Browsing Tag

tripp

something old

17. aug. 2015

Kunagi juuli alguses võtsime Märdi perekonnaga ette väikese väljasõidu. Sihtpunktiks oli Mustla ja vana suvila. Õigupoolest ei saaks seda päris suvilaks kutsuda, sest põhimõtteliselt on see lihtsalt vana maja, mis tühjana seisab. Ja kus me (kui joppab) aastas korra ülevaatust tegemas käime.

See on maja, kus Märt elas oma perega esimesed neli (ok, ma päris täpselt ei teagi, võib olla ka kolm kuni viis :D) eluaastat ning mis oli tema esimene kodu. Mulle tohutult meeldib, et seal on kõik jäetud selliseks, nagu see oli siis, kui seal sees elati.


Kuigi mööblit on aeg-ajalt välja vahetatud, siis pea kõik muu on sama. Mälestusi täis toad, vanad tapeedid, aastakümneid seisnud ajalehed, nostalgilised mänguasjad, kapisein, kus peal kriipsud kõigi pikkustega (mida igal aastal uuendatakse)… No ideaalne reis ajalukku. 

Nagu igal aastal, alustasime ka seekord majas viibimist suure koristusega, muru niitmise ja mõne uue(vana) mööblitüki “hoiule toomisega”. Noh, tõele au andes, siis suurema osa töö tegi ära Märdi ema, sel ajal kui meie mööda ilma ringi jooksime, põnevaid asju avastasime või lihtsalt lebotasime. Mina olin loomulikult igast leitud “minevikuesemest” vaimustuses. Näiteks see pildil olev natuke katkine mängutelefon- ommmmmg, mul oli ju täpselt samasugune!!

Kuna ma olen teada-tuntud booknerd, siis ma võin end lugema unustadagi. Vanad Miki-Hiired (mis mul omal ajal ammu loetud on), ajakirjad või ajalehed on mu paradiis. Kusjuures, üle 20aasta tagasi olid ajalehtedes pea samad teemad, mis praegu. Näiteks, et Eesti on nii lahe väikeriik, et isegi Ameerika toetab meid ja on valmis Venemaa sekkumise korral aitama. Või joodikjuhtide põhjustatud ohvriterohked avariid (kuus noort hukkunut, whattt?) Ainult erinevad kuulutused ja reklaamid on teistsugusemad ja palju naljakamad :D

Veel ajasid mind elevusse tühja-tähja seest välja tulnud pärlid. Näiteks see vana Lomo kaamera…

…või see vana telefonlamp..

..või selline kihvt viinapudel, kus oli veel veidi kesvamärjukestki sees (proovida ei julenud :D)


Märdi vanemad on oma maad andnud enamasti naabrite kasutusse, sest mis nad niisama tühjalt seisavad. Seekord avastasime, et maja ning õue ümber on tõmmatud elektrikarjus. Põhjus sai peagi selgeks- leeeehhhmaaaaadd. Nende jooginõu oli täpselt maja juures ja kui nad esimest korda hanereas sinna kõndisid olin ühtaegu elevil ja ärevil :D Lehmad kartsid meid vist aga rohkem, sest üks jäi kaugele seisma ja ei julgenudki alguses ligi tulla.

Iga õhtu lõpetasime suure grillimisega. Vedasime vanad diivanid välja ning oli päris mõnus ümber lõkke istuda. Ühel õhtul mängisime paar korda sellist sõpruselõhkujat nagu “Ast Üni”. Jube mäng, aga nii lõbus ka :D

Sellist rahulikku lebotamist meil aga polnud. Igal hommikul pakkisime võikumaterjali kaasa ning asusime ümbrust avastama. Laiendasime natuke mõistet “lähimbruskond”, sest jõudsime mingil ajal otsapidi juba peaaegu Pärnusse. Mustla ise asub Viljandimaal, Võrtsjärve ääres…

Mul spetsiaalselt igast kohast pilti polegi (teine kaamera oli kaasas, seega ei viitsinud ma alati enda oma väljagi võtta) ning ma nüüd päris täpselt kõike nimeliselt ei mäleta, aga kolme päeva jooksul käisime läbi mitu Põrguorgu, allikat ja paar lühemat matkarada. Külastasime hiiglaslikke tammepuid või kääbuspäkapikumände. Otsisime üles mõned kohad, kus Märdi pere oli siis käinud, kui lapsed alles väiksed olid ja ronisime rändrahnu otsa.

Kõndisime ohtlikul rippsillal, otsisime erinevaid RMK piknikualasid, ronisime vaatetorni… Käisime vaatamas mõisaid, losse ja kindluste varemeid. Trotsisime hirmu sügavates ja aina kitsamaks muutuvates koobaskäikudes… Okkkk, ainult mina trotsisin :D
Kuigi me kõik olime reisi lõpuks ikka väga väsinud ja leidsime, et tegevust oli ehk liigagi palju, siis kokkuvõttes veetsime ühe mõnusa pika nädalavahetuse pere seltsis. Ma ei tea, miks, aga nende Mustla maja on koht, kuhu ma tahaks ikka ja alati tagasi minna. Nii mõnus on kujutada Märti ette lastetoa põrandal mängimas või mööda õue ringi tuterdamas :D 

9 kommentaari

kuidas ma peaaegu Saaremaal käisin

24. juuli 2015

Nii, nüüd on vist aeg teha ära ülejäänud reisipostitused. Homme pakin taaskord asjad ning suundun Märdi perega kolmepäevasele tripile. Kuna mul on draftides umbes neli kirjutist pooleli, siis sellest väiksest reisist kuulete ilmselt alles septembris :D

Esimese osa seeriast “Kui tuule suund on Hiiumaa” lõpetasin ära seal, kus asusime ootama praami, mis meid Saaremaale viiks. Ma olin juba kaks nädalat enne trippi ülielevil, sest ma pole mitte kunagi Saaremaale sattunud. Viimased aastad olen kogu aeg plaaninud minna, aga alati on midagi vahele tulnud. Seega võite mu õnne ette kujutada, kui mu üks väike unistus oli käega katsutavas kauguses!

Ühesõnaga, ootasime praami…ja ühtäkki teatati meile, et praam on katki ning see ei sõida küll kuskile. Kõige haigem oli see, et tegelikult ei antud alguses üldse infot, lihtsalt lasti oodata. Reisijaid võttis üha enam järjekorda, aeg tiksus aga edasi.. ja alles siis, kui keegi huviline ise läks uurima, miks nii kaua läheb, siis öeldi, et sorri, minge koju ära :D

Meile pakuti võimalust, et sama piletiga saame Kärdlast tagasi mandrile ja sealt Saaremaale. Iseenesest oleks see pakkumine läbi läinud, kuid sel ajal toimus seal kuulus rannapidu. Mis tähendas omakorda seda, et praamid olid puupüsti täis ja me oleks ilmselt alles kunagi öösel oma sihtkohta jõudnud. Kui üldse oleks. Kuna pidime juba pühapäeva varahommikul Tallinna poole sõitma, siis leidsime, et üheks päevaks lihtsalt sööma ja magama minna oleks natuke mõttetu. Raske südamega (vähemalt mul oli :D) tegime plaanid ümber ja otsustasime jääda veel üheks ööks Hiiumaale. 

Valisime seekordseks kohaks Kassari telkimisplatsi, mis oli niii mõnus! See küll polnud mere ääres, nagu meile meeldinud oleks, aga ümberringi lõhnasid kadakad, loodus oli imeline ning kõik oli lihtsalt super. Välja arvatud see, et kui kohale jõudsime, avastasime, et meie naabriteks on…. esimesest ööst tuttavaks saanud paar, kes meile puid ei tahtnud anda. Mida kokkusattumust! Sellega sai ikka korralikult nalja tehtud (kes rääkis kõva häälega meie plaanidest, et nad siia teadsid tulla??) :D

Mul oli poes ikka väga kehv ja solvunud tuju, sest mismõttes, eks :D Õnneks suutsid kõik mu tuju tõsta ja eriti aitas sellele kaasa idee teha arbuusi sisse kokteili! Sinna oleks võinud midagi kanget kokku keerata, aga me leppisime seekord leebema variandiga- šampus ning siider. Maitses hea küll! 



Loomulikult oli vaja teha üks fotoshoot ka, kus me kõik (ehk tüdrukud) sellest joome. Kolmveerand aega me lihtsalt naersime, pooled pildid olid sellised, et Märt oli suurelt jätnud pildile (ja selle fokusseerinud) Sixteni põlve ja kokkuvõttes sai korralikke pilte umbes kaks :D



Lisaks tavapärasele grillile küpsetasime ära Sixteni püütud kala ja tegime fooliumi sees kartuleid, mis maitsesid vist kõige rohkem ainult mulle.




 Kõrvale meisterdasime värske arbuusi-feta-mündi salati, mis viis keele alla. Ma olin varem ka sellisest versioonist kuulnud, aga ma ei arvanud, et feta soolasus ja arbuusi magusus nii hea maitsekombo annaks. 


Kuna me jõudsime telkimispaika üsna vara, siis oli meil aega rahulikult võtta. Istusime, tegime vesikat ja maiustasime söökide-jookidega. Ei olnud sellist kiirustamist, nagu eelmine õhtu, et vaja kiirelt telgid püsti panna, liha tulele ja kähku sööma.



Hommikul sai lõpuks teha praemuna peekoniga, sest seekord sai õli ostetud. Järgmine kord olen targem ja võtan kaasa parema panni, mis on natuke suurem ka. Ei ole seda vahetustega söömist. Lisaks väike matkanipp: kui olete nõudepesusvammi maha unustanud, siis hästi ajab asja ära nutsakas hõbepaberit!

Jalutasime siis pika maa Sääretirbi lõppu. Vaade oli ilus, üks pool meres oli täiesti rahulik, samal ajal kui teine pool lainetas tugevalt, go figure. Terve tee oli täis ideaalseid lutsukivisid! Isegi kobakäpast mina sain esimest korda teha rekordi ja mu kivi tegi üle kaheksa sopsu! Soovitan kindlasti jalga panna sandaalid või plätud, sest päris tippu minnes on tee kohati vee all või nii kitsas, et lained peksavad üle jalgade. Ehk märjaks saab kindlasti. 


Elus esimest korda nägin ka millimallikat, mis oli meeldivalt rõve :D Terve kaldaäär oli neid täis, pisemaid ja suuremaid. Julgemad võtsid nad kätte ja ei pea vist ütlemagi, et mina nende hulka ei kuulunud. 



Käisime seal päris õigel ajal, jalutamas oli ainult meie seltskond ning kui ära läksime, siis tuli meile vastu terve bussitäis rahvast :D

Kuna Saaremaa enam plaanides sees polnud, mõtlesime minna tagasi mandrile. Oleks teadnud, mis ringisõitmine sellest tuleb, oleks vist veel Hiiumaale jäänud. See oli päris huvitav, kuidas saare peal oli kõigil nii tsill ja rahulik olla, nii kui mandril tagasi olime, siis tõmbusid närvid pingule :D 

Läksime läbi Haapsalust, kus toimus American Beauty Car Show, terve linn oli lihtsalt vapustavaid Ameerika autosid täis! Kahjuks tänu sellele rahvamassile oli söögikoha leidmine paras peavalu. 


Hakkasime siis vaikselt ööbimiskohta otsima ja suundusime Roostale, mis oli puupüsti inimesi täis. Sama Nõva rannaga. Ma oleks nii tahtnud seal olla, sest pole midagi paremat, kui telkida ja tsillida ümber lõkke otse rannaliival!! See on ikka üle mõistuse ilus koht. Hõimutantsu tehes kuulsime ära ka laulva liiva, mis oli veel üks pluss :D Aga oleks pidanud teadma, et ilusa ilmaga hõivatakse kohad üsna vara ära.

Sõitsime päris kaua ringi ja tekkis vaikselt lootusetu tunne. Alles kella 9 ajal leidsime tillukese platsi mingi järve äärest. Seal oli ka RMK poolt püstitatud grillimiskohti ja varjualustega laudu, aga kõik olid võetud. Meile jäi üks väike lagendik, kus oli isetehtud lõkkease. Kuna midagi paremat loota polnud, jäime sinna.

Iseenesest polnud sellel kohal ka midagi viga, tegime lõkke üles, Kaspar meisterdas grillvarraste jaoks paar..ee asjandust ja oli selline tsill õhtu. Küpsetasime vahukomme, et s’more teha ja olime kõik mõnusalt väsinud.

Seda seniks, kuni sadama hakkas. Pugesime kõik Kristjani ja Siiri magamistuppa, seadsime end sisse ja hakkas peale üks selfide ring. Ma siia kahjuks pilte panna ei saa, sest need on teiste telefonis ja mulle pole neid veel jagatud (for real, girls?), aga uskuge mind, kui ütlen, et need olid väga humoorikad :D

Siinkohal on aga aeg jälle üks paus teha. Otsustasin enne homset väljasõitu sõpradega Saadjärve äärde tulla ja mõnusat seltskonda nautida. Nüüd lõpetan oma blogipostitust Karini Macbookis (very uhke!), veiniklaas nina ees ja kauguses loksumas Saadjärve lained.  Järgmises (ja viimases) osas kirjutan lähemalt aga Rummu karjääri ja Patarei vangla külastusest. 

7 kommentaari