Browsing Tag

teistest blogidest

Tühimikutäitja

11. sept. 2014

Kuna mu elus hetkel mingeid suuri sündmusi olnud pole, siis pamparapamaparaa, trummipõrina saatel avaldan teilegi lugemiseks enda ja Kadi tervisliku toidu blogi, mida saab lugeda SIITSIITSIIT


Viimasel ajal on mul kass konkreetne vingats. Ta nagu ei oskagi korralikult njäuguda, lihtsalt… vigiseb kurgupõhjast, umbes nagu lapsed, kes millegagi rahul pole. Tavaliselt teeb ta seda, kui tahab sülle (ehk siis, kui ma teen süüa, vaatan telekat, olen arvutis, pesen põrandaid, võtan tolmu) või kui tal lihtsalt igav on :D

Nüüd on tal kombeks kuidagi hingepõhjast valjusti kurruda iga.jumala.hommik kell seitse. Alguses tegi ta seda sellepärast, et tahtis süüa. Praegu aga annan siis aga söögi ära ja pool tundi kuulen ta vingumist, kui ta ühest toast teise kõnnib. Siis tuleb kaissu ja jääb magama :D Ja isegi kui ta võib hommik otsa vinguda, siis niipea, kui kuuleb äratuskella, et ma pean üles ärkama, on ta sekundiga voodis ja kerib end mulle lõua-alla, ise vaatab suurte silmadega otsa “Kas sa tõeeeeesti tõused juba üles???” Aga muidu on ta nunnukas.

Mul on vabadeks päevadeks, nagu täna, alati nii palju plaane! Näiteks pildistada üles kõik asjad, mida tahan maha müüa, teha põhjalik koristus, tõlkida oma 20 retsepti eesti keelde, teha korralikke sööke, käia jalgrattaga sõitmas… ja lõpuks istun ma ikka pleedi sees, vaatan “Lahingud ladude pärast” sarja ning joon kohvi. Vihmasel ajal pildistan ka akent.


Vahepeal (ehk täna) olen veidi kaameraga pimedas katsetanud, et öises Londonis see enam väga keerulisena ei tunduks. Noh, kui aus olla, siis mu “katsetamine” tähendas pigem seda, et pildistasin tööle jalutades autotulesid :D Okei, korra sain ka Eedeni silla peal ära käidud, aga kuna ma avastasin, et olen selleks ajaks juba tööle hiljaks jäänud, jõudsin ainult mingi viis pilti teha :D

 



Muide, see pilt on samal ajal tehtud, kui teisedki. Ja ma ei mäleta, mis asjad ma ära sättisin, et see nii valge ja kergelt kummituslik tuli :D

Milliseid blogijaid ei fänna mina

19. aug. 2014

Eks me kõik arva, et just enda blogi on see kõige parem ja lahedam üldse. Minu jaoks on näiteks väga arusaamatu, miks mul juba tuhandet lugejat pole :S  Kui enda üllitiste puhul ei märka isegi pisivigu, siis teiste blogide juures jääb selle eest absoluutselt kõik silma.

Kristina on kirjutanud kaks postitust teemal, milliseid blogijaid ta ei fänna (saab lugeda SIIT ja SIIT). Enamjaolt olen temaga täitsa nõus, aga lisaks tema välja toodud blogija-tüüpidele viskan paar enda oma sekka.

Blogijad, kel on kogu aeg kiire/kellel pole aega
Nende postitused algavad tavaliselt alati pikkade vabandustega, et pole üldse aega ja mahti olnud, neil on niiiii kiire, pole blogile isegi mõelda jõudnud. Minu arust on see hõivatud olemine okei, igalühel on kiiremaid aegu, mis mind aga häirib on see, et pärast seda vabandust ja selgitamist, miks pole jõutud blogida…lõppeb postitus ära. Järgmine algab samamoodi vabandustega, kolm sõna juttu (käisin mere ääres, trippimas ja vanaema juures) ning kõik. Miks üldse blogida, kui selle jaoks aega pole?

Blogijad, kes on ära tõusnud
Kõigi puhul see muidugi ei kehti, aga olen tihti märganud, et väikese lugejaskonnaga blogijad on äärmiselt meeldivad, sõbralikud, suhtlevad aktiivselt lugejatega, rõõmustavad iga kommentaari üle… ning kui järsku muutub nende blogi veidi popimaks, lugejaid tekib hulgim juurde, siis muutub ka autori blogi-iseloom. Eriti hull on siis, kui hakatakse saama tasuta asju ja sponsoreid. Avaldub see eelkõige kommentaarides, kus antakse ülbeid, ühesilbilisi vastuseid ja postitused on põhimõtteliselt selle tooniga, et “olge õnnelikud, et üldse teile kirjutan”. Pahatihti on ka nii, et alguses blogitakse väga tihti, lugejad harjuvad selle ühtlase kvaliteediga ära ning pärast populaarseks muutumist ja asjadesadu hakkavad postitused järjest harvemini ilmuma. Sest nii fabulous elu on ju vaja elada, pole blogi jaoks enam nii palju aega, mis te üldse ta hingest tahate.

Blogijad, kes ei tea, millest kirjutada
Enamjaolt on need küll sellised noorukesed, varateismelise-eas blogijad, kes suures tuhinas tahavad ka oma päevaraamatut pidama hakata. Ja siis on iga. jumala. postitus sellest, kuidas ei teata, millest kirjutada, lugejad võiks nõu anda, mida üldse blogis näha tahetakse ja ühesõnaga, endal pole ideid üldse. Jällegi, miks siis üldse blogida?

Blogijad, kes küsivad teemanõu…aga unustavad selle siis ära
Pean silmas neid, kes küsivad postituse all, mis teemadest soovitakse edaspidi lugeda. On isegi antud valikvariandid (elust, meigikotist, loetud raamatutest, juustehooldusest, küüntest, retseptidest jnejnejne). Ustavad lugejad muudkui kommenteerivad, annavad nõu ja avaldavad arvamust, millest nad siis lugeda tahaks. Lõppkokkuvõttes aga soovitud teemasid ei tule pea mitte kunagi, blogija kirjutab oma juttu edasi, iga postituse lõpus jälle küsimus “mida sooviksite blogis näha?” ja läheb samamoodi edasi.

Blogijad, kes räigelt solvuvad
Palju on räägitud sellest, kui olla juba blogija, oma elu, harjumused, kombed ja riidekapp teiste ette laotada, siis tuleb olla natuke paksema nahaga ning taluda kriitikat (ka seda, mis pole konstruktiivne). Eks nõme ole tõesti lugeda, kui keegi hoolega kirjutatud postitust halvustab või lihtsalt lahmib. Samas on paljud sellised, kes ise küsivad oma blogi kohta kriitikat ja arvamusi. Kui nad seda saavad, kirjutavad nad kõigepealt kommentaarile (ka pelgalt soovituste omale) vastuseks pika-pika ennastõigustava eepose, lõpetavad selle nähvamisega, et “minu blogi, ise tean, mis teen, ära siis loe” ning tehakse lisaks samal teemal neli järjestikust postitust. Ikka ennast õigustavalt. Ilmselt loodetakse selle kriitika-küsimisega saada ainult heakskiitu ja ülistavaid kommentaare. Nendest ei hakka rääkimagi, kes solvuvad selle peale, kui tuuakse välja mingid suuremad kirjavead ja -apsakad :D

Blogijad, kes tahavad tõsta uudishimu ja olla salapärased
Ehk siis blogijad, kes kirjutavad järjest postitusi a’la “mul praegu niiiiiiiiiii põnev projekt käimas, see on nii fun… AGA ma ei saa teile rohkem midagi öelda. Räägin, kui asi valmis”. Miks üldse seda mainida ja teemat tõstatada? Kirjutagi siis, kui kogu projekt on valmis ja sellest rääkida võid. Pahatihti on aga nii, et sujuvalt unustatakse terviklik postitus tegemata. Muudkui kedratakse, kui vinge asi neil käsil on ja siis… kõik. Või näiteks saadakse mingi pakk ning tehakse postitus ainult sellest kinnisest pakikesest, koos paari pildiga muidugi. Igale küsivale kommentaarile vastatakse “Küll ma teen uue sissekande, siis näete”.  Heal juhul näeb järgnevatel päevadel ära, mis seal sees on, mõnikord aga unustatakse seegi ära :D


Blogijad, kes pildistavad ainult detaile 
Okei, see läheb natuke eelmise punkti alla. Tegelikult mulle väga meeldivad igasugused detailpildid, eriti kui need on hästi teostatud ja veidi kunstilisedki. Aga ainult nende peale postitus üles ehitada… minu jaoks on see veidi naljakas ja kohati ka häiriv. Kui on väga erilisi detaile vaja näidata, siis muidugi, aga kui tehakse postitus mingist kindlast teemast ning ilmestatakse seda täiesti…ma ei tea, suvaliste piltidega… . Toon kohe paar näidet ka, loodan, et vastu päid-jalgu ei saa. Kui ehitatakse sissekanne konkreetselt üles näiteks oma ostude peale, räägitakse kolmest ülifancyst kleidist, mis endale seotati, siis noh, tahaks neid näha ka, mitte ainult pilte nööbist ja kraeõmblusest… Või räägitakse korterist, kui lahe see on ja mida kõike, siis ma eeldan, et seal on võib-olla natuke üldmuljet või midagi rohkemat edasi andvad pildid, kui lihtsalt tooliäärtest tehtud detailfotod. Ma ei mõtlegi seda, et peaks nüüd korteri maast laeni üles pildistama, nagu tahetaks seda kinnisvaraveebi üles riputada, aga kas või mingist möbleeritud nurgast või üldisest lahendusest. Näiteks Mari-Liis tegi oma korteritutvustuse väga maitsekalt ja stiilselt. Ehk ongi asi selles, et tahetakse tõsta lugejate uudishimu?

Blogijad, kes korraldavad kuus 10945 giveawayd
Loosimised mulle iseenesest meeldivad ning mis saaks olla lahedam, kui võimalus võita midagi ägedat? Eriti, kui blogija ei pea selle jaoks oma rahakotti kergendama, vaid saab näiteks sponsoritelt asju? Aga tuleb osata ka sellega piiri pidada ning valida, kellelt-mida vastu võtta, sest äärmiselt nõme on lugeda blogisid, kus seitse postitust järjest on reaalselt mõttetuid giveawaysid ja siis üks normaalne jutt ja siis jälle tosin loosimist.
(Okei, liialdasin veits, aga mõte jääb samaks :D)

Blogijad, kes on toppinud sandikopikate eest oma lehe otsast lõpuni reklaame täis
Mingi aeg ma uurisin ise ka seda reklaami-värki ja bännereid, aga ma ei tea, minu arust ei tasu see väga ära, kui sa just pole Malluka-mastaapi blogija. Seda naljakam ongi lugeda-vaadata lehti, millel on umbes 20 jälgijat ning iga vaba nurgakese täidavad ära erinevate Hiina-hilpude reklaamid.

Blogijad, kes ei loe oma kirjutatut üle
Sellega on nii, et eks igal inimesel ole erinev keelevaist, päris vigadeta ei kirjuta vist keegi, lipsab endalgi neid sisse. Aga nii palju aega võiks ikka olla, et oma postitus üle lugeda ning parandada ära näpu- ja hooletusvead. Eriti, kui neid tekib umbes viisteist tükki ühe keskmise teksti kohta. Päris vigaselt kirjutatud blogisid ma ei suudagi lugeda, sest tavaliselt ei jookse neil mõte ka nii hästi. Näiteks kuigi Marina kirjutab (minu jaoks) vahel silmakriipivate vigadega, siis neist suudan ma üle vaadata, sest ta jutt on loogiliselt, humoorikalt ja sujuvalt üles ehitatud. Mitmetel blogijatel, mida muidu tahaks lugeda, on lisaks vigadele tekst megahüplik ja raskesti jälgitav. Näiteks lõppevad laused poole. Lihtsalt mingi muu mõte jooksis sisse. Või on lauses on kolm korda tegusõna on. Sellised apsakad on aga hõlpsasti lahendatavad ülelugemisega!

Blogijad, kel on võimalus käia kohtades, kus tavainimesed käia ei saa
Mind ei häiri mitte see, et nad seal käia saavad, vaid see, et nad lõpuks ei kajasta seda oma blogis :D No kõik ju teavad, et (peamiselt) moeblogijatel on võimalus külastada erinevaid showroome ja nad saavad kutseid kaupluste avamistele-uue hooaja kollektsioonidega tutvumistele jnejnejne. Minu jaoks tunduvad need nii põnevad, sest ma ei tea, millised need üritused tegelikult välja näevad. Seda enam ootakski nende kohta häid postitusi. Sageli tehakse aga üks väike sissekanne koos kahe pildiga. Umbes nagu “ah, see nii tavaline värk nii fancydes kohtades käia, no biggie”. Hea on, kui sellinegi postitus tuleb, paar korda olen märganud, kus susatakse mõnda muusse teemasse sisse “Käisin eile X üritusel, oli lahe, nägin palju tuttavaid blogijaid”. Ja kõik. See viimane näide on muidu reaalselt ühest blogist võetud :D  Ma ei tea, minu arust kutsutakse neid sinna ka reklaami eesmärgil, et nad kajastaks kõike koos piltidega oma lehel? Ja nii palju võiks ju viisakust olla üks korralik postitus teha, eriti kui suuresti tänu blogile see võimalus saadi.

Ja lõpetuseks tahaks öelda seda, et suur kummardus neile, kes igapäevaselt postitustes GIFe kasutavad ja leiavad selliseid, mis teemadele ideaalselt vastavad.

one of us is lying

5. juuni 2014

Töö juures on nii hea kuulata Retro FMi ja taasavastada vanu hitte. Miskipärast kodus ei tule ma selle pealegi, et üleüldse raadiot kuulata, aga tööl mängib see kogu aeg taustaks, iga päev on nostalgiatuur ja avastamisrõõm.

Üle pika aja mõtlesime Kadiga ühe kohtinguõhtu teha. Eile oli õhtune ilm ka nii super ja mõnus, et mul hakkas kohe kahju, et ta lähemal ei ela. Saaks iga õhtu Emajõe ääres väikse jalutuskäigu teha, Werneri kohv näpus. Aga noh, mis seal ikka, vähemalt teeb ta majja kolides mulle täitsa special toa, jeii for me!

Istusime tükk aega Ristiisas, võtsime maitsvad praed ja värskes õhus maitses pirnisiider ütlemata hästi. Jalutasime ringi ja võtsime suuna Püssi. Tegelikult ei tahtnud ma üldse sinna minna, sest Märdil oli seal sõjaväesemudega mingi istumine ja no veits imelik, nagu ma oleks luurama läinud, et ei lase mehel korralikult juua ka. Neil oli isegi ürituses kirjas, et naisi ei või kaasa võtta. Aga samas, olgem ausad, kui tahad olla melu keskel, värskes õhus, natuke (odavat) siidrit juua, siis kolmapäeva õhtul pole Tartus mitte kuhugi mujale minna, kui Püssi. Ja noh, tehniliselt Märt ei võtnud mind kaasa :D

Alguses mõtlesime, et ronime mäest üles ja uudistame eluolu kõrgustest, aga see oleks veel suurema luuramisena tundunud, et näe, peidavad end põõsaste taha. Võtsime end kokku, libisesime vaikselt sisse ja võtsime lauagi endale. Omast arust nende omast hästi kaugele, et keegi ei viiks otsi kokku, aga ilmselgelt oli õnn meie pool ning me asusime täpselt nende kõrval :D

Igastahes jah, loodan, et keegi imelikult ei vaadanud. Vähemalt meil Kadiga sai nalja kui palju. Oma jutte ei saanudki rääkida, sest noormehed käisid pidevalt meie lauda hõivamas ning seltsi pakkumas. Õhtu parim küsimus oli: “Kas sul on see loomulik juuksevärv??” ning õhtu kompliment meediku poolt: “Ma tahaks sind elustada…” :D

Loen praegu külma kohvi kõrvale blogisid ja nagu ikka on Malluka oma kõige põnevam :D Sellessuhtes, et ma olen alati imetlenud ta julgust kõik otse välja öelda, keerutamata. Või kuidas ta ikka veel, pärast tonnide viisi viha ja sõimu saamist, julgeb pea püsti samasuguseid postitusi edasi teha. Ja mis seal salata, kirjutab ta ka naljakalt ning hästi.

EDIT: Illllmselgelt sain ma ise paarist asjast valesti aru ja tekitan täiesti asjatult draamat :D Igastahes kõneall olev kleit maksab 20 euri Sheinside-kodukal, mitte ei ürita ta seda selle hinnaga maha ärida. Pole tükk aega nii piinlikku apsakat juhtunud, saadan paar suurt vabandust Männiku poole teele :D


Samas paratamatult osade postitustega pole ma nõus või tekitavad need mus vastakaid tundeid. Näiteks on minu jaoks mõistetamatu, miks müüakse kalli raha eest tasuta saadud asju edasi :D Eks inimene teeb muidugi, mis ise tahab ja see hea rahateenimisvõimalus… aga minu jaoks veits naljakas, kuidas kuulutatakse postituse alguses, et ooo, tasuta kleidid, laidetakse kvaliteeti ja siis lõpus on kiri, et võib kleidi (mis on küll ilus) 20 eurtsiga maha ärida.


Võib-olla ma ise teeks samamoodi, kui ma tonnides tasuta asju saaks, sest kui mul neid vaja pole, mis ikka kappi seisma jätaks. Mine tea, mis mõtted mul siis peas ringleksid. Aga oleks siis summa selline sümboolne 5-10 euri…  Ma ei tea, võib-olla mul endal mingi eelarvamus Sheinside’i suhtes, aga mina küll ühegi sealse kleidi või topi eest kaht kümpi välja käia ei raatsiks :D

Väike vahemärkus ka, siis see on täiesti mõistetamatu, kuidas mõni saab olla nii sündinud valetaja. Vaatab silma sisse ja nii ausalt räägib, et kõigest hoolimata, jääd teda uskuma. Isegi, kui kindlalt juba lause alguses tead, et välja tuleb ainult vale, ikka usud. Sest on teine ju nii ausate silmade ja tõsise häälega, nagu poleks kunagi kellelegi kurja teinud. Ma ei peaks üldse üllatunud või imestunud olema, kui teada sain, et kogu jutt oli üks suur jama ning käituti täpselt, nagu ma tegelikult olingi oodanud– oma lubadusele risti vastupidi- aga ometi olin. Sest kuidas saab selline olla, et vaatad teisele otsa ja silmagi pilgutamata, süütu häälega konkreetselt valetad? :D

Igastahes jah, praegu vaatan aknast välja ja värisen mõtte peale, mismoodi ma oma lühkaritega õhtul koju kõnnin. Külmetades ilmselt.. Lähen teen vahelduseks ühe kuuma joogi ka endale, bye!

Viljandist ja kodust ja salapärastest blogijatest ja detektiividest

19. veebr. 2014

Mulle need blogidraamad täitsa meeldivad. Mida ikka igavatel töötundidel teha, kui lugeda ja naerda, mida kõike inimesed korraldavad lihtsalt sellepärast, et nad saavad. Eks ta seni ole lõbus, kuni ise osaline ja kellelgi hambus pole :D Sellegipoolest ei saa ma aru inimestest, kes ise endale laviini s*tta kaela tõmbavad ja siis ulguma hakkavad. Nüüdseks on vist see Lipsukese blogi juba päris (kuri)kuulus, hull dramamama käib ja nagu…mitte millegi pärast.

Sellest, kuidas tsikk peab avalikku blogi, aga samas vingub, et kõik teda loevad, ei viitsi enam rääkidagi. Kuigi Lipsuke pole just minu tassike teed, siis vahel sai ta postitusi sirvitud küll ja mind tõesti ei huvitanud siis, kes seda blogi peab, sest ta nagu ise ei teinud sellest suurt numbrit. Seni, kuni ta ise oma isikule tähelepanu ei pööranud, oli kõik korras. Aga olgem ausad, sellest hetkest, kui hakatakse pidevalt oma salajast identiteeti rõhutama, sest tähtsaks pidama ja paanikat tekitama, et oumaigaad, KEEEGI ei tohi teada, kes ma olen, tekib vastupandamatu uudishimu tõde välja selgitada. :D

Nii olin ka mina teadmatusesse suremas, sest kõik kirjutasid blogides, et “ma tean küll, kes Lipsuke on, aga ma ei ütle” ja mismõttes MINA ei tea siis, kui teised teavad, eks. Mind ei huvitanudki niivõrd see inimene blogi taga või ta nimi või milline ta välja näeb… lihtsalt et kui ta juba end nii tähtsaks tegi, siis miks juba minagi ei võiks teada.

Alguses polnud isegi korralikku uudishimu, aga mida enam paari sõbrantsiga rääkisime, seda suurem hasart tekkis, et kes siis Lipsuke on?? Tegelesime Anuga paar tundi detektiivitööga, mis polnud just raketiteadus, eriti kui on olemas abisõber Google. Võrdlesime andmeid ja kahe peale panime pildi kokku :D Saade “Sind otsides” võib vabalt meid palgata.

Ja tegelikult poleks ma üldse sellest kõigest kirjutama hakanudki, kuid tegime ühe eriti naljaka avastuse. Kui nimi oli teada, siis lõid ette ka kõik giveawayd jms, kus ta on osalenud kaks korda, nii blogi kui pärisnime alt. Ja no ükskõik, las inimene suurendab võiduvõimalust, eks, mine tea- mõni vorbib võib-olla kümme kontot, et midagi võita.

Aga kui mäletate, siis kunagi tegi ta blogis ka väikse giveaway, kus võis võita lausa 20 eurtsi! Ja võitja ei olnud keegi muu…kui ta ISE :D Päris kaval plaan tegelikult, mina näiteks olen alati mõelnud, et ei tea, kas suurte looside korraldajad teevad ikka ausat mängu või annavad sõpradele asju :D

edit: praegu kontrollisin selle giveaway-postituse üle ja olukorra tegi veel naljakamaks see, et ta isegi ei osalenud oma blogi loosis :D Seitse kommentaari olid kokku seal, niiet päris raske oli kindlaks teha, et ühtki võitja-nimelist polnudki. Või noh, samas ta ju ise Lipsukese alt vastas osadele, ehk arvestas seda…? :D

Ammu on mind mõtlema pannud ka ütlus “Millal oli viimane kord, kui midagi esimest korda tegid?” Iseenesest ilus ja paljutähenduslik lauseke. Kunagi mõtlesin omaette, et võiks selle niiöelda motoks võtta, et hakkaks rohkem spontaansemaks ja uusi asju katsetama ja..

Aga kui pikemalt arutama hakata, siis.. no… minu jaoks tähendaks see näiteks selliseid suuremaid kordasaatmisi, a’la lõpetasin ülikooli, ronisin Everesti otsa, tegin langevarjuhüppe, et ikka oleks, millega uhkustada. Aga kui tihti on ühel täitsa tavalisel plixil võimalus mägesid vallutada või haidega sukelduda?

Eks neid “esimesi” asju saa kogu aeg tehtud, aga keda kotib, et ma sõin esimest korda suitsukala ära koos peaga või käisin esimest korda Viljandis või jõin esimest korda kakaod kookosesiirupiga või tellisin esimest korda Avonist meiki. Nii mõttetud tegevused, et need ei huvita isegi mind mitte :D

Niisama tegemistest rääkida, siis vahepeal oli sõbrapäev ning Märt tuli koju tulpide ning kahe karbi šokolaadiga. Küsisin, et miks kaks karpi, siis vastas, et “Noh, äkki sa oled ära unustanud mulle midagi osta!” :D Kusjuures oli see vist üldse esimene kord, kui sõbrapäevaks üksteisele midagi kinkisime…vähemalt ma ei mäleta küll, et varasematel aastatel oleks midagi “erilist” teinud. Ma igasugused spaa- ja hotellidekülastused jätaks pigem aastapäevade jaoks.

Reede õhtul seadsimegi suuna Viljandisse, Jürgeni sünnipäevale. Selline mõnusalt tsill kohake. Vahel veidi igavaks kiskus, sest kõik teadsid kõiki, aga me Märdi ja Kaspariga olime nagu väiksed sissetungijad seal, aga mis siis ikka. Käisime ära nii tudengiklubis Täht kui ka järgmine päev Kuldkalal. Ma peaks juba targem olema ja teadma, et kui kuskile trippimine on, siis ilmselgelt ei piirduta ainult sünnipäevaga ja tuleb rohkem tagavara-asju kaasa võtta. Näiteks madalad jalanõud. Mina lõin end ikka peoks üles, et järgmine päev oma kontsadel  mööda lavaesist pori lööberdada ja hiljem järvejääl kakerdada.

Mängisin esimest korda ka muusika-kuldvillakut (mis nii hästi välja ei kukkunudki) ja tagasi Tartu-maile sõites läksime pitsadega Sixteni juurde ning tõmbasime “Paranormal Activity 2”-e vaadates lebosse ära. Üks megaväsitav nädalavahetus ühesõnaga.

Ainus pilt minust 300+ pildi kohta, mis tol õhtul tehtud sai :D

Ja lõpetuseks, kui vanaema juures Kärknas käin päris sageli, siis 10 kilomeetrit kaugemale, maakoju, ei taha nagu kuidagi jõuda. Mitu nädalat lubamist ja eile jõudsin Õvile ka. Issiga käisime koera jalutamas, õhtul tegime empsiga šampat-viinamarju-sinihallitusjuustu ning üle megapika aja sai üksinda oma endises toas magada. Mmmm. 

Igal aastal lumesulamise ajal on meil isiklik bassein tee ääres. 
No niiii mõnus kevade-suvehommiku tunne tuli, kuigi kell oli 4 õhtul..

No hello, blogijad

29. juuli 2013

Ringi liigub selline mõnus blogijate meem, kus saad teha a) teistele reklaami, b) otsida läbi kõik jälgitavad blogid, et õige valik teha ja c) avastada, et juhhei, peaks uusi blogisid jälgimiseks otsima :D

Igastahes, hommikukohvi kõrvale on seda hea teha. Asjalikum postitus ootab oma järge, sest ma pean oma miljon pilti enne ära sorteerima.

1. Kas sul on päris elu sõpru, kes blogivad?
On küll, aga kõik nad peidavad oma elusid kinniste uste taga.

2. Kes on need blogijad, kellega tahaksid päris elus hirmsasti kohtuda? 
Õõõõ, mulle ei meeldi muidu üldse inimestega kohtuda :D Aga no näiteks Anna Elisabeth, Marta, Anette, Genefic

3. Millise blogija kappi soovid rünnata?
Kerti garderoob on lihtsalt taevalikult armas! Ma ei tea, kuidas need riided mulle sobiks, aga kurat, iga kord pilte vaadates vesistan :D

4. Sa oled lõksus üksikul saarel. Millist blogijat soovid endale appi, et ellu jääda?
Muidu võtaksin kaasa Anu, sest noh, pole vähemalt üksi igav ja saab naerdes surra. Kui nüüd laiemalt tuntud blogijatest rääkida, siis ilmselt tahaksin lõksus olla koos Rentsiga, sest ta tundub jube tark olevat, et oskab raudselt parve ehitada ja mitmes keeles ellu jääda jne :D

5. Esimene blogija, kellega ”kohtumist” ja sõbrunemist mäletad?
Kahjuks ma ei sõbrusta teiste blogijatega (no kui välja arvata need, kes olid enne sõbrad ja siis blogijad), aga näiteks Laurat näen ma Tartus kogu aeg, niiet võib vist öelda, et me oleme peaaegu sõbrad (noh, stalkeri moodi vms.
6. Mõni blogija, keda imetled ja vaatad nö alt-üles?

Anna Elisabeth ja Triinu, sest mõlemad on end täitsa ise “üles töötanud” ja ei passi niisama, lootes, et unistused teoks saavad, vaid näevad vaeva, et need täituks.
7. Kes on kõige meeletum/naljakam blogija?
Ma väga naljablogisid ei loe, aga kõige humoorikam on vist Merje.
8. Televiisoris hakkab jooksma tõsielusari blogijatest, kellega koos tahaksid seal osaleda?
Daki, Sandra, Kedi, Marta

9. Paljudel blogijatel on päris elus väga vinge töö. Kelle asemele tahaksid minna?
No, kõigepealt tahaks ma teada, mida näiteks Kristjaana ja Genefic teevad, sest neil on raudselt hästi põnevad tööd!

10. Lemmik blogi disain?
Mulle hullult meeldis Liisa/Ponyartsi  kujundus, aga ta vist enam kahjuks ei blogi :(