Browsing Tag

täitsa mure kohe

Laupäeva pärastlõunad on ohtlikud

23. aug. 2014

Kas keskeakriisiks on mul liiga vara? Või identiteedikriisiks? Kas seda saab üldse mingiks kriisiks nimetada, kui ma pole veel mingeid valikuid teinudki, et mul nende otsuste tõttu kriis saaks tekkida? Ma olen terve päev bloggeri avamist edasi lükanud ja selle asemel šokolaaditükkidega küpsiseid muginud, sest siin kõige väljakirjutamine tähendaks natuke eneseanalüüsi ja isssssand, ma üldse ei taha.

Ma imetlen nii tohutult inimesi, kes teavad juba varakult, mida nad tahavad. Võib-olla on asi keskkonnas, kus ma kasvasin. Maast-madalast juurutati mulle sisse teadmist, et oo kui gümnaasiumis veel ei tea, kelleks saada, siis küll paar aastat pärast seda lööb pildi klaariks. No, viis aastat on möödas ja mu pilt on sama hägune, kui varem :D

Ma ei jõua enam igasugustele valikutele ja võimalustele mõelda, iga kord, kui mõte sinna tüürib, hakkab süda pekslema ning tuleb väike paanika. Korrutan endale kogu aeg, et tegelikult ma ju pole vana, mul on aega, mul on aega… Aga praegu on selline tunne, et veel 60-aastasenagi kirjutan ma siiasamasse, et “veel on aega..aega..” 

Okei, vaatan hinge rahustuseks natuke ilusat Saadjärve :D

Oma uue üritusena kooli ma sisse ei saanud. Alguses olin veidi isegi nördinud ja kurb, aga praegu pigem õnnelik. Miks? Sest oma südames ma tundsin ka kandideerimise ajal, et see pole päris SEE. Sellessuhtes, et päris raske on seletada, aga… ma olen nii palju variante läbi kaalunud ja miski pole südant kiiremini põksuma pannud või toonud mõtet, et “oh, seda võiks ja tahaks teha küll!”. Pigem on selline meh-kui-muud-ei-saa-siis-eks-ma-talun-seda.

Ma olen õnnelik, et mul on töö, kus ma saan täiesti normaalset palka (eriti arvestades seda, et mul mingit suurt haridust pole), aga samas ei jõua ma siin kaua ka olla. Kui ma praegu mõtlen, et ma peaks ühe aasta veel ootama, enne kui kuskile kandideerida… ühelt poolt ajab see mu hulluks, sest isssssssand ma mandun ära siia, teiselt poolt pakub lohutust, et mul on veel aega mõelda. Aga kui ma seni pole midagi asjalikku välja mõelnud? Ma olen lugenud tohutus koguses materjale, uurinud nii paljude erinevate koolide erialatutvustusi, googeldanud, otsinud teiste arvamusi mingi teatud ala kohta ja ma lihtsalt….täiesti blank.

Kõige rohkem häirib mind võib-olla see, et Märdil sügavalt joppas oma erialaga. See oli nagu totaalne juhus, et ta läks tuletõrjujaks, et talle see meeldis ja kohe nii palju, et läheb sügisest edasi õppimagi. Okei, “häirima” on natuke tugev sõna. Ma olen ta üle tohutult uhke ja rõõmus, aga samas tunnen ma end tema kõrval nii saamatu ja äpuna. Nagu ma poleks piisavalt hea. Ma lihtsalt tunnen, kuidas ma jään järjest rohkem masendusse, sest kõik mu ümber hakkavad juba omaenda rada käima ning mina oleks nagu endiselt 19.

Ja tegelikult tahan ma nii väga uuesti õppima minna, ennast arendada, leida oma tee. Olen nüüdseks avastanud küll paar valikut, mis on tekitanud mus senisest rohkem elevust, aga ilmselt tuleks mul alustada erinevatest koolitustest. Olete näinud, kui kuradi kallid on koolitused? Ning need, mis mul vaja, on pea kõik argipäeviti, umbes nagu kool. Ok, aga mul oleks vaja ju tööl ka käia, et selle koolituse eest maksta :D Need, mis on hea hinnaga, heal ajal on kõik aga Tallinnas. Selline tunne, et koli või ära.

Üldsegi avasin ma blogi selle mõttega, et üks eelmise nädalavahetuse-postitus teha, aga avastasin, et pea kõik pildid jäid teise arvutisse. ÕHH ma ütlen. Söön oma šokolaaditükkidega küpsiseid edasi. Ja vaatan rahustuseks olemasolevaid Haanja pilte.

Kust tulevad sokid?

1. jaan. 2014

Kui tavaliselt on inimesed hädas pesumasinaga, mis sokke kaotab (ok, sellega on mul ka mure :D), siis mu suurem küsimus on, kust need sokid mu sahtlisse üldse saavad? Ausalt, ma ei mäleta, et ma oleks sokke ostnud viimased… 23 aastat. Nad lihtsalt on kogu aeg olemas, kuni ma nad ära kaotan. No okei, kunagi Lähtel pikemalt peatudes lasin Kerttu sokke rotti, aga need on ka end nüüdseks läbi töötanud :D:D:D

Nüüd ma siin järgemööda avastan, et iga uus sokipaar on õhtuks auguline. Kõige ajuvabamatest kohtadest, nagu jalalaba pealt või talla alt või külje pealt. Näiteks täna, panin korralikud sokid jalga, tulin tööle ja olen siis lihtsalt tundide viisi ISTUNUD, ja sokid on ribadeks. Ja ma ei tea üldse, kust üldse sokke osta saab? Normaalseid, mitte värvilisi ja megakalleid :D

Mul vist korteris venelasest kummitus…

24. mai 2013

Märt tõi kunagi maalt mingi vanema Pioneeri kodukinosüsteemi, mis vahepeal täiesti lambi kohtade peal lülitas end ise raadio peale. Ja ikka täie võimsusega (kuigi hääl oli madalale krutitud). Mõtlesime, et noh, ju keegi on kunagi mingi alarmi-äratuse peale pannud ja sinnapaika see jäi, sest öösiti ta tööle pole hakanud, seega nii väga ei sega ka.

Nüüd aga lülitab see süsteem end päevas vähemalt korra raadio peale. Ja see pole isegi see, mida me eelnevalt kuulanud oleme ja mille sagedus paigas on… oh ei, see on mingi suvaline vene tümmiga jaam. Ja nüüd kolmadat päeva järjest lülitub mul Foxi vaadates täiesti randoomsetel hetkedel audio venekeelseks. Nagu. Whaayyyy?

Ja mina näiteks ei saa aru, miks meil üldse seda hiiglaslikku voodit vaja oli, kui Märt lihtsalt iga jumala öö (okei, peaaegu iga) ronib minu poolele :D Sellesmõttes, et muidugi nunnu ja armas, et võtab kaissu, aga ta keerab ennast kuidagi diagonaali, niiet mulle jääb ainult üks nurk, kus kägaras magada. Kui sirgeks jalad panen, viskab ta oma hiiglaslikud kodarad mulle veel peale ja no nii raske on.

Või teine variant, kui ta on muidu lahedalt oma poolel, aga magab minu padjal (endal samasugune).Ja siis Märt ongi oma peaga minu padjal, trügib järjest lähemale, mina nihkun veidi eemale, et hingamisruumi saada ja repeat. Lõppeb see sellega, et minu pea on üle voodiääre rippu :D

Ma tean, et ma tundun nagu hull vingats, et õõõõ ei kõlba mehe kõrval magada ka, mis siis on, et lähedale tuleb, ei ole mingit “oma poolt, on meie pool”… aga no sorri, mulle tegelikult meeldib väga kaisus magada, aga mitte nagu liiga tihedalt
ja tugevalt, sest mulle tundub siis, et ma olen lõksus ja ei saa hingata
ja on ebamugav. Ning mul on vaja natuke oma ruumi ka, eks.

Tegin joonise ka, et te ikka aru saaks:

Ja kui ma veel teda nügin, et ou, mine veits sinnapoole, sa lükkad mu maha, siis ta ei jõua ära solvuda, et mismõtttttes lükkab mu maha, mismõttttttes minu padi? Hommikul, kui räägin talle, siis ta jälle ei usu mind, nagu oma unesrääkimiste puhul :D

Ahoi! sailor

4. mai 2013

Avastasin siin ükspäev, et mul pole üldse normaalseid sõpru. Nagu.. Naljakas. Just selliseid sõpru pean silmas, kellele vabal päeval helistada ja Kanali äärde istuma minna. Või kellega kõik hullud ideed teoks teha. Või lihtsalt, ilma eelneva planeerimiseta, spontaanselt jäätist minna sööma. Iseenesest nad on mul ju täitsa olemas, aga kaks tükki istuvad Tallinnas ning Kadil on (imearmas, may i say) beebi, kes vajab tähelepanu veits rohkem kui mina. Ja mul on sõberid, kellega näiteks kord kuu või kahe jooksul kokku saada, väike siider võtta, muljetada ning end lolliks naerda, aga kellega ei ole võimalik näiteks igapäevaselt suhelda. Mul lihtsalt pole Tartus enam seda “oma inimest”.

Ja et oleks selge, ma ei räägi üldse lähtekatest, sest semud nad ju on, aga nad olid Märdi sõbrad enne ja mul oleks imelik nendega niisama, ilma Märdita, ringi tsillida. Okei, täitsa kurb hakkas :D

Üldsegi, mis inimestel viga on? Kõigil on mingi faking isu absoluutselt KÕIKE fb-s jagada, et aga omale hullult kuulsust saada ja näidata, kui head samariitlased nad on. Ma ei mõtle üldse neid auhindade-jagajaid. Just neid, kes leiavad maast mingi suvalise võtmehoidja ja “otsime koos omanikku”

Või mobiilid. Okei, kui nad on väljalülitunud, palun väga, jaga. Aga kui telefon on sees, otsi kontaktidest “Ema, musi, tibu, issi, venna” või mingi “mu südameke bff” number ja HELISTA. Omanik saab tunduvalt kiiremini oma kõnemasina kätte. Aga ei. On ikka vaja näidata, et just tema selle leidis ja just tema on nii hea, et tahab omanikule seda tagastada.Näiteks me Kadiga leidsime ka rahakoti dokumentide ja asjadega. Ei tulnud mõttessegi kohe pilt Facebooki toppida. Läksime hoopis politseisse, kus omanik parasjagu avaldust kirjutas. Aega võttis ka tunduvalt vähem, kui teha pilt, jagada ning loota, et Tartu inimese seinalt jõuab kaotatud rahakoti pilt Pärnus elava inimeseni.

Alles hiljuti oli, kui keegi jagas pisikese lapse dokumendifotot. All oli veel tekst, kuidas see mitu aastat(!!!) tagasi kohvikusse jäeti, seal see leti peal seisis, aga keegi huvi ei tundnud. Äkki nüüd, mingi viis aastat hiljem tuntakse puudust ja tahetakse tagasi.. No sorri, kui seda siiiiiis otsima ei tuldud, siis ilmselgelt seda ei olnud vaja pakiliselt tagasi saada. Ja on ka asi, mida jagada. Dokumendifotosid tehakse teadagi mitmekaupa ja lapsest tehakse väiksena  üldiselt rohkem kui üks ametlik pilt. Kah asi. Äkki ta vanemad ei tahagi, et lapse pilti nii levitatakse? Ah, ma lihtsalt kade, et mul midagi jagada pole :D:D

Viimasel ajal on mul absoluutselt võimatu minna raamatupoodi ja tulla sealt tühjade kätega tagasi. Ma võin oma viimased kopikadki ära raisata, et aga saaks midagi uut ja põnevat lugeda. Nüüd ma olen veidi tagasi tõmmanud ja soetan ainult soodushinnaga neid. (Aga kui müüja ikka ütleb, et hoolimata oma mitte-tudengi staatusest saan ma ikka tudengisoodustust, no katsu sa mitte veel kaht raamatut kaasa haarata).

Nädala jooksul on koju kaasa tulnud Katrin Lust-Buchanani biograafia ning Lindqvisti “Harbour”. Lisaks uus märkmik. Ma olen täiesti hull märkmike järgi, sest neisse on nii põnev asju kirjutada, eriti kui nad UUED on :D Ja kui ma neisse juba midagi kirjutanud olen ning seega nad enam uued pole, panen ma nad kappi ära, et uus osta!

Lusti raamat on läbi loetud ja noh… mina olin sel ajal ilmselt kuskil mujal, kui ajakirjandus tema valedest ja väljamõtlemistest pasundas. Ja ma ei saanudki aru, miks teda nii süüdistati? Eestlaste kadeduse pärast, et keegi saab staaridega pilti teha? Sest kõik tõendid ja asjad ehtsuse kinnitamiseks olid ju olemas. Ja milline on Eesti ajakirjandus… funny business. Üldse tundus, et Katrin kirjutas selle raamatu, et kõigile eestlastele näidata, et ta EI valetanud. Naljakas oligi, kuidas ta nii palju närve kulutas, et kõike tõestada. Milleks, haters gonna hate.

Raske oli veidi lugeda, sest teoses polnud nagu ühtlast püsivust. Vahel ei saanud aru ka midagi, sest Kaie nimi oli Katja, aga pool peatükki oli muudkui Kaie-Kaie ja siis äkki tuli Katja-Katja. Teiste nimedega samamoodi, oleks võinud siis võtta ühe nime, mida kasutada vms. Kuigi ma vahel ta õhtulehe blogi lugesin, oli mulle näiteks suureks üllatuseks, et ta põhimõtteliselt peaaegu lahutas oma abikaasast.. Igaljuhul oli lõbus lugemine, sest Kaja Wunder oli ikka totaalne mõrd :D

Teine raamat on “Let the right one in” autori poolt. Selline…konkreetne õudukas, eile üksinda kodus olles edasi lugeda ei julenud. Ja noh, kahes lauses on seni ka Eestit mainitud :D (Tegevus toimub Rootsis ja autor ise rootslane).

Miskipärast on mul kappi tee leidnud ka mitmed meremehesinised/-triibulised asjakesed. Eile näiteks soetasin tumesinised ülbed püksid- sellised, mis ülevalt on veits laiemad ja.. pff, ma ei oska seletada. Lisaks triibulised baleriinad.. Okei, neid ma ise poleks kindlasti ostnud, aga Märdi vanaemal “lihtsalt vedelesid tutikad kingad-võta endale”. Aitäh :D

    

Üldiselt peaks tihemini oma reklaamkirjadele pühendatud meili ka vaatama, sealt võib vahel ikka leida häid pakkumisi. Ma kord kuus (kui meeles on) käin tühjendamas seda, aga eelmine teisipäev jäigi silma, et kurat, ma olen Takko vip-klient ning saan neli talongi, mis annavad 15-30% soodustust. Kehtisid viimast päeva. Ilmselgelt Kadiga Takkosse ja kahe peale saim protsendid ära kulutatud! Uus ja väga vajalik mahukas kott kõigest 9 euroga!

Ning lõpetuseks, eile sain kätte kaks ebay-sõrmust. KAHE nädalaga olid kohal ja pakendatud ilusasse karbikesse. Nii hea, et nüüd saan pakke kätte uuest Maximast, Narva mäel, mitte ei pea kuskile kaugele loksuma.

 

Varem tellisin ehteid jumala suvalt- peaasi, et hind oleks soodne ning tagasiside hea. Nüüd veedan tohutult rohkem aega, et otsides müüjat, kelle käest saaks korraga mitu mitu toodet, et ei peaks ootama kümne paki tilkumist.

Vahel läks ebays sobramine nii vihaleajavaks ka, sest kuigi valikus oli näiteks “free shipping”, siis eseme müügilehe peal oli IKKAGI saatmistasu. Siis avastasin, et kuigi mul on “Estonia” valikuks tehtud, on lehe all pool “Shipping and payments“ides ikka mingi USA. Sealt ära muutes sain teada, et meile on ikka tasuta ja juhhhei! :D Okei, segane ja mõttetu jutt, aga ma olin vahepeal juba päris kurb, sest kõik ilusad sõrmused olid hiiglasliku saatetasu eest, mida ma tegelikult polekski pidanud maksma :D

Birthday curse

24. apr. 2013
 

Mingid kõrgemad võimud ja härjapõlvlased ei taha vist üldse lasta mul Märdile ideaalset sünnipäevahommikut korraldada. No alati läheb midagi totaalselt aia taha. Olgu siis mingi pisiasi või konkreetne katastroof, mille pärast tahaks sünnipäeva edasi lükata :D

Esimene kord, kui me koos juba elasime, käisin ma ekstra maal ja vedasin selle suure rauast veneaegse vahvlimasina linna, hiljem peitsin nagu lollakas seda mööda korterit ringi. Sünnipäevahommikul ärkasin siis ülivara üles, et küpsetama hakata. Juba alguses oli vahvlitainas nii… vale. Oma koostiselt ja maitselt ja väljanägemiselt. No okei, kuidagi oleks ehk hakkama saanud. Ja siis ma avastasin ühtäkki, et see kuradi vahvimasin tahtis veneaegseid pistikuid, mida mul polnud.

Ma kontrollisin KÕIK pistikud läbi, isegi selle, mis vetsus oli (sest see nägi vana välja :D). Helistasin emale ja ulgusin tal telefoni otsas, vihaga viskasin taigna ka minema, ulgusin veel veits… ja seda kõike sel ajal, kui Märt õndsat und magas :D Midagi ma siiski kokku keerasin, ma mäletan, et rahule igastahes ta jäi.. hiljem alles tuli meelde, et oleks võinud ju sellest tainast pannkooke teha…

Eelmisel aastal oli ka midagi väga väga valesti. Toidud, mida ma olin terve aasta edukalt teinud, kõrbesid lihtsalt pidevalt põhja, pooled asjad läksid katki… no igaljuhul polnud just selline idülliline hommik, nagu ma ette kujutasin. Või noh, Märdi jaoks oli… Miskipärast ma nii täpselt seda ei mäletagi…

JA TÄNA. Kurat :D Mul on selline komme juba ammu, et kui on sünnipäev, siis see algab kohe ülestõusmisega ja peaks ikkagi eriline olema. Mitte, et viskan kingituse kätte ja teen lihtsalt kohvi. Hommikusöök ja kõikkõik peaks veidi uhkem olema. Ja siis ma kavandasingi hommikumenüüd mingi kaks nädalat ette, muretsesin asju ja plaanisin, plaanisin, plaanisin…

Tahtsin teha südamekujulistest pannukatest koogitorni, vahel vaarikamoos, Nutella ning maasikad. Eile jooksin pool linna läbi, sest kõik maasikad, mida müüdi, olid niiiii koledad. Juba mõtlesin, et loobun maasikaplaanist, aga kui ma midagi pähe olen võtnud, siis meelt ma enam ei muuda. Tegin poodide vahel topelttiire ning sain oma (üllavatalt head ning magusad) marjad kätte.

Hommikul ärkasin ilusasti üles, kastsin maasikad valge šokolaadi sisse, panin külmkappi tahkuma, otsisin kausid välja, et tainast teha ja… avastasin, et mul pole mitte ühtki muna. Mul, kellel kapis on neid väga sageli kaks kartongi, pluss väike pangeke vutimunadega. Ja siis avastasin, et mul pole ju piima ka. .  Ma ei tea, kuidas need mul kahesilma vahele jäid, sest ükskõik, mis muu sündmuse või toiduga on mul alati mitu päeva varem koostisosad kappi varutud. :D

Istusin taaskord traditsiooniliselt keset kööki, ulgusin veits, sest kapis polnud MITTTTE MIDAGI süüa peale müsli (aga piima ju polnud :D), vihma ka sadas.. No kurat, nii õnnetut situatsiooni pole veel olnud :D Ega’s midagi. Võtsin saiapätsi kapist välja, proovisin igatpidi, kuidas nad praadides paremini jäävad (hoiatuseks: õrnalt märjad ning kastetud suhkru sisse pole ÜLDSE hea kombo, ma ei tea, miks ma seda üldse üritasin). Köök oli kärsakat täis, mina palvetasin viie ilmakaare poole, et Märt üles ei ärkaks ja raiskasin peaaegu pool kotti saia ära.

Siis tegin vormiga neist lihtsalt peaaegu-südamed, röstisin õrnalt pannil ning tegin hoopis neist koogitorni. Vahele määrisin plaanikohaselt Nutellat ja vaarikamoosi, mis sai ÜLITÄPSELT otsa :D Peale tükeldatud maasikad, kõrvale šokolaadised maasud. Ja teate, see tuli miljon korda maitsvam, kui ma oleks osanud arvata!!

Igaljuhul, Märt oli rõõmus (nagu alati, sest tal jäi see hommikune draama taaskord nägemata), jäi söögi ning kingitustega rahule ja hommik läks korda. :)

Ja ma tean küll, et ma peaks juba targem olema ja varuplaani KA valmis mõtlema, aga ma miskipärast unustan selle alati ära.

Veelkord blogivahendusel ka, PALJU ÕNNE, KALLIS!


Kuna ma olen pea alati talle kingituste hulka lisanud midagi omatehtud, siis seekordki uurisin netiavarustes ringi. Küll on kole, kui tahad niii meisterdada ja annet ei jagu :D Igastahes, selle aastaseks kingiks sai purgike “50 reasons I love you”, ainult eesti keeles. Lihtsalt jube oli neid pisikesi paberilipakaid rullida ja sellest veel jubedam oli ainult nende kinnisidumine :D