Browsing Tag

see on fakt

lõhun vaikust

11. dets. 2016

Tere ilusat esimest ok, juba teist kuuendat ÜHETEISTKÜMNENDAT detsembrit! Päris kaua olen seda postitust kirjutanud ja draftides hoidnud :D Aga jaa, mõtlesin, et mu viimasest faktipostitusest on nii kaua möödas, et oleks nagu aeg uue jaoks.. (ja kuna mul pole millestki muust kirjutada, siis see nagu päästerõngas :D)

-Esimese faktina viskan kohe õhku selle, et ma magasin täna (ehk siis eile) (ehk siis esimesel detsembril) poole kolmeni päeval. Ise veel väga uhke ka :D Ma reaalselt ei mäleta viimast korda, kui ma sain magada nii kaua, kui ma tahtsin (ja veel kauemgi). Mul viimase seitsme päeva jooksul olnud lausa kolm vaba päeva ning ma ei tea, mida kõike selle ajaga teha. Igal õhtul oli tunne, nagu ma raudselt unustasin midagi ära ja tegelikult pidin tööl olema. Isegi mu kass vaatab mind sellise imestunud näoga, et wtf sa kodus teed?

img_1901

-Siis.. mulle ei meeldi olla ilma prillideta. See on ka üks põhjuseid, miks ma tegelikult läätsesid ei kanna. Jah, kõvasti mugavam, aga ma olen prillidega nii harjunud, et mulle reaalselt ei meeldi mu peegelpilt, kui mul neid ees pole :D Samamoodi ei meeldi mulle, kui mingid suvalised tuttavad või täiesti võõrad ütlevad, et kle võta prillid ära, milline sa ilma oled? Ei võta, mis see sinu asi on. Kui ma su juuresolekul olen ilma prillideta, siis palju õnne, järelikult oled sa next levelile jõudnud ja mu usalduse võitnud.

(Üritasin otsida mõnd korralikku pilti endast prillideta…aga no such luck :D)
img_2383-2

-Mulle meeldib olla üksi. No ausalt, ma võiks kõik vabad päevad veeta kodus raamatuid lugedes või “Vampiiripäevikuid” vaadates. Kui ma mitu päeva järjest saan pidevalt sõpradega kokku, siis lõpuks tahaks lihtsalt olla omaette. Kui mul on valida, kas õhtu sõpradega väljas lõbutsedes või tsillida üksi kodus, on mu esmane mõte alati “üksi kodus”. Ma arvan, et see on mulle sisse juurdunud Õvi-aegadest. Ükskord arutasime seda Mairiga ning tema on täpselt samasugune. Ja see tulebki sellest, et me kasvasime üles nii eraldatud kohas, kus põhimõtteliselt su ainsaks seltsiliseks (peale perekonna) olidki sa ise, õppisidki hindama üle kõige iseenda seltskonda. Eks see väljendub tegelikult ka paljuski muus, näiteks on mul väga raske teisi täiesti usaldada. Alati loodan ainult iseendale ja kõiki probleeme üritan ikka ise lahendada. Sest miks ma peaks teistega asju arutama, kui ma saan üksi kodus üle mõelda :D

-Samamoodi meeldib mulle üksi shopata. Kui ma käin kellegi teisega poodides, siis enamasti ma ei viitsi isegi asju vaadata ja mõtlen “okei, tulen homme tagasi..üksinda” :D Mulle lihtsalt meeldib kulgeda omas tempos, et keegi ei peaks minu (ja mina kellegi teise) järel ootama.

img_2435-2

-Lapsena ma vihkasin näiteks seda, kui pidin panema särgi püksi või püksisääred saapasse. Ja seda seepärast, et mängides-joostes tuli alati ÜKS nurk/koht püksist-saapast välja ja ma reaalselt EI TALU seda tunnet :D Siis tunduski kõige õigem lahendus võtta terve särk välja :D Ka praegu ei saa ma aru, kuidas teised saavad kaasas käia selle moega, et särgi üks ots on püksis ja ülejäänud lohvakalt väljas. See on see, kui sisemine kontrollifriik võimust võtab :D

-Mu Harry Potteri vaimustus ei tule kellelegi uudisena. Küll aga see, et ma sain alles paar aastat tagasi teada, kuidas hääldatakse Harry onu-tädi aadressi :D Okei, ma olin seda filmidest varem kuulnud ja loogiliselt võttes ma tegelikult tean ka…aga tänase päevani, kui ma loen, et Harry elab “Privet Drive’il”, siis ma mõttes hääldan seda alati venepäraselt privjet :D

-Ma käin kogu aeg ilma kinnasteta. Ma unustan need kodust väljudes kaasa haarata ja siis iga kord kirun end mõttes. Samas on see veidi hea ka, sest nüüd taluvad paljad käed külma paremini ja näiteks pilte tehes ei külmu sõrmed nii kiirelt ära.

-Mulle meeldib spontaansus, aga samas tunnen ma, kuidas mul peab enda elu üle kindel kontroll olema. Mul on kõikide elujuhtumite jaoks plaanid ja tagavaraplaanid ja neil omakorda tagavaraplaanid. Siia juurde kuulub ka see, et ma arrrrmastan nimekirjade ja to-do listide tegemist.

– Ma loen vabal ajal liiiiiga palju fanfictioneid. Eriti köidavad Walking dead, Vampire Diaries ja Harry Potter.

– Ma arvutan isegi kõige lihtsamad tehted kalkulaatoriga üle. Muidu polnud nii hullu, aga kui nüüd Lindexis töötades kassat loen, siis ma ju TEAN, et 5×2 on 10, aga ma pean selle igaks juhuks alati üle kontrollima :D

– Ma olen oma elus ühe korra minestanud ja see oli lihtsalt nii feil. Olin sugulasega kaasas, kui ta ninaneeti tegi ja kui nõel läbi torgati, tuli sealt hästi peenike verenire. Ja mina, kes ma talun absoluutselt nii enda kui teiste verd ja rõvedusi, lihtsalt vajusin mööda seina äärt maha. Ma veel mäletan, kuidas silme eest hakkas mustaks minema ja ma tahtsin uksest välja minna, aga ei leidnud linki üles :D

– Ja viimaseks väikeseks faktiks on see, et mulle meeldib tohutult oma blogi vanu postitusi lugeda. Ma vist iseenda suurim fänn :D Aga nii tore on vahepeal (või noh, üsna kogu aeg :D) lihtsalt järjest paari aasta jagu blogipostitusi lugeda ja tuletada neid “vanu” aegu meelde.

img_2376-3

Lööge mind nüüd risti

6. jaan. 2014

Aeg väikese faktiloo jaoks: Väiksena saime vennaga alati sama palju komme jms maiustusi, aga mu vend pani enda asjad alati maru kähku nahka ja siis tuli minu omi noolima. No ja minul on eluaeg olnud komme nautida magusat näiteks raamatu taga, nii ma siis peitsin kõik hea-parema igasugustesse peidukatesse ära- et vennas neid kätte ei saaks ja et saaksin neid OMA ajal süüa.

Asi läks päris hulluks siis, kui käisime herneid korjamas ja need ära puhastasime. Tegime hunniku jälle pooleks ja ega ma OMETI saanud kohe sööma hakata, peitsin herned ikka ära :D Ja noh.. alles kaks-kolm nädalat hiljem tuli meelde, et oppppaaa mul maitsvad herned siinsamas, nomnom. Pole vaja vist mainidagi, et nii maitsvad nad enam polnud ja sahtli, kus nad sees olid, viskas isa kah minema :D

Tahtsin tegelikult kaamerat ära osta, aga kahjuks mu soovitud objektiiv sai täna otsa. Nagu päriselt, täna. Ma olen KUU AEGA seda vaatamas käinud ja alati on alles olnud. Nüüd ma pean kuskilt mujalt selle muretsema. No Klickist tuleks isegi odavam, aga siis ma ei saa fotokursust ja 50 tasuta pilti kaasa, niiet dilemma on suur. Tasuta asjad mulle ju meeldivad.

Kurbuse peletamiseks shoppasin pool palka ebays maha, kuniks meelde tuli, et ma pole oma uut kaarti paypaliga ühendanud ja nii olen ma juba teist korda tänase päeva jooksul soovitud asjadest ilma jäänud. Lisaks on mul tonnides RahvaRaamatu kinkekaarte ja ma ei leidnud mittttttte midagi, mida koju oleks tahtnud. See on küll esimene kord :D Vähemalt on mul Somersby…mis sai pool tundi tagasi otsa…

Üldiselt on meeleolu nukker, sest nädalavahetus, mil Märt kodus oli, möödus linnulennul. Noh, ilmselt selletõttu, et kolm sõdurpoissi magasid meie juures terve laupäeva lihtsalt maha, sest niiniii halb oli :D:D Aga jah, tuleb jällekord ümber harjuda. Vähemalt saan nüüd magama minna/ üles ärgata, siis, kui ise tahan, seegi hea.

Eputan võõra tassiga. See üks ja ainus kord, kui lubasin verd andma minna, lõppes sellega, et hommikul äratuskella kuuldes värisesin hirmust pool tundi voodis ja siis…keerasin uuesti magama :D

Pealkirja juurde tulles, siis kas te pole tähele pannud, et on teatud grupp inimesi, kes oma iga kommentaari või arvamusavaldust alustab sõnadega “No tapke mind nüüd ära/lööge mind nüüd risti/siunake mind nüüd maapõhja/põletage mind tuleriidal, AGA MINA teen NII….” ? Mulle jääb neist alati mulje, et nad lihtsalt provotseerivad ning nõuavadki nii end tähtsaks tehes seda “ristilöömist”, et keegi neile vastu haukuma hakkaks, sest nad teevad midagi omastarust teistmoodi.

See on umbes sama, nagu 9gagis need postitused “Am I the only one…” EI OLE. Maailmas on seitse miljardit inimest, sa pole ainus, kes sööb Doomino küpsistes enne ära selle valge osa vms :D

Ja selle ilusa mõtteteraga lõpetan selle blogi ära :D

Fact of the day

12. nov. 2013

Kadi rääkis laupäeval, kuidas tal pisike sööb nagu hamster, et kogub põsed punni. See tuletas omakorda mulle meelde minu söögiharjumuse.

Vanasti, kui ma veel põhikoolis käisin, oli mul tungiv vajadus võtta igast taldrikul olevast asjast amps, enne kui närima hakkasin. Ehk ilma eelneva suutühjendamiseta võtsin natuke salatit, natuke kartulit-kastet, natuke pihvi, tüki leiba ja alles siis lasin hammastel käia. :D

Ja see juhtus ainult koolis lõunat süües. Kodus sõin ikka normaalselt. Mmm, peakski vana harjumuse meelde tuletama :D

Fact of the day

29. okt. 2013

Kunagi, kui mul polnud meigiasjadest veel täpset ülevaadet (ehk eelmine aasta), siis mulle hullult meeldis, kui emps lisas laugudele-silma alla (don’t ask me, mis mood seee veel oli) sädelust. Kuna ma ei teadnud, et tal oli selle jaoks lauvärv ja glitter-pliiats, siis ma tõsimeeli arvasin, et ta saavutas efekti läbipaistva sädeleva küünelakiga.

Ja mida muud ma teha saingi, kui võtsin nimetatud laki ja võõpasin silma ümberringi sellega kokku :D:D:D Ma ei taha meenutadagi, kui palju mul silmad aurudest vett jooksid, kui valus kivistunud lakki nahalt maha oli saada (no küünelaki eemaldist polnud ma ammugi midagi kuulnud) või KUI UHKE MA tulemuse üle olin :D

Ja üldse, soovitage mulle head sädelevat küünelakki, kust küünele (või silmale, mine tea, mis tuju mul tuleb :D) jääks sädelust ikka rohkelt, mitte kaks tükikest.

Facts of the day

23. okt. 2013

Mul on täiesti sõltuvus tekkinud otsida kõigi vaadatud filmide-seriaalide näitlejad üles, et siis näha, mis töid nad varem on teinud ja õppida nende biograafia pähe :D

Eriti hull on asi, kui ma näen mõnes sarjas tuttava näoga inimest ja ei suuda täpselt välja mõelda, kus ma teda varem näinud olen, mul tekib lihtsalt tungiv vajadus sekundipealt imdb-sse joosta ja KÕIKE teada saada.

Teine fakt on ülemisega seotud. Arvutist midagi vaadates on mul alati paber-pliiats kõrval, sest ma lihtsalt pean mingid kuuldud laused-katked üles kirjutama. Ja need pole isegi inspireerivad või tsitaatlaused. Sageli ma isegi ei pane tähele, et ma kritseldan ning filmi lõppedes ühtäkki avastan, et terve paber on täis mingeid seosetuid sõnu-lauseid-katkeid. Nagu praegu vaatan “Vampiiripäevikuid” ja leht on juba pooltäis, sest ma olen pidanud vajalikuks üles kirjutada “You can trust me!”, “says you”, “don’t think thats a good idea”, “right”, “understand” jnejne. Ajuvaba lihtsalt.

Kõige hullem ongi, et ma ei pane ise tähelegi, et mul oleks vajadus-tahe midagi kirjutada, lihtsalt äkki avastan, et joptvõimat, jälle olen mingi lausega poole peal :D Ja mul pole kunagiii varem sellist asja olnud. See pole tegelt üldse naljakas ka, ma täitsa mures kohe.