Browsing Tag

ülikool

Kuidas ma ükskord ülikoolis käisin

16. märts 2013

Ma olen juba tükk aega mõelnud sellist postitust kirjutada, kus annan ülevaate enda..noh, kogemusest ülikooliga. Ehk on kellelegi abiks valikute/mittevalikute tegemisel :)

Sina, kes sa loed, pea palun meeles, et järgnev jutt on ainult minu arvamus isiklikust kogemusest. Ma tean enda kursuselt inimesi, keda häirisid samad asjad, kes loobusid samadel põhjustel, tean neid, kes otsustasid end kõigest hoolimata läbi suruda ja tean neidki, kes saavad väga väga edukalt hakkama.  Kõik oleneb inimesest. Ja erialast :D

Mulle on juba tatist saadik ülikooli peale surutud, ja mitte mingit tavalist kõrgkooli, ikka Tartu Ülikooli. Tänu sellele oli mul endal juba selle kooliga mingi kinnisidee, et sinna ma pean saama. Uhke värk ikkagi. Pärast lõpetamist oli mul mingi aeg väga pingeline, sest pooled sugulased ootasid mu sissesaamist tasuta kohale, lõpetamist, magistrisse asumist… kuidas ma saingi nende ootusi petta, eriti kui mu ema ja vanaema olid mu heaks nii palju teinud ja ming igatpidi toetanud, ka rahaliselt.. Eks oma rolli mängis ka see, et ma ei tahtnud Tartust ära minna ning siin nagu muud valikut polnud, sest mina ja TTÜ Tartu Kolledžis? Või Maaülikoolis? Ilmselt mitte..

Ja kui ma sain Tartu Ülikooli sisse tasuta kohale, erialaks eesti ja soome-ugri keeleteadus, polnud nagu pikalt arutlemistki. See oligi mu suurim viga, et ma ei vaadanud-uurinud ringi. Ma võtsingi eesmärgiks saada sisse TÜsse, suva, et mujal oleks olnud mulle ehk midagi sobivamat. Mõtlesin, et mulle meeldib hullult lugeda, kirjutada, teiste vigu parandada, see on ala, mis mulle meeldib ja mida ma oskan, ju siis see eesti keel mulle sobib ka. Ehk oligi see kooli viga, et lävend oli nii madal ja sisse said ka need, kes väga polnudki sellest erialast huvitatud.. Meie kursusel alustas näiteks 70+ inimest ja kui me kõik oleks samal ajal lõpetanud, no tööturg oleks meid kindlasti rõõmuga vastu võtnud.

Kool ei teinud minu arust ka mingit tööd meie sealhoidmiseks, teaduskonnas oli pidevalt kuidagi negatiivne suhtumine, et “pooled teist nagunii ei lõpeta, raiskate aega, minge parem kohe minema”. Aga miks võtta siis niiii palju inimesi vastu, et siis lasta neil loobuda? Pigem teha vastuvõtutingimused raskemaks, et õppima läheks tõesti ainult need, kes seda väga tahavad..

Kõige rohkem, mis mind Tartu Ülikooli puhul häiris, oli see, et nt minu erialal polnud pea üldse praktikat. Ainult kuivad ja igavad loengud. Mul oli reaalselt semestri jooksul heal juhul kaks (tavaliselt üks) aine, kus sai natukenegi loengu ajal kaasa mõelda ja ülesandeid lahendada. Siinkohal räägin siis enda eriala ainetest. No näiteks “eesti keele suuline ja kirjalik väljendusõpetus”. Fakk, kui HEA see oli. Okei, suuresti oli see tänu üliheale õppejõule, kes tegi aine huvitavaks. Paar praktilist ainet oli veel, aga need olid vabaained, millel polnud mu erialaga mingit pistmist.

Mulle oli seda vähe. Rääkisin hiljuti empsi lasteaia juhatajaga, kelle poeg samamoodi läks TÜst minema, sest praktiline külg tema erialal puudus ning ta ütles, et peaks just olema vastupidi, et esimesed kolm aastat peaks olema rohkelt praktikat (et üliõpilane näeks varakult ära, mis/kuidas nt erialane töö käib) ja siis kaks aastat teaduslikku juttu.

Teine häiriv faktor oli totaalne motivatsiooni puudus. Pea kõik loengud olid 100-200 pealised, suures auditooriumis, õppejõud luges monotoonsel häälel slaididelt maha, midagi juurde ei lisanud ja materjal oli sõna-sõnalt netis üleval. Ma ausalt ei näinud põhjust, miks ma peaks kell 6 ärkama, et jõuda kella 8ks loengusse, seal tuimalt istuda, kui ma sama hästi võin ärgata endale sobival ajal ning töötada loengumaterjali läbi kohvitassi taga.. Lisaks riputati 30 eksamiküsimust netti üles ning eksamipaberile jõudis neist heal juhul 10 kõige mõttetumat. Või lõppes aine esseega. Mul polnud mingit motti pingutada, kui terve semestri võisin ainest puududa, et siis lõpus mõned küsimused ära vastata ning läbi saada.

Jah, kui üliõpilane väga väga tahab, siis ta selle motivatsiooni ka leiab. Selleks ajaks hakkasin mina aga oma valikus juba vaikselt kahtlema. Alguses mõtlesin, et asi on selles, et enamik ainetest olid alusained, küll lõpus huvitavamaks läheb. No ei läinud. Ma sain hakkama, tegin oma tööd-eksamid ära, vahel oli mõni ebaõnnestumine… aga mille arvelt? Üha enam hakkasin mõtlema, et see pole minu jaoks.

Üks hetk oli lihtsalt seis, kus ainukesed huvipakkuvad ained ei olnud mu erialaga üldse seonduvad, ehk vabaained. Näiteks ülipõnev loeng “Kultuuridevaheline kommunikatsioon”, või saksa keel, etnoloogia ja kultuuriantropoloogia või meedialoengud… Rääkisin empsiga, kes soovitas mul kõik ära kannatada… aga kas ma seda tahtsingi? Lihtsalt hambad ristis suruda end läbi erialalt, mis mulle enam mingit pinget ja huvi ei pakkunud, et saada kätte mingi paber erialal, millega ma end tulevikus üldse ei seostanud?

Kõik, kellega ma sellest rääkisin, soovitasid lõpuni minna, et kraad kätte saada. Aga olgem ausad, ehk 5 aastat tagasi oli see olukord, kus ükskõik milline kõrgharidus aitas igale poole sisse ja avas uksi. Enam see nii pole. Lõpuks oli käes aeg, kus ma lihtsalt ulgusin kodus koguuuuu aeg, sest ma ei tahtnud enam kooli minna. Alguses arvasin, et tegu sessistressiga, aga no ei. Mind ei hirmutanud mõte eksamist või läbikukkumisest või et õppida oli palju. Mul oli lihtsalt niii tugev vastuseis, viha ja vastikus eriala ja kooli enda suhtes.

Sel hetkel hakkasingi tõsiselt mõtlema lahkumise peale. Sest no, minu jaoks on ülikool koht, kus ma käin vabatahtlikult õppimas ala, mis mulle meeldib ja millega seoses ma end tulevikus töötamas näen. Et ma õpin erialal, kus mul on huvitav. Pole normaalne ju, et ma end niiii hullult sundima ja pressima pean, tundes tülgastust absoluutselt kõige vastu, ja eriti kui ma lõpuks sain aru, et nooo sellel alal ma küll töötama ei hakka. Mul on vaja tegutsemist ja korraldamist ja midagi rohkemat, kui teaduslik värk.

Lõpuks astusin hirmule (hirm vanemate, tuttavate, läbikukkumise, häbi ees..) vastu ning tulin tulema. Mis ma ikka veel rohkem enda ja teiste aega raiskan. Issssssand, ma pole vist kunagi veel nii rõõmus olnud, nagu suuuur koorem langes õlgadelt.

Minu ainsad etteheited koolile ongi ehk sellised, et mina tundsin, et meid ei innustata piisavalt, lastakse ehk liigagi kergelt läbi (samas mingit teadmistekasu ei saanud), praktiline külg puudus, enamik ainetest olid kuivad ja igavad, kuigi neid oleks võinud palju põnevamalt presenteerida…

Ega ma saan ise ka aru, et enamikus olen ise süüdi. Et ma ei pannud end varem maksma, et ma ei uurinud muude valikute kohta, mis sobinuks mulle paremini (no nt Viljandi huvijuhi eriala, Pärnu sotsiaaltöökorraldus jnejne), et ma ei mõelnud rohkem läbi, kas mulle antud eriala tõesti sobib…

Siinkohal soovitangi kõigil valikute tegijatel kindlasti mõelda, kellena end tulevikus näete. Mitte kindlal töökohal, aga mis tegevuses. Kas midagi korraldamas, kontoris töötamas, vabas õhus liikumas, juhtimas… Kui valite mingit eriala, mõelge väga läbi, kas te näete sellel alal end ka töötamas kogu järgneva elu. Sest  miski  võib teile ju väga väga meeldida (nagu mulle väga väga meeldib eesti keel, ausalt), aga kokkuvõttes ei sobi see teie iseloomu ja isiksusega. Ei pea minema õppima seda, mis meeldib, vaid seda, mida TAHAD.

Oeh, sai nüüd üks pikk jutt :D Tahaksin osata rohkem soovitada ja nõu anda, just erialase poole pealt, aga iga inimene on erinev, kelle jaoks on igav, kelle jaoks mitte. Nagu ma ütlesin, siis kuigi minul oli antud erialaga negatiivne kogemus, siis on ka neid, kellele see väga meeldib ja sobib (või filosoofiateaduskond üldiselt), aga ilmselt mina selleks inimeseks pole :)

Sügisest loodetavasti olen oma uue valikuga rahul, sest ma tahan täiega õppida. Kõige suurem mure mul ongi praegu sellega, et ma ei tea, mida. Ma ei tea absoluutselt, kellena ma tulevikus töötada tahan või mis mulle kõige rohkem sobiks. Ma tahaks KÕIKE õppida, aga mingi valiku tegema peab..

Lõpetuseks ütleksin lihtsalt, et elu on elamiseks liiga lühike, et olla õnnetu või oma valikutega
mitte rahul. Valikuid saab muuta ja kui nende “allaandmistega” jõutakse
lõpuks sinnani, kus ollakse endaga ja enda eluga rahul, siis miks mitte. Lõpuks olen ju mina see, kes oma valikutega elama peab.

Edit: Praegu vaatasin, et nii negatiivne jutt sai. Noh, eriala poole pealt küll, aga mul on ülikooliga ka positiivseid mälestusi. Alguses oli kõik väga super, sest noh, ikkagi Tartu Ülikool ja kõik oli uus-uhke. Mõned õppejõud ja ained on jäänud väga väga positiivsetena meelde, kõik need uued ja huvitavad inimesed, ilusad ja korras hooned, see teatud tunne, et käid ülikoolis…