Browsing Tag

Tallinn

Aja puudutus, puudutuse aeg!

9. juuli 2014

Postituse alustuseks näppan ühe asjaliku mõtte Eveliisi blogist. Õigemini on tegu Lennart Meri tsitaadi/mõttega, mis pärineb aastast 1999, XXIII laulupeolt:

“Nüüd on moes rääkida, et laulupeod ei ole enam moes. Aitäh teile kõigile, et te oma siinolekuga selle lolli jutu olete ümber lükanud. Tuhat korda südamest aitäh! Laulupeod ei ole kunagi moes olnud, sest laulupidu ei ole moeasi. Laulupidu on südameasi. Nagu eesti keel ja meel, nagu armastus. Moed tulevad ja lähevad, aga rahvas ja riik jääb. Laulud on olnud meie relvad ja laulupeod meie võidud.”

Täpselt nii ongi! Laulupidu on südameasi! Palju räägitakse nüüd, et varem lauldi vabaduse nimel, et mille pärast praegu laulupidu üldse vaja on.. Aga on.. et tunda seda pisarateni liigutavat ühtsust oma rahvaga!

Tallinnasse jõudsin juba reede pärastõunal. Oleksin saanud  küll tantsupeo peaproovi vaatama minna, aga no palju ma ikka Kassut näen, tuleb ikka ajast maksimum võtta! Seega veetsime ülimõnusa õhtu jalgpalli, tantsupeo ja rummikokteilidega. Mind on alati hämmastanud see, et kuigi me näeme Kaisaga üksteist üsna harva, pole kunagi olnud kohmetust või võõristust. Alati on, millest rääkida, alati on tunne, nagu alles eile üksteist näinud. Tuleb ikka kiita internetti ja Tokio Hoteli foorumit, mis mulle kaheksa (JUBA KAHEKSA??!!) aastat tagasi sellise sõbranna andsid :)

Laupäeva hommikul suundusime Kaarli kiriku juurde, kus Märdil oli kogunemine. Juba siis avaldasid rahvamassid muljet ja ma ei osanud arvatagi, mis kõik saama hakkab. Mõned tunnid oli konkreetne passimine, liikusin siis allapoole, sain Teelega kokku ja vaatasime rongkäiku. No ei jõudnud seda Tartumaad ära oodata. :D Kui teiste puhul tundus, et nad liiguvad nii aeglaselt, siis Väägvere orkester tegi kaks sammu ja oligi meist möödas. Pidin veits ikka jälitama neid, et korralikke pilte saada.

Muhu rahvariided olid ühed lemmikutest. Niii ilusad ja rõõmsad.

Ilus on vaadata, kui terve rühm-grupp-orkester on ühtses vormirõivas. Silmale teeb pai.

Mõtlesime Teelega, et ei viitsi rongkäiku kaasa jalutada, käisime hoopis söömas. Üldse tahtsin Tallinnas rohkem ka poodides ringi käia, aga kui praegu nüüd mõtlen, siis tuleb välja, et ma kulutasin raha ainult söömisele :D Komeet-Vapiano-Taco-Scheeli ja muidugi kiirpraed laulupeolt.

Natuke puhkasime ja tahtsime  lauluväljakule minna… aga ilmselgelt olid bussid megatihedalt täis pressitud, niiet lõpuks me ikka kõndisime terve maa maha. Lauluväljakul oli rahvast ikka meeletult. Mingit normaalset kohta ei saanud, seisime vahekäigu juures ja ajuvaba, kus kõik lihtsalt kõndisid! Eks ma saan aru küll, et kui nii palju on inimesi, siis keegi tahab wc’sse, keegi sööma, keegi jooma, keegi ära minna jne, aga nii palju nauditavam oleks vaatamine-kuulamine olnud, kui teised oleks kah korraks peatunud, mitte edasi-tagasi saalinud.


Kui me lõpuks väikse vaba lapikese leidsime ja maha saime istuda, olime vist kõik juba nii väsinud ja kurnatud, et polnud suurt tuju enam seal olla. Võtsime vastu otsuse ära minna, sest Märt kinnitas, et “õige kontsert” on alles pühapäeval. Illllmselgelt jäime seega “Koidust” ja “Ärkamisajast” ilma, millest on mul väga kahju, aga mis seal ikka. Järgmine kord olen nii palju targem, et viskan kavale ka korra pilgu peale :D

Pühapäeval üritasime küll varem end kohale vedada, aga leidsime end hoopis vanalinnast, et üks väike hommikusöök teha. Kas tõesti olime terve vanalinna peale ainukesed eestlased? :D Mind on alati hämmastanud, kuidas tulevad näiteks Jaapani turistid selle peale, et oh, reisiks EESTISSE? Kuidas tuleb neil üldse tahtmine sellist pisikest riiki külastada, kuidas nad siia tee leiavad?

Õnneks saime endale kohad Märdi orkestri juures, nägime ilusasti lavale ja saime pinkidel ka istuda. Kaugelt jätavad igasugused liigutused (näiteks mudilaste ühe laulu ajal) nii laheda efekti, kui telekast kordust vaatasin, siis lähedalt nii äge polnud. Samamoodi oli hästi vinge, kui puhkpilliorkestrid “autor-autor” hõigates oma pillidega viibutasid. Tuubade mängijad jõudsid seda küll ainult paar korda teha, aga mis seal ikka :D

Puhkpilliorkestrid ja Märt esinevad. Terve aeg naersime, et raudselt jääb ta meie jaoks selle kõlari taha peitu…noh, jäigi :D

Kuigi vahel oli megapalav olla, päike paistis otse näkku ja veepudeleid ei jõudnud nii tihti enam täitmas käia, kui neid tühjendati, siis kogemus oli lihtsalt SUPER! Vahepeal võis ju veidi igavaks kiskuda või tähelepanu hajuda, aga see oli lihtsalt kirjeldamatu, kui tuntud laulude ajal kõik ühest suust kaasa laulsid, Eesti lipud lehvisid ja inimesed olid õnnelikud. Eriti lahe oli lõpus, kui lauldi üht mu lemmikut, “Laul Põhjamaast” või nõuti “Mesipuud” kordusele. Nende kahe laulu ajal tuli ikka klomp kurku küll. Nagu siiski, kui Eri Klas andis üle Ernesaksa taktikepi. Ma usun, et mitte keegi poleks osanud seda ette näha.


Mingi hetk vaatasin ühe maja katusele, seal istus üleni valges mees, valgete juustega. Esimene mõte oli kohe “Raudselt Ivo Linna!” Tegin pildi ära ja…oligi Ifff :D

Kuigi inimesi oli niiii palju, ei jäänud mulle kordagi silma, et keegi oleks vihane olnud või vingus näoga, et keegi tuli vaatele ette-astus jala peale. Noh, välja arvatud me Teelega, kui me leidsime, et oleks viisakas orkestri-inimeste kohad neile tagasi anda, aga tuli välja, et me hoopis vingusime o.O

Just viimaste laulude ajal jõudis see ühtsusetunne haripunkti. Missest, et mul oli selleks ajaks juba kõht nii tühi, et ma muust mõelda ei suutnud :D  Igastahes jah, oma esimese laulupeoga jäin väga rahule. Kujutan ette, kui võimsam oleks emotsioon olnud siis, kui ise kaare all oleks olnud, aga kahjuks pole mul ei lauluhäält ega taktitunnetust… Oma käepaelaga oleksin lavale pääsenud küll, aga mõtlesin, et ei hakka oma koleda häälega seekord laulupidu rikkuma.

Kui enamjaolt oli mu Tallinna-külastus hõivatud laulupeoga, siis sinna vahele mahtus ka palju muud. Näiteks õhtune väljaskäimine, veriseks hõõrutud jalakannad, mere ääres jalutamine, erinevad naljad ja Märdi üle uhke olemine. No ja muidugi “peame kõik koos kambaga igale poole minema”-mentaliteet, mis nii lahe polnudki. Oh, well… Igastahes, Tallinn oli mu vastu lahke, Teele ja Kaisa ka! Järgmise korrani :)

 Lõpetasime laulupeo suure tagurpidi-rongkäiguga. Lipud lehvisid, inimesed olid rõõmsad ja südames oli õrn tunne :) Seda ei morjendanud isegi ülipikk (ja kitsas) bussireis tagasi Tartusse!

#Tallinn

6. mai 2014

Pea aasta olen Anule külla minekut edasi lükanud, sest noh… pole lihtsalt sobivat võimalust olnud. Lõpuks otsustasin väsimuse alla neelata ja pealinna poole põrutada. Tallinn võttis mu vastu konkreetse lumesajuga. Ehk siis plaanid kesklinnas jalutada ja mere ääres pilte teha läksid ikka kogu täiega luhta.

Kuna meil oli “mitteraharaiskamise”-poliitika, siis poodides suurt ringi ei vaadanud. Külastasin esimest korda Eesti H&Mi, aga..ma ei tea, miks kõik sellest nii vaimustuses on. Eks seal ole päris lahedaid asju küll, aga nii jube odav, nagu kõik kiidavad, see pood nüüd küll pole.

Käisime Gustavis kohvi joomas-kooki söömas ja mulle niii meeldib selle sisekujundus. Nagu Tartu Wernergi, on see mõnusalt hubane koht, sellise vanaaegse hõnguga. Ja seal oli üks vanem meesterahvas, kes istus kohvitasside taga ning kirjutas…ma ei teagi, päevikut või memuaare või romaani.. Uhkesse vintage-märkmikku. Ok, ta vanust arvestades polnud see niivõrd vintage, kuivõrd tema noorusaeg :D Tuli kohe tahtmine vabal päeval Wernerisse minna, võtta üks kuum latté ning lasta pliiatsil joosta.

Tallinnaga on mul kerge love-hate suhe. Mulle tohutult meeldib seal käia, aga üle paari päeva väga ei kannata, siis tuleb juba Tartu igatsus peale. Minu arust on Tallinnas ainult kolm head asja: meri, seal toimub kogu aeg midagi ning Paavli kaltsukas :D

Okei, nii hull ka asi pole, Tallinn on tegelikult ilus, isegi oma natuke hukkaläinud rajoonidega. Kuigi minu jaoks rikuvad üldmulje ära need koledad trammi- ja trolliliinid. Ma saan täiesti aru nende vajalikkusest, aga nii naljakas on vaadata üles taevasse ja näha… risti-rästi traate.

Ja pealinnas on kõigil kogu aeg kiire. Tänava peal ei kõnnita, vaid joostakse. Nügitakse, tõugeldakse ning mitte ühtki vabandussõna suust välja ei tule. Jumala eest, tule kodust siis paar minutit varem välja, ei pea inimesi pikali jooksma. Ma vist ikka nii harjunud Tartu rahuliku kulgemise ja tempoga. Ja hinnad! Ajuvaba, kui kallis bussisõit mitte-tallinlasele on. Kallis päälinn, miks vihkad neid, kes mujalt pärit??

Üheks sooviks oli mul kindlalt ära näha Paavli kaltsukas, sest ma nii palju sellest head kuulnud. Ja noh, tallinlased, olge õnnelikud! Teil on second-hand, kus on ülinormaalsed hinnad. Nii tavaline, et Tartu omades on vähegi korralikum t-särk juba kümme euri, Paavlis olid enamik hindadest 1-5 euro vahel.

Tuli aga meelde, miks mulle muidu kaltsukates käia ei meeldi- ma lihtsalt ei viiiitsi ükshaaval sobrada, samas muudmoodi midagi head ei leia. Lõpuks skoorisin heledad kõrge pihaga lühkarid, mida ma olen pikka aega ostsinud. Kaks-faking-eurot. Ma esimese korraga mõtlesin, et nägin valesti :D

Ja raamatud. Oh, kui palju oli seal erinevaid raamatuid. 30 senti. 10 senti. 50 senti. Esmaspäeval oli veel neile pakkumine kaks ühe hinnaga. Oleks mul ainult olnud paar tundi aega, et kõik läbi uurida. Haarasin siiski kaasa ainult neli teost, mis kõige rohkem silma jäid. Jätsin teiseks korraks ka ikka midagi.

Täna hommikul oli 4.40 äratus, mis oli kõige vaevalisem ärkamine üldse. Jõudsin bussijaama ja avastasin, et jätsin telefoni Anu juurde. Mul esmane reaktsioon oli reaalselt “Mida #¤%/@ Liis??? Nagu tegelt??” Nädala jooksul kaks korda telefon nii ära kaotada/maha jätta on ikka piinlik küll. Inimese kohta, kes tahab endale kohe uut ja uhket nutikat osta, käitun ma olemasolevaga väga hoolimatult  nagu üheksa aastane naga.

Lõpuks tuli buss ja esimest korda nägin, et Tartusse viib pisike 12-kohaline mikrokas. Ja ma ei saa inimestest aru, kuidas te nii mõtlematud olete? See buss on isegi megakitsas ja siis on vaja oma iste põhimõtteliselt mulle sülle lasta? Tänks selle eest! Magada sain nii, et pidin eesoleva istme kaissu võtma.

Praegu tööl on aga üliväsinud olla. Kohe hakkame siin sünnipäeva tähistama ja siis saab veidi turgutavat kohvi ka, jeii!

Eeeeey, it’s a new day

6. dets. 2012

Muutsin just oma 10 lehte blogiposte, st nende labeleid. Mõtlesin, et võiks neid ju veits korrastada. Ja siis ma avastasin, et wordpress polegi enamikke pilte üle toonud ja peaks nendega ka mingi aeg tegelema. Oh well.

Eelmine neljapäev käisin vendade Taltsidega Genis, Kruuvi plaadiesitlusel. No ma ei tea, omamoodi kihvt koht, see Genialistide klubi, aga mitte väga mulle.

Reede hommik oli ikka korralik paanika. Mul oli miljon asja vaja korda ajada enne kahest rongi, aga tuisk põhimõtteliselt kustutas pool bussiliiklust ära, niiet ma jõudsin ainult Margiti juures käia ja asju pakkida. Peaaegu oleks rongist maha ka jäänud.

Tallinnas uue rongi peale ja hello Saue. Ja mu Kassu…naljakas mõelda, kuidas me kunagi sõpradeks saime, või kuidas mu Saue-tripid alguse said. Aga nagu ta ütles, et me näeme aastas vaid paar korda, aga ometi on tunne, nagu saaksime kogu aeg kokku. Mul on temaga alati millestki rääkida, saame ajuvabasid nalju teha või isegi lihtsalt vedeleda on mõnus!

Arena pidu oli ikka maailma kõige kiirem pidu üldse. Mingi hetk olin ma kõige vanem inimene klubis (ausalt :D), ja teine hetk olime juba kodus. Päris piinlik tegelikult, sest isegi Tannut ei jõudnud ära oodata. Aga ma arvan, et süüdi oli see tequila. Või põlevad shotid. Või õuna omad. Või need muud sadamiljonit jooki veel, mida me segi jõime- alustades gin-tonicuga ja lõpetades erinevate shottide ja mulliveega. Õnneks on Kassul ülisõbralikud ja toredad sõbrannad, kes ikka muretsesid ja olid üldse nunnud :)

Järka päev oli Kassu sünkar ja korter vanaemasid täis. Polnud just kõige helgem hommik :D
Vedelesime kolmveerand päeva lihtsalt voodis, Bonna kiusas, vaatasime Tori&Deani tõsielusarja ja tegime 10-minutilisi uinakuid.

Lõpuks, läbi suure vaeva, vedasime üles end, ja põrutasime päälinna. Kogu mu kartus, et ma raiskan kõik raha ära, oli ilmaasjata, sest ma ei jõudnud ühtegi poodi. Käisime selle asemel hoopis kohvikus MOON söömas. Super koht, nii mõnusalt hubane ja samas pidulik. Töötajad olid ülisõbralikud ning toit… mmmmmm. Alguses arvasin küll, et veits kalliks jäävad söögid seal, aga praed on reaalselt väga suured ja tõesti vägaväga maitsvad, niiet see koht on kindlasti oma raha väärt!!

Ja siis mul oligi juba aeg bussile minna. Üks reis oli muidugi välja müüdud, pidin hilisemat bussi ootama, mis Puurmani liiklusõnnetuse tõttu sõitis Jõgeva ringiga. Jess, tund aega lisaks loksuda megapalavas bussis. Vähemalt sain Lähtel maha. Nüüd tuleb vaid oodata uut aastat, et ka Kassu mulle külla jõuaks.

Praegu mõtlen, et sellel Tallinna-Saue käigul suurt midagi teha ei jõudnud, aga samas need kaks päeva olid niii mõnusad. Kassu juures on mul alati selline tunne, nagu ma olen sinna väga väga oodatud ja oeeeh. :)

Tähistasime väikse veiniga veel Märdi vanaema sünksi, vaatasime Blind Side’i ja ma olin lihtsalt nii kurnatud. Esmaspäev sain Kadiga kokku, tuli väike Rändur, eile tegime väikse /mitte nii väikse Metro ja noh. Nii see aeg läheb. Nüüd ootan tööpäeva lõppu, et saaks empsuga ka ühe lõuna teha.