Browsing Tag

single life

single life

8. okt. 2016

Ühel korral olen kirjutanud, kui raske on jätkata elu üksinda ja punktist, kus peab kõigega otsast alustama. Noh, nüüdseks on mul enamik hädavajalikke asju olemas (välja arvatud prügikast, endiselt :D) ja isegi joogiklaase on rohkem kui kaks. Progress!

Nüüd, kui aega on piisavalt palju edasi läinud, olen enam-vähem üksiolemisega harjunud. Alguses oli ikka väga imelik- pea terve oma täiskasvanuelust olin ju olnud suhtes, elanud pereelu ja kõik oli tsill. Ma arvan, et kõige suurem viga, mis ma tegin, oli see, et ma kinnitasin endale, et kõik on korras ja mul pole vaja aega nn “ülesaamiseks”. Eks see tuli sellest, et ma olin lahkuminekuotsust nii kaua analüüsinud ning sellest väga pikalt mõelnud. Kui see lõpuks käes oli ja ma ära kolisin, siis tunduski, et elu on lill ja tormasin pea ees uute tutvuste maailma, andmata endale aega harjuda.

Tegelikult lükkasin aga seda tühjaksnutmist, harjumist ja vana suhte leinamist lihtsalt edasi. Ma ausalt arvasin, et kuna mina lahkumineku algatasin ja otsus ise oli õige, siis järelikult on kõik korras ning pole vajagi kurb olla. Lõpuks crashis see kõik aga korraga kaela ning mingi hetk oli ikka väga väga kehv olla. Siis jõudis nagu kohale, et this is it. Ja ma avastasin, et tegelikult on suht raske olla üksi, kui oled harjunud aastaid kellegagi oma elu jagama. Tuli vahel muidki tagasilööke, mis eelkõige olid tingitud hirmust tuleviku ees ja igatsusest vana elu järele, aga las see jääda :D Praegu on kõik aga väga timm!

Kahjuks (või see, õnneks :D) pole põnevaid Tinderiseikluseid ka jagada. Olen seal kohanud küll kutti, kes joonistab harilikuga omale kulme ja meest, kes rängalt solvus, kui ma ei vastanud ta kirjale viie minuti jooksul (olin samal ajal tööl) ja saatis mulle megapika eepose, kuidas ma ei leiagi endale meest, kui ma kõiki ignoreerin…aga muud põnevat küll pole juhtunud :D

Kui rääkida aga muudest aspektidest, mis käivad vallalise elu juurde, siis minu jaoks oli väga harjumatu tegeleda olmeprobleemidega. Varem oli mees majas, ükski kraan ei tilkunud, prügi oli alati välja viidud ja veenäidud õigel ajal esitatud. Noh, loomulikult viisin mina ka prügikotte välja, aga enamasti tegeles sellega keegi teine veel enne, kui ma jõudsin nentida, et oi, kott on täis. Nüüd ma lihtsalt avastan ühel päeval, et oih, näidud pidi juba kolm päeva tagasi ära saatma ja prügikast uputab :D

Lisaks saadan ma igal õhtul korterihaldjale sõnatuid palveid, et ta kõik ikka korras hoiaks. Esiteks ma ei oska tegeleda ummistuste ja katkiste asjadega, teiseks pole mul kedagi kiirelt võtta, kui midagi juhtuma peaks. Näiteks lasi mul köögikraan läbi ja ma pidin nõusid pesema nii, et veesurve oli minimaalne…ehk ainult tilgad :D Omanikul oli küll uus kraan ja asjad ostetud, aga ma suure suuga lubasin, et jaajaaa, mul inimesi on, kes seda vahetavad. Lõpuks kui sellega tegelema hakkasin, siis selgus, et oi, ega väga polegi.

Õnneks käis Märt ja niksnaks sai kraan vahetatud. Sellesmõttes olen ma küll õnnelik, et meie vahel pole mingit vaenu ning kui midagi juhtub, siis ma tean, et saan alati tema poole pöörduda ja oma võimete piires ta mind aitab ka. Eks ühelt poolt ole see segadusttekitav ja piirid nagu hägustuvad (sealt ka need tagasilöögid), seetõttu ma eelistaks tema poole mitte pöörduda… aga samas on hea teada, et kuigi me pole enam paar, suudame ikka üksteisega tsiviliseeritult käituda ja sõbrad olla.

Teine asi, mida olen nüüd tähele pannud, on see, et kutid, kes mind välja kutsuvad, ei taha eitavast vastusest aru saada. Näeb see välja umbes nii:
Kutt: Kas sa minuga välja sööma/kinno/jalutama tahad minna?
Mina: Ei taha…
Kutt: Miks, sul on mees või?
Mina: ….. ei ole.
Kutt: Aga mismõttes sa ei taha siis? Mismõttes sa ei tule, kui sul pole meest?

No selline tunne jääb, nagu oleks nende jaoks ainus loogiline ja normaalne põhjus eitavalt vastamiseks see, et mul on keegi olemas. Okei, olgem ausad, osade meeste jaoks pole ka see põhjuseks :D Aga see, et ma LIHTSALT ei taha nendega välja minna, pole nagu mainimistki väärt, sest “MISMÕTTES sa ei taha, kui sa vallaline oled??” Mina ise sooviks ju ikka jääda viisakaks ja mitte solvates korvi anda, aga sellest “läbi lillede” ütlemisest ei taheta üldse aru saada. Kuidas ma ütlen, et kle su naljad on nagu eelmise aasta Õhtuleht või sa lihtsalt tundud nii ebasümpaatne, et ma enne korjaks kolm päeva jutti kartuleid, kui sinuga välja tuleks :D
Aga olks, lähen olen natuke asjalik ka, Nässukas juba pool tundi vaatab nukralt ust, et tahab välja minna. Arvestades praegust ilma, siis üle viie minuti ta õues pole. Aga sellest saab ta alles siis aru, kui väljas on, käpad mustad ja porised ning tuul puhub luudest läbi.  Siis ju hea sülle hüpata :D Et postitus täiesti ilma piltideta poleks, viskan siia lõppu ühe Luke mõisapargis tehtu. Need lillad-roosad-hallid-sinised juuksed on nüüd aga ajalugu :D

img_0988