Browsing Tag

raamatud

Üheksateist minutit

24. aug. 2015

Ma kirjutan väga harva mingist loetud raamatust üksikpostituse. Tavaliselt teen mitme lugemiselamuse kohta sellise kokkuvõtva jutukese, aga seekord ma tunnen, et pean Jodi Picoulti (ja tema teose “Üheksateist minutit”) lausa eraldi välja tooma.

Nii palju, kui ma olen GoodReadsis tema juttude kohta käivaid arvamusi lugenud, siis tavaliselt varieeruvad need kahe äärmuse vahel. Sulle kas väga meeldib Jodi kirjutamisstiil…või ei meeldi see üldse. Olles nüüd kaks teost läbi lugenud, siis ma tegelikult päris seisukohta võtta ei oskagi. Raamatud lähevad kiiresti, neid lugedes ei tunne igavust… aga samas oleks nagu midagi olulist puudu.

Olen aru saanud, et autor üritabki oma juttudega luua nii-öelda “halli maailma”, kus miski pole ainult must või valge, õige või vale. “Oma õe hoidjas” suudab lugeja samastada end mõlema osapoolega..ja samas mõlemad ka hukka mõista. Ei ole ainuõiget lahendust või arusaama, sest tegu on keerulise olukorraga, kus polegi võitja-osapoolt.

“Üheksateist minutit” üritab luua samasuguse õhustiku. Teema on muidugi äärmiselt põnev ja äärmiselt traagiline- keskkoolis leiab aset koolitulistamine. Ühel poolel on koolitulistamise ohvrid, kes (enamik) olid õelad noored, kiusajad ning karmide võtetega popid lapsed. Teisel pool on koolitulistaja, kelle tegude põhjustest antakse aimu mineviku(kiusamis)seikade kaudu.

Kus aga kogu lugu põhja läheb, ongi mu jaoks see tulistaja tegude lunastamine läbi tema kannatuste. See on minu jaoks olukord, kus pole tegelikult halli ala, sest mitte miski ei vabasta tulistajat vastutusest, mitte miski ei suuda tema tegu põhjendada. Ometi püüab raamat panna lugejat selle peale mõtlema, et tulistajat kuidagi õigustada.. Mulle hullult meeldis teose algus, kus loetleti üles tavalised tegevused, mida on võimalik 19 minuti jooksul teha. Viimane lause selles nimekirjas oli a’la “19 minutiga on võimalik kätte maksta.” Ja hoolimata sellest, et terve lugemisaja üritati tulistajat näidata kannatajana, siis tegelikult just seda kogu tegevus oligi. Puhas kättemaks.

Jah, loomulikult saan ma aru, mis ta selleni viis, kuidas teised teda piinasid, alandasid ja kiusasid. Loomulikult oli mul tast kahju.. aga minu jaoks polnud see ikka piisav, et luua keskkonda, kus tema tegu oleks olnud arusaadav või mõistetav. Lisaks sellele oli tulistaja, Peter, äärmiselt ebameeldiv tegelane. Lugejas üritati kaastunnet tekitada näiteks lõiguga, kus arreteerides ta südantlõhestavalt nutma puhkeb.. ainult, et see ära nullida tema muu käitumisega, mis oli stoiline, närviajav, kohati isegi ülbe. Kui oleks selgeks tehtud, et Peter oma tegu kahetseb, et see oligi a’la närvivapustuse tulemus, et ta on kõigest poisike, kes on meeltesegadushoos, siis arvaks ma ehk teisiti. Aga algusest saadik oli aru saada, et ta ei kahetse.. pluss see tema kohtulause “Mina võitsin” vms. Pea terve raamat üritas näidata Peterit ohvrina, alustades kiusamise, oma seksuaalse orientatsiooni otsimise ja lõpetades ideaalse venna varjus olemisega, siis seda tehti nii pealiskaudselt ja suvalt, et pigem mõjus see tüütuna.

Nagu Jodil tavaks, tuleb lõpus ka väike puänt, mis peaks kogu loo peapeale keerama. Noh.. ei keera. Esiteks ei muuda see lõpptulemust põhimõtteliselt üldse.  See ei pane mind teisiti mõtlema ega kellelegi rohkem/vähem kaasa elama. Samas saan ma sellest twistist paremini aru ja kuigi ka see tegu pole õigustatav, siis sel korral saab lugeja olla rohkem mõistev. Teemaarendus selleni on palju, palju parem ja läbimõeldum, kui see, mis viis koolitulistamiseni. Ka raamatukaanel olev tutvustus on natuke eksitav, kus kirjutatakse, et üks peategelane, Josie, on kohtus võtmetunnistaja ja kõige tähtsam üldse… aga kahjuks ei mäleta midagi. Tegelikkuses ei tahetud teda enne tunnistamagi, kui mõeldi, et sellega saadakse ta ema kohtunikupingist taandada. Ja tunnistama kutsuti ta põhimõtteliselt viimases hädas…

Mis mulle väga meeldis, oli Josie sisemine heitlus selle vahel, kes ta on ja kelleks teised teda peavad. Samuti meeldis kahe ema vaheline sõprus, selle lõppemine ning hilisem taaskohtumine. Ebavajalik oli Josie ema ja detektiivi vaheline suhe, sest ma ei tea.. see tundus nii sunnitud. Nagu oleks raamatus vähe tegevust olnud, et selline tühine kõrvalliin sisse susata.

Selle teose puhul jääb mulje, et midagi taheti sügavat ja põhjapanevat kirjutada, aga tulemuseks oli veidi pealiskaudne lugu. Ma ootasin terrrrrve lugemise aja, kuna lõpuks Peteri pähe pääseb, kus saab veidigi selgitust, mis tema mõtetes toimub, miks ta just sel päeval otsustas kooli tulistama minna ning tappa ka süütud kõrvalseisjad. Mismoodi kiusamine tema mõistust “kasvatas”. Ei, see arvutiekraani-jama, mille tõi tema advokaat välja, ei ole minu jaoks piisav põhjendus, sest relvi kogus ja plaani pidas ta juba varem ning psühholoogi jutt oli ka põhimõtteliselt oletus.

Kahjuks ma aga ei saanudki teada, mida Peter arvab. Ilmselt see tegigi ta ebameeldivaks, et talle ei antud võimalust näidata end inimlikuna. Terve raamatu vältel oli ta peksukott, kellest oleks pidanud kahju olema, aga kuna seda tehti natuke liiga pealiskaudselt, kaasamata Peteri enda emotsioone (võrdluseks näiteks Josie tunded ja mõtted enda identideedi kallal juureldes), siis jäi asi lahjaks.

Lisaks tundus viimane osa liiga kiirustatud.  Näiteks oli (või oleks pidanud olema) üks kulminatsioone kohtuistung, mida kajastati niiii vähe. Ja kui siis kõik said selle väikese twisti teada, võeti järgnenud sündmused põhimõtteliselt kahe lõiguga kokku, mistõttu jäi lõpp kuidagi.. lõpetamata. Sellise teemaga teos oleks pidanud lõppema ahhetama-panevalt või šokeerivalt või vau-mida-ma-just-lugesin-efektiga, mitte niimoodi lihtsalt ära vajuma.

Igaljuhul, mis ma öelda oskan. Esimest poolt oli põnev lugeda, siis hakkas lugu end kordama ning lõpptulemus polnud minu arust terve raamatu vääriline. Lugeda soovitan seda küll, sest nagu ma ütlesin, Jodi vähemalt üritab panna mõtlema raamidest väljapoole. Kas tal see alati välja tuleb, jääb juba iga lugeja enda otsustada :)

suvine lugemine

2. aug. 2015

Et natuke reisipostitustest puhata, mõtlesin vahele kirjutada veidi raamatutest, mida ma hiljuti lugenud olen. Hoiatan ette ära, et ma hakkan kõvasti spoilerdama ka, sest ma ei oska kirjutada kokkuvõtteid nii, et ma midagi sisust ära ei annaks. Annan endast parima, et kõike ära ei reedaks ja põnevus jääks, aga noh.. edasi lugege omal vastutusel :D

Esimesena tahaksin rääkida raamatust “Ilus Kaos”. Või õigemini selle triloogiast, mille autoriteks on Kami Garcia ja Margaret Stohl. Kunagi ammu lugesin ma esimese osa ära, kuna teisi polnud aga eesti keeles veel ilmunud, jäi sari pooleli. Hiljuti avastasin, et kõik osad on raamatukogus täitsa olemas ja nii ma kõik kolm ühe jutiga ära lugesin.

Minu arust on väga väga vähesed raamatusarjad sellised, mis suudavad iga raamatuga tuua juurde midagi uut ja hoida põnevust lõpuni välja. Sageli on esimene osa ülihea ning iga järgmisega tase aina langeb. Nii oli kahjuks ka seekord. “Ilusad olendid” oli iseenesest päris hea teos ja olekski võinud selliseks üksikraamatuks jääda. Lugu rääkis igavast Ameerika väikelinnast, kust kõik noored põgeneda tahavad. Peategelane, Ethan, oli äsja kaotanud oma ema ning nägi imelikke unenägusid, kus figureeris ka üks teatud neiu. Veidi aja pärast ilmus kooli uus õpilane, Lena, kes jagas Ethaniga samu unenägusid. Läbi raamatu oli igasuguseid põnevaid saladusi, minevikumeenutusi, üleloomulikke sündmusi ning lõpukulminatsioon hea ja paha vahel.  Ühesõnaga, Ethan ja Lena on üksteise jaoks loodud, hingesugulased ja mida kõike veel. Ideaalne lõpp, kas pole?

Sellele järgnes aga teine osa, “Ilus pimedus”. Iseenesest lõppes esimene raamat tõesti nii, et sellele oleks järge vaja…aga midagi palju põnevamat. Selles teoses arvas Lena, et oleks õige aeg tiinekat emotsikki mängida ja võõra kutiga ringi tõmmata, samal ajal suuri silmi tehes, kuidas ta Ethanit armastab. Kui viimane endale (tüdrukust) sõbra leidis, siis oli kohe draama lahti ja toimusid ärajooksmised/põgenemised/vaidlused. Kolmveerand raamatust oli lihtsalt.. ühe 16aastase maailmavalu ja kassimine, kuidas tüdruk ta maha jättis. Põnevaks läks küll, aga seda alles viimases kahes-kolmes peatükis. See häiriski kõige rohkem, kuidas kõik oli terve aeg uina-muina ning igav ja siis järsku pakiti raamatu lõpp sündmusi ja uusi tegelasi täis. See tundus kuidagi nii kiirustatud. Umbes, et oli vaja teha üks suur lahing, mis lõppeks nii, et saaks ikka kolmanda osa ka kirjutada.

Triloogia viimane raamat oli “Ilus Kaos”, mis rääkis sellest, kuidas eelmises osas toimunud lahing hea ja kurja vahel lõi maailma sassi. See oli veidi põnevam, aga ka selles osas polnud midagi nii head, et oleks püsivalt huvi üleval hoidnud. Lena ja Ethan olid koos, kuid ei saanud üksteist korralikult puudutadagi (lummaja+surelik pole ilmselt hea kombo), maailm hakkas kokku varisema ning mõlemad mõtlesid, et just nemad on süüdi. Selle raamatu ajal toimus küll igasuguseid sündmusi, aga põhiliin oli see, kuidas täiskasvanud ajasid salaja oma asju, noortele midagi ei öelnud (mis neid palju aidanud oleks) ning siis terve aeg üritasid Ethan-Lena kõigest aru saada. Lõpp oli nii etteaimatav. See väike kõrvalepõige ja jälgede segamine ei aidanud üldse, mu arust oli juba kolmanda raamatu alguses teada, et nii see kõik lähebki.

Häid asju/tegevusi oli ka. Näiteks Amma ja Linki tegelaskujud, lummajate raamatukogu, Ethani ema vaim.. Aga palju oli ka selliseid liine, mis olid üldjoontes täiesti igavad. Näiteks John Breedi tegelane. Tundus, nagu ta oleks pidanud hästi tähtis süžeepööre olema, aga minu jaoks jäi ta liiga lahjaks. Ühesõnaga.. ma ei tea, lugesin selle triloogia küll lõpuni, aga rahule jäin ma ainult esimese osaga.

Järgmiseks on raamat “Oma õe hoidja”, autoriks Jodi Picoult. Õõõõõh, kui vihale see lugu mind ajas!! Mul selline tunne, et see postitus tulebki konkreetne vingumine :D Teos räägib sellest, kuidas üks ideaalne perekond avastab, et nende väikesel tütrel on leukeemia. Et ta paranemisšansse suurendada, otsustavad vanemad, et on aeg sünnitada geneetiliselt perfektne laps, kes siis oleks põhimõtteliselt haige tütre varuosadeks. Alguses peab noorem tütar olema luuüdidoonoriks ning 13 aastat hiljem tahavad vanemad, et ta annaks haigele õele oma neeru! Seepeale pöördub Anna advokaadi poole, et taotleda meditsiiniline sõltuvus… ja peredraama võib alguse saada.

Ma saan tegelikult vanematest aru, sest kui armastad last, oled kõigeks valmis.. aga reaalselt sünnitada uus laps, kes peab läbi tegema piinavaid protseduure, et ta õde saaks elada.. Sealjuures keelati sel “katseklaasilapsel” kõik temale meeldivad tegevused ära, sest äkki midagi juhtub ja ta ei saagi enam õe isiklik varuosakauplus olla. Mis kohutav vastutus nii noorele neiule.. põhimõtteliselt pidi tema oma õde elus hoidma ning kui ta sellest keeldus, heideti talle ette, kui isekas ta on. Päriselt?? See on nii vastuoluline teema, sest ühelt poolt tahab iga vanem, et ta laps saaks terveks, teiselt poolt on ka Anna nende laps, kes vajab hoolt ja armastust ning kainet, kallutamata mõistust.

Raamat oli jutustatud läbi erinevate silmade (ema, isa, Anna, vend Jesse, advokaat, sotsiaaltöötaja..) ning ma tean, et osad peatükid tahtsid anda aimu sellest, miks vanemad sellise otsuse tegid (saada katseklaasilaps)… aga mulle tundus see kuidagi võltsina. Üritati küll rõhutada, et vanemad armastavad kõiki oma lapsi, kui oli selgelt aru saada, et kõige tähtsam oli nende jaoks siiski haige Kate ning Anna oli nende jaoks tähtis ainult selleks, et too saaks oma õde aidata. Not cool! Ma saan aru, et nii surmava diagnoosiga laps peabki olema natuke kõrgendatud tähelepanu all, aga see pole vabandus, et põhimõtteliselt sundida teist last läbi tegema asju, mida ta selgelt ei taha ning anda talle oma armastust ja hellust ainult siis, kui teda (või ta verd, luuüdi, neeru) on millekski vaja.

Lõpp oli kõige haigem. Ulgusin nagu loll. Samas mu arust ei sobinud see lahendus raamatuga üldse kokku. Lahtised otsad põimiti omavahel kuidagi eriti dramaatiliselt ära ja tehti pooleldi õnnelik lõpp. Teiseks olid osad liinid üsna.. ee mõttetud. Näiteks sotstöötaja-advokaadi ajalugu ja suhe ning poeg Jesse süütajakalduvused. Okei, sellega taheti näidata, et ka vanem poeg on unarusse jäetud, aga see oli nii random. Pluss see, kui tema tuletõrjujast isa sai teada, et poeg on megasuuri tulekahjusid korraldanud, siis lihtsalt.. kallistati, et ok, kõik korras. Ühesõnaga.. selline huvitav lugemine, mis ajas oma sisuga niiiiii vihale :D

Kolmanda teose leidsin raamatukogu lasteosakonnast, “Andja” ning autoriks Lois Lowry. Ma tean, et ka sellele on kirjutatud järjed, aga ma hoiand targu neist eemale. Kui lühidalt öelda, siis on see veidi nagu lasteversioon Orwelli “1984” raamatust. Ma ei tea, miks seda nimetatakse lastekaks, sest mu arust on sisu üsna keeruline. Kuigi äärmiselt lihtsalt kirja pandud, on idee nende taga selline, et pani mu nii mõnigi kord väga pingsalt mõtlema.

Tegevus toimub utoopilises ühiskonnas, kus kõik on kontrollitud ja reguleeritud. Inimesed, kes selles maailmas elavad, ei tea, mis on sõda, valu, nälg, hirm… aga nad ei tea ka, mis on armastus, rõõm, joovastus.. Nende maailm on täiesti neutraalne. Mingi imepärane tehnoloogia on eemaldanud kõik värvid, lõhnad, ilma, aasta-ajad ja muud omadused, mis midagi erinevaks muudaks, Inimesed näevad ja tajuvad kõike ühtemoodi. Neil on kindlad ja karmid reeglid, nende tegevust ja elu jälgitakse “suure venna” poolt ja seadusest üleastujaid karistatakse sellega, et nad “saadetakse minema” (ehk tapetakse ära, kuigi kõigile räägitakse, et nad saadetakse teistesse linnadesse). Elanikkond on tuim ja üksmeelne, üritades vältida kõike, mis neid teistsugusemaks teeks.

Kui selles maailmas kasvavad lapsed saavad 12aastasteks, on nad valmis selleks, et neile määratakse eluaegne amet, mille poole nad püüdlema hakkavad. Raamatu peategelane, Jonas, määratakse Andja õpipoisiks, et tulevikus tema “amet” üle võtta. Andja on aga vana mees, kelle sees on kogu maailma mälestused ja tunded. Tema teab, mis on sõda, valu ja nälg. Aga ka seda, mis on rõõm, armastus, lumi, erinevad värvid.. Ning ta peab oma mälestused andma edasi Jonasele. Nende ülesandeks on hoida neid saladusi ning olla nõuandjaks oma maailma juhtidele, tuginedes mälestustest saadud kogemustele.

Jonas ja Andja hakkavad vaikselt süsteemi vastu mässama, sest nende arust pole see õige, et elatakse nii tuimas ja mõttetus ühiskonnas. Kuna nad suurt midagi konkreetselt aga teha ei saa, sünnib otsus saata Jonas laia maailma, kus nende arust on olemas midagi suuremat ja paremat. Kinnisest ühiskonnast on keelatud ära minna, seetõttu peab Jonas põgenema. Ta võtab kaasa pisikese beebipoisi, keda taheti “minema saata” ning koos asuvad nad teele, tundes nälga, valu ja hirmu. Umbes siinkohal esimene raamat lõppeb.

See oli natuke.. masendav lugemine. On nii raske ette kujutada elu sellises maailmas, kus puuduvad isegi värvid. Kus peadki käima nööri mööda ja olema kõigiga ühesugune. See oli kurb, kuidagi melanhoolne ja depressiivne raamat. Mistõttu ma ei saagi aru, miks see lastele suunatud on :D

Viimane teos, millest ma oma niigi pikaks veninud postituses rääkida tahan, on Stephen Kingi “Lemmikloomasurnuaid”. Ma pole filmi küll näinud, aga oooo, kus tahaks seda näha. Mulle väga meeldivad härra Kingi teosed, ta kirjutamisstiil on täpselt mu maitsele sobiv ning nagu teada, siis õudusjutud on mu tassike teed.

Mulle meeldib, kuidas raamatus on väga lihtsate kirjelduste ja lausetega loodud juba algusest peale selline.. kõhe olukord ja tunnetus. Pole veel midagi hullu juhtuma hakanudki, aga kuklakarvad on püsti ja kätel kananahk, sest midagi nagu toimuks. Mul on praegu pooleli raamat Kingi lühijuttudega ning kuigi kohati on piir rõveda ja jubeda vahel imeõhuke, siis ma imetlen seda oskust, kuidas mitme jutuga suudab ta õudse tunde tekitada pealtnäha nii tavalise looga, kus pole grammigi verevalamist või jubedust.

“Lemmikloomasurnuaid” (jah, meelega valesti kirjutatud) räägib aga sellest, kuidas üks perekond kolib suure maantee äärde pealtnäha idüllilisse majja. Kõik tundub ideaalne- pereisa uus töökoht, naise armastus uue elukoha vastu, lapsed (vanem tüdruk ja noorem poiss) kasvavad jõudsalt.. isegi ületee-naabriteks on muhe vanapaar.

Pere maja tagant läheb tee metsa, mis viib lemmikloomade surnuaeda, mille eest on hoolitsenud (ja sinna oma lemmikuid matnud) lapsed peaaegu sada aastat. Kui nende kass, keda tütar väga armastab, sureb, on ilmselge, et ka tema tuleb sinna matta. Siinkohal sekkub aga üle tee elav vana mees, kes viib pereisa Louis’i öisele seiklusele surnuaia taha, kuhu kass maetakse. Päev hiljem on kõuts kodus tagasi. Elusana, aga kuidagi imelikuna. Haisva, halva reageerimisvõime ja lindude tapmiskihuga.

Selle surnud-aga-elus kassiga elatakse mõnda aega rahulikult, kuni äkki juhtub kohutav õnnetus. Murest murtud pereisa näeb ainult üht võimalust- matta inimese surnukeha kassi juurde ja loota, et ka tema tuleb tagasi. Hoolimata vanamehe hoiatusloost ja enda sisetundest ta täpselt nii teebki.

Lõpp on väga jube. Ma olin sellest raamatust ja filmistki varem kuulnud, seega teadsin enam-vähem, mis juhtub, aga samas oli see ikka väga ootamatu. See oli nii häiriv ja kõhe, et mul oli tükk tegu magamajäämisega. Ma olen lugenud palju õudukaid, aga see oli üks vähestest, mis mulle natukeseks ajaks jälje jättis. Seda enam, et suur osa raamatust polnud üldse hirmsate sündmustega täis pikitud, kuid juba lugemist alustades oli selline imelikult jube tunne sees. No nagu tead, et midagi halba hakkab kohe-kohe juhtuma.. Ühesõnaga, igasugustele õudusfännidele soovitan seda väga! Ma pole ise vist pidanud üheski Stephen Kingi teoses pidanud pettuma, kuigi noh.. öösiti ma neid enam väga lugeda ei taha :D

Oeh, ooookei, on aeg vist oma pika postituse otsad kokku tõmmata.. Kui on midagi, millest ma võin lõputult kirjutada, on need raamatud. Praegu olen enda jaoks (taas)avastanud Erseni Toimiku-sarja kriminaalromaanid, mis on vahel väga võikad, aga samas nii põnevad. Alati korraldan mõttes äraarvamismängu, kas saan enne lõppu õige mõrvari teada või ei.. Seni olen täpselt null korda õigesti arvanud :D

Igastahes, enam-vähem selline ongi mu “kerge” suvelugemine- õudukad, krimkad, draamaromaanid ja sekka mõned laste/noortejutud. Õnneks olen jälle sattunud lugemusega hoogu, suvel pole nagu eriti viitsimist ning seetõttu olengi ma oma väljakutsest aastaga-150-raamatut kõvasti maha jäänud. Lohutan end aga sellega, et neli kuud on ees, mil pean niisama tööl igavlema.. Mis tuletab omakorda meelde, et mul on täna viimane puhkusepäev..

Kommentaaridesse ootan taaskord põnevaid soovitusi ja võite kirjutada seda ka, kas loete ise pigem suvel või mõnel muul ajal? :)

saatke päikest, pls

14. mai 2015

Eile oli selline imeline päev, kus minuni jõudsid pakid nii Dresslinkist kui ka Sheinside‘ist. Natuke naljakas, sest esimesest tellisin ma asjad ära 14ndal aprillil, teisest aga.. ee eelmise nädala alguses äkki? :D

See kleit on pärit Dresslinkist (LINK)

Kuna mulle endale sellised näitan-kõiki-asju-korraga-postitused eriti ei meeldi, siis oma saadud asju reklaamin ühekaupa. Kergem oleks muidugi korraga kõik ära teha, aga see eeldaks kas toas pildistamist või kodu lähedal olemist. Kahjuks mul aga aeda pole ja keset linna ma väga riideid vahetada ei viitsi :D Õnneks oli vennal hommikupoolik vaba ja ma ei pidanudki kaamerat taimeriga kivi peale panema… See ikka päris hea, et ta nüüd linnas elab ja saab iga mu tahtmise korral fotograafi rolli endale võtta. :D

Kleidi ülemine osa on tavalisest t-särgi laadsest materjalist ning üsna veniv. Keskel on kumm ning seelikuosa on õhuke ja lendlev. Samas pole see nii õhuke, et paistaks täiega läbi. Ühesõnaga, kvaliteedi, suuruse ja üldmuljega olen rahul! Kui natuke nuriseda, siis ainult selle üle, et alumise osa mustrilillekesed on tunduvalt suuremad ning pole nii tihedalt koos, kui pildil. Aga no, see nii tühine asi.

Ülehomme pean juba oma sünnipäeva ning ärevus kasvab. Kõige rohkem muretsen ma praegu ilma pärast. Ma olin niiiiii arvestanud sellega, et on juba soe ja mõnus ning saab õues tsillida. No kohe üldse ei tahaks kogu kraamiga siseruumidesse kolida.. Niiet oleks kena, kui te kõik mulle päikest laupäevaks ilusasti saadaksite, eks :D

Kuigi selle vesti tellisin mina küll ebayst mitu aastat tagasi (ja ükski vidin pole ära kukkunud!), siis Dresslinki lehel on natuke teises toonis samasugune ka täitsa olemas: LINK

Muide, mul on niiii hea meel giveaway kommentaaridest lugeda, et paljudele meeldivad raamatupostitused!! Ma ise iga kord mõtlen, et kedagi raudselt ei huvita mingi vampiiridega noortekas, et mis ma tühja ikka jauran… Aga samas ma tunnen, et selliseid blogisid, mis kirjutavad erinevatest teostest häid ülevaateid, on üsna vähe. Mina loen kokkuvõtteid ja arvamusi eelkõige selleks, et otsustada, kas on mõtet raamat käsile võtta või ei. Kui postitus ise on aga selline, et kirjutatakse maha tagakaane lühitutvustus ning siis kolme sõnaga “mulle väga meeldis”… no see ei ütle ju mitte midagi. Ma enne loeks spoileritega pikemat juttu, kui seda lühikest lõiku, mida ma võin iga teose kaanelt ise lugeda :D

Igastahes, selle jutuga tahtsin jõuda sinnani, et võtsin “Nõidade avastuse” teise osa käsile, milleks on “Öö vari”. Mind huvitab eelkõige see akadeemiline maailm ja minevikusündmused. Mulle hullult meeldib, kui kaasaegsesse teosesse on osavalt sisse põimitud ajalugu ning kõik juhtumid omavahel “sobima pandud”.

Natuke vähem huvitab mind see vampiiri-nõia armastus, sest kuigi see on epic love, blablabla, siis minu jaoks on see liiga imal ja twilightile omane. Ma saan täitsa aru, et ollakse hullupööra armunud, aga kui täiskasvanud naine käitub nagu 16aastane Bella Swan, siis on nats naljakas lugeda, kuidas tal oma arvamus täiesti ära kaob ning vampiirile KÕIK andeks antakse. Või vampiiripoolne liigne hoolitsus.. Naine ei või sammugi astuda, ilma et vamps siis maapinda uuriks, ega mõnd lahtist kivikest pole. Kõige parem oli muidugi soovitus, et “Kui tahad selle mehega koos olla, siis sa pead kõiges talle järele andma ja tegema nii, nagu tema ütleb!!!!!” Ok, mehe poolt alla surutud isik, say no more!

Õnneks (kas ma tõesti ütlesin praegu õnneks??) olen homse hommikuni tööl ja saan selle ajaga oma raamatukuhila läbi lugeda. Teile aga ilusat neljapäeva :)

#vihmanepäev

7. mai 2015

Ärkasin täna hommikul äratuskella peale, lülitasin selle omastarust snooze‘i peale ja… ärkasin teist korda üles alles pool kaks :D Ma arvan, et asi oli selles, et vihma sadas niiii mõnusalt. Või selles, et lugesin kella kolmeni öösel raamatut, mine tea.

Mul olid tänaseks vabaks päevaks tuhat plaani tehtud, aga ainult ühega neist olen poole peal. Nimelt otsustasin riidekapid korda teha ning ära visata-maale viia need, mida ma enam üldse ei kanna. Praeguseks olen asjadega sealmaal, et kõik mu riided on magamistoa põrandal hunnikus. Pole minu süü, et Märt jõudis SIILilt tagasi ja tõi ühe suure Siriuse kanapitsa endaga kaasa, eks. Praegu magab mu väsinud metsamees diivanil (jäi sekundiga magama) ning mina lükkan riiete koristamist edasi :D:D

Eile, kui mul kella ühe ajal ikka veel und polnud, haarasin esimese ettejuhtuva raamatu kätte.. ja lugesin ühe jutiga lõpuni. Selleks oli Calia Readi “Haruta mind lahti“. Ma otsisin pikalt raamatukogust teoseid, mis leiaksid aset vaimuhaiglas ning jutustaks mõne patsiendi loo, see on üks leidudest.

Tegelikult meeldiks mulle selle teemalised raamatud rohkem, kui nad on tõsielulised ja psühholoogilisemad. Noh, et seletataks rohkem, mis-miks-kuidas teaduslikumas võtmes. “Haruta mind lahti” on aga pigem põnevusromaan.

Lugu ise on ääretult kurb. Peategelane, 20-aastane Naomi, on pärast mingit traagilist sündmust vaimuhaiglas, sest ta “kukkus pinge all kokku”. Arst, kes temaga kaks kuud tegeles, oli osavõtmatu ning neiu arvas, et ta jääbki asutusse kinni. Lõpuks tuleb sinna noor naisarst, kelle hoole all hakkab Naomi esimest korda rääkima, mis temaga juhtus.

Ta pidi veetma suve oma parima sõbranna, Lana, kodus, sest ta enda vanemad olid ära. Ühel hetkel sattus ta aga peale, kuidas Lana isa oma tütart vägistas. Tuli välja, et see on nende peres “tavaks” olnud juba ajast, mil tüdruk oli 10-aastane.. Naomi üritab kõigest väest sõbrannat aidata ning teda perekonna juurest eemale saada. Lisaks sellele, et ta peab aitama seesmiselt väga katkist inimhinge, on ta samal ajal ka ise segaduses. Ta armastab üht noormeest, oma lapsepõlvesõpra.. kuid sel suvel armub ta uuesti, jalust nõrgaks võtvasse Maxi…

Lõpp.. oli minu jaoks väga üllatav. Kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis tegelikult oli kõik väga loogiline ning ma oleks pidanud seda ette aimama (eriti ühe lause pärast), kuid teos oli lihtsalt nii kaasahaaravalt kirjutatud, et mul polnud aega spekuleerida, kuidas kõik läbi saab :D

Mulle meeldis, kuidas kõik üles ehitatud oli. Peatükkides oli nii minevikusündmusi kahe kuu tagusest ajast kui ka Naomi lapsepõlvest, mil ta kohtas oma armastatut. Lisaks hetked vaimuhaiglast, kui ta omaette arutles, mis ta mõistusel viga on, hallukate ja kahtlaste unenägude nägemine ning sessioonid/loo rääkimine arstiga.

Ühesõnaga.. “Haruta mind lahti” on väga kurb lugu ühe noore naise heitlusest iseendaga vaimuhaiglas ja sündmustest, mis ta sinnani viisid. Selline mõnusalt põnev raamat, mida ei saanud enne käest panna, kui see läbi oli.. Super :)

nutapalju-raamatud

9. apr. 2015

Mul täna päev otsa (valetan, ma magasin kella kolmeni :D) blogimistuju olnud, agackuna viimasel ajal elan tööle-koju magama-tööle graafiku järgi, siis pole midagi huvitavat juhtunud. Noh, kui mul millestki kirjutada pole, siis raamatutest ikka on :D

Võtsin öiseks vahetuseks kaasa kaks “kerge lugemise” teost. Mõlemad rääkisid loo loomast ja tema perekonnast, ühes oli peategelaseks kass, teises koer. See kerge lugemine lõppes muidugi sellega, et ma reaalselt nutsin pool ööd ning hommikuks olid punased silmad asendunud näriva pea- ja silmavaluga. Natuke piinlik oli ka, sest kõige suurema nutuhoo ajal, kui nina lurises, ripsmetušš oli laiali, läksid osad hotellielanikud suitsupausile. Ma loodan, et ma suutsin vähemalt natukenegi oma näost juustega varjata ja väga valjusti ei nuuksunud :D:D

Kuna ma teadsin, et “Marley ja mina” on pigem kurvem (filmi pole ma näinud), siis alustasin lugemist Vicki Myroni ja Bret Witteri jutustusega “Kuulus raamatukogukass Dewey”. Mõtlesin, et see on selline lõbus looke kassist, aga boooooy, was I wrong.

Kõik algab sellest, kui ühel megakülmal talvehommikul leiab raamatukogujuhataja Vicki tagastuskastist raamatute vahelt läbikülmunud pisikese kassipoja. Juba algus oli nii kurb. Ma ei hakka mitte kunagi mõistma inimesi, kes suudavad jätta kaitsetu tibatillukese karvapalli külma kätte saatuse hooleks. Kuigi ma ei poolda nende uputamist, leian ma siiski, et pigem käituda nii, kui visata väike usaldav hing kuskile tee äärde piinlema ja surnuks nälgima/külmuma. Kui ei taheta oma looma järeltulijate eest vastutada, siis ärgu olgu nii argpüksid ja tegelegu “probleemiga” ise.

Oookei, kaldusin teemast kõrvale. Igastahes, Vicki turgutab kassipoja jälle elule ning otsustatakse, et loom hakkab raamatukogus elama. Nimeks pannakse talle Dewey ning enamasti jutustataksegi tema tempudest ja tegudest.

Kuigi loogiliselt võttes peaks olema tegu naljaka raamatuga, siis mul oli küll kogu aeg kurb :D Ilmselt seetõttu, et keskendutakse põhiliselt sellele, kuidas Dewey erinevaid inimesi oma kohaloleku ja tähelepanuga aitab. Näiteks oli tal haruldane anne minna just nende inimeste juurde/sülle, kes seda lähedust kõige rohkem vajasid. Vana mees, kes oli äsja kaotanud oma abikaasa, raske puudega tüdruk, allergiline poiss, kes muidu ei võinud ühtki kodulooma omada… Üks seik oli eriti kurb, kus Dewey veetis päevas ühe töötajaga tavaliselt paarkümmend minutit, kuid päeval, mil naine pidi oma kassi magama panema, istus Dewey ta süles mitu tundi…

Lisaks kassitegudele saab aimu ka ühest Ameerika väikelinnast ning Dewey “omaniku” elust. Ma ütlen ausalt, et see mind nii palju ei huvitanud. Okei, Vicki elu oli päris kurb ning traagiline, tema minevikku oli vaja teada, et saaks aimu, kui palju Dewey teda mõjutas ja aitas. Mingil määral käib see ka väikese, majandusraskustes linna kohta, aga pikapeale hakkas häirima, kuidas linna ülistati ning pidevalt sama juttu räägiti. Juba epiloog kirjeldas raskusi, millega elanikud toime tulema pidid ning pikad ajaloolised jutustused olid kõik põhimõtteliselt ühesugused.

Dewey elas raamatukogus üle 19 aasta. Selle aja jooksul sai ta kogukonna armastatud liikmeks, ta saavutas üleriigilise kuulsuse, inimesed sõitsid tunde, et näha kassi, kes on rahulik, teeb trikke ning lohutab neid, kellel seda vaja oli. Lõpp on muidugi kurb, sest vanadusest põdur Dewey tuleb magama panna. Õõõõh, kus ma lahistasin nutta. Selline.. siiras ja südamlik raamat, mis kirjeldab väga hästi, kuidas loomad suudavad ainuüksi oma kohalolekuga inimesi aidata.

Nagu öeldud, siis teiseks raamatuks oli “Marley ja mina” (John Grogan). Britt küll soovitas, et ma jätaks nende kahe teose vahele paar päeva, aga uudishimu oli nii suur. Ma olen kindel, et üsna suur enamus on vähemalt filmi näinud või sellest midagi kuulnud, seega pole sisu ümberjutustamine oluline. Ka selle jutustuse puhul on keskmes lemmikloom -labrador Marley-, kes aitab ühel värskelt abiellunud paaril perekonnaks saada.

Ma ei tea, miks, aga mind see konkreetne raamat nii hullult ei liigutanud. Ilmselt olid mul pisarad juba otsas :D Kurb oli küll ja nutsin ka korraliku peatäie, aga seda ainult lõpus. Dewey puhul oli püsiv kurb tunne terve jutu vältel, Marley omal tuli see pitsitav ahastus peale viimaste peatükkide ajal.

Võib-olla oli see nii seetõttu, et mind natuke häiris, millised omanikud Marleyl olid. Ülienergilise looma peal kasutati rahusteid, selle asemel, et temaga rohkem tegeleda ja/või jooksmas käia, pidevalt kõlas läbiv noot, kui “keeruline ja pahandusttegev” ta on… Lõpp oli eriti arusaamatu, sest neil oli kodus koer, kes oli 13 aastat olnud nende perekonna liige, ta oli raskelt haige ning…. ta viidi loomaarsti juurde hoidu, et ise perepuhkusele minna.. Nagu wtf?!

Võib-olla olen ma omanike suhtes veidi ülekohtune, sest tegelikult oli raamatut lugedes näha ka seda, kuidas nad Marleyt armastasid, kuidas kõikidest koera sigadustest, lõhkumistest ja probleemidest üle saadi ning temast hooliti. Seda oli eriti aru saada lõpus, kui Marley lõpuks magama pandi, kui väga perekond teda leinas. Viimased sõnad, mis John oma koerale ütleb, olid ka südantliigutavad, kuidas kõik olid pidevalt koerale öelnud, milline jube ja raske koer ta on, kuigi tegelikult on ta maailma parim. Õhh :(((

Viimasena tahaksin ma kiirelt aga peatuda raamatul, mis kuulub “Vampiiripäevikute” raamatusarja, “Stefani päevikud: Juured”. No selle peale tahaks ka nutta, aga pigem vihast :D Ma saan aru, et see on kirjutatud seriaaliga ühel ajal, aga… see peaks ikka kuuluma ju raamatute juurde. Mis mõte on kirjutada uus teos, mis on eelnevatega totaalselt vastuolus, aga peaks samas olema neile niiöelda järg?

No näiteks olid raamatu-Katherine/Elena blondid ja õrnad, Katherine lavastas oma surma nii, nagu oleks ta päikese käes tuhaks põlenud, sest ei talunud mõtet, et vennad tema pärast kaklevad jne. Stefani-päevikutes oli Katherine aga seriaalist tuttav tumedapäine võrgutaja, kes “saab surma” kirikupõlengus. 

Üleüldse polnud sel teosel mitte mingit mõtet, sest see ei heitnud absoluutselt mingit valgust Stefani ellu. Terve raamat põhines seriaalis nähtud flashbackidel– kuidas Katherine neile elama tuli, kuidas ta Damoni ja Stefaniga palli mängis, neid võrgutas.. hilisem teadasaamine, et Katherine on vampiir, kuidas Stefani isa ta lõksu püüdis ning nad kirikusse surmamiseks sõidutati, kuidas isa Damoni ja Stefani ära tappis, kuidas Stefan omaorda isa ära tappis ja kuidas neist täisõiguslikud vampiirid said. Ma lootsin küll, et saab midagi huvitavat või uudset lugeda, mida varem sarjas pole kajastatud, aga eeeei. 
Ma saan aru, et see on kirjutatud lootes seriaalist tekkinud edule, aga nii täielikult muuta eelnenud raamatute sisu? Wtf, ausalt.
Okei, sattusin natuke hoogu, nagu tavaliselt, kui ma raamatutest räägin :D Igastahes, kaht esimest  soovitan kõigil loomasõpradel lugeda. Praeguse aja populaarsete fantaasia-, õudus- ja kriminaalromaanide kõrval on need mõnusalt armsaks vahelduseks. Lihtsalt siirad ja südamlikud teosed :)

Lähen nüüd selle jutu peale oma pisikest nunnukat kaisutama, kes iga päevaga järjest rohkem ja rohkem elavamaks muutub. Mõtleb vist, et peab kaks nädalat rahulikku olemist kiirelt tagasi tegema :D