Browsing Tag

struuma

türeoidektoomia

18. nov. 2020

Tean, tean, väga jubeda ja ohtliku tooniga pealkiri. Mina näiteks juba eos kardan igasuguseid sõnu, mille lõpus -toomia, sest need kõlavad päris õudselt. No näiteks lobotoomia :D Jokes aside, siis pealkirjas olev türeoidektoomia tähendab kilpnäärme osalist või täielikku eemaldamist. Mina tegin eelmisel nädalal läbi täieliku eemaldamise.

Kuidas kõik sinnani jõudis? Kilpnääre on mul alati olnud kaelal pigem suuremapoolsem. Või noh, mina vanasti arvasin, et mul kael lihtsalt jõnksuga ja kõver (nagu kure kael, ütles kunagi mu isa..) Mõni aasta tagasi käisin perearsti juures hoopis mingi muu murega, äkki sünnimärkidega seoses saatekirja saamas (?) ning tema märkas, et see on suuremaks läinud ning kindluse mõttes saatis mind vereproove andma ning endokrinoloogi juurde.

Kuna mul absoluutselt mingid vaevusi polnud ja vereproovinäitajad olid korras, siis ma suurt ei muretsenud ning eriarsti juurde ei tormanud. No üheks sümptomiks võib lugeda selle, et end kiiremini liigutades kippus hing kinni jääma. Aga ajasin selle pigem enda treenimatuse süüks. Kui aga teist korda perearstil olles ta ikka mainis, et ma lisaks vereproovile läheks endokrinoloogi juurde, siis käisin lõpuks visiidil ära ning tõdeti ka seal, et jah, kilpnääre on suur. Ultraheli paljastas mõlemas sagaras suured tsüstilised sõlmed, aga biopsia ning veri olid jällegi ideaalsed. Seega pidin edaspidi lihtsalt kord aastas endokrinoloogi juures käima kontrollis ning asi korras.

Kui muidu elasin pea 30 aastat selle kilpnäärmega ilma vaevusteta, siis selle ajaga, mis jäi esimese arstilkäigu (2018) ja teistkordse kontrolli (2019) vahele, toimus päris palju muutusi. Esiteks kippus hing kinni jääma juba väiksemategi liigutustega. Kaelakeesid, eriti chokereid, ei saanud üldse kanda või pidid olema need hästi lõdvalt kinnitatud (kuigi ebamugav oli igatpidi), sest tekkis tugev poomistunne. Ümber kaela mässitud sallid või kõrge kaelusega riided võisin sama hästi kapist minema visata, sest neid kanda ei saanud, ilma et oleks end sisuliselt üles poonud. Asi läks nii kaugele, et kui ma juba ise panin käe kaela peale ja õõrnalt surusin, oli hing kohe kinni, lämbumistunne ja kerge öökimisrefleks. Ostsin just hiljuti endale ühe ilusa kampsunkleidi, mis on kõrge kaelusega.. proovisin selga ja oleks peaaegu otsad andnud. Nüüd ootab kleit paranemist :)

Ma ei tea, kui hästi sel pildil aru saada, aga see kühm/muna mu kaelal ongi mu kenasti suurem kilpnääre:

Teistkordses kontrollis sain esimese diagnoosi – sõlmeline struuma, ehk siis kilpnäärme suurenemine. Aasta jooksul oli kilpnääre poole võrra suurenenud. Varasemalt oli see kaelal suhteliselt väikese kühmuna, kuid selle aastase kasvuga paistis see lõpuks ikka väga palju välja. Ja mitte ainult mulle, seda märkasid ka teised.

See oli esimene kord, kui endokrinoloog mainis kirurgilist sekkumist. Ok, siit tundub, nagu oleksin ma arstiga sadu kõnelusi maha pidanud, tegelikult oli see alles teine kord teda näha :D Aga ühesõnaga, struuma on ravimatu ning kasvu ei saa kuidagi pidurdada. Sekkumata oleks kilpnääre edasi kasvanud, vaevused suurenenud ning arvestades kiirust, millega ta kasvas, oleks operatsioon olnud tulevikus nagunii vältimatu. Kilpnääre ise töötas aga normaalselt, st polnud tegu ala- ega ületalitlusega.

Mõni aeg hiljem, kui tulid biopsia vastused, ehmatas arst mind veidi ära, sest see näitas suurt rakkude vohamist. Üldjuhul viitab see kasvajale. Samas olid muud märgilised näitajad korras. Ehk tegu võis olla kasvajaga, aga ei pruukinud. Selline vastus on loomulikult ühele ülemõtlejale ja dr. google abi kasutajale suurepärane lause, sest võite kaks korda arvata, mida ma järgmised paar päeva tegin.

Lõpuks oli mul konsultatsioon kirurgiga, kes toetas ka operatsiooni, seda enam, et pole mõtet kasvajaga riskida. Vahepealsed proovid ning näidud kinnitasid üha enam, et kasvaja see on, küll aga ei saadud kindlaks teha, kas healoomuline või mitte. Haiglas operatsiooni teostanud arst lohutas aga nii palju, et kuigi viited on halvaloomulise suunas, siis üsna tihti selgub hilisemas koeproovis, et nii see pole.

Et postitus liiga tõsiseks ei kisuks, siis siia vahele üks Nässukas

Juuli lõpus käisin kirurgi juures rääkimas ning nüüd, novembris oli juba opp. Opiaeg öeldi umbes kaks nädalat ette, seega palju aega mul paanitseda ja üle mõelda polnud. Hoidsin end nii palju kui võimalik googeldamisest eemale, et end mitte asjatult närvi ajada. Naljakal kombel ei kartnud ma üldse operatsiooni ennast või sellega kaasneda võivaid tüsistusi. Ratsionaalse inimesena pelgasin ma kõige rohkem üleüldist haiglas olekut (seda, kuidas seal lihtsalt.. olla. Sest ma polnud kunagi haiglas olnud) ja narkoosi :D Jätsin mugavalt kõrvale kõik reaalsed ohud ja kartsin jubedalt, et äkki ma olen see 1%, kes ärkab keset narkoosi üles, sest.. ratsionaalsus.

Eelmisel esmaspäeval võtsin suuna niisiis haigla suunas. Pool tundi hiljem ja üks suuuuur haiglaürp seljas, tatsasin mööda koridore ringi. Ma näiteks ei teadnud, et haigete garderoob asub keldrikorrusel ning siis… liigud nendes riietes mööda koridore kuni oma palatini. Miskipärast alati kui nt vastuvõttudel Maarjamõisas käisin, ei märganud ma kunagiiii patsiente ringi liikumas. Ilmselgelt on mul valikuline nägemine. Ja no sellele ma ka ei mõelnud, et äkki oleks võinud olla ka oma tudukates või vähemalt särgis..

Alati räägitakse sellest, kuidas ei taheta haiglas olla ning kuidas seal niiiii igav.. Mina läksin ettevalmistunult. Hunnik filme läpakaga kaasas, üks füüsiline raamat ning Elisa raamatuäpiga terve hulk neid telefonis. Ja ikkkkkka hakkas igav. Selline tunne, et haiglas liigub aeg teisiti. Kell 12 kirjutati mind sisse ning kella poole kolmeks oli mul tunne, nagu ma oleks juba kaks päeva seal passinud. Tegin siis vahelduseks natuke tööd :D

Vahepeal andsin verd ning tehti EKG. Sain haiglasoleku kohta veel asju teada. Näiteks ei kontrolli keegi liikumist ja võisin vabalt R-Kioskist endale juua ostmas käia, ei pidanud selleks ekstra luba küsima :D Quelle surprise, eks. Kuna ma olen viimasel ajal nagu orav rattas jooksnud, mõtlesin, et haiglas olek on kena väike puhkus. Sellele eelnes aga üle maeiteakui-pika-aja terve nädalavahetus kodus ehk esmaspäeva õhtuks olin ma juba niiiiiiii välja puhanud, et oleks igavusest mööda seinu üles ronima hakanud.

Teisipäeva lõunaks oli kavandatud opp, mida oodates süda üha kiiremini lööma hakkas. Lõpuks vahetasin pidžaama operatsioonikitli vastu, heitsin voodisse pikali ning mind sõidutati operatsioonieelsesse palatisse. Teate seda tunnet, kui on sünnipäev, seisate klassi ees ja terve klass laulab sünnipäevalaulu ning samal ajal ei oska kuidagi käituda, vaid naeratate kohtlaselt? No umbes selline tunne oli mul siis, kui mind – tervet (no ok, kuna olin haiglas, siis see vaieldav :D) elujõus täiskasvanut- sõidutati voodiga mööda haiglat ringi :D No ei osanud kuskile silmi panna.

Siis enam pikka pidu polnud. Kanüül kätte, mõõdeti vererõhku, viidi opiruumi ja seal sättisin end juba lauale pikali. Taaskord üllatus – pidin kitli ka seljast heitma ja korraks porgandpaljas olema. Ma olin väga hämmeldunud, et mismõttes ma võtan riiided seljast :D Nagu, kui loll, Liis. MUIDUGI peab ära võtma.

Kõlaritest tuli mingi laul, inimesed sekeldasid mu ümber ja tuli ka narkoosiarst. Ainus, mis ma mäletan, on see, kuidas muusika hakkas kõrvus kajama ja lainetama. Nagu… teate seda pilti, mis peaks hüpnotiseerima? Noh.. ma k u u l s i n seda pilti :D

Samal ajal, kui muusika kajas, siis hämmastaval kombel inimeste häält kuulsin täiesti normaalselt. Seejärel tuli hapnikumask ning ma ei mäleta, et oleks olnud uimane või väsinud või üldse midagi olnud. Lihtsalt pilgutasin korraks silmi ning kui silmad lahti tegin, oli opp juba läbi ning mina taastumispalatis.

See oli üsna harjumatu. Kui muidu uinakut teha või magada, siis kuidagi ikkagi tajub seda magatud aega, et vahepeal on mingi osa ajast möödunud. Narkoosiga aga oli kõik reaalselt nagu silmapilgutus. Ei olnud mingisugust taju. Uimasin veidi, mind sõidutati tagasi oma palatisse ja what can i say.. voodiga liikumine on tõesti nagu Grey anatoomias. Vaatad lakke ja lambid sähvivad mööda.. :D

Kogu ülejäänud päev kuluski sellest uimast ülesaamiseks ja pooleldi magades. Kael oli valus ja kiskus ning sain esimest korda aru, kui palju kasutan ma kaelalihaseid külje keeramiseks..või püsti tõusmiseks. Plaaster/side oli suhteliselt suur ning kaela ei saanud korralikult sirgu ajada. Seega ringi kõndides (nt wcsse minekuks) oli kühm õlgadeks, sest muidu oli valus.

Andeks mu filtriga selfid, aga ma nägin niii masendav välja :D

Pärast oppi oli mõnda aega hääl ära (ilmselt hingamistoru pärast) ning rääkies kraapis kurgus. Isegi suud lahti teha oli valus. Samal õhtul toodi süüa ja kuigi ma olin suhteliselt näljane, siis üle paari lusikatäie supi(leeme) süüa ei suutnud. Põhjus peamiselt selles, et suud ei saanud lahti teha. Ja muidugi neelata oli ränk. Isegi n-ö niisama tatti neelatama pean praeguseni jõnksuga.

Kolmapäeval pidin koju saama, kui kõik hästi. Juba enne oppi hoiatas arst, et täieliku kilpnäärme eemaldamisega kaasneb sageli kaltsiumipuudus. Öösel tundsingi, kuidas sõrmed ja varbad surisevad, mis pidi kaltsiumipuuduse tunnuseks olema. Ja nii oligi. Hommikuse vereproovi järgi selgus, et kui esmaspäeval oli näit 1.2, siis kolmapäeval 0.85.. Sain kenasti tilguti all istuda, aga surin oluliselt vähemaks ei jäänud. Kaelal vahetati side ära ning kuna kõik muu oli korras, sain juba lõunast koju.

Esimene päev kodus läks uimerdades. Oli vist endiselt haiglarütm sees. Ülejäänud taastumine on olnud suhteliselt probleemivaba. Kaltsiumipuudus kimbutab endiselt, söön aga tablette ning õnneks on asi paranenud. Üks hetk läks asi aga nii hulluks, et käsi liigutades käis selline närvisurin mööda käsivart üles-alla. Käed-jalad surevad kiiremini ära ning kui jälle üles ärkavad, siis selle kerge sabina asemel on nahk täis valusaid nõelatorkeid.

Kaela ei saa endiselt palju liigutada, aga enam nii valus pole. Esimesed päevad kodus kõndisin küll kühm õlgades, sest ei suutnud end sirgu ajada. Kael on katsudes hell ja veidi valus ning ühe koha pealt naljakalt tuim. Kartsin kõige rohkem ise plaastri vahetamist, aga see käis nii möödaminnes, et ei saanud arugi.

Süüa olen normaalselt saanud viimased kaks päeva, sest nüüd alles hakkas suu nii palju lahti käima, et mahub kahvel kartulitükiga suhu. Joon-neelatan endiselt jõnksuga ning ma poleks kunagi arvanud, et kõige probleemsemaks muutub hambapesu. Mitte ainult sellepärast, et suud ei saanud lahti teha, aga vett suus ringi loksutada… nooo, ei.

Nüüd tulid vastused ka digilukku ning kuigi tegu oli tõesti kasvajaga, siis õnneks õnneks õnneks oli see healoomuline! Palju muid raskeid sõnu oli veel, eks nende tähenduse saan teada varsti arstiga rääkides. Rohkem erilisi ravimeetodeid kasutusele võtma ei pea ja edaspidi aitab mul kilpnäärme töö ära teha üks pisike tablett päevas.

Jaaaaaa ega mul muud polegi öelda. Kliinikumi töötajad, kellega kokku puutusin, olid kõik väga toredad ja abivalmid. Võib öelda, et planeeritud opp kulges vägagi plaanipäraselt ning mina saan edaspidi loodetavasti kõrge kraega kampsuneid kanda..

Esimene kord haiglas olekut on selja taga ning pean tõdema, et ma kartsin rohkem, kui asi väärt oli. Ühispalat on veidi jube, eriti kui üheks kaaspatsiendiks on vana tädike, kes kasutab ööpotti. Muidu polnud viga, igal inimesel on kehalised vajadused ja ma kujutan ette, et tal võis olla veel piinlikum oma asju võõraste ees ajada…aga see sorin.. Mul on tunne, et ta öösel muud ei teinudki, kui soristas. Harjumatu oli ka see, kui hommikul sadas arst residentidega sisse ja siis kõik olid ümber voodi kobaras. Ise olin alles üles ärganud ja üritasin sundimatult lebada, teadmata jälle, kuhu vaadata või kas naeratada või ei. Vt ka referentsi sünnipäevalaulu laulmise kohta :D

Kõige ebamugavam oli ilmselt kanüül. Niigi oli magamiseks raske leida asendit, lisaks segas ka kanüül, mis tilpnes käe küljes. Selline.. kergelt valus ja vastik oli sellega olla, eriti kui kaltsium tilkuma pandi. Aga mis seal ikka, kannatasin vapralt ära, muud nagunii üle ei jäänud.

Nüüd olen aga kenasti kodus taastunud ning puhanud. Mõtlesin küll, et saan selle ajaga oma riidekapi korda teha, aga selle asemel olen vaadanud ära kõik zombikad, teinud tsutt tööd ja lihtsalt.. uimanud. Okei, väljas jalutamas olen ka käinud. Õnneks on kõik läinud kenasti komplikatsioonideta, kui see kaltsiumipuudus välja arvata. Uuest nädalast hakkan end jälle töölainele sättima ja eks näis, kuidas see elu ilma kilpnäärmeta edasi läheb :)