Browsing Tag

random

ilu tase

17. veebr. 2015

Seoses selle lollaka Androidi uuendusega on juhtunud nii, et isegi kaamera nupud-seaded-välimus on hoopis teine. Hakkasin enne pilti tegema (ärge küsige, mis pilte ma pool kaks öösel töö juures teen :D) ja avastasin, et mul on kolm võimalust: kaamera, foto ja kaunis. Olin kohe huvitatud ja vahetasin režiimi kauni peale. Ja kassanäe, saan isegi ilu taset 1-10 valida :D:D:D Nagu what :D Reaalselt kaks minutit selle üle naernud ja ma ikka ei saa aru, mida see “kaunis” siis muudab :D

Acid Annie

25. apr. 2014
Käisin täna arsti juures, sain esimest korda veenist verd anda, mille
tagajärel terve käsi valutab ning  sain paar murepoissi kah
juurde. Praegu on aga mõnus tsill olla, vaatan poole silmaga “Muumia
tagasitulekut”
ja kuulan Natalia Killsi, peamiselt sest  mulle nii
meeldib, kuidas ta lauludes sõnu hääldab :D Aga laulud on tal ka päris
mahedad.

Lisasin üles äärele paar lehte ka: viskasin asju müügiks ja tegin väikse enesekirjelduse. Varsti lisandub list blogidest, mida ma huviga loen :)

Üle mitme-mitme aasta tegi emps mulle soengut, viskas kohe kalasaba letti ja omg, kui mugav sellega olla on. Ma vist ei võta järgmised kaks nädalat juukseid lahti…

Väike cookies’n’cocoa õhtuks


Marilyn hoidmas mu prille ja Marilyni-nimelist parukat

 

 Kristjanit täna kodus pole, vaaritama ei pea. Sain raske õhtusöögi asemel hoopis kerge vitamiinisnäki teha :D


 Ja leidsin kolimise-remondi käigus kaduma läinud “Scrapbooki”, kus olid kirjas igasugused jutuideed, karakterid, kirjeldused ja lihtsalt lambised laused, mida ma tahtsin oma “raamatus” kasutada :D

Teada värk

17. apr. 2014

Eks see ole teada värk juba, et nii kui vaja kuskil veidigi normaalsem välja näha, siis hommikul ärkad üles sellise näoga, nagu oleks öösel baarikakluses osalenud või libahundiks moondunud.

Eriti kehtib see siis, kui on vaja ID-kaardile/passile pilte tegema minna. Ma tõsiselt kaalusin kogu värgi esmaspäeva peale lükkamist, sest ma nägin ikka väga masendav välja. Või ma pean lihtsalt uue peegli ostma… Aga kuna mul päris kurb kehtetu isikutunnistusega ringi liikuda (selline tunne oleks, nagu kõik tegevused, mida nüüd teha tahan, nõuaks id’d :D), siis võtsin end kokku ja läksin Migratsiooniametisse.

Mis ma öelda oskan- lasin endale juustesse nii palju lakki, et tukk normaalne oleks, aga seda ei taibanud vaadata, et nii katab see tukake pool mu näost ära. Tegin juba kaks pilti ära, siis mõtlesin, et oleks vast normaalne, kui oleks üks selline, kus ma pole roosapäine emo. Aga lakikogus ei lasknud juukseid normaalselt näo eest ära ka lükata, nii et lõpptulemus oli selline, et kui võtsin ühest salgust kinni, liikusid temaga ka ülejäänud juuksed ja rahulolematus oli mu näost näha. Vähemalt oli seekord mul veits meiki näos, mis veidi üldmuljet parandas.

Okei, samas peab tunnistama, et mu endisest pildist hullemat ei oleks saanud mitte mingi nipiga saavutada. Ma tean, et igaüks arvab, et näeb dokumendil kehv välja, aga ausalt, mu senine ID-kaardi pilt oli kõige koledamate top viies kindlasti. Kohe nii kindlasti, et kui klubides käisin ja dokki küsiti, siis isegi turvamehed naersid selle üle (ja näitasid piletimüüjale, et too ka naerda saaks). Noh, pärast seda, kui võrdlesid mind ja pildil olevat nägu mitu minutit, sest sarnasust väga märgata polnud.

Aga mis sa saada tahad, kui kolm minutit enne pildi tegemist olid just silmad peast ulgunud, sest olid kutist lahku läinud, juuksed olid soengust välja kasvanud, värv pleekinud ja nina nutmisest paistes. Nii tüüpiline, et just sel ajal oli mul vaja dokumenti uuendada :D Sellessuhtes olen küll väga õnnelik, et saan vana ID pensionile saata.

Ja samas see täna tehtud pilt pole ka nii halb, kui mu kõige esimene passipilt. Enne seda olin ma ka tund aega ulgunud, sest mul oli Saksamaale minekuks megakiirelt passi vaja ja isa keeldus sel õhtul linna minemast. Noh, siis pärast ütles muidugi, et tegi nalja… aga see oli alles siis, kui mul silmad nutmisest jälle paistes olid :D Päris ime, et täna pisaraid valla ei lasknud, noh, traditsioonide jätkuks või nii. Lisaks suutis isa mu tookord autos millegagi niiii endast välja viia, et ma olin konkreetse surma näoga ja põrnitsesin vihaselt kaamerasse. Ei vea eriti nende ametlike piltidega.

Kui natuke tänase päeva õnnelikumast poolest rääkida, siis Märt tuleb kojuuu! Ma olin juba nii harjunud, et ta iga nädalavahetus vaba ja nüüd paar nädalat mitte üldse näha oli ikka veits kurb ja üksik olla küll. Kuna ta ilmselt oma sünnipäeva-aegu jälle välja ei saa, siis annan kingi talle täna-homme üle. Ja parem oleks, kui see talle meeldib!!!

Reede õhtul pärast tööd põrutame Viljandisse, et üks väike soolaleivapidu maha pidada ja seekord olen ma väga palju targem- panen igas juhuks madalad saapad jalga. Ning noh, võtan veidi rohkem asju kaasa, kui kolm vatitikku :D Jürgen, ma teeks sulle isegi tordi, aga mu vorm on eelmisest kokkamisest saadik Erki juures ja ta ei taha seda üldse tagasi anda.

Ilusaid algavaid munadepühi teile, sõberid! Naudin viimaseid töölolemistunde kohvitassi ja “Being human” telesarjaga ning meenutan, kui mõnus on olla tööl, kui päikesepaiste asemel vihma sajab…

Chitin ja chatin

7. apr. 2014

Kui on miski, mida ma üldse ei salli, siis on see plaanide läbikukkumine. Ma ei mõtle selliste konkreetselt tegevuste, et a’la plaanin kellegagi sööma minna ja siis ei saa, vaid no.. kui olen millestki pikalt mõelnud, see ei sõltu kellestki teisest kui ainult minust ning siis ikka ilmub mingi takistus.

No näiteks oli mul kindel plaan, et “kulutan” selle roosa juuksevärvi praegu maha, värvin juured ilusasti blondiga üle ning siis uuesti roosaks. Kõik päris super ja hea…kuni sain teada, et seda minu värvi enam mitttte kusagil ei müüda ja ilmselt Eestisse enam ei toodagi. Miks, miks, MIKS? Eks pean nüüd mingi alternatiivi leidma, näiteks ebayst midagi tellima… ma olen alati tahtnud helelillasid juukseid proovida.

Viimasel ajal blogis suht vaikus olnud, sest ma olen reaalselt ainult maganud ja niisama teleka ees lebotanud. Lõpuks pole enam kontides püsivat väsimust ja võib hakata uuesti 24-tunniseid vahetusi tegema, nagu mul laupäeval-pühapäeval üks oli. Täna tegin ainult paar kiiremat liigutust, sest Gerttu saatis mulle BOOSTi lingi, kus Liisi (ja Steni) nimelised saavad täna tasuta joogi. JUHHEI, tasuta asjad mulle meeldivad ja kesklinna ma tõttasingi. Tasub Boosti fb-lehel silma peal hoida küll, see mäng veel kestab ja iga päev uued nimed :)

Oma unetul töö-ööl avastasin kuulsuste instagrame ja ma ei saa neist fännidest aru. Miks on vaja follow-sooviga nii spämmida? Mõnel on üldse iga päev sünnipäev ja kingiks loodab loomulikult üht väikest jälgimist saada. Okei, see selleks.

Aga üldse aru ei saa ma neist, kes kirjutavad hiiglapika kommentaari
jaapani/tšehhi/hispaania/portugali/itaalia või jumalteab, mis
keeles…miks? Ok, ma saan aru, et see nende emakeel, aga miks? Kas nad
tõesti loodavad, et mingi ime läbi X kuulsus räägib soravalt poola vms
keelt ja siis nad saavad maagiliselt sõpradeks? Või et see tõmbab
tähelepanu, kuna wowww sa räägid võõrkeelt?? Mina mitte, wowwww, very language, much swedish.
Mul ei tuleks mõttesegi minna näiteks Madonna kontole ja kirjutada sinna
alla eesti keeles, et isssand sa mu iidol ja siis ise salaja loodan, et ta nüüd mulle vastab. Kuigi noh, Madontsik nii
vana, et ta raudselt pooled maailma keeltest selgeks saanud oma
reisimistega. Ma ei tea, see nii tühine asi, aga jäi nii häirima
kuidagi. Nagu.. MIKS? (mulle muidu tegelt Madonna ei meeldi, aga noh, näitena lihtsalt :D)

Iiigastahes, muud midagi nagu uut polegi. Vennas käis täna kohvi joomas, tegin ta Fruit Ninja skoori peaaegu kahekordselt üle (whaatwhaat) ja võtsin ta ülimugava beanie-mütsi ära. Seniks, kuni minu oma lõpuks Hiinamaalt kohale seilab.

Homme jälle tööle, enne on mul kindel plaan kõik Koduextrad ja vene poed läbi kammida, et oma Vintage Toneri Fiona värv üles leida. Ja head primerit, mis oleks normaalse hinnaga ka, võite vabalt soovitada :)

No need juhututtavad

30. dets. 2013

Kuna Tartu on nii väike linn, siis ringi käies juhtub kogu aeg, et näen mõnda tuttavat nägu, kelle tervitamine on muutunud automaatseks- näed kedagi vastu tulemas ja juba naeratad ning tsautad…või kui tahad lahedam olla, siis viskad peaga veits ‘sup. Eile nägin ma jälle umbes nelja sellist inimest, keda eranditult alati teretan, aga kelle nimegi ma enam ei tea :D

Omal ajal käisin paljudes laagrites ja õpitubades, kus siis sai selliseid juhututtavaid ikka kümnete kaupa. Kõik oli vaja orkutisse sõbraks lisada, neile rates iseloomustusi kirjutada, et “issssssssand kui toredad meil need kaks päeva olid, sa nii lahe, iccicc”, ja siis..nende olemasolu üldse ära unustada.

Ja nüüd ongi olukord, kus kohtan no niiiii tuttavat nägu, automaatselt lipsab teretus välja, vahel isegi räägin paar sõna juttu “kuidas läheb-hästi-sul-mul ka” ja terve aeg mõtlen ise, kust kurat ma sind ometi tean, mis ometi su nimi on ja miks ma sinuga üldse räägin :D. Ükskord hakkasin mõtlema, et imelik on võõrastele inimestele nii tsau öelda, et lõpetan ära, aga  kui juba nemad ise enne mind ära tunnevad, siis oleks veits ebaviisakas pea kõrvale keerata ning sõnagi ütlemata minema kõndida. Nii ma siis teretangi poolvõõraid inimesi edasi ja loodan, et nemad mind ikka mäletavad ja teavad. :D