Browsing Tag

teised blogijad

Milliseid blogijaid ei fänna mina

19. aug. 2014

Eks me kõik arva, et just enda blogi on see kõige parem ja lahedam üldse. Minu jaoks on näiteks väga arusaamatu, miks mul juba tuhandet lugejat pole :S  Kui enda üllitiste puhul ei märka isegi pisivigu, siis teiste blogide juures jääb selle eest absoluutselt kõik silma.

Kristina on kirjutanud kaks postitust teemal, milliseid blogijaid ta ei fänna (saab lugeda SIIT ja SIIT). Enamjaolt olen temaga täitsa nõus, aga lisaks tema välja toodud blogija-tüüpidele viskan paar enda oma sekka.

Blogijad, kel on kogu aeg kiire/kellel pole aega
Nende postitused algavad tavaliselt alati pikkade vabandustega, et pole üldse aega ja mahti olnud, neil on niiiii kiire, pole blogile isegi mõelda jõudnud. Minu arust on see hõivatud olemine okei, igalühel on kiiremaid aegu, mis mind aga häirib on see, et pärast seda vabandust ja selgitamist, miks pole jõutud blogida…lõppeb postitus ära. Järgmine algab samamoodi vabandustega, kolm sõna juttu (käisin mere ääres, trippimas ja vanaema juures) ning kõik. Miks üldse blogida, kui selle jaoks aega pole?

Blogijad, kes on ära tõusnud
Kõigi puhul see muidugi ei kehti, aga olen tihti märganud, et väikese lugejaskonnaga blogijad on äärmiselt meeldivad, sõbralikud, suhtlevad aktiivselt lugejatega, rõõmustavad iga kommentaari üle… ning kui järsku muutub nende blogi veidi popimaks, lugejaid tekib hulgim juurde, siis muutub ka autori blogi-iseloom. Eriti hull on siis, kui hakatakse saama tasuta asju ja sponsoreid. Avaldub see eelkõige kommentaarides, kus antakse ülbeid, ühesilbilisi vastuseid ja postitused on põhimõtteliselt selle tooniga, et “olge õnnelikud, et üldse teile kirjutan”. Pahatihti on ka nii, et alguses blogitakse väga tihti, lugejad harjuvad selle ühtlase kvaliteediga ära ning pärast populaarseks muutumist ja asjadesadu hakkavad postitused järjest harvemini ilmuma. Sest nii fabulous elu on ju vaja elada, pole blogi jaoks enam nii palju aega, mis te üldse ta hingest tahate.

Blogijad, kes ei tea, millest kirjutada
Enamjaolt on need küll sellised noorukesed, varateismelise-eas blogijad, kes suures tuhinas tahavad ka oma päevaraamatut pidama hakata. Ja siis on iga. jumala. postitus sellest, kuidas ei teata, millest kirjutada, lugejad võiks nõu anda, mida üldse blogis näha tahetakse ja ühesõnaga, endal pole ideid üldse. Jällegi, miks siis üldse blogida?

Blogijad, kes küsivad teemanõu…aga unustavad selle siis ära
Pean silmas neid, kes küsivad postituse all, mis teemadest soovitakse edaspidi lugeda. On isegi antud valikvariandid (elust, meigikotist, loetud raamatutest, juustehooldusest, küüntest, retseptidest jnejnejne). Ustavad lugejad muudkui kommenteerivad, annavad nõu ja avaldavad arvamust, millest nad siis lugeda tahaks. Lõppkokkuvõttes aga soovitud teemasid ei tule pea mitte kunagi, blogija kirjutab oma juttu edasi, iga postituse lõpus jälle küsimus “mida sooviksite blogis näha?” ja läheb samamoodi edasi.

Blogijad, kes räigelt solvuvad
Palju on räägitud sellest, kui olla juba blogija, oma elu, harjumused, kombed ja riidekapp teiste ette laotada, siis tuleb olla natuke paksema nahaga ning taluda kriitikat (ka seda, mis pole konstruktiivne). Eks nõme ole tõesti lugeda, kui keegi hoolega kirjutatud postitust halvustab või lihtsalt lahmib. Samas on paljud sellised, kes ise küsivad oma blogi kohta kriitikat ja arvamusi. Kui nad seda saavad, kirjutavad nad kõigepealt kommentaarile (ka pelgalt soovituste omale) vastuseks pika-pika ennastõigustava eepose, lõpetavad selle nähvamisega, et “minu blogi, ise tean, mis teen, ära siis loe” ning tehakse lisaks samal teemal neli järjestikust postitust. Ikka ennast õigustavalt. Ilmselt loodetakse selle kriitika-küsimisega saada ainult heakskiitu ja ülistavaid kommentaare. Nendest ei hakka rääkimagi, kes solvuvad selle peale, kui tuuakse välja mingid suuremad kirjavead ja -apsakad :D

Blogijad, kes tahavad tõsta uudishimu ja olla salapärased
Ehk siis blogijad, kes kirjutavad järjest postitusi a’la “mul praegu niiiiiiiiiii põnev projekt käimas, see on nii fun… AGA ma ei saa teile rohkem midagi öelda. Räägin, kui asi valmis”. Miks üldse seda mainida ja teemat tõstatada? Kirjutagi siis, kui kogu projekt on valmis ja sellest rääkida võid. Pahatihti on aga nii, et sujuvalt unustatakse terviklik postitus tegemata. Muudkui kedratakse, kui vinge asi neil käsil on ja siis… kõik. Või näiteks saadakse mingi pakk ning tehakse postitus ainult sellest kinnisest pakikesest, koos paari pildiga muidugi. Igale küsivale kommentaarile vastatakse “Küll ma teen uue sissekande, siis näete”.  Heal juhul näeb järgnevatel päevadel ära, mis seal sees on, mõnikord aga unustatakse seegi ära :D


Blogijad, kes pildistavad ainult detaile 
Okei, see läheb natuke eelmise punkti alla. Tegelikult mulle väga meeldivad igasugused detailpildid, eriti kui need on hästi teostatud ja veidi kunstilisedki. Aga ainult nende peale postitus üles ehitada… minu jaoks on see veidi naljakas ja kohati ka häiriv. Kui on väga erilisi detaile vaja näidata, siis muidugi, aga kui tehakse postitus mingist kindlast teemast ning ilmestatakse seda täiesti…ma ei tea, suvaliste piltidega… . Toon kohe paar näidet ka, loodan, et vastu päid-jalgu ei saa. Kui ehitatakse sissekanne konkreetselt üles näiteks oma ostude peale, räägitakse kolmest ülifancyst kleidist, mis endale seotati, siis noh, tahaks neid näha ka, mitte ainult pilte nööbist ja kraeõmblusest… Või räägitakse korterist, kui lahe see on ja mida kõike, siis ma eeldan, et seal on võib-olla natuke üldmuljet või midagi rohkemat edasi andvad pildid, kui lihtsalt tooliäärtest tehtud detailfotod. Ma ei mõtlegi seda, et peaks nüüd korteri maast laeni üles pildistama, nagu tahetaks seda kinnisvaraveebi üles riputada, aga kas või mingist möbleeritud nurgast või üldisest lahendusest. Näiteks Mari-Liis tegi oma korteritutvustuse väga maitsekalt ja stiilselt. Ehk ongi asi selles, et tahetakse tõsta lugejate uudishimu?

Blogijad, kes korraldavad kuus 10945 giveawayd
Loosimised mulle iseenesest meeldivad ning mis saaks olla lahedam, kui võimalus võita midagi ägedat? Eriti, kui blogija ei pea selle jaoks oma rahakotti kergendama, vaid saab näiteks sponsoritelt asju? Aga tuleb osata ka sellega piiri pidada ning valida, kellelt-mida vastu võtta, sest äärmiselt nõme on lugeda blogisid, kus seitse postitust järjest on reaalselt mõttetuid giveawaysid ja siis üks normaalne jutt ja siis jälle tosin loosimist.
(Okei, liialdasin veits, aga mõte jääb samaks :D)

Blogijad, kes on toppinud sandikopikate eest oma lehe otsast lõpuni reklaame täis
Mingi aeg ma uurisin ise ka seda reklaami-värki ja bännereid, aga ma ei tea, minu arust ei tasu see väga ära, kui sa just pole Malluka-mastaapi blogija. Seda naljakam ongi lugeda-vaadata lehti, millel on umbes 20 jälgijat ning iga vaba nurgakese täidavad ära erinevate Hiina-hilpude reklaamid.

Blogijad, kes ei loe oma kirjutatut üle
Sellega on nii, et eks igal inimesel ole erinev keelevaist, päris vigadeta ei kirjuta vist keegi, lipsab endalgi neid sisse. Aga nii palju aega võiks ikka olla, et oma postitus üle lugeda ning parandada ära näpu- ja hooletusvead. Eriti, kui neid tekib umbes viisteist tükki ühe keskmise teksti kohta. Päris vigaselt kirjutatud blogisid ma ei suudagi lugeda, sest tavaliselt ei jookse neil mõte ka nii hästi. Näiteks kuigi Marina kirjutab (minu jaoks) vahel silmakriipivate vigadega, siis neist suudan ma üle vaadata, sest ta jutt on loogiliselt, humoorikalt ja sujuvalt üles ehitatud. Mitmetel blogijatel, mida muidu tahaks lugeda, on lisaks vigadele tekst megahüplik ja raskesti jälgitav. Näiteks lõppevad laused poole. Lihtsalt mingi muu mõte jooksis sisse. Või on lauses on kolm korda tegusõna on. Sellised apsakad on aga hõlpsasti lahendatavad ülelugemisega!

Blogijad, kel on võimalus käia kohtades, kus tavainimesed käia ei saa
Mind ei häiri mitte see, et nad seal käia saavad, vaid see, et nad lõpuks ei kajasta seda oma blogis :D No kõik ju teavad, et (peamiselt) moeblogijatel on võimalus külastada erinevaid showroome ja nad saavad kutseid kaupluste avamistele-uue hooaja kollektsioonidega tutvumistele jnejnejne. Minu jaoks tunduvad need nii põnevad, sest ma ei tea, millised need üritused tegelikult välja näevad. Seda enam ootakski nende kohta häid postitusi. Sageli tehakse aga üks väike sissekanne koos kahe pildiga. Umbes nagu “ah, see nii tavaline värk nii fancydes kohtades käia, no biggie”. Hea on, kui sellinegi postitus tuleb, paar korda olen märganud, kus susatakse mõnda muusse teemasse sisse “Käisin eile X üritusel, oli lahe, nägin palju tuttavaid blogijaid”. Ja kõik. See viimane näide on muidu reaalselt ühest blogist võetud :D  Ma ei tea, minu arust kutsutakse neid sinna ka reklaami eesmärgil, et nad kajastaks kõike koos piltidega oma lehel? Ja nii palju võiks ju viisakust olla üks korralik postitus teha, eriti kui suuresti tänu blogile see võimalus saadi.

Ja lõpetuseks tahaks öelda seda, et suur kummardus neile, kes igapäevaselt postitustes GIFe kasutavad ja leiavad selliseid, mis teemadele ideaalselt vastavad.

Dramamama

22. apr. 2014

Blogimaailmaga kursis olla on ikka päris hea, kunagi ei hakka igav. Ja nii kui on pikalt juba selline vaikus olnud, siis võib kindel olla, et keegi midagi jälle üles keerutab. Ning jälle on mul töö juures midagi lugeda, tänks :)

Tegelikult tahtsin ma rääkida rohkem igasugustest paroolipostitustest. Ajendatuna muidugi tänase päeva tipphetkest, kui üks noor blogija kirjutas salapostituse Merjest, aga talle lugeda seda ei anna. Ma kunagi ammu sirvisin küll Riina blogi ja mu jaoks see nii suur tassike teed polnud, et bloglovinisse lisada. Samas kui igav oli ja meelde tuli, siis vahel lasin silmadega üle ikka.

Nüüd siis avastasin, et tal kõik postitused parooli all. Noh.. ma ei tea, mis mõte sellel veel on. Tehku siis kinnine blogi, saadab lugejatele kutse, kõik on kontrolli all ja pole seda muret, et keegi jagaks salasõna, sest seda pole. Elu kohe grammi võrra kergem.

Hakkasin uurima, mida teha, et parooli saada, sest uudishimu oli juba suur… ja omg, mis kadalipp läbida tuleb. Ma olen nii paljude blogijate käest jätnud parooli küsimata, sest ma ei viitsi mingeid pikki eeposeid kirja panema hakata. Kui on mingi megahea blogi, mida igapäevaselt loen, siis veel, aga no selline tavaline päevaraamat, mida igavusest hea lugeda…

Kui kirjutatu ikka väga huvitab, siis eks neelan oma uhkuse alla ja saadan paar sõna. Aga mikkks ma peaks lisaks oma täisnimele ja vanusele lisama ka enda tutvustuse? See tundub küll nagu veits.. over the top. Ma saan aru nõudest, et võiks anda oma täisnime, sest siis on mingigi ülevaade olemas… Okei, oma kirjeldamisega saan veel hakkama.

Aga viimane nõue: kirjelda blogi. No tra, kuidas ma kirjeldan 17-aastase tsiki blogi, kes kirjutab igapäevategevustest ja millele mul isegi ligipääsu pole? Miks ma seda loen? – Ma ju ei saagi praegu lugeda, viimati sirvisin postitusi paar kuud tagasi ja ma isegi väga ei mäleta, millest juttu oli. Mis võiks teisiti olla?– Kuidas ma saan sellest rääkida, kui ma isegi ei näe, missugune see blogi on? Miks teed elu nii raskeks?

Sellesmõttes, et ega ma vaesemaks jää, kui parooli ei saa ja eks see ole rohkem minus kinni, sest ma lihtsalt ei viiiiitsi saata kirja ning siis nädal aega parooli oodata (#Mallukas- ma saatsin isegi saladuse sulle…)  Ja näiteks oli mul kogemus ühe neiuga, kel oli lihtne nõue- saada paar sõna endast ja paroolisoov meilile. Ok, saatsin siis kirja, et jou, ma Liis, et vahel sirvin su blogi ja oleks huvitav lugeda ka salajasi postitusi. Sain vastuseks, et a’la “ma pole piisavalt andunud jälgija, et parooli saada, et kui ma ainult sirvin blogi, siis järelikult ma seda igapäevaselt ei loe”. Et siis… ok. Ma ei loe siis üldse :D

Ja tegelikult tahtsin ma oma jutuga jõuda hoopis siia, et ma olen ka viimasel ajal tundnud puudust bloggeri salapostituste võimalusest. Mingit x-teid pidi, koode muutes ja sada imet tehes peaks seda teoreetiliselt teha saama, aga ma nii osav kahjuks pole. Kahe-kolme postituse pärast ei tahaks kogu kremplit wordpressi ka kolida, sest blogger is my love, eks.

Aga lihtsalt.. vahel tunnen vajadust end tühjaks kirjutada ja välja elada, kirjutada nii, nagu asi on…aga samas ma ei taha, et osad teatud tuttavad seda loeks, sest mõnda asja saaks päris kurjasti mu vastu ära kasutada. Kuna blogi kinni ka päris panna ei taha, siis eks jäävad mu saladused mu hinge passima :D