Browsing Tag

tööjutud

How ya doin’?

28. märts 2014

Leidsin ühe negatiivsema poole ka hotellis töötamisel. No peale lõputuna tunduvate ärkvelolekutundide, mis õnneks selle kuuga läbi saavad. Mehed lihtsalt tulevad külge lööma. Ja minu jaoks on see nii…ebamugav olukord, sest ma ei oska kuidagi käituda.

Ma olen peaaegu viis aastat Märdiga suhtes olnud ja noh, terve see aeg pole mul vaja olnud kedagi hoovi tõmmata või flirtida..mida ei teinud ma isegi siis, kui vallaline olin. Vahepeal pole ma sattunud ka sellistesse situatsioonidesse, kus keegi tuleks ise mesijuttu ajama, sest enamik aega oleme olnud tuttavate seltskonnas, kus kõik teavad, et ma olen Märdiga koos ning okei, vahel midagi ilusat ikka öeldakse, aga sinnapaika see jääb ka. Ja noh, mulle pole kunagi vastassugu palju tähelepanu pööranud, siis lisaks kõigele eelnevale ma lihtsalt ei oskagi reageerida.

Mul voorib siin päris palju kaitseväelasi edasi-tagasi, igas vanuses, enamik mehed. Kuna suur osa käivad kursustel, siis on tavaline, et ööbitakse meil vähemalt nädala, vahel koguni mitu kuud. Paratamatult olen ma ainus naisterahvas, keda nad siin näevad, nii päeval kui öösel. Paljud on mõnusad tsillid. Tulevad soovivad head päeva, teevad mõne komplimendi, ajavad paar sõna juttu ja kõik. I can handle that.

Ja siis on mõned sellised, kes hakkavad konkreetselt flirtima ja külvavad komplimentidega mu üle ja tulevad kogu aeg juttu ajama ja on megasõbralikud. Alguses olin päris meelitatud, sest noh, milline naine poleks :D Aga siis.. ma ei tea, ma ei oska kuidagi nende juuresolekul olla.Näiteks kui üks mult numbrit küsis, oli mu esmane reaktsioon megapeenikese häälega küsida “Miiiiis sa sellega teed?”
 -“No helistaks sulle.”
– “Miiiiiiks sa seda teha tahad?”  sest ma tõepoolest ei suutnud mõelda, miks üks kaitseväelane ja 10 aastat vanem mees mulle helistada tahaks :D:D

Või oli üks noormees siin, kes õhtuti ajas mitu mitu tundi juttu ja terve aeg kiitis mind ja tundis iga asja vastu huvi, nagu ma oleks maailma põnevaim inimene. Kuidaaas ma poetan sellise jutu sisse, et ou, back off, ma olen suhtes? Noh, ilma, et see imeliku või ülbena tunduks. Ja ma kardan täiega seda ka, et kui ma nii ütlen, siis tuleb välja, et ta tegelikult tahtiski niisama juttu ajada ning ma kujutasin kõike ette :D

Numbriküsijaga on kerge, sain ilusasti ära mainida, et mul keegi olemas, väga jagada ei taha seda. Kõik oli korras, ta oli sõbralik edasi ja kursus sai läbi. Sel nädalal oli tal uus kursus, mille ta võttis ekstra sellepärast, et saaks Tartusse tulla ja mind korraks näha. Kui ma tuletasin uuesti meelde, et jah, mul endiselt elukaaslane olemas, siis seekord see enam ei aidanud.

Võib-olla on teised sellega harjunud, aga mul on väga ebamugav olla, kui keegi käib pidevalt ja räägib, kuidas ta kogu aeg minust mõelnud on ja tahab edaspidi tihedamalt Tartus käia, et mind veini jooma kutsuda või lahkumisel mind kallistada soovib. Mitu korda ma jõuan öelda, et mul keegi olemas, ilma et see imelikuna tunduks, nagu ma hõõruks seda nina alla? Või mis ma peaks ütlema kutile, kes teab, et ma hõivatud, ajab niisama juttu edasi ja siis küsib äkki “ooo kuidas keeleneediga suudelda on? Ma pole seda kunagi kogenud!” sellise tooniga, nagu ma peaks üle leti ronima ja keele talle kurku toppima?

 Mul on väga raske öelda midagi karmilt otse välja või olla ebaviisakas, sest ma ei taha inimest solvata, eriti kui ta on näiteks kaks kuud jutti hotellis ööbimas ja ma pean samal ajal tööl olema. Terve aeg pean siis ise mõtlema, mida ma ütlen, et see ei kõlaks kahemõttelisena või flirtivana. Sellesmõttes mulle hullult meeldib inimestega suhelda, uusi tutvusi leida ja seepärast olen ma kõigiga üsna sõbralik, võib-olla nad siis saavadki valesti aru…

Kõige haigem on muidugi see, et kuigi ma ei tee midagi valesti, siis miskipärast on mul kogu aeg hullud süümekad, et oo endal mees sõjaväes ja siis mina räägin siin teistega juttu.

Okei, et aus olla, siis ühele ma numbri andsin, siin oli lõpupidu kursusega ja öösel lihtsalt piinasid mind mitu tundi. Kuna nad muidu olid täitsa okeid, kes tavaolekus ligi ei ajanud, siis lõpuks lõin käega ja andsin tüdinult esimese numbri, mis pähe lõi. Ema oma. Ise veel mõtlesin, et nii tuttav number kuidagi, aga miks mul peaks kellegi teise oma peas olema, eks :D Ja see oli lugu sellest, kuidas mu emps hommikul kell neli kõne sai….

Iiigastahes jah… eks see meelitav ole ja ego veits tõuseb ka, aga mida aeg edasi, seda ebamugavamaks läheb. Kui tegu on erinevate inimestega, siis on veel okei, kannatan ära, sest nagunii nad kaua siin pole. Aga kui pidevalt käib sama inimene ja rahule ei jäta, on juba imelik küll…

Ebastabiiiilne

18. sept. 2013

Alustuseks ütlen, et minu karjäär Coffee INi baristana kestis (noh, kestab septembri lõpuni) vaid kuu aega. Ma juba poole kõrvaga kuulsin kõmujuttu, et hea ebastabiilne inimene ma olen, ei püsi ühegi töökoha peal.. sorry, Rüblikus töötasin ma hea 3 aastat, eks :D

Teine jutt, mis minuni jõudis, oli see, et ma siin blogis ikka vassisin ja polnud see Coffee IN midagi nii lahe, et üks probleem ajas teist taga. No.. mis ma öelda oskan. See töö pole tõesti meelakkumine, eriti kui sul on pikad päevad, 11 tundi jutti ja nii kolm päeva järjest või kui sa pead naeratama igale kliendile ühtmoodi, unustama väsimuse või tuimad jalad.

AGA, mulle ausalt meeldis/b Coffee INis töötada (ja mitte ainult sellepärast, et inimesed mu ära tundsid, eks), ja vähemalt praeguseni pole mul mingeid probleeme olnud.  Ootamatult hakkasid aga uued tuuled puhuma ja tõid minuni teise tööpakkumise. Mind tegelikult ajas see olukord niiii kettasse, sest üle pika aja oli elu…korras. Mul oli kaks kindlat töökohta, korralik sissetulek, ei pidanud ise midagi paaniliselt otsima, elu oli ilus ja siis “rikuti” see veeeeel parema pakkumisega ära. Kus need pakkumised siis kõik olid, kui ma tööd otsisin? :D Praegugi on postkasti potsatanud kolm kirja CVkeskuselt, et “Ettevõtte see ja see soovib, et tutvuksid nende tööpakkumisega ning sobivuse korral ka kandideeriks”. Tänks, semud!

Sellessuhtes jah, et ehk ma olen tõesti ebastabiilne, et ootan veelgi paremat pakkumist, aga olgem ausad, kui teile oleks tulnud pakkumine, et ou, saad töö, kus pead palju vähem vaeva nägema, töötunde tuleb vähem, aga palk suurem, hui poleks te seda vastu võtnud.

Ahjaa, ma pole veel oma järjekorras teisestki kohast rääkinud :D Töötan nüüdsest Kaitseväes palgasõdurina, logistikaosakonna administraator-valvurina jaaaaa…rohkem ma öelda ei või kahjuks :D Tegelikult tuli seegi koht mulle jube ootamatult, sest ma olin kindel, et mind ei valita, sest ma käisin vestlusel ikka tükk tükk aega tagasi. Lõpuks tehti mulle mingi miljon taustauuringut ja noh.. siin ma nüüd olen. Esmaspäeval käisin Tallinnas briifingul, kus tutvustati igasuguseid turvanõudeid ja asju ning täna olen esimest korda tööl. Öösel. 12 tundi jutti. Wopidooo!

Alguses ma mõtlesin, et händlin vabalt kaks töökohta ära.. noh, reaalsuses saaksingi hakkama, aga no.. mismõttega ma jooksen ühest kohast teise, teenin roppu raha, kui mul pole hetkegi vaba aega, et seda kulutada :D Kui mul seda teist (noh, järjekorras kolmandat) tööpakkumist veel polnud, siis mõtlesin, et vähendan Coffee INis koormust veidi, et elu ka ikka nautida. Kui ma praegugi vaatan kahe järgmise nädala graafikut, kus ma olen mõlemas kohas korraga, siis ma ei kujuta ette, palju kohvi mul kulub ärkvel olekuks.

Iiiiigastahes, tuli siis see kolmas pakkumine, millest ma midagi hetkel ei räägi, sest see pole kindel. Sebisin esimest korda end tutvuste kaudu töövestluse ja loodan parimat. Praegu mõtlen, et isegi kui ma ei saaks sinna, siis… oleks ma ikka rahul, sest selle adminnipalgagagi elaks ma normaalselt ära, saaksin Rüblikus abis käia ja… Mulle tundub, et ma rabasin kõik need tööd endale suht sellepärast, et Londonis midagi kulutada oleks :D:D

Aga jah. Ma poleks arvanudki, et mul on nii kahju CoffeeI-ist lahkuda, sest tüdrukud on seal nii toredad ja töö on lahe..raske, aga lahe. Ma vist nii pirts preili, pole raske tööga harjunud, annan kohe esimesel võimalusel alla, aga ikkkkagi- te ise valiks samamoodi vähema vaeva ja suurema palgaga töö, eksole!

Täna olin pikka päeva kohvipoes tööl, ajuvaba, ma konkreetselt SURIN, sest ma sain kuskilt (Märdilt) pisiku. Eile oli kurk veits valus, õhtu otsa ravisime end, aga kasu vist polnud. Öösel ärkasin peavaluga üles, magama jäin alles mingi kolme ajal. Kell viis uuesti üleval, korra sain jälle magada, kui kaheksast pidin üles tõusma.

Kurk oli paistes, rääkida ei saanud, nohu-köha-peavalu. Kapist leidsin väikse kotikese sees tablakad, peale oli emps kirjutanud “valuvaigistid”, kahtlesin küll, kas võtta või mitte, aga valu oli suurem ja noh, speed see kahjuks tõesti polnud :D

Kuna asendajat tööle ei saanud, andsin iga viie minuti tagant otsasid leti taga. Õhtuks oli hääl täiesti ära (kooliajast keegi ehk mäletab neid aegu, kui ma pidin kõnevõistlustel osalema vms ja mul tuli alati selleks ajaks konkreetne rotihääl..noh, täna samamoodi :))), köha ka suureneb iga sekundiga ja JUHHEI, tulin otse Taskust ka esimest vahetust adminnina tegema… kella 9ni hommikul!

Vähemalt jõuan ma selle ööga ära vaadata kõik edasi lükatud “2Broke girlsi” osad, lugeda Buduaari läbi, juua 1230123 tassi kohvi, viia end uute fanfictionitega kurssi, kirjutada luuletusi, vaadata 9gagi pildid lõpuni… tegevust nagu on, ütleme nii.

Esmaspäeval, kui Tallinnas uhketel koosolekutel käisin, sain pärast ka oma armsa armsa Kassuga kokku. No see on tõesti niii tõsi, et me näeme üksteist ikka väga harva, aga alati on millestki rääkida ja selline tunne, nagu iga päev näeks üksteist. Käisime “Komeedis” söömas-kohvitamas ning meie arve eest kanti hoolt, ehk saime kõik täitsa tasuta. Päris uhke tunne oli, sellega võib isegi ära harjuda.

ÄÖääöä, ma nii palju kirjutanud nüüd, aga tahaks ikka veel, sest mul täna juba mingi 10 tass kohvi hinge all. Tahtsin oma Sportsdirectist saadud asju ka näidata, sest nad on tõesti üliilusad, aga mu digikas vist on surnud, sest ühtki pilti ma temaga välja ei võlunud. Tegin telefoniga, aaaaaga noh, 2.0 megapixlit siiski :D

Ahjaa, vandusin alla ning lasin endale ripsmepikendused paigaldada. Piisavalt lühikesed, et nad vastu prille ei käiks, aga mingi efekti annavad ikka. Ülirahul olen, ei näe väga võltsid välja ja hommikuti läheb vähem aega enda sättimiseks ka, jeeei!

Okei, tegelt on siin praegu väga jube olla :D Mul tulid kõik õudukad meelde, mis hotellides juhtunud on ja no, pimedas wc otsimine pole ikka üldse hea mõte. Panen parem oma superkvalliga superpilte hirmu peletamiseks :D

Pea igahommikune…

Nii, kui autosse üksi jäetakse, tuleb üks pilt ikka ära :D

Ükskord tahtsime Lähtel grilli teha...

Nässu on vist kogu aeg keel suust väljas. Magab, mängib, jookseb ja vahib telekat sellise näoga: 

Mu ülinunnu ja ülimahukas Lee Cooperi kott..

…ja ülinunnu kiisu, kes koti kohe ära omastas :D

Mõnus!

6. sept. 2013

Inimesed on ilusad ja head! Vähemalt need, kes täna mu juurest kohvi ostsid :)

Niiii super oli teha vahetuselõpp ning avastada, et sain kassa ja kõigega esimest korda täiesti üksi hakkama. Ja kõik klappis!! Oli ikka ülimalt mõnus kõndida pimedas Tartus, näpus piparmündikakao, mille olin ise endale teinud, ja tunda suurt rahulolu, et tööpäev on seljataga.

Kõige kõige parem on aga teadmine, kui paljud inimesed mäletavad mu fanfictioneid ning julgevad seda mulle isegi ütlema tulla. Ma ei saaaaa aru, kuidas te üldse mu jutud ja mu näo kokku viite, kui ma olin mingi 16, kui ma neid kirjutama hakkasin? :D

Üliawesome ikka, oleks pidanud palju varem avalikule tööle minema, kui nii tihti mind kiitmas käiakse. Kui ma nüüd väga ära tõusma hakkan, siis andke aga heaga teada! Aga megalt uhke tunne on küll. Aitäh teile!!

crazy times

5. sept. 2013

Oooooh, mul endal on ka nii piinlik, et pole üldse blogi kirjutanud, aga kui aus olla, siis mul lihtsalt pole mitte kuskilt seda jõudu võtta. Kes oleks arvanud, et töötamine niiii palju aega ja energiat ära võtab, eks :D

Paljud juba ilmselt teavad, et vahetasin hiljuti töökohta. Tundsin ise, et Rüblikus olen jäänud kuidagi… paigale ning tahtsin vahelduseks midagi teist ja uut proovida. Täna andsin Terjele oma võtmed üle ja appppi, kui kurb hakkas. Ikka mitu head aastat sai seal töötatud.. Austasin poole kohaga, lõpus olin põhitöötaja (haa, karjääriredelil sain ka ikkagi tõusta :D)

 Oli lapsi, kes olid niiiii armsad, oli lapsi, kes ajasid väga marru.. sai proovida igasuguseid mänge, pidada sugulaste pätakate sünkareid, sai raha teenida.. Kõik oli ühesõnaga super. Aga noh, kuna ma üritan ikkagi suureks kasvada, siis selline töö mind eriti kuskile ei vii ning väga palju seal ei teeninud ka. Märdiga koos elades saab hakkama, aga kui ta nüüd sõjaväkke läheb, siis paratamatult mu väljaminekud suurenevad.

Niisiis võtsin vastu otsuse minna Coffee INi tööle. Ning jah- see töö on väsitav ning pingeline, aga omg, kuidas ma seda naudin! Kohvi tegemist, inimeste rõõmustamist juba varahommikul.. Ilmselt elulõpuni ma tõesti seal olla ei tahaks, aga praeguseks, kui mulle pole veel selget pilti tuleviku-minast ja tuleviku-tööst ette löönud, sobib see küll.

Nagu kõik teisedki, googeldasin mina ka enne tööleasumist CI’d. Leidsin ikka väga palju negatiivset, otsustasin aga sellegipoolest proovida. Mis ma öelda oskan- rikkaks tõesti selle tööga ei saa, täispäevad on pikad ja väsitavad ikka hullult ära, aga samas… ma ei tea, äkki räägib minus see pool, mis leiab kõiges positiivset või äkki on see lihtsalt alguse värk, aga mulle meeldib :)

Esimesed kaks päeva, mil üksi olin, olid küll megahullud. Just oli kool alanud ja kõigil olid sellised poolikud päevad ning Taskus osteti lihtsalt massides kohvi! Mul polnud reaalselt aega korraks hingegi tõmmata. Praktika mõttes hea, aga esimese tööpäeva kohta oli see a-ju-va-ba. Vähemalt on see hea, et mida kiirem on, seda kiiremini päev läheb. Ma loodan, et kogu see väsimus ning jõuetus tuleb lihtsalt sellest, et pole nii pikkade päevadega harjunud (Rüblikus sain ju lihtsalt istumise eest raha…) ning läheb kergemaks see tööl käimine. Noh, et koju jõudes oleks jaksu veel näiteks süüa vms.

barista problems…

Ja inimesed, kes mu juurest läbi käivad! No neid on ikka igasuguseid. Õnneks kedagi väga hullu veel kohanud pole. Ülimõnus oli, kui esimest päeva üksi tööl olles ajasin kassas midagi sassi ja ütlesin ühele välismaalasest kliendile, et sorri, mul läheb veits aega, it’s my first day, ning ta vastas mulle, et algaja kohta tegin ma talle väga hea cappuccino! Või kui inimesed lihtsalt tulevad ja naeratavad…

Ning Sina, armas ja hea blogilugeja, kes Sa tulid minu juurde jooki ostma ning ütlesid, et oled algusest saadik mu blogi jälginud, et ma kirjutan seda hästi… AITÄH Sulle! Ma olen praegugi nii sõnatu, varem pole keeegi (võõras) lihtsalt ligi tulnud ja blogi kiitnud. Sa tegid mu väsitava ja pika päeva ikka sitaks palju paremaks. Andis kohe jõudu juurde :)

Aaa… ja ühe teise töö sain ka muidu juurde. Mis seal ikka, ma ei kujuta ettegi, kuidas ma need klappima panen, aga everything is possible ja ma tahan mõlemat väga teha, mis sest, et see teine koht on põhimõtteliselt täiesti tavaline adminni-töö. Kuigi selle järgi, mis kadalipud/taustakontrollid vaja läbida enne tööle asumist, tundub küll, et ma läheks nagu presidendi enda sekretäriks :D


Vast saab ikka hakkama, nüüd kui Märt ära läheb, siis nagunii on aega mingi miljoni eest. Igastahes, loodan, et seda energiat ikka ammutan, et jõuaks tihemini ka blogisse ja te käige ikka Tasku Coffee INis mulle kassat tegemas, eks.

Ja maru raske on ikka vara hommikul tööle minna küll,
 kui üks pisike uksel täpselt selise näoga vastu vaatab: 

28. aug. 2013

Poolteist tundi juba postitus nina ees lahti olnud, aga ikka ei jõua kuidagi kirjutamiseni. Sorteerisin Soome pilte ja maiustasin Geisha-kommidega ning nii see aeg jookseb. Megaväsinud on tegelikult olla, täna üldse kuidagi uimane päev olnud.

Siin mõniaeg tagasi vahetasin töökohta, olen nüüd Tasku Coffee INis barista. Septembrist (2. sept. on esimene üksik tööpäev) võib tulla kohvi nõutama. Ärge siis väga kurjad olge, kui ma midagi aeglaselt või valesti teen :D Seni olen olnud õpipäevadel, kus olen vanemate töötajatega koos. Seni on kõik fun olnud, eks näis, mis siis saab, kui päris töö peale hakkab.

Ma ei tea, kujutasin ette, et see on palju hullem töö, aga retseptid jäävad päris kiiresti meelde, jääjookidega on ainult veidi rohkem jamamist, kassa sain kiirelt selgeks (vastavate jookide leidmine nimekirjast on hoopis teine jutt :D).. ja muud asjad tulevad ilmselt aja ning harjutamisega.

Hetkel olen veel Rüblikus ka tööl, et õhtuti sünnipäevi teha, aga kes teab, mis tulevik toob. Igaljuhul töine elu algab mul siin, ei ole mingit lullilöömist. Aga noh, Märt läheb ka varsti (ainult kuradi kuu veel jäänud O.o) ära ning kuna mul Tartus väga sõpru nagunii pole, siis ma pigem teenin kõva raha :D

Või see…kui ma oam lotopiletiga täna miljonid võidan, siis löön küll lulli!

No see tuhande järve maa…