Browsing Tag

suvepäevad

suvised hetked

23. okt. 2020

Väljas ladistab vihma, lehed langevad ning kõik on ühtlaselt hall ja sünge. Võib vist öelda küll, et sügis on end korralikult käima tõmmanud. Selliste ilmade puhul ihkab hing kodus olemist: sooja pleedi all keras, hea krimka käes, laual küünal põlemas ja Nässukas kaisus.

Et aga mitte sellesse süngusesse kaduda, siis mälestuseks üks suvine pildipostitus :)

PS. Muutsin üle maeiteakuipikaaja blogi headerit. Autoriks mu üliandekas täditütar. Tema tegemistele saate silma peale visata SIIN (link).

Aga suvest.. Teist aastat järjest möödus Jaanipäev vaikselt jõe ääres kalal olles. Seekord olid kaasas paar sõpra, vennas ja Alfa. No paremat seltskonda annnnab otsida!

Läksime juba lõunast kohale, matkasime oma kompsudega laagriplatsile ja… veetsime mõnusalt aega. Mulle niiiii meeldivad sellised olemised, kus kõik sujub! Inimesed saavad hästi omavahel läbi, ei ole mingit kiirustamist ega rapsimist.. Saab lihtsalt kulgeda, nautida ja naerda.

Alfal oli muidugi kõige toredam, sest tema oli esimest korda jõe ääres. Ujus, möllas, tõi lehti veest välja ja lõpuks väsis ära. Ja tegi endale aseme mu venna välivoodile, mis juttude järgi on senini tema karvadega koos :D

Vennas oli seekord eriti ettevalmistunud ning sinna jõudes kaevas augu, tegi tule ja mattis kuumadele kividele suure maitsestatud lihakäntsaka. Hommikuks oli see valmis ja no kui päris aus olla, siis mina isiklikult nii head liha pole kunagi teinud/saanud :D

Kui lõpuks kala saime, siis tänu Siimu ettenägelikkusele saime ühe korraliku uhhaa kokku keeta. Oma kaasavõetud asjadest oleks saanud ilmselt ainult.. vett, kala ja leiba. Nomnomnom!

Õhtul võttis Margus ukulele välja ning oli selline.. mahe õhtu! Kordades meeldejäävam ja mõnnam, kui suuured küla(jooma)peod. Ja kui soovilooks mängitakse Backstreet Boysi, siis on nagunii tegu automaatselt mu lemmikolenguga.

Mingi aeg toimus suvine SBK kursus. Kuigi mu esialgne plaan oli sealt osa võtta, siis seekord piirdusin pildistamisega. Kursus toimus ajal, mil oli kaks äärmust: a) kõrvetav kuumus või b) laussadu.

Niiet ülemäära kurb ma just polnud, et selle endast mööda lasin. Palju parem oli minna kohale, teha paar pilti, lausuda mõned julgustavad sõnad ning rüübata oma kaasatoodud kuuma kohvi :D

Käisin ka nende lõpurännakul pildistamas ning avastasin sealt sellise apokalüptilise vaibiga koha. Kui ägedaid kõrbepilte Mad-Max-Style seal teha saaks.. paraku aga on aga karjääri minek keelatud (õigusega) ning ilmselt see mõte teoks ei saa.

Sealsamas on ka üks mahajäetud vanaaegne bensiinipump. Või no, kui mahajäetud ta on, eravalduses ja puha. Lipsasime Kadiga sinna ükskord pildistama. Vaevu saime paar klõpsu tehtud, kui hakkas sadama..

Peiksi sõpruskonnal on juba 11-aastane traditsioon lõpetada suvi ühise kanuumatkaga. Mina võtsin osa juba neljandat korda ning tõenäoliselt oli see kõige ägedam matk üldse! Et lisada veidi põnevust, kanuutasime sel aastal öösel!

Õigemini peale läksime küll 8-9 paiku õhtul, aga suurem osa sõitmisest toimus pimedas, valgusallikaks ainult kuu ning pealambid. Vahel oli päris hirmus, sest jõkke kukkunud puutüvesid märkasime alles viimasel hetkel… või kui teised olid piisavalt kaugel, siis tekkis selline.. kerge appi-me-üksinda-pimedus-neelab-meid-tunne. Aga taaskord, ümber ei käinud, juba see on omaette kordaminek!

Ühe ajal öösel jõudsime ööbimiskohta. Tegime lõkke üles, istusime selle ümber ringis pehmel samblakihil ja nautisime hetke. Öö oli soe, sammal muutis küljealuse mõnusaks voodiks ja nii suurem osa meist magaski lõkke ääres, tähistaeva all. Mitte kordagi ei hakanud külm või oleks muret olnud sellega, et kondid jäävad maas magamisest kangeks.

Selline vaade avanes pikali olles..

Varahommikul hakkas sadama peenikest uduvihma, mis kastis näo natuke märjaks, aga lõppes üsna kiiresti ära ning oli selline hea värskendus. Enne kanuumatkasid on alati olnud ilmaprognoos kahtlane ning tavaliselt hoian hambaid ristis, et tuleks ainult normaalne ilm, sest noh.. Eesti suvi :) Sel korral oli kõik aga üsna ideaalilähedane.

Jätkasime matka teist päeva lauspäikese käes. Taevaskoja ümbrus on alati vapustavalt äge, nii et see päästis natuke olukorda, sest öine kõrgendatud adrenaliiniga sõit on ikka põnevam. Kusjuures, kui muidu eestlased väga ei tereta, siis lisaks raba laudteedele (kus eranditult KÕIK tervitavad kõiki), pole ma veel kohanud kanuumatkal kedagi, kes on kaldaääres ning EI lehvitaks/hõikaks..

Käisin nii Sallal kui Green Room Cafes baaris tööl.. ning appppi, kuidas ma igatsen klubitööd. Mitte ainult tasuta alkoholi pärast, eks.. Aga öösel käib aeg teisiti ja see energia on teine. Igaks juhuks mainin, et baaris olin ikka siis, kui eriolukord oli juba lõpetatud ning öised alkoholipiirangud ei kehtinud. Klubijutu jätkuks, siis ma ei oska sõnadega väljendadagi, kui kahju mul on, et Illukas klubina kinni pandi ning maja on hetkel uue rentniku ootel..

Ma ei kujuta ette, mitu mohiitoämbrit ma sel õhtul kokku keerasin.. ranne andis end järgmisel päeval igastahes korralikult tunda.

 

Esimest korda võtsime suvel pardid. Tõele au andes, siis praeguseks on kõik juba kas a) sügavkülmas või b) kenasti ära küpsetatud ja söödud. Maaelu..

Eelmine (ja esimene) aasta mesilastega õnnestus meevõtu suhtes hästi. Tänavu nii hea aasta polnud. Aga paar korda sai ufonaudi kostüümi ikka selga tõmmatud küll.

 

Korraldasin supertoreda tiimiga ettevõtte suvepäevad, mille teemaks oli Punkfest 2020. No see aeg, mis sai pandud dekoratsioonidesse ja detailidesse oli kõike väärt! Pidu ise läks üle ootuste hästi ning nii kiiresti, et ma pilgutasin umbes kolm korda silmi, kui juba oli hommik. Korraldaja võlud..

Retsisin isegi oma tagi ära õilsa eesmärgi nimel.. :D

Kuna oli punkteema, siis oli vaja ka punkarit.. Meie Männy..

 

Kadiga oleme käinud mitu korda pildistamas.. Nii kui kuulsin, et Tivoli on Tartus, tahtsin selliseid.. karnevali-teemalisi pilte. Aga ei oodanud üldse, et see ala on nii.. mannetu. Võimalik, et õhtul tuledesäras on olukord parem. Või siis need tivolid, mis mul meeles mõlkusid, on mälestustes läbi roosade prillide..

 

Mis siis veel.. tegin esimest korda marineeritud kurke. Käisin esimest korda verd andmas.

Veetsin enamiku suvest maal. Nässakas kiitis heaks. Kuigi mulle tundub, et linnas rõdul karvase vaiba peal lebamist naudib ta isegi rohkem, linnapreili nagu ta on.

Käis grillmaja kamina sees luuret tegemas.. ei olnud üldse söega pärast koos..

Veetsin mõned õhtud Kadiga Saadjärve ääres. Meenutasime kooliaega, tegime öise Äksi vahel lollusi ja mõtlesime, et fakk.. ei ole normaalsed 30-aastased :D

Aga peab tunnistama, et Saadjärv loojangu ajal on iiiimeline!

 

Huhhhh.. nii. Nüüd vist jõudsin omadega lõpule. Tagantjärgi mõeldes, siis tegelikult telefon on piltidest punglil, mida jagada… agaaa ma ainuüksi seda postitust 2 kuud draftides hoidnud :D Kui ma nüüd võtaks end piisavalt kokku, et viimastest Kaitseliidu õppustest kirjutada ja Kadi (järjekordse) üllatussünkari postitus ära lõpetada, võiks juba rahul olla.

kui vaikusest saab harjumus

22. juuni 2017

Ma olen blogimist nii kaua edasi lükanud, et endal on ka imelik. Ma ei tea, kuhu on kadunud mu kirjutamistahe või soov kõik toimunud sündmused üles märkida.. Mida aeg edasi, seda rohkem tunnen ma blogimisest puudust, samal ajal aga tahan järjest vähem end siin jagada. Kui varem mõtlesin pidevalt kuidas ma mingit juhtumit või teemat siin kajastaks ning koostasin mõttes juba blogipostitusi, siis nüüd –nii kurb, kui see ka poleks– ei tule mu väike pesa mulle vahel päevi meelde. Ja kui tuleb, siis lööb mind süütundega oimetuks.

See ainus päev sellel suvel, kui tõesti oli megailus ilm. Peipsi veepind oli nagu klaas ja taevas sinine- idüll!

Õhtul päikeseloojangu ajal oli veeeel ilusam, sest neeeed värvid!

Tahaks öelda, et mitte-kirjutamise põhjuseks on see, et midagi erilist mu elus ei toimu, aga that’s a lie. Tahaks öelda, et absoluutselt pole aega rahulikult maha istuda ja üks pikk postitus valmis vorpida, aga that’s another lie. Ma olen kuidagi kaotanud selle stabiilsuse ja püsivuse. Kuigi ma ei salli pikaaegset rutiini, siis praegu tunnen sellest küll puudust. Hea planeerimise korral jõuaks samas kõike- blogida, lugeda, lugemisest blogida.. Isegi kui mul poleks midagi asjalikku öelda (haha, nali, mitte kunagi pole :D), saaksin jagada pilte, mida on to-hu-tult kogunenud. Samas oleks praegu juba natuke piinlik postitada Alatskivi-tripi pilte, mis toimus aprillis :D :D

Hakkasin loodusfotograafiks ja püüdsin kaamera ette orava. Esimest korda elus suutsin olla nii kiire reaktsiooniga (või oli orav lihtsalt nii aeglane..)

Kuigi ma pole ka päris sellel arvamusel, et inimene peaks end iga päev ületama ja iga päevaga kuskile kõrgusesse arenema, siis praegu tunnen küll, et viimased paar kuud on täiesti paigalseis olnud. Ühelt poolt on kõik rutiinne (töö-kodu-sõbrad-töö-kodu-sõbrad), teisalt on kõik kuidagi nii kaoses. Ma lihtsalt tunnen, et ma ei jaksa midagi teha, niiiii kurnatud on kogu aeg olla. See on ainus esmaspäevast-reedeni tööl käimise miinus. Viis päeva teed tööd, nädalavahetus on täis pakitud igasuguseid üritusi ja käimisi ning kui lõpuks pühapäeva õhtu kätte jõuab, on kõik energiavarud viimseni kulutatud…aga järgmisest päevas algab jälle töö. Ma vist viimased kuu aega nii ringi lennanud, et pole ühtegi vaba päeva, mil saaks lihtsalt… OLLA.

Willipu külalistemaja väike kaarsillake, mille peal sai õhtu jooksu tehtud ikka hunnik romantilisi perepilte :D

Okei, ma tegelikult ei tahtnud üldse sellest rääkida, vaid jagada suvepäevade pilte, mis ka eelmiste lõikude vahele susatud said. Tuleb tõdeda, et meil on päris lahe kollektiiv ning tegelikult on väga kahju, et seda püsivust pole aastateks, vaid näod vahetuvad üsna tihti. Aga oh well, eks see kuulub klubitöö juurde.

See hetk, kui silmapiir kaob ära, sest taevas ja vesi sulavad ühte ja kõik on niiii sinine. Ujumas on näha muidu naaritsat (või ta peaotsa), kelle üks neiu osavalt angerjaks tituleeris :D

Okei, väga palju on ka töötluse taga, aga mida helesinist laguuni!

Suvepäevad toimusid meil Peipsi ääres Willipu külalistemajas. Ärge laske end nende kodulehelt petta- tegu on väga kihvti kohaga. Ma olin alguses ka pigem mitte-nii-positiivselt meelestatud, sest kodukal olevad pildid pole absoluutselt meelitavad, aga koht ise on super! Ilus, suure varjualuse ja saunaga, Peipsi kohe lähedal, suur maa-ala.. Ööbida saab nii majas kui ka kämpades (mis on seest väga korralikud ja varustatud wc’dega). Ainus norimiskoht on ilmselgelt võrkpalliplats. Võiks olla hoonetekompleksile veidi lähemal ning plats võiks olla ikka liiva täis, mitte umbrohu-kruusa segu.

Kehvast võrguplatsist hoolimata olid kaks võistkonda väga hakkajad ning pidasid mõnusad lahingud maha

Mulle miskipärast meeldivad kõik fookusest väljas olevad pildid rohkem. Õigemini, fookuses on võrkpallivõrk ja inimesed taga udused.

Ilmaga vedas meil ikka täiega! Veel paar päeva enne toimumist oli natuke mure, et mis saab, kui tõepoolest ongi vihmane ja külm, aga laupäev oli imeline! Tegin ära ka selle suve esimese ujumise ning arvestades seda, et meil tugevaid soojakraade pole pea üldse olnud, oli vesi ikka väga mõnus. Lisaks oli vaade Peipsile imeline! Taevas oli sinine ja vesi oli sile nagu peegel.

Poisid kasutasid võimalust veest välja tulles poseerida. Kas just kõige õnnestunumalt, aga jah.. :D

Süüa sai, juua sai veel rohkem ja tundub, et jäädi üldjoontes kõigega rahule. Eks nüüd tagantjärele mõtlen küll, et oleks võinud rohkem mänge olla või neid läbi viia (turvaülema autos on salalaegas mängudega :D), aga.. aeg kadus kuidagi nii kiiresti käest. Ma mõtlesin küll, et päev läheb väga pikale ja venib (mina jõudsin peokohta 12ks juba), aga pilgutasin paar korda silmi ja juba oli õhtu. Time flies, when you’re having fun :)

Väike snäkivaagen, mida on praegu päris piin vaadata, sest mul kõht max tühi.

Ja mis oleks klubi suvepäevad ilma dj-puldita ja peotümmita? Liisa lisas playlisti mu suureks rõõmuks ka Backstreet Boysi :D Õhtu oli kohe neli korda parem!

Mainin veelkord ära, et meil on super kollektiiv! Ilmselt just seltskond tegi suvepäevad nii kihvtiks. Paneb lausa põnevusega ootama järgmisi töötajte koosviibimisi. Nüüd mõtlen, et oleks võinud ju teha paar suurt grupipilti ka kõigiga, kes kohal olid. Aga noh, eks siis oli nii palju ringisebimist ja suhtlemist või lihtsalt õhtu nautimist, et ei tulnud nagu meeldegi. Samas pilte tegin ma  kokku 600 ja peale… Andis neid sorteerida. Võite pakkuda, mitmel pildil mina olen (vihjeks võin öelda, et see number riimub sõnaga tuus :D)

Lisaks muudele jookidele tegime pangetäie mojitot, oli hea, jaa!

Käisime vee ääres nii ilupilte tegemas kui päikeseloojangut vaatamas. Vapramad, kes varahommikul veel üleval olid, nägid ära ka päikesetõusu, oli selline tore punkt väsitavale ööle.

Imeline Ketter!

Mitte-nii-imeline Kristjan, kellest mul on ilmselt kõige rohkem pilte :D

Dat romance tho :D

Ühesõnaga, Willipu külalistemaja soovitan küll kõigile. Väga ilus koht, kus veeta mõnusalt aega. Minu teada saab seal bronnida nii kogu kompleksi kui ka kämpasid eraldi (suured grillid ja lauad on ka olemas).

Lisaks kajakatele nägin Peipsil ka luikesid. Pildi kvaliteet on nagu on, sest pime aeg ja telefonizoom, aga loojangu ajal luik kaugel ujumas oli ilus vaatepilt :)

Lõpetan nüüd selle niigi pikaleveninud postituse ära päikesetõusu-pildiga. Loodan, et teil kõigil tulevad vinged jaanid ja annan endast parima, et järgmine postitus poleks kuu aja pärast (ise ka ei usu enam enda lubadusi samas.. :D)