna, et.. nad jalutavadki üksteise juurest minema? Good for him! Aga ilmselgelt nii siiski ei juhtunud.

Selle raamatu soovitamisega on nii ja naa. Huvitav lugemine oli kindlasti. Ühest küljest meeldis see esimesest osast rohkem, sest näiteks kogu emotsionaalne valu oli paremini edasi antud, samas oli too jälle traagilisem (ehk veidi huvitavam) jutt, kui tavaline armastuslugu.

Mulle meeldiksid teosed ilmselt kahe täiesti eraldiseisva raamatuna rohkem. Seda enam, et “Kui ma jään” lõppeb nii otsustavalt ära, et tollele polegi iseenesest järge vaja. “Kuhu ta läks” nullib minu jaoks natuke aga Mia meeldivuse ära. Kui ma poleks teadud, et see on järjeraamat, oleks ma ilmselt rohkem rahul olnud, seda enam, et loo jälgimiseks pole esimest osa vaja lugedagi.

Leidsin Goodreadsist paar head Mia tsitaati ka, mis võtavad selle loo päris hästi kokku:
“I needed to hate someone and you’re the one I love the most, so it fell on you.”
“You were too busy trying to be my savior, that you left me all alone.”
“You know, I thought about that a lot these last couple of years. About who was there for you. Who held your hand, while you gireved for all that you’d lost?”

Nii, ja selle megapika postituse lõpetan järjekordse noortekaga “Me olime valetajad”, mille autoriks on E. Lockhart.

IMG_5352
Ma ütlen kohe ära, et selle näol on tegemist täiesti keskpärase (ehk isegi natuke alla selle) noorteromaaniga. Tegelased pole realistlikud, on liiga pinnapealsed ning enamjaolt pole nad väga meeldivad ka. Lisaks on juures mõned klišeed, rikkurite “mured” ja noh.. kirjastiil pole ka just päris tasemel. Mis mind aga loo juures kinni hoidis, oli saladus. Ma arrrrrmastan saladusi ja sellepärast närisin end raamatust läbi, et jõuda lõpplahenduseni!

Lugu räägib siis ühest rikkast suguvõsast, mis kannab perekonnanime Sinclair. Rikkal isal on kolm tütart, neil omakorda lapsed ning kõik suved veedavad nad koos erasaarel suvitades. Lapselastest kolm on enam-vähem samas vanuses, seega on loogiline, et nad teevad kõike koos ning on üldiselt omavahel suured sõbrad.

Juba loo alguses tuleb mängu veel üks nendevanune noormees, kes veedab samamoodi oma suved nendega koos, aga on madalamast klassist. Loomulikult tema ja peategelane armuvad. Ühest küljest oli see väga kulunud teemaarendus (rikas tüdruk, vaene poiss), aga teisalt oli kuidagi meeldiv lugeda nende suviti arenevat, takistusi kohtavat “suhet”, mis oli täis põgusaid puudutusi ja ebakindlust.

Ühel suvel, kui nad kõik on 15, juhtub midagi. Peategelane leitakse teadvuseta rannast, seljas ainult aluspesu. Tagajärjeks on mälukaotus ja painavad migreenihood (mis muutuvad juba alguses päris tüütuks lugeda :D). Ta teab, et ilmselt on peavalud seetõttu, et tol õhtul ujudes lõi ta pea veealust kaljut ära. Samas arvab ta ka, et seal peab midagi muud olema, midagi rohkemat juhtunud, sest miks muidu on tal mälukaotus, miks muidu absoluutselt kõik keelduvad sellest rääkimast?

Ühe suve jätab ta saarel vahele ning läheb tagasi ülejärgmisel aastal. Ta on pähe võtnud, et peab selle saladuse lahendama, peab teada saama, mis temaga juhtus. Miks keegi temaga sellest ei räägi ja miks kõik nii imelikult käituvad. Saarel on palju muutunud, näiteks vanaisa häärber on maha lammutatud ning selle asemel uus külm hoone. Samas on ka palju, mis on jäänud endiseks- laste emade kaklus omavahel, kes saab pärandusest missuguse osa. Kõik leiavad, et neil on millelegi õigus ning õed kaklevad endiselt isa raha pärast.

Kui muidu pole see raamat tõesti mitte midagi erilist, siis sellest kirjutama ajendas lõpp! Oh wow! Ma pean end üsna hea kujutlusvõimega inimeseks ja selliste noortekate puhul ma arvan päris tihti lõpu ära (või vähemalt suuna, kuhu tüüritakse). See, mis tegelikult kirjas oli, rabas mu aga jalust. Ma poleks üldse osanud arvata, et lugu sellise pöörde võtab. Ma lõpetasin lugemise kunagi öösel ja lihtsalt lebasin voodis, silmad pärani peas: “Tegelt??????”

Ma ei tea, miks see mind nii rabas. Ilmselt seetõttu, et üllatus oli väga suur. Kui tavaliselt antakse mingi suurema liiniga lõpp enam-vähem ära, siis seekord nii ei olnud. Tagantjärele võin nüüd küll öelda, et jah, olid mõned vihjed, aga need olid ikka väga väikesed ja esmakordselt lugedes ei omanudki mingit tähtsust. Et siis.. ma soovitan ainult lõpu pärast lugeda. Muu osa raamatust pole üldse nii hea :D


Okei, HUHH, ma töö juures kella ühest saadik seda postitust kirjutanud. Sattusin vist veidi hoogu :D Aga ma pole kunagi osanud kirjutada mingeid kokkuvõtteid nii, et kaks sõna sisust ja siis oma hinnang, kas hea või halb. Kui postituse lõpuni jõudsite, siis aplaus! :)

nutiraamatud ehk fabula app

7. jaan. 2016

Ma olen alati öelnud, et minu jaoks pole paremat kingitust, kui seda on raamatud. Seda enam rõõmustas mind detsembri lõpus saadud kiri, millega sain võimaluse tutvuda uue e-raamatute äpiga Fabula. Okei, mind tegi isegi natuke rohkem õnnelikumaks see, et mu lugemishuvi ja raamatute kokkuvõtte-postitusi on märgatud :D

Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean ütlema, et ma olen väga vanakooli lugeja. Mind pole kunagi igasugused e-lugerid ega äpid tõmmanud. Niii hea on ju raamatut käes hoida ja hiljem see riiulile asetada. Teate küll seda lauset “I like my money, where I see it- hanging in the closet”? Ma arvan, et ma võin lõpu ümber teha “-stocked in the bookshelf“.

Samas ei tahtnud ma kindlasti Fabula pakkumist käest lasta ning asendasin mõneks ajaks raamatud oma ustava Huaweiga. Ma olen päris üllatunud, kui mugav ja lihtne on kasutada lugemiseks telefoni! Ma miskipärast mõtlesin, et hakkab silmadele ja on halb lugeda väikeselt ekraanilt, et vaja on ikka suurt tahvelarvutit.. aga mitte midagi sellist pole.

IMG_5099

Minu jaoks kõige suurem pluss ongi see, et mul on terve raamatukogu ühe pisikese vidina sees. Kooliga seoses pean pidevalt Tartu-Tallinn-Tartu vahet sõitma ning bussireisid sisustangi enamasti lugemisega. Kui aga mul on kaasas suur spordikott, täistopitud käekott ja läpakakott, siis paraku ei mahu kaasa rohkem kui üks õhuke raamat. Ja alati ei tea ette, kas on tuju just konkreetselt seda lugeda.

Sama lugu on tööle tulemisega. Ma ei viitsi olla kaamel ja vedada kolme raamatut kaasa, et lugeda seda, mille jaoks tuju tuleb. Vahel ei tulegi ja siis vean raamatud sama targalt koju tagasi. Teine päev jälle pole ühtki kaasa võtnud ja tuleb tuhin peale…

Lisaks kergele kaasaskandmisele on Fabulal muidki häid omadusi. Ma pole küll teisi äppe kasutanud, et ei tea nende kohta rääkida, aga mulle väga meeldib, et see konkreetne äpp avaneb alati sealt, kus raamatuga pooleli oled. Teeb järjehoidmise palju mugavamaks. Ka näeb ära selle, mitu protsenti raamatust läbi on. See pole küll midagi väga olulist, aga tore on teada ikka. Seadetest saab valida ka erinevate režiimide, teksti suuruse, tausta värvi ja muu sellise vahel. Mina seda kasutanud pole, sest vaikeseaded sobivad minu jaoks ideaalselt- font on paraja suurusega, et ei pea kissitama, aga mitte nii suur, et ekraanil oleks ainult kolm lauset.

Mulle väga meeldib lugeda õhtuti, enne magamaminekut, aga tavaliselt ei saanud ma seda teha nii kaua, kui oleksin soovinud. Öölamp hakkas tavaliselt juba poole tunniga Märdi und häirima ja nii ma raamatu ohates käest paningi. Telefonist lugedes ei ole valgus aga nii silmatorkav ja lai ning nüüd on meil win-win olukord: Märt saab magada, mina lugeda :D

Fabulast leiab raamatuid kuues keeles: inglise, vene, läti, soome, saksa ja muidugi eesti. Siinkohal jõuan ka esimese miinuse juurde. Kuna äpp on niivõrd uus, pole valik veel teab-mis lai. Samas on ingliskeeles esindatud paljud klassikud (Nietzsche, Jack London, Sir Walter Scott, Jane Austen, Virginia Woolf…), kelle teoseid olen alati lugeda tahtnud, aga pole raamatukogust laenutada jõudnud.

IMG_5097
Eesti keeles saab lugeda muuhulgas näiteks Lars Kepleri põnevusromaane. Ma olen “Hüpnotisööriga” ühel pool, praegu on pooleli “Painajalik leping”. Muuseas, esimesega olin raamatukogus üle kahe kuu ootejärjekorras, kuni alla andsin ja loobusin. Üldse olen jaanuari algusest saadik Fabulaga kokku lugenud viis teost ja veel kaks on hetkel poolikud. Ma ei tea, aga mulle tundub, et telefonist lugemine läheb kordades kiiremini. Ilmselt seetõttu, et ma saan seda igal ajal teha.

Nagu kõik head asjad, pole ka see kaasaskantav raamatukogu päris tasuta. Enne, kui ma põhimõtteline e-raamatute vastane olin, olin ka kategooriliselt äppidele maksmise vastu. Nüüd, kui tean, et nende kasutamine on tõepoolest mugav, siis leian, et see summa on tõesti väga sümboolne. Eriti arvestades seda, et ühe kuu tasu eest saad rohkem raamatuid, kui päriselt ostes. Praegu on Fabulal ka väike kampaania, kus esimesed 100 liitujat saavad lugeda eriti hea hinnaga. Kolme kuu soodustellimused on küll juba täis (tavahind on sellel 23,97€), aga näiteks 1 kuu maksab 5,71 eurot (tavahind 7.99€) ning 6 kuud on hinnaga 25,71 eurot (tavahind 47,94€).

Ma ei ütlegi nüüd, et viskan oma ustavad raamatud nurka ning hakkan edaspidi ainult nina telefonis käima, sest mulle meeldib uute raamatute lõhn selleks liiga palju :D Aga Fabula on kindlasti üks soodne ja mugav alternatiiv erinevate teoste lugemiseks, eriti siis, kui vaja palju reisida. Vahva rebasepeaga äpi leiab App Store‘ist või Google Play poest :)

IMG_5094

lugemisnurk: müürilill ja tuhameerika

2. dets. 2015

Olen nüüd viimasel ajal lugemisega jälle järjele saanud. Kel pole raamatute jaoks aega, siis minge kooli- kui kodutööd kuhjuvad, siis tuleb maailma kõige suurem tuhin hoopis mõni asjassepuutumatu raamat kätte võtta ja end lugema unustada! :D

IMG_4557
Hiljuti sain läbi “Müürililleks olemise iseärasused” (Stephen Chbosky). Olen seda filmi ka näinud ning edaspidi üritan sellist viga vältida, et enne film-siis-raamat. Seda lihtsal põhjusel- mulle meeldib ise ette kujutada, millised on tegelased, nende hääletoon, kõnemaneer… kui olen aga juba filmi näinud, siis paratamatult “kujutan” ma ette just näitlejaid. Mu arust näiteks Emma Watson ei sobinud üldse sellesse rolli ja nii kehv oli lugeda, kui tema nägu pidevalt ette hüppas.

Sisu on üsna lihtne- on selline kohmetu ja natuke teistsugune noor kutt, kel pole eriti sõpru (ja üldse seltsielu). Ta hakkab läbi käima endast vanemate noortega ning seiklused võivad alata! See on üks väike pilguheit teismelise maailma, kus näeb suureks saamise ängistust, üksindust, südamevalu ja muid muresid. Lisame siia sekka kahtlased minevikusündmused, natuke düsfunktsionaalse perekonna ja peaks kokkuvõttes saama ühe hea teose, või mis?

Minu jaoks polnud see aga üldse nauditav lugemiselamus. Olgu, raamatus tuli noormehe “teistsugune olek” paremini välja, sõpruse tekkimine ja selle sügavus olid hästi välja kirjutatud ning tegelikult sisu kui sellist ju oli.. Ma täpselt ei oska öelda, mis, aga miski jäi mind nii häirima. Võib-olla see, et raamat algas jutuga, kuidas ta parim sõber oli enesetapu teinud ja see on tema jaoks raske. Ma eeldasingi, et sellest räägitakse rohkem, antakse edasi nö mahajääja tundeid.. aga oh ei. Sõbra enesetappu mainiti kõige kuivemal ja mitte-emotsionaalsemal viisil täpselt kaks korda.

Mulle meeldis, kuidas sisse oli toodud geiteema, et populaarne kutt oli omasooihar, varjas seda kõigi eest, aga täispeaga “julges” end vabaks lasta. Et siis kaine peaga teeselda, nagu ei mäletaks ta midagi. Kuigi see teema ise oli äärmiselt põnev, mõjus see siiski natuke ülepingutatuna.

Lugemisväärseks tegi minu jaoks aga just perekonnaliin. Kuigi ka seal tundus, et on kogu draamaga natuke liiale mindud, mõjus see siiski usutavalt ja… tõeliselt. Ma ei tea, kui palju te nüüd aru saate (ei taha spoilerdada), aga see minevikust pärit jube sündmus tädiga.. see oli raamatus kordades paremini välja toodud. Kuigi ka seal polnud põhimõtteliselt otse öeldud, mis värk oli ning kui tähele ei pannud, siis võis sellest lihtsalt üle libiseda, oli see väga mõjuv! Selline vihjamisi öeldud ja ridade vahele ära peidetud süžeepööre, mis pani lugeja kaasa mõtlema, et kas ma ikka sain õigesti aru, mida just lugesin?

Ühesõnaga, kogu selle haibi tõttu ootasin midagi enamat. Võib-olla oli asi selles, et olin filmi näinud ja see tõmbas lugemuselamuse alla, aga mingit jälge see teos mulle ei jätnud. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga ma hindan raamatute headust just selle järgi, kui sügava mulje see pärast lugemist jätnud on. Et kas ma mõtlen loole ka siis, kui raamat läbi on ja elan endiselt tegelastele kaasa, või on mul suva. Praegu kaldun rohkem viimase variandi poole. Ma ei ütle, et see oleks halb teos, öökapi-raamatuks sobib see küll ja ilmselt teismelistele läheb rohkem peale, mulle isiklikult jäi see natuke lahjaks :)

Teise raamatuna toon välja “Ashfalli” (Mike Mullin), mis (sa kuradi-kurat) on taaskord esimene osa ja ma pean uudishimu rahuldamiseks ka järgmised läbi lugema. Kuigi tegu on üsna mahuka teosega, siis see on kirjutatud niivõrd kaasahaaravalt ja lihtsalt, et paari tunniga olin loo endasse neelanud.

See on katastroofipõnevik, mis jutustab ühest 16-aastasest noormehest, kes jääb üksinda nädalavahetuseks koju, kui vanemad koos väikese õega sugulastele külla sõidavad. Täiesti tühja koha pealt kukub ta majale peale miski suur asi, mis hävitab pool majast ning takkaotsa tekitab tulekahju. Poiss pääseb eluga ja hoolitsevad naabrid võtavad ta oma tiiva alla, kui järsku saabub põhimõtteline maailmalõpp.

Nimelt otsustas Yellowstone‘i supervulkaan aktiivseks muutuda ja purskama hakata, tuues endaga kaasa maavärina, kõrvulukustava mürina ning tonnide viisi tuhka! See, kuidas autor on kirjeldanud pärast purskamist tekkivat olukorda, on niii hirmutavalt reaalne. Kuidas kõik on kottpime, sest taevast langev tuhk varjutab valguse (ja moodustab igale poole meetrite paksuse kihi), kuidas nad peavad kõrvaklappe kandma, sest müra on liiga tugev… ja neil pole muud teha, kui ainult oodata, et see läbi saaks.

Veidi aja pärast otsustab Alex (see teismeline kutt) võtta ette ohtliku retke läbi apokalüptilise Ameerika, et jõuda oma vanemateni. Tee peal kohtab ta inimesi, kes oma lahkuses kutsuvad ta oma koju, söödavad-joodavad teda..aga on ka neid, kes tahavad ainult halba. Just see mulle teose juures meeldiski. Ma olen lugenud päris palju igasuguseid maailmalõpu-raamatuid, mis keskenduvad ellujäämisele, aga väga vähestes neist on pööratud tähelepanu ka sellele, milliseks muutuvad inimesed, kui nad sellisesse olukorda panna. Sõbralik naabrimees võib osutuda külmavereliseks mõrtsukaks, lahke naine kannibaliks, sõber vägistajaks (raamatus päris nii pole, aga noh, saate aru küll).

Seetõttu oligi põnev lugeda, milliste tüüpidega Alex oma teel kokku puutus. Kunagi ei teadnud, mis täpselt sõbraliku näo taga peitis. Ja muidugi oli huvitav ka see, kuidas ta erinevaid olukordi ja kitsaskohti lahendas, et ellu jääda. Lisaks meeldis mulle väga sõjaväe-vaatenurk/liin. Mina näiteks ka väga loodan, et mingi suurema juhtumi korral on just sõjavägi see, kes inimesi päästab, neid aitab ja noh.. ühiskonda koos hoiab. See teos annab hoopis teise vaatenurga ning kuigi see on julm ja mõistmatu, siis ometi saan sellest aru. Kui eesmärgiks on hoida inimesi lihtsalt elus, samal ajal ehitades üles uut ühiskonda, peab tegema raskeid ja kohati ebainimlikke otsuseid, ei saa iga indiviidi eest väljas olla. Selline käitumine viib aga kiirelt julmuse ja võimu ära kasutamiseni.

Poole tee peal liitub temaga üks neiu, kellega siis koos seigelda ning kelle teadmised päästavad nii mitmelgi korral Alexi elu. Noh, pärast seda, kui neiu koos oma emaga Alexi sõna otseses mõttes surmasuust tagasi toovad. Lõpp on minu arust lihtsalt naeruväärselt naljakas- kutt riskib korduvalt eluga, et jõuda onu pere (ja oma vanemate) juurde. Jõuab katsumuste kiuste kohale….ja avastab, et vanemad on hoopis teda otsima läinud. Ega midagi, pean järgmise osa ka käsile võtma :D

Üheksateist minutit

24. aug. 2015

Ma kirjutan väga harva mingist loetud raamatust üksikpostituse. Tavaliselt teen mitme lugemiselamuse kohta sellise kokkuvõtva jutukese, aga seekord ma tunnen, et pean Jodi Picoulti (ja tema teose “Üheksateist minutit”) lausa eraldi välja tooma.

Nii palju, kui ma olen GoodReadsis tema juttude kohta käivaid arvamusi lugenud, siis tavaliselt varieeruvad need kahe äärmuse vahel. Sulle kas väga meeldib Jodi kirjutamisstiil…või ei meeldi see üldse. Olles nüüd kaks teost läbi lugenud, siis ma tegelikult päris seisukohta võtta ei oskagi. Raamatud lähevad kiiresti, neid lugedes ei tunne igavust… aga samas oleks nagu midagi olulist puudu.

Olen aru saanud, et autor üritabki oma juttudega luua nii-öelda “halli maailma”, kus miski pole ainult must või valge, õige või vale. “Oma õe hoidjas” suudab lugeja samastada end mõlema osapoolega..ja samas mõlemad ka hukka mõista. Ei ole ainuõiget lahendust või arusaama, sest tegu on keerulise olukorraga, kus polegi võitja-osapoolt.

“Üheksateist minutit” üritab luua samasuguse õhustiku. Teema on muidugi äärmiselt põnev ja äärmiselt traagiline- keskkoolis leiab aset koolitulistamine. Ühel poolel on koolitulistamise ohvrid, kes (enamik) olid õelad noored, kiusajad ning karmide võtetega popid lapsed. Teisel pool on koolitulistaja, kelle tegude põhjustest antakse aimu mineviku(kiusamis)seikade kaudu.

Kus aga kogu lugu põhja läheb, ongi mu jaoks see tulistaja tegude lunastamine läbi tema kannatuste. See on minu jaoks olukord, kus pole tegelikult halli ala, sest mitte miski ei vabasta tulistajat vastutusest, mitte miski ei suuda tema tegu põhjendada. Ometi püüab raamat panna lugejat selle peale mõtlema, et tulistajat kuidagi õigustada.. Mulle hullult meeldis teose algus, kus loetleti üles tavalised tegevused, mida on võimalik 19 minuti jooksul teha. Viimane lause selles nimekirjas oli a’la “19 minutiga on võimalik kätte maksta.” Ja hoolimata sellest, et terve lugemisaja üritati tulistajat näidata kannatajana, siis tegelikult just seda kogu tegevus oligi. Puhas kättemaks.

Jah, loomulikult saan ma aru, mis ta selleni viis, kuidas teised teda piinasid, alandasid ja kiusasid. Loomulikult oli mul tast kahju.. aga minu jaoks polnud see ikka piisav, et luua keskkonda, kus tema tegu oleks olnud arusaadav või mõistetav. Lisaks sellele oli tulistaja, Peter, äärmiselt ebameeldiv tegelane. Lugejas üritati kaastunnet tekitada näiteks lõiguga, kus arreteerides ta südantlõhestavalt nutma puhkeb.. ainult, et see ära nullida tema muu käitumisega, mis oli stoiline, närviajav, kohati isegi ülbe. Kui oleks selgeks tehtud, et Peter oma tegu kahetseb, et see oligi a’la närvivapustuse tulemus, et ta on kõigest poisike, kes on meeltesegadushoos, siis arvaks ma ehk teisiti. Aga algusest saadik oli aru saada, et ta ei kahetse.. pluss see tema kohtulause “Mina võitsin” vms. Pea terve raamat üritas näidata Peterit ohvrina, alustades kiusamise, oma seksuaalse orientatsiooni otsimise ja lõpetades ideaalse venna varjus olemisega, siis seda tehti nii pealiskaudselt ja suvalt, et pigem mõjus see tüütuna.

Nagu Jodil tavaks, tuleb lõpus ka väike puänt, mis peaks kogu loo peapeale keerama. Noh.. ei keera. Esiteks ei muuda see lõpptulemust põhimõtteliselt üldse.  See ei pane mind teisiti mõtlema ega kellelegi rohkem/vähem kaasa elama. Samas saan ma sellest twistist paremini aru ja kuigi ka see tegu pole õigustatav, siis sel korral saab lugeja olla rohkem mõistev. Teemaarendus selleni on palju, palju parem ja läbimõeldum, kui see, mis viis koolitulistamiseni. Ka raamatukaanel olev tutvustus on natuke eksitav, kus kirjutatakse, et üks peategelane, Josie, on kohtus võtmetunnistaja ja kõige tähtsam üldse… aga kahjuks ei mäleta midagi. Tegelikkuses ei tahetud teda enne tunnistamagi, kui mõeldi, et sellega saadakse ta ema kohtunikupingist taandada. Ja tunnistama kutsuti ta põhimõtteliselt viimases hädas…

Mis mulle väga meeldis, oli Josie sisemine heitlus selle vahel, kes ta on ja kelleks teised teda peavad. Samuti meeldis kahe ema vaheline sõprus, selle lõppemine ning hilisem taaskohtumine. Ebavajalik oli Josie ema ja detektiivi vaheline suhe, sest ma ei tea.. see tundus nii sunnitud. Nagu oleks raamatus vähe tegevust olnud, et selline tühine kõrvalliin sisse susata.

Selle teose puhul jääb mulje, et midagi taheti sügavat ja põhjapanevat kirjutada, aga tulemuseks oli veidi pealiskaudne lugu. Ma ootasin terrrrrve lugemise aja, kuna lõpuks Peteri pähe pääseb, kus saab veidigi selgitust, mis tema mõtetes toimub, miks ta just sel päeval otsustas kooli tulistama minna ning tappa ka süütud kõrvalseisjad. Mismoodi kiusamine tema mõistust “kasvatas”. Ei, see arvutiekraani-jama, mille tõi tema advokaat välja, ei ole minu jaoks piisav põhjendus, sest relvi kogus ja plaani pidas ta juba varem ning psühholoogi jutt oli ka põhimõtteliselt oletus.

Kahjuks ma aga ei saanudki teada, mida Peter arvab. Ilmselt see tegigi ta ebameeldivaks, et talle ei antud võimalust näidata end inimlikuna. Terve raamatu vältel oli ta peksukott, kellest oleks pidanud kahju olema, aga kuna seda tehti natuke liiga pealiskaudselt, kaasamata Peteri enda emotsioone (võrdluseks näiteks Josie tunded ja mõtted enda identideedi kallal juureldes), siis jäi asi lahjaks.

Lisaks tundus viimane osa liiga kiirustatud.  Näiteks oli (või oleks pidanud olema) üks kulminatsioone kohtuistung, mida kajastati niiii vähe. Ja kui siis kõik said selle väikese twisti teada, võeti järgnenud sündmused põhimõtteliselt kahe lõiguga kokku, mistõttu jäi lõpp kuidagi.. lõpetamata. Sellise teemaga teos oleks pidanud lõppema ahhetama-panevalt või šokeerivalt või vau-mida-ma-just-lugesin-efektiga, mitte niimoodi lihtsalt ära vajuma.

Igaljuhul, mis ma öelda oskan. Esimest poolt oli põnev lugeda, siis hakkas lugu end kordama ning lõpptulemus polnud minu arust terve raamatu vääriline. Lugeda soovitan seda küll, sest nagu ma ütlesin, Jodi vähemalt üritab panna mõtlema raamidest väljapoole. Kas tal see alati välja tuleb, jääb juba iga lugeja enda otsustada :)