Browsing Tag

tarkusehamba eemaldamine

kus on, sinna tuleb juurde vol 2

24. jaan. 2021

Mõtlesin, et pajatan natuke oma terviseteemadel edasi, mis on järg kahele eelmisele postitusele:  “türeoidektoomia” ning “kus on, sinna tuleb juurde”. Väike disclaimer, kui igasugused tervisehädad ja hammaste väljatõmbamised ei huvita ning kilpnäärmeta elu põnevust ei paku, siis edasi lugema ei pea :D

Enne, kui ma kilpnäärme juurde liigun, siis jätkan oma tarkusehamba eemaldamise saagat. Mul sõbranna läks nädal hiljem samamoodi seda eemaldama ning tal oli isegi raskem juhtum kui mul. Miskipärast aga paranes tema haav pallllllju kiiremini ning valutumalt, kui minu oma. Võrdluseks siis, et 19ndal novembril käisin emos seda eemaldamas ning see valutas jutti 25nda detsembrini.

Terve aeg mõtlesin, et ok, see ongi normaalne. Eriti arvestades seda tunniajast kangutamist. Ja noh, pea kolm nädalat oli väga valus, aga pärast seda kannatas juba valuvaigistiteta elada. Vaikselt hakkas haav kinni kasvama (muidu oli selline soggy ja pehme). Siis mõtlesin oma toreda peaga sauna minna :)

Etteruttavalt ütlen, et see oli tegelikult parim otsus üldse. Jah, pärast sauna lõi haava uuesti pehmeks ja valusaks. Aga just tänu sellele tundsin mõned päevad enne jõule, et oot-oot, midagi on haavas. Vaatasin siis peeglisse ja mulle vaatas vastu üsna suur hambakild. Ehk minu kõige suurem kartus, (et mingi tükk jäi igemesse ja sellepärast on kõik nii valus) sai tõeks. Ise veel mõtlesin, et no kuidas, sest hammas ei läinud nii tükkideks ning sellist suur kildu oleks pidanud ju arst märkama. Saaks veel aru, kui tegu oleks pisikese tükiga. Ma ei julenud seda ise välja tõmmata, sest ei teadnud, kui sügaval see sees on. Pealegi oli see juba veidi igeme sisse kasvanud. Niisiis, 26ndal detsembril, kenasti pärast jõuluõhtut vanemate seltsis, võtsime suuna tagasi emosse.

Ja las ma nüüd shokeerin teid…tegu polnud teps mitte hambakilluga, vaid selle kangutamisega tõmmati kaks väikest mõra mu lõuaLUUSSE, mis kinni ei kasvanud. Seega see tükk on pärit mu lõualuust! Just sellepärast valutaski mul nii metsikult alalõug (mitte ige). Sellepärast oli mul lõua all mega valus kühm (lümf) üleval. Ma küsisin arstilt veel mitu korda, kas ta on kindel, et äkki ikka on hambatükk, aaga eip.

Kui ma ise avastasin selle “hambatüki” igemest, siis ma reaalselt mõtlesin, et enam hullemaks minna ei anna. Aga näed siis. Panen selle luutükikese teile siia kah vaatamiseks :)

 

Minnes edasi nüüd elu-pärast-oppi juurde, siis… Ühesõnaga, novembrist alates elan ilma kilpnäärmeta ning võtan asendusravi. Haav paranes ülihästi, lõige tehti kaelal n-ö voltide vahele, et seda väga näha poleks. Hetkel on see suht punane ja ma peaks tegelikult silikonplaastrit kasutama, mis aitab arme “ära kaotada”, aga.. see on mega tüütu. Ma ostsin ühe plaastri, millest jätkus kolmeks nädalaks (maksis 8 euri). Kuna see oli päris lai ja pikk, siis lõikasin selle kolmeks osaks ja iga tükki kasutasin nädala. Aga howwww annoying! Ning kuigi see on mõeldudki 24/7 kasutamiseks, siis ilmselgelt juba esimese päeva lõpuks olid ääred lahti ja laperdasid ja õhh. Ei. Mind veidi arm ikka häirib, et ta nahapinnast kõrgemal on ja seega ma vist teen selle väljamineku ning ostan armikreemi. Mis on üliväike totsik ja maksab 26 euri :)))

Kõrge kaelusega asju ma (veel) päris hästi kanda ei saa. Eks kael sisemiselt paraneb veel. Valus ega midagi pole, lihtsalt nagu…hell. Ja näiteks lõikejoone kohal olev nahk on ühe koha pealt väga imelikult tuim. Umbes kui käsi ära sureb ja seda katsud, siis selle surnud osaga tunned puudutust, aga samas ei tunne ka :D Selline tuimus on.

Mis veel.. esimesel 10 päeval pärast oppi, kui ma alles ootasin tulemusi, sain teada, KUI oluline kilpnääre on. Oleks võinud juba eos seda aimata, sest see on nimelt selline julla, mis reguleerib kogu ainevahetust. EHK mu keha hoidis kõigest kümne küünega kinni.

Ravi puhul kartsin kõige enam kõrvalnähtusid, mis mul peaaegu kõik ka järjest olid – igaüks kestis paar päeva :) Kõige kauem kestis iiveldus, umbes nädala ja oli igal õhtul samal ajal, siis kui telekas Big Bang Theory käis. Mine tea, võimalik, et mul lõi sarja vastu allergia välja :D Aga jah, terve nädala ma kella seitsmest surin poolteist tundi diivanil ja siis oli kõik jälle ok.

Nagu ma kirjutasin, siis pärast oppi oli mu kaltsiumitase ülimadal, niiet haiglas sain tilka ning pidin tablette krõbistama. Nüüd on olukord parem, kuigi tase pole nii hea nagu enne oppi, siis vähemalt käed ei surise.

Minu jaoks on aga väga üllatav see, et muud näitajad veres on kehvaks läinud. Kui (digiloo järgi) on selleks kõige kõige alumiseks piiriks raual 9.0, siis mul on see 3. D-vitamiini alumine piir 75, mul on see 51. Ja mul on alati vereproovid olnud ideaalsed! Lisaks on mu kaltsiumitabletid D-vitamiiniga, mistõttu peaks see olema just parem kui varem.. Go figure. Igastahes, 30 aastasena on mul vaja oma rohukarpi, et kõik oma vitamiinid ja ravimid kenasti ära mahutada.

Nüüd tuleb see koht, kus on veidi liiga palju infot, seega kui Sa oled mu töökaaslane (Agnes), siis pls ära edasi loe :D

Igastahes, mul on a-la-ti olnud that time of the month üliregulaarne, väga valutu ja nagu kellavärk. No vahel harva selg valutas või nii. Esiteks jäi mul kaks tsüklit üldse vahele (mis noh, tagantjärgi mõeldes on normaalne ka) ning teiseks. Mul pole mitttttte kunagi olnud that time niiiiii valus kui nüüd. Mul reaalselt on niii haigelt valusad krambid, et see ajab iiveldama. Pluss palavik. Pluss seljavalu. See on nii hull, et ma korra mõtlesin, et palju parem ja valutum oleks olnud elada selle poomistunnet tekitava kilpnäärmega edasi :D

Siinkohal mu tervisejutud lõppevad ja mis ma öelda oskan. Vähemalt hammas ei valuta enam :D

kus on, sinna tuleb juurde

24. nov. 2020

Valu, ma räägin valust. Miskipärast mõtlesin ma, et on hästi hea idee lasta oma tarkusehammas välja tõmmata, kui ma nagunii pärast kilpnäärme eemaldamist kodus olin. Et noh, üks kannatamine või nii.

…….

Võite ise arvata, kas see oli hea mõte või ei. No tegelikult polnud see otsustamine üldse minu kätes. Terve see aasta on mulle tarkusehambad valu teinud. Kõigepealt hakkas üks ülemine endast märku andma siis, kui kõrvalhambale tehti juureravi. Ok, tõmmati välja. Nädal aega pärast seda otsustas teine ülemine, et kle, tahaks ka tähelepanu. Ok, tõmmati välja. Kartsin rohkem, kui asi väärt oli, sest mõlema hambaga läks kabinetis umbes 10-15 minutit. Veidi jube oli seda raginat kuulda, aga suhteliselt köki-möki.

Nädal enne kilpnäärme oppi hakkas valu tegema aga üks ülemine tagumine hammas. Olin kunagi ammu seda parandamas käinud ja arvasin, et ehk on sellega seoses midagi valesti.

Kannatasin siis veidi, sest.. ma ei tea, lootsin, et läheb üle või nii :D Haiglas olles ja opijärgselt olid valuvaigistid nii tõhusad, et mis hambavalu?? Eelmisel nädalal läks aga asi niii hulluks, et see hammas tegi rohkem haiget, kui opihaav. Mitte üks valuvaigisti enam ei aidanud ning kui ma öösiti magada enam ei saanud, otsustasin asja käsile võtta. Panin stomatoloogiakliinikusse aja (sain selle suht kiiresti) ning jäin ootama.

Pildid pole absoluutselt teemaga seotud.. kui siis, et meenutan aega, mil mu hammas ja lõug EI valutanud :D

Loomulikult oli vahepealsel ajal vaja vaadata Tervisetrendi lehelt hambaarstile jäetud arvustusi. Ütleme nii, et kaks lehte oli täis ainult negatiivseid kommentaare. Küll oli ta nõukaaegse “kannata ära” suhtumisega, ei tunnista tuimestust ning ei taha seda teha. Ja kui teebki, siis etteheitvalt ja pooleldi mõnitades. Ma reaalselt mõtlesin, et ma tühistan aja ja panen kellegi teise juurde, aga õnneks valu oli tugevam kui hirm.

Miks õnneks? Sest mind võttis vastu tore vanatädi, kes viskas nalja ja oli muidu rõõmsameelne. Okei, ma olin ta päeva esimene patsient, võib-olla oli ta tuju  veel hea :D Aga mõnituste asemel olid hoopis hüüatused “Kullakene, see ülemine hammas on sul täiesti terve”, “Sõbrake, ma leidsin üles, mis liiga teeb.. see hoopis alumine tarkusehammas.” Jep. Mu alumine tarkusehammas otsustas, et ei taha ise valutada ja kiirgas kogu oma valu ülemisse hambasse.

Tegelikult teadsin ma juba varem, et tuleb ette võtta ka alumise eemaldamine. See oli kasvanud kuidagi.. laiali ja pooleldi igemesse ja igatpidi viltu. Alguses soovitas arst, et kõige kiiremini saaks aja ilmselt ühte teise kliinikusse, aga siis lõi käega. Ja tuli ise registratuuri, küsis erakorralises oleva kirurgi ajagraafiku kohta ja sai mulle samal päeval, kahe tunni pärast aja!

Läksin siis vahepeal hommikust sööma, et aega parajaks teha. Ütleme nii, et oli õige mõte, sest uuesti süüa sain ma alles järgmisel päeval :)

Mäletate, ütlesin, et teised kaks tarkusehammast eemaldati max 15 minutiga? Just tänu sellele olin üsna optimistlik. Tahtsin veel sama päeva lõuna ajal minna töö juurde, et meestepäeva puhul neile tassikooke viia, aga.. ei läinud nii hästi.

Astusin muretult kirurgi kabinetti ja läks lahti. Liialdamata ütlen, et mu hammast kangutati välja tund aega. Täpsemalt tund ja 4 minutit.

It

was

hell.

Valu ma ei tundnud, aga seda pinget ja survet lõualuus, huule venitamist, suunurga katkiminekut tundsin küll. Ühel hetkel väsis arsti käsi ära ja ta kutsus teise, kes siis ka tükk aega kangutas :D Ütleme nii, et kui see hammas lõpuks välja tuli, olime mõlemad arstiga omadega läbi. Terve see aeg, kui urgitseti ja kangutati, oli mul peas ainult üks mõte: kannata ära, vähemalt ei valuta see hammas enam kunagi!!

Hahaha, joke was on me. 

Arsti soovitusel võtsin kodus kohe valukad sisse veel enne, kui tumestus kadus ning hakkasin külmakotti näol hoidma. Paiste ma küll ei läinud (või no läksin, aga korraks ja mitte hullult), aga see oleks olnud kõige väiksem mure. Esiteks hõõruti mu suunurk ja osa huulest täiesti katki, mis kipitas, veritses ja oli noh, valus. Aga ka see pole veel maailmalõpp

Eelmisest neljapäevast saadik (viis päeva) on mul olnud haiiiiged valud. Lõualuu, ige, põsk igeme juurest, lõua alt katsudes.. kõik lihtsalt teeb põrguvalu. Suud ei saa absoluutselt lahti teha, juua on valus, süüa ei saa… Ükspäev viilutasin endale banaani ja siis surusin neid suhu nagu münte rahakassasse, sest muudmoodi ei saanud.

Lõpuks, kui selja taga oli neljas magamata öö pärast oppi, sest valuvaigistid mõjusid ainult teatud ajani, sai mul villand. Ühelt poolt selle hunniku tablettide tõttu, mida näost sisse ajasin. Ma tegelikult üritan võimalikult vähe toetuda valuvaigistitele, ei haara kohe esimese ebamugavuse peale tablette. Seda enam, et kui neid tihti ja palju manustada, siis ühel hetkel on organism nii ära harjunud, et ei tee teist nägugi, kui ma ibukat neelan.

Teiseks sai villand muidugi valust. Söö palju tahad neid tablette, valu vähemaks ei jää. Lõpuks sain magada ainult mingis imelikus asendis, külmakotiga ja seegi uni oli väga pinnapealne, sest.. valu. Helistasin siis perearstile, kes kirjutas midagi vähe tugevamat välja. Eile õhtul oli esimene kord, kui ma sain magama jääda ilma valuta ning ei ärganud öösel üles selle peale, et üks hammas, mida enam ei ole, annab endast valutades märku.

Mina niisama diivanil, külmakott käteräti sees

Ma reaalselt arvasingi, kui kahe hamba eemaldamine on olnud megakerge, siis mis see kolmas ka ära ole.. Tegelikkuses pidigi alumise tarkusehamba välja tõmbamine olema raskem ning paranemisperiood pikem ja valusam, sest alalõualuu on tugevam, tihedam ja kehvema verevarustusega, kui ülemine. Lisame siia juurde selle trauma, et eemaldamine oli konkreetselt tund aega kangutamist, siis noh. Olin vist naiivne jah, lootes, et kahe päevaga on valu läinud.

Aga seda ütlen ma küll, et türeoidektoomia operatsioonist taastumine on olnud kordades ja kordades valutum, kui tarkusehamba eemaldamisjärgne periood.