Browsing Tag

sünnipäev

kuidas ma ühe üllatuspeo korraldasin

28. okt. 2020

Kui ettevõtte suvepäevad peetud sai, tekkis ellu selline väike tühimik.. Sai ju kaks kuud pidevalt korraldustiimiga ideesid arutletud, dekoratsioone meisterdatud ja erinevaid probleeme lahendatud. Kui üritus ise lõpuks ära oli, siis oli tohutu pingelangus. Mõtlesin küll, et nüüd aitab. Ei taha enam ühtki pidu tükk aega ise korradalda. Tahan ka lihtsalt kohale minna, süüa-juua ja nalja teha. Mitte tegeleda eelarve, koha leidmise, menüü koostamise, bändi otsimise ja miljoni muu pisiasjaga.

Aga kaks nädalat hiljem oli kogu stress ununenud ja nii hakkasin mõtlema oma armsa Kadi üllatuspeo peale. Tulekul oli ju tähtis verstapost – 30!- ning ma teadsin, et kuigi ta ise tahaks suurt tähistamist, ei tahtnud ta korralduse ja muude logistiliste küsimustega tegelemise pinget endale võtta.

Kui palju kordi ta rääkis, kuidas teeme lihtsalt väikse naisteka ja piisab…aga samas tahaks ikka uhkelt 30nda eluaasta vastu võtta. Ja nii oligi asi otsustatud. Kuna ma talle juba korra olin üllatuspeo korraldanud (22-viimane taks!), siis ei osanud Kadi oodata ka, et äkkki teen uuesti :D.

Värbasin tal töö juurest kaks head sõbrannat, kes mind igatpidi aitasid, nõu andsid ja geniaalse plaani välja mõtlesid, kuidas Kadi peokohta saada! Rääkisin ka Kadi emaga, kes siis toimetas lapsed kohale, meisterdas võikutordi ning muud head-paremat lauale ja tellis uhke pildiga tordi.

Asukohaks valisin Tartus asuva Saksa Kultuuri Instituudi, kus toimetab üks hea sõber Illuka-aegadest. Ausalt, kui vaja mingit ägedat saali ürituseks, siis soovitan! Kõrged laed, juugendstiilis maja suure trepiga.. ma olin väga positiivses mõttes üllatunud, kui sinna sisse astusin!

Konkreetset teemapidu küll ei teinud, aga ütlesime külalistele, et riietuses sobib kõik, mis sädeleb-helgib-sätendab-hiilgab. Fotonurk sai samuti vastavalt sellele tehtud. (Suur aitäh Agnele!)

Kadi töökaaslane, Kerli, rääkis ära ta ülemuse, kes siis pidi sünnipäevalapse kohale toimetama. Mina ilmselt nii head plaani välja mõelnud poleks ning kui ma hämama oleks hakanud, oleks Kadi raudselt aru saanud.. Tal nimelt oli endal mõte, et läheks teeks tüdrukutega linnas istumise ja väikse tantsulka.. Ja veidi kahtlane oleks olnud, kui me kõik oleks teatanud, et eiii, me ei saa tulla.. Ülemus aga teatas siis talle, et täpselt sel õhtul on koostööpartneritega fancy õhtusöök restoranis Hõlm, niiet olgu ta aga heaga kohal.

Kui Kadi sellest rääkis, üritasin ühelt poolt olla mega pettunud, et naistekas ära jääb, teisalt õhutada, et omg-kui-äge, tasuta õhtusöök, kontaktide loomine ja muud. Lõpuks oli Kadi ise ka nii elevuses ning ma juba mõtlesin, et teine veel pettub, kui oma uhket õhtusööki ei saa :D

Rääkisin siis rõõmsalt Kerlile, et jesss, Kadi nii elevil, et ikka nõus minema sinna “õhtusöögile”. Kerli seepeale, et aa, ta just kontoris rääkis, et ta nii väsinud ning ei viitsi minna. Ühesõnaga, Kadi hoidis viimase hetkeni meid kikivarvul, mis ta siis teeb.

Ainus asi, mis vähe untsu läks, oli grand entrance.. Ma olin välistrepile kuldse ühekordse vaiba maha pannud, meil olid suuuuured õhupallid ja konfetikahurid… Tekkis aga väike kommunikatsioonierror. Arvasin, et Kadi ülemus ise ütleb, kui nad restorani juurest liikuma hakkavad, et me teaks end valmis panna. Tema aga hoidis kinni täpsest ajakavast, saada Kadi punktipealt õigeks ajaks kohale.

Saatsin poisid just trepile küünlaid süütama, ise seisin keset saali ja ütlesin parasjagu teistele, et võtame nüüd õhupallid-kahurid ja lähme trepile, sünnipäevalaps kohe vast jõuab…. kui äärmiselt segaduses Kadi astus sisse. Ma ei osanud reaalselt midagi muud öelda, kui et… “Üllllllatus…??”

No ütleme nii, et hoolimata sellest viperusest, oli Kadi väga üllatunud :D Kui ta veel kuulis, et meil oli meie väikse korraldustiimiga oma eraldi chat, google docs ideede ja detailidega, tal emaga mitmekümneminutilised kõned.. kerge hämming. Ja noh, õhtu jooksul kuulsin mitu korda lauset: “Sa oled mulle NIII palju valetanud.. ma ei usu enam midagi, mis sa räägid!” :D

Sundisime teda tagasi välja minema, et saaks ikkagi konfetikahurid õhku tulistada ja pidu sai alata. Sõime-jõime, tegime vessut, mängisime erinevaid seltskonnamänge, tegime pilte ja lõpuks läksime üle saja-miljoni aasta tantsima! Planeerisin alguses küll teha Kadi kohta Kuldvillaku stiilis mälumäng, aga ei jõudnud.. ja kui aus olla, siis aeg läks niiiii kiiresti, et poleks seda kuskile sel õhtul mahutanud ka.

Ning kui hiljem, kell neli öösel Kadiga minu voodis istusime, pugisime pidusöögi ülejääke ja ta endiselt nii hämmingus oli (et me talle nii palju valetasime ning ta ei saanud arugi :D), siis oli selline hea rahulolev tunne küll!

Hiljem kuulsin, kuidas tegelikult Kadi tahtis mulle teha 30ndat üllatussünnipäeva, aga noh, ma hakkasin juba detsembris oma pidu korraldama. Ja kui siis koroona tõttu pidin plaane ülepäeva muutma, siis ta lihtsalt ei jõudnud mu mõtetega järge pidada, et mis siis toimub ning lõi käega, et tee ise oma pidu :D

Ühesõnaga.. üllatus läks korda ja minu suuuur kummardus neile, kes kohal käisid ja kes mind igatpidi aitasid :)

30 is the new 20

16. juuli 2020

Nagu mul ikka kombeks, siis jõuan blogisse sündmustest kirjutama alles kaks kuud hiljem, miks siis seegi kord traditsiooni murda, eks. Eelmisel korral kirjutasin oma hirmudest ja endiselt on natuke kõhe mõelda, et ma olen juba 30 ja peaks nagu selline asjalik täiskasvanu olema. Agaaa elu läheb täpselt samamoodi edasi nagu siis, kui olin 29 ning üleöö ma peast halliks või kortsuliseks ka ei läinud. Niiet all good :D

Kes mind tunneb, see ilmselt ka teab, et mulle jubedalt meeldib üritusi korraldada. Mul selle jaoks lausa eraldi märkmik, kuhu ma kirjutan kõik ideed, kritseldan dekoratsioone ja ruumiplaane, kuhu-mida-riputada. Ilmselt ei tule siis ka üllatusena, et oma 30. sünnipäevapidu hakkasin ma planeerima umbes.. eelmise aasta detsembris :D Kujutan ette, et ajasin Kadi juba natuke hulluks, kui iga paari päeva tagant oma ideedega tulin ning siis ta mulle meelde pidi tuletama, et kle puhka jalga, maikuu on poole aasta kaugusel :D

Kahjuks tõmbas vana hea Koroona mu plaanidele jämeda kriipsu peale. Isegi kui mu sünnipäeva ajaks oli eriolukord lõpetatud, siis üldse ei kippunud suuremat üritust rahvamassiga tegema. Seda enam, et peole oleksin oodanud ka oma vanemaid sugulasi. Olin juba üsna õnnetu ja mõtlesin, et okeii.. ma siis ei tee üldse midagi. Kutsun Kadi veinile ja olemas..

Jõudsin umbes neli korda uusi plaane teha, kui tulin ideele, et kutsun Pullijärve kamba kokku ja lähme avastame mõnd muud RMK maja. Idee oli hea, aga siis selgus, et RMK pikendab aega, mil maju välja ei rendita. Olin jälllle alguses tagasi, kui meenus koht, kus oma Kaitseliidu malevkonnaga käisime suvepäevi pidamas – Trepimägi.

Ühel meie liikmel on seal vana suvila, mis ammusel ajal oli a’la pioneerilaagrina kasutusel. Koht on niii hea asukohaga (otse Võrtsu kaldal), metsa sees ja eraldatud, supermõnus ja väga audentne. Sealt ka teemapidu: 90ndate suvilabražnik.

Neljakesi pakkisime end kokku juba reedel pärast tööd ning võtsime suuna Trepimäele. Meid võttis vastu mahe õhtu ja teadmine, et terve nädalavahetus on puhkuuuus!

Esimene õhtu oligi mõnus tsill. Üritasime kõik töönädala selja taha jätta ja häälestada end puhkuselainele. Avasime shampad, tegime kerge grilli, vessutasime ja nautisime õhtut.

Teine päev oli sellesmõttes hea, et ei pidanud kuskile kiirustama. Poisid läksid kanuuga Võrtsule, me lebotasime võrkkiikedes, tegime süüa ja üle pika aja oli lihtsalt aega logeleda. Kuigi alguses kahtlesin, kas minna juba reedel kohale, siis see oli igati õige mõte. Muidu on ikka nii, et päev läheb kiirelt ettevalmistusteks ja peoks, järgmine päev juba korista ja sõida koju. Nüüd oli aega nautida ja rahulikult võtta.

Õhtu poole liitusid ka teised. Seda pean küll ütlema, et kõik läksid kenasti stiilikaga kaasa. Eriti vaprad olid muidugi mehed, kes endale ajastutruud vuntsid ette kasvatasid. Ilmaga vedas korralikult, kuigi tuul oli veidi jahe. Saime terve aeg väljas olla.. no välja arvatud need korrad, kui läksime kaminaruumi tantsu lööma.

Mina (nagu ikka) jätsin kostüümi otsimise eelviimasele õhtule ning läksin peiksi maakodus lakka kotte lammutama. Sealt leidis ikka korralikke aardeid, muuhulgas ehtsad kasukad, lambanahast vestid, Armani teksad… :D Lõpuks haarasin kaasa peiksi ema kunagise kleidi ja peale viskasin oma ema teksatagi. Kerge vahvlilokk ka sisse ja pidu võis alata!

Kuna enne pidu sõrmed sügelesid ja tahtsin midagi teha, siis meisterdasin kaasa hiiglasuure baari-sildi, mis tuli hoopis teisiti välja, kui ma ette kujutasin. Ja noh, selle tegemisel oli kordades rohkem rõõmu, kui pärast peol :D Aga ometi ei saanud seda koju ka jätta :D

Juba alguses mõtlesin, et ei taha hakata suure kokkamisega vaeva nägema. Tavaline on see, et laud on lookas ning lõpuks jääb enamik järele. Eriti kui on väliüritus, vahepeal kalastamine ja saunaskäik ehk pole nii pika laua taga istumist. Kuigi üritasin sel korral mitte liialdada, siis hommikuks oli allesjäänud asju ikka omajagu. Segasin kokku ka kaks ämbritäit mohhiitot. Alguses vaatasin küll, et pähh, neist ei saagi midagi…aga andis ikka juua küll :D

Sahvrist leidsime ka vanaaegsed serveerimisnõud, paksust klaasist kausid ning pitsid.. Kui kõik need lauale said, tuli natuke nostalgia peale küll.

Õhtu oli mõnus ja inimesed head, mida veel tahta :)

Selle bražnikuga ma muidugi ei piirdunud, lisaks suuremale sünkarile tähistasin 30ndat õigel päeval Kadiga, peiksi perega ning siis juuni alguses tegin grillpeo sugulastele :D Nagu Kadi tabavalt mainis, siis mu sünnipäev oli nagu koerte pulm, mis kestis kuu aega. Õnneks oli ka juunis ülimõnus õhtu. Sai grillida, nalja teha ja hiljem panime suure, jaanipäeva-väärilise lõkke põlema. Võib vist öelda küll, et see 30 tuli korralikult :D