Browsing Tag

täitsa kurps

Laupäeva pärastlõunad on ohtlikud

23. aug. 2014

Kas keskeakriisiks on mul liiga vara? Või identiteedikriisiks? Kas seda saab üldse mingiks kriisiks nimetada, kui ma pole veel mingeid valikuid teinudki, et mul nende otsuste tõttu kriis saaks tekkida? Ma olen terve päev bloggeri avamist edasi lükanud ja selle asemel šokolaaditükkidega küpsiseid muginud, sest siin kõige väljakirjutamine tähendaks natuke eneseanalüüsi ja isssssand, ma üldse ei taha.

Ma imetlen nii tohutult inimesi, kes teavad juba varakult, mida nad tahavad. Võib-olla on asi keskkonnas, kus ma kasvasin. Maast-madalast juurutati mulle sisse teadmist, et oo kui gümnaasiumis veel ei tea, kelleks saada, siis küll paar aastat pärast seda lööb pildi klaariks. No, viis aastat on möödas ja mu pilt on sama hägune, kui varem :D

Ma ei jõua enam igasugustele valikutele ja võimalustele mõelda, iga kord, kui mõte sinna tüürib, hakkab süda pekslema ning tuleb väike paanika. Korrutan endale kogu aeg, et tegelikult ma ju pole vana, mul on aega, mul on aega… Aga praegu on selline tunne, et veel 60-aastasenagi kirjutan ma siiasamasse, et “veel on aega..aega..” 

Okei, vaatan hinge rahustuseks natuke ilusat Saadjärve :D

Oma uue üritusena kooli ma sisse ei saanud. Alguses olin veidi isegi nördinud ja kurb, aga praegu pigem õnnelik. Miks? Sest oma südames ma tundsin ka kandideerimise ajal, et see pole päris SEE. Sellessuhtes, et päris raske on seletada, aga… ma olen nii palju variante läbi kaalunud ja miski pole südant kiiremini põksuma pannud või toonud mõtet, et “oh, seda võiks ja tahaks teha küll!”. Pigem on selline meh-kui-muud-ei-saa-siis-eks-ma-talun-seda.

Ma olen õnnelik, et mul on töö, kus ma saan täiesti normaalset palka (eriti arvestades seda, et mul mingit suurt haridust pole), aga samas ei jõua ma siin kaua ka olla. Kui ma praegu mõtlen, et ma peaks ühe aasta veel ootama, enne kui kuskile kandideerida… ühelt poolt ajab see mu hulluks, sest isssssssand ma mandun ära siia, teiselt poolt pakub lohutust, et mul on veel aega mõelda. Aga kui ma seni pole midagi asjalikku välja mõelnud? Ma olen lugenud tohutus koguses materjale, uurinud nii paljude erinevate koolide erialatutvustusi, googeldanud, otsinud teiste arvamusi mingi teatud ala kohta ja ma lihtsalt….täiesti blank.

Kõige rohkem häirib mind võib-olla see, et Märdil sügavalt joppas oma erialaga. See oli nagu totaalne juhus, et ta läks tuletõrjujaks, et talle see meeldis ja kohe nii palju, et läheb sügisest edasi õppimagi. Okei, “häirima” on natuke tugev sõna. Ma olen ta üle tohutult uhke ja rõõmus, aga samas tunnen ma end tema kõrval nii saamatu ja äpuna. Nagu ma poleks piisavalt hea. Ma lihtsalt tunnen, kuidas ma jään järjest rohkem masendusse, sest kõik mu ümber hakkavad juba omaenda rada käima ning mina oleks nagu endiselt 19.

Ja tegelikult tahan ma nii väga uuesti õppima minna, ennast arendada, leida oma tee. Olen nüüdseks avastanud küll paar valikut, mis on tekitanud mus senisest rohkem elevust, aga ilmselt tuleks mul alustada erinevatest koolitustest. Olete näinud, kui kuradi kallid on koolitused? Ning need, mis mul vaja, on pea kõik argipäeviti, umbes nagu kool. Ok, aga mul oleks vaja ju tööl ka käia, et selle koolituse eest maksta :D Need, mis on hea hinnaga, heal ajal on kõik aga Tallinnas. Selline tunne, et koli või ära.

Üldsegi avasin ma blogi selle mõttega, et üks eelmise nädalavahetuse-postitus teha, aga avastasin, et pea kõik pildid jäid teise arvutisse. ÕHH ma ütlen. Söön oma šokolaaditükkidega küpsiseid edasi. Ja vaatan rahustuseks olemasolevaid Haanja pilte.