Browsing Tag

tartu

fog comes on little cat’s feet

30. jaan. 2017

Viimased päevad on Tartu vallutanud paks udumass. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga minus on see veidi müstiline ja õudne uduloor alati nii mõnusa tunde tekitanud. Nagu kõik oleks võimalik. Kohe tuli meelde ka üleeelmise aasta sügis, mil sai Kariniga paar udusemat pilti tehtud. Kuna need on tänase päevani ühed mu lemmikutest, lisan kohe paar tükki meeldetuletuseks siia ka.

Mu armas Karin udusel nõlval, suur kapuuts peas

Pilt Karinist selja tagant, udutunnelisse vaadatamas

Peaaegu sama pilt, mis eelmine..aga lihtsalt kaugemalt pildistatud :D

Mu armas Karin maas aelemas ja oma imeliste siniste silmadega kaamerasse vaatamas

Mõni päev tagasi lippasin kaameraga välja, et natuke veel Annelinna võlu pildile püüda. Mis ma öelda oskan, mulle on inimeste pildistamine ikka rohkem meeltmööda. Mu sügav kummardus kõikidele neile, kes suudavad täiesti tavalistest asjadest võluda erilisi pilte välja, kes lihtsalt märkavad pisiasju ja kellel on see hea silm tabamaks häid hetki. Aplaus, ausalt.

Selline äärmiselt kunstipärane võte puuokstest

Mõnusa rohelise samblaga kaetud puutüvi, taustal õrn uduvine

Üksik punane vedrukiikhobune, taustaks sünge ja udune park

Väga diip mustvalge pilt Annelinna teest. Paar üksikut inimest ka jalutamas

Väike puudeallee ja suured punased õunad maas. Nalii, need mingisugused..marjad? :D

Männioksad vhmapisaratega

Üks mõnusalt suur ja uhke puu keset udu

Jõulud ei ole läbi- ehk üksik punane klaasehe suvalise oksakese peal rippumas

Not your usual selfie- ehk sama punase klaaskera peegeldusest tehtud pilt iseendast.

PS. Ikka väga raske on leida piltidele pealkirjaks adekvaatseid kirjeldusi, niiet neist saaks midagi aru ka :D

külm jalutuskäik

28. nov. 2016

Wow, kas mul tõesti on kaks vaba päeva jutti? Ma juba praegu ei tea, mida kõike selle ajaga peale hakata ning tunnen end üle väga pika aja nii..väljapuhanuna. Nii võõras tunne :D

img_2033img_2065img_2046
Hommikul lõpetasin taaskord öise vahetuse ning selle asemel, et koju magama tulla, pidin hoopis töötervishoiukontrolli minema. Ma ei tea, kas viga on minu valikulises mäletamises, aga enda arust pole ma kordagi sinna hoonesse oma jalga tõstnud. Kolm aastat tagasi küll käisin ka kontrollis, aga hoopis teises kohas. Kuigi nad väitsid, et on pikalt seal tegutsenud, olid nad isegi mu patsiendikaardi ära kaotanud :D Muidu oli kõik korras, vererõhk oli lausa ideaalne! Vähemalt midagigi mu elus on :D

img_2034-2img_2039img_2038

Tulin siis väsinuna koju ja nagu minu kiuste oli väljas imeline päikesepaisteline ilm. Väga sobilik üheks jalutuskäiguks kaameraga. Pugesin küll teki alla ja tõmbasin end mugavalt kerra, aga no ei andnud rahu. Pikalt mõtlesin, mida teha ja kui lõpuks riidesse sain ning õue jõudsin, oli päike kadunud. Ja õhk jäine.

img_2082img_2099img_2083
Kuna ma aga juba välja tulnud olin (ega viitsinud jälle neli korrust üles kõndida), võtsin suuna Ihaste sillale. Taipasin, et ega must väga loodusfotograafi ole/tule, sest.. mul lihtsalt pole selliste pisiasjade jaoks silma. Ma ei pane tähele mingeid ägedaid kompositsioone, mis loodus ise pakub. Jah, kui on tegu imelise vaatega, siis küll, aga just detailid ja tavalisest asjast vinge pildi saamine on mu jaoks müstika. Selles mõttes on inimesi kergem pildistada, sest noh.. emotsioonid ja erinevad ilmed :D

img_2104-2img_2115img_2123

Jalutasin umbes silla keskpaika ära, vahepeal tuli isegi päike uuesti välja.. ja vaatamata külmetavatele sõrmedele oli ikka päris mõnus jalutuskäik. Muidugi just sel hetkel, kui ma tagasi kodu poole hakkasin minema, läks järsku pimedaks ja hakkas tuiskama. Kuigi ma olin soojalt riides (ei unustanud isegi kindaid maha), siis koju jõudes olin üks suur jääkuubik.

img_2139img_2168img_2152
Muidu poleks hullu olnud, aga selle hundinuiade pildiga astusin natuke ämbrisse (või teisisõnu vette). Ma nimelt vaatasin ja imetlesin seda suuurt põldu, mis ilusaid härmatanud nuiasid täis. Tormasin kohe sinna, ja alles siis, kui jalad märjad, tuli meelde, et hundinuiad ei kasva ju niisama põllul, vaid veekogudes… #looduslaps

img_2089
Tee peal kohtasin ka üht armsat koera, kellest ta omanik pilti lubas teha. Järjekordne ebaõnnestumine, sest see koer tõmbas meelsamini keelega üle mu objektiivi, kui et oleks kaugemal seisnud (või lasknud mul kaugemale minna) :D Ainus pilt, mis õnnestus, on kah fookusest väljas :D

img_2071
Jõudsin  lõpuks koju, sain Nässuka kaissu võtta ja nii me kahekesi mu uut seriaalileidu- “The real O’Neals“- vaatasime. Kuni ma lihtsalt magama jäin :D Homme on aga see mõnus päev, kus ma saan korralikult sisse magada, kulgeda omas rütmis ning kui ilmaga veab, siis ka ühe väikese photoshoodi Eedeni silla all ära teha.

Aga ilusat nädala algust teile, semud :)

img_2161

 

tartut avastamas

9. mai 2015

Eile võtsin ennast kokku ning läksin lausa kolm tundi varem tööle. Tavaliselt venitan ma kodus viimase hetkeni ning kui tean, et mind on öine vahetus ootamas, siis naljalt päeva jooksul ma nina toast välja ei pista. Seekord tahtsin aga natuke mööda Tartut jalutada ja pildistada. Mõtteis mõlkus üks koht, millest tihti bussiga mööda olen sõitnud ja mis justkui näitaks Tartut all orus.



Noh, etteruttavalt ütlen ära, et selle koha juurde ma ei pääsenud, sest aed oli ees ja ma päise päeva ajal eramaale kah ronima ei hakanud. Ma väga kurb polnud, sest kuigi bussiaknast vaadates tundus kõik super olevat, siis aia taga olles.. noh, ütleme nii, et midagi muud peale vana aiamaa ma pildistada poleks saanud :D


Tegelikult tahtsin Sõpruse silla alla tehtud Ilvest-Putinit ka jäädvustada, aga kahjuks eilseks oli see pilt juba puhtaks tõmmatud. Selle asemel leidsin maeimäletakust hoopis sellised vahvad tegelased.



Lõpuks hakkasin vaikselt kesklinna jalutama, sest tööle oli vaja ka jõuda. Pealegi kostus üle Emajõe mingit muusikatümpsu ja tahtsin selle üle tsekata. 

Noh, mida lähemale jõudsin, seda enam see muusika mulle ei meeldinud :D Lihtsalt… röökimine. Sellessuhtes, et eks igaühel ole oma maitse ja nagu ma publiku suurusest nägin, siis neid, kellele see peale läks, oli küll ja küll. Enamik nägid välja küll korralikud metsjeesused, aga seda huvitavam ja värvikirevam rahvamass oli. Kui ma nüüd väga puusse ei pane, siis äkki oli esinejaks Merca… Ma tegelikult nägu hästi ei näinud, sest pahmakas juukseid oli peas, aga karjuv hääl oli küll tema moodi :D

Eile lugesin töö juures ära 800-lehelise “Nõidade avastuse” romaani ning ma ei suuda otsustada, kas see meeldis mulle hästi palju või mitte üldse :D Selline huvitav ja põnev, aga samas lääge ning klišeesid täis jutt. Kõige rohkem vihastas mind muidugi see, et ma olin niii õnnelik- jess, 800 lehte, lõpuks ometi keegi kirjutab jutu, mis pole viieks osaks jagatud, vaid tehtud üks paks raamat. Rõõmustasin enneaegu, sest sellel tohutul teosel on kaks kuradi järge :D Nats solv su peale, nõiaraamat!

Igaljuhul, naudin oma laupäevaõhtut edasi (Märt laulab diivanil MIA-Paperplanes‘i) ja kogun homseks tööpäevaks jõudu :)

bad hair day

14. apr. 2015

Nagu te võib-olla kuulnud-lugenud olete, siis Marimell ja Mallukas korraldavad sel aastal Eesti blogiauhindade jagamist. Nüüdseks on asi sealmaal, kus lugejate kommentaaride põhjal on koostatud nimekirjad ning hääletus on avatud. Enda suureks rõõmuks olen minagi seal nomineeritud elustiiliblogi, lemmikblogi ja stiilseima blogija kategoorias. Ma küll ei tea, kes mu sinna viimasena mainitud listi sokutas, aga olen meelitatud :D

Oma lemmikblogide poolt saad hääletada SIIN!

Tänane päev algas iseenesest niiiiii hästi. Märt tõmbas kardinad eest ning voodi mattus päikesesoojusesse. Kahjuks kui ma kahe ajal vennaga kokku sain, siis oli sellest ilusast ilmast järel..mitte midagi. Tegime kesklinnas kiired kohvid, jalutasime natuke ringi ja rääkisime juttu. Avastasime ühe konkreetse lillepõllu keset linnakära ja mind täitsa üllatab, et need puutumatuna püsinud on. Lõpuks tutvustasin talle selfi-maailma ka :D



Kasutasin kiirelt võimalust ning andsin vennale fotograafi rolli. Noh.. ütleme nii, et pooled pildid olid fookusest väljas :D Ma mäletan nii hästi oma reidi-aegu, kus lõin end üles, käsutasin venna digika taha ning siis tegime shoote. Kahjuks on ta kõik õpitud oskused unustanud ja pidin uuesti hakkama seletama, kuidas-mismoodi pilti tahan. Samas eks natuke oli asi ka selles, et varem oli meil tavaline seebikarp, nüüd natuke keerulisem aparaat :D



Ma olen alati hämmastuses, kui palju kohti on mul veel Tartus avastamata. Näiteks on Shootersi juures üks suuuuur värvilisi tegelasi täis sein. Nii lähedal kesklinnale ning mina sattusin täna sinna esimest korda. Kogun juba pikemat aega hoogu, et ükspäev lihtsalt väiksed põiktänavad läbi jalutada.

Mulle väga meeldib, et Tartu linnapildis on väga palju ilusat tänavakunsti. Pean silmas näiteks kesklinnas kahe hoone külgedel olevaid hiiglaslikke pilte ja Edward von Lõnguse tehtud töid. Okei, sellised soditud ja koledad graffitid on küll alla igasugust arvestust, aga kui pilt on hoolikalt läbi mõeldud ja oskuslikult teostatud, siis annab see üldmuljele nii palju juurde. Eks siin saab jälle vaielda, kui eetiline see on, aga no näiteks minu arust on ülal olev värviline sein palju kihvtim, kui paljas, kooruv hall lahmakas. Kahjuks paljud ei näe majade ja sildade “sodimises” kunsti või ilu, aga mulle tundub, et vähemalt Tartu suhtub sellesse üsna leplikult.