Browsing Tag

väike kokkuvõte

#Tallinn

6. mai 2014

Pea aasta olen Anule külla minekut edasi lükanud, sest noh… pole lihtsalt sobivat võimalust olnud. Lõpuks otsustasin väsimuse alla neelata ja pealinna poole põrutada. Tallinn võttis mu vastu konkreetse lumesajuga. Ehk siis plaanid kesklinnas jalutada ja mere ääres pilte teha läksid ikka kogu täiega luhta.

Kuna meil oli “mitteraharaiskamise”-poliitika, siis poodides suurt ringi ei vaadanud. Külastasin esimest korda Eesti H&Mi, aga..ma ei tea, miks kõik sellest nii vaimustuses on. Eks seal ole päris lahedaid asju küll, aga nii jube odav, nagu kõik kiidavad, see pood nüüd küll pole.

Käisime Gustavis kohvi joomas-kooki söömas ja mulle niii meeldib selle sisekujundus. Nagu Tartu Wernergi, on see mõnusalt hubane koht, sellise vanaaegse hõnguga. Ja seal oli üks vanem meesterahvas, kes istus kohvitasside taga ning kirjutas…ma ei teagi, päevikut või memuaare või romaani.. Uhkesse vintage-märkmikku. Ok, ta vanust arvestades polnud see niivõrd vintage, kuivõrd tema noorusaeg :D Tuli kohe tahtmine vabal päeval Wernerisse minna, võtta üks kuum latté ning lasta pliiatsil joosta.

Tallinnaga on mul kerge love-hate suhe. Mulle tohutult meeldib seal käia, aga üle paari päeva väga ei kannata, siis tuleb juba Tartu igatsus peale. Minu arust on Tallinnas ainult kolm head asja: meri, seal toimub kogu aeg midagi ning Paavli kaltsukas :D

Okei, nii hull ka asi pole, Tallinn on tegelikult ilus, isegi oma natuke hukkaläinud rajoonidega. Kuigi minu jaoks rikuvad üldmulje ära need koledad trammi- ja trolliliinid. Ma saan täiesti aru nende vajalikkusest, aga nii naljakas on vaadata üles taevasse ja näha… risti-rästi traate.

Ja pealinnas on kõigil kogu aeg kiire. Tänava peal ei kõnnita, vaid joostakse. Nügitakse, tõugeldakse ning mitte ühtki vabandussõna suust välja ei tule. Jumala eest, tule kodust siis paar minutit varem välja, ei pea inimesi pikali jooksma. Ma vist ikka nii harjunud Tartu rahuliku kulgemise ja tempoga. Ja hinnad! Ajuvaba, kui kallis bussisõit mitte-tallinlasele on. Kallis päälinn, miks vihkad neid, kes mujalt pärit??

Üheks sooviks oli mul kindlalt ära näha Paavli kaltsukas, sest ma nii palju sellest head kuulnud. Ja noh, tallinlased, olge õnnelikud! Teil on second-hand, kus on ülinormaalsed hinnad. Nii tavaline, et Tartu omades on vähegi korralikum t-särk juba kümme euri, Paavlis olid enamik hindadest 1-5 euro vahel.

Tuli aga meelde, miks mulle muidu kaltsukates käia ei meeldi- ma lihtsalt ei viiiitsi ükshaaval sobrada, samas muudmoodi midagi head ei leia. Lõpuks skoorisin heledad kõrge pihaga lühkarid, mida ma olen pikka aega ostsinud. Kaks-faking-eurot. Ma esimese korraga mõtlesin, et nägin valesti :D

Ja raamatud. Oh, kui palju oli seal erinevaid raamatuid. 30 senti. 10 senti. 50 senti. Esmaspäeval oli veel neile pakkumine kaks ühe hinnaga. Oleks mul ainult olnud paar tundi aega, et kõik läbi uurida. Haarasin siiski kaasa ainult neli teost, mis kõige rohkem silma jäid. Jätsin teiseks korraks ka ikka midagi.

Täna hommikul oli 4.40 äratus, mis oli kõige vaevalisem ärkamine üldse. Jõudsin bussijaama ja avastasin, et jätsin telefoni Anu juurde. Mul esmane reaktsioon oli reaalselt “Mida #¤%/@ Liis??? Nagu tegelt??” Nädala jooksul kaks korda telefon nii ära kaotada/maha jätta on ikka piinlik küll. Inimese kohta, kes tahab endale kohe uut ja uhket nutikat osta, käitun ma olemasolevaga väga hoolimatult  nagu üheksa aastane naga.

Lõpuks tuli buss ja esimest korda nägin, et Tartusse viib pisike 12-kohaline mikrokas. Ja ma ei saa inimestest aru, kuidas te nii mõtlematud olete? See buss on isegi megakitsas ja siis on vaja oma iste põhimõtteliselt mulle sülle lasta? Tänks selle eest! Magada sain nii, et pidin eesoleva istme kaissu võtma.

Praegu tööl on aga üliväsinud olla. Kohe hakkame siin sünnipäeva tähistama ja siis saab veidi turgutavat kohvi ka, jeii!

It’s gonna be may

2. mai 2014

Okei-okei, ma paar päeva hiljaks jäänud selle pildiga, aga…mismoodi juba maikuu käes on?? Kuhu see aeg kaob? Ma saan täiesti aru, kui ma täiega naudin olemist ja siis tundub pool aastat poole tunnina, aga.. ma pole reaalselt midagi jõudnud tehagi. Aa ei, silmi korra pilgutasin ja juba on mai :D Alles läks Märt ju sõjaväkke, nüüd kuu aega veel ning saab sellest kohustusest vabaks.

Praegu tal ka veidi pikem puhkus enne Kevadtormi. Huuhh. Kahju ainult, et Märt mu sünnipäeval “sees” peab olema, pole viimased neli aastat temata vanemaks saanud. Kes mulle nüüd sel tähtsal päeval kohvi voodisse toob? Anyone?

MIS toob mu järgmise punktini… mul on 16 päeva pärast sünnipäev. Ma saan 24. And i’m not ready to deal with this yet! Ma ei saa aru, ma lihtsalt… Ma ei tea, kuhu mu noorus kaob?? :D Tegelikult on see ikka päris naljakas, sest mina isiklikult pean 25 eluaastat juba noh.. täiskasvanuks ja vanaks. Mitte kortsuliseks-penskari-vanaks, vaid lihtsalt, et kogu elu on juba selge. Aga mujal maailmas 25ndast see õige noorus alles algab. Selline väike lohutus mulle vähemalt.

Kolmapäevane püha oli mu jaoks üks suur hägu. Jõudsin öövahetusest koju, tegin tordipõhja valmis, koristasin toad ja lasin silma kaheks tunniks looja. Üles ärkasin, siis tükk aega ei saanud midagi aru, kus ma olen või mida tegema pean :D

Õnneks tuli Mäidu kiirelt järgi ja läksin Kadi juurde, et sünnipäevaks kingitusi kokata. Muidugi päris halb minust, sest just sel ajal jõudis Märt ka koju… aga mis seal ikka, meil pühapäevani aega kudrutada. Kadiga meisterdasime tordi lõpuni ja tegime imehea pitsa ka. Ausalt, kui pole ideid, mida kellelegi kinkida, siis omatehtud kook+snäkivaagen on kindla peale minek. Esiteks näed ise juba vaeva, mis annab plusspunkte ning teiseks on kõik sünnipäevalised õnnelikud, et saavad head-paremat juurde :D


Meil õhupalle polnud, puhkusime kummikindad täis.. Pildil muidu Kadi ja ta kolmekuune kutsikas :D

Juhani juures oli jälle meeldiv olemine, nagu alati. Mängiti taaskord üht punktimängu, kus peab toikaid loopima. See aasta oli seda huvitavam jälgida, sest lõpuks seletati mängu põhimõte kah meile Kadiga ära :D

Jõin solidaarsusest paar siidrit, sest Kadi oli taaskord kainekas, ajasime endise eesti keele õpetajaga juttu ning lõpetuseks tegime ikka maituld ka, sest Volbriöö ju. Tordi jagasime keskkööl laiali, nagu ühele vanuri sünnipäevale kohane. Kahjuks taldrikud olid selleks ajaks juba otsas, aga lusikad päästsid ära.



Järgmisel päeval saime Märdiga veits naerda. Tema üle ikka :D Kunagi ammu, kui ta peole läks ja ma üleval olin, ütlesin, et toogu mulle wrap kaasa, kui peolt tulevad. Ja nüüd toob ta iga jumala kord pärast pidu ühe Fastersi rulli koju kaasa :D Mis iseenesest on päris hea, sest mulle täiega maitseb see hommikul külmana. Eile siis hakkas jopet selga panema, kui tunneb, et midagi suurt on taskus. Muidugi üks maitsev kana-fetarull, mille ta “unustas” mulle anda. Samamoodi unustas mulle öelda, et lubas Sixtenile-Karinile, et teen meekana kõigile :D

Aga lubatud ju sai, varustasime end materjalide ja alkoholiga ning hakkasime Kariniga  kokkama. Pisikesed tagasilöögid olid, aga sellegipoolest võib öelda, et saime hästi hakkama! Mõnusalt lebo-tsill oli olla, aga mu arust on alati Kärknas olemisega nii, et tuleb hea rammestus peale.

Tegime vesikat varju all, kui vihma sadas, õhk oli nii värske ja puhas. Hiljem jõime uutest fancydest topsidest Pisangi ning olime diivanil keras.

Kui muidu mõni paneb pildi tasku, siis Sixteni kass pani pea tasku. Nii igaks juhuks :D

Vaatasime “Selgeltnägijaid” ka…ma üldiselt sel ajal teleri ette ei satu, nii palju tean, mis Õhtulehes sellest Marilynist kirjutatakse. Aga omg, see kutt. Nii nunnu ja juba meedium :D Lihtsalt ülikõhe, kuidas ta selliseid asju oskab-teab-tajub…

Iiigastahes, jutt juba pikaks läinud ning tänane päev on olnud selline, et … ärkasime Kärknas, linnud laulsid, päike paistis ja Sixten tõi meid koju. Kust ma teisipidi jälle tööle ära tulin. Olen vaadanud pool hooaega ühest sarjast ära ning kell juba pool viis. Ajajumalad võiks veits tagasi tõmmata kiirustamisega. Üritan selle Malluka Meemi ka ära teha, mille Merily mulle pärandas. But first– las ma käin poes ära.

One of those days…

22. apr. 2014

Eile lihtsalt oli üks neist päevadest, mil mitte miski ei saa valesti minna. Ning isegi kui läheb, siis kehitad lihtsalt õlgu “meh” ja mure kaob. Miski ei paina, ei töö-, raha-, sõprade-, elamise-, vabaduse- ja jumalteab, mis mured veel. Rääkimata siis mustade nõude kuhjast ja üle ääre ajavast pesukorvist. Võiks isegi öelda, et terve nädalavahetus on selline mõnus tsill olnud. Super. Nüüd jääb vist üle ainult oodata, kuni kõik halb jälle korraga ja kolinal kaela sajab :D

Reedel pidin pikalt tööl olema ja pole olemas midagi hullemat, kui tead, et on vaja peole minna, kõik juba seal, sind oodatakse ning kell pole veel seitsegi. Sekundi pealt, kui 9 kukkus, paarutasime Viljandi poole. No mis ma öelda oskan, Jürgeni korter on päris püss ning nalja sai kordades rohkem, kui ma arvasin.

Aga eks paratamatult oli seal rohkem kaks eraldi seltskonda, lähtekad ja kohalikud. Üldse on mu tutvusringkonnas viimasel ajal Viljandit nii üles haibitud, eriti teatuid inimesi ning siis kui lõpuks oma silmaga näed, mis värk on, siis on veits blank olla küll. Sest tõepoolest, Viljandi on äge, aga mitte niiiii awesome :D

Muidu oli küll päris tsill. Küpsetasime vahukomme ja lõpuks rääkisin Teele ära, et ta ka ööseks jääks, kuigi mu enda plaan nägi samamoodi ette, et öösel Kristjaniga tagasi. Selle asemel, et plaanist kinni pidada, läksime hoopis Romaani, mis näeb välja nagu vanaaegse raamatukogu-punkri ristsugutis. Ja seda kõige paremas mõttes. Saime vanaema-aegsete klaasidega veini juua, tiirutasime mööda Viljandit ringi ja leidsime maasika, kus peal sai tehtud kõige kohatum fotoshoot.

Hommik algas päris vara, sest Märdil oli kindlalt vaja jõuda laulupeo ettemängimisele. Kuigi kõik märgid näitasid, et me peaks Viljandisse jääma, võtsime siiski suuna Tartu poole. Bussis normaalselt olla ei saanud, sest Märdi pikad koivad nügisid mu põhimõtteliselt vahekäiku istuma. Lisaks oli teisel pool vahekäiku üks iste eespool plika, kes oli veits kurjast vaimust vaevatud.

Vähemalt läks bussisõit kiiresti, sest Teelega juttu nagu jagus. Ta on vist ainuke mu tutvusringkonnas, kes loeb samu blogisid, mis mina, niiet ma saan temaga arutada kõike seda, mille puhul teised mind imelikult vaataks :D Tegime paaritunnise jutuajamise ja hommikusöögi Pierre’is, mille omlett oli küll mõnusalt kohev, aga ajaliselt läks sellega nii kaua, et nad ootasid vist kanade munemist, sõna otseses mõttes!

Nädalavahetuse lõpetasime Kärknas, kus sai paariks tunniks end mõnusalt lebosse lasta ja mittttte midagi teha. Mõnus patareide laadimine! Tundsin ainult puudust lühikestest pükstest, sest hommikul välja minnes tundus see 15 kraadi nii külmana :D

Puudust tunnen Tartus ka sellisest sõbrannast, keda spontaanselt näiteks Emajõe äärde päevitama kutsuda. Eile pidingi vaid vennaga leppima. Veidi vara on küll lühikesi pükse kanda või end päevituste väele koorida, aga samas pean ma tööpäevad kõik siseruumides veetma, niiet ma kasutan absoluutselt iga võimalust, et natukenegi pruuniks saada. Alustan varakult!


Õhtul käisin kassiga jalutamas, sest suures väljapääsemistuhinas oleks ta end peaaegu aknavahele ära tapnud. Mõtlesin, et äkki varem oli liiga külm või märg, et ta õues olla tahaks ja tegime uue katse. Kolm sekundit maapinnal ja Nässakas ronib kas või mööda majaseina üles, et ainult tuppa saaks. Lõpuks istus ta mul kukil ja oli õnnelik. Kõva kass küll :D

Aaa, eile vaatasin mingit dokumentaali Inglismaa kuninglikust perekonnast, mis iseenesest oli päris lahe. Tekkis ainult küsimus, et miks vana Charles siis Camillaga magas, kui neil mingi reegel, et “the woman you bed isn’t the woman you wed” vms, ehk prints peab abielluma süütu naisega? Oleks võinud oma ihad alla suruda, nats oodata ja oleks ilus elu olnud!

Andsin Märdile ta kingi ka kätte, tema esimene reaktsioon: “Lahti tahad must saada või?” :D

Väike vinguviiul või nii

1. apr. 2014

Mulle siin üksvahe öeldi nende “maailmavalu” postituste kohta, et no mida ma virisen, on inimesi, kel on kõik halvasti, ma peaks üldse õnnelik olema. Et on inimesi, kel pole tööd, raha, süüa, peavarju…ja mina vingun, et reisima ei saa.

Või näiteks tuli praegu meelde, et umbes aasta tagasi läksin miskipärast Märdiga rämedalt tülli, kui Are ka külas oli. Ma tavaliselt üritan kõik tülid siis edasi lükata, kuni kahekesi oleme, sest ma ei talu teiste ees asjade klaarimist. Tookord aga ei suutnud kõike endas hoida ja olin niiii vihane ja ulgusin üksi magamistoas. Siis tuli Are, rääkis kõigepealt pika eepose, kuidas Märdiga nii kaua sõber on olnud (mul poole jutu peal said pisarad otsa, sest no niiiii pikk oli see :D) ja lõpetas jutu sellega, et Märt on mulle korteri ostnud, kus elada, auto on tagumiku all, millega mind kogu aeg sõidutab, ta üldse nii kõva vend…et ühesõnaga nahhui ma ulun siin, kõik on ju hästi :D:D

Ma kogu aeg olen mõelnud, et no oleks ometi midagi vastu öelda. MIS SIIS, et paljudel on kehvemini läinud kui mul, kas see tähendab, et ma ei võigi rahulolematu või kurb olla? Siis leidsin ühe hea pildi, mis mu arust selle õõ-ära-nuta-teistel-on-halvem “lohutuse” hästi kokku võtab (paljud seda vist juba 9gagis ka näinud):

Kui nüüd viriseda, siis praegu on tunne, et pean telefoni ära viskama. Mul on kaitseks peal see mustrijoonistamine ning terve päev oli kõik korras. Kirjutasin sõnumit, vahepeal tuli aga muid tegemisi ning klahvilukk läks peale. Sellest ajast peale mõtles telefon vist ise parooli ära vahetada. Ükskõik, mitu korda ma ka ei prooviks, ikka ütleb, et vale muster ja telefoni lahti ei tee. Päris kurb kohe. Tegin muide instagrami ka, aga kuna mul päris kehv telefon, siis ilmselt tuleb sinna pilte Märdi kodusoleku ajal, nädalavahetuseti, kuni endale päris oma nutika soetada raatsin. Jälgida saab seda aga SIIT. Võite vabalt oma instakasutajaid ka jätta :)

Tööl on ka megaväsitav olla, kuigi kolm päeva oli ainult puhkust. Jõudsin käia peol, koju sain alles kuueks hommikul ja pole tükk aega nii piinlik olnud, kui tervitada trepikojas inimesi, kes tööle lähevad… Esimest korda käisin Zavoodis, kust tulime sama kiiresti välja tagasi, polnud just meie koht. Möku…no mis ma öelda oskan, meeletult inimesi ja kõik lihtsalt seisavad. Ok siis. Lõpetuseks olime Krooksus ja ma olen alati arvanud, et see pigem…alternatiivsema muusika või roki vms koht. Aga oh ei, selline tränapidu oli, et ise ka ei usu. Kui pidu läbi sai, siis mitte ei löödud viisakalt tulesid põlema, vaid baaridaam konkreetselt röökis kõigi peale, et me peame marukiirelt ära minema. Või noh, maksame 30 euri talle ja baar on tund aega veel lahti.. Päris hea töökoht iseenesest, kus tunnitasu nii suur on :D

Laupäev-pühapäev kulgesid üsna sportlikult. Jõudsin lõpuks ometi ühele saalihokimängule, vaatasime Are ja Erki korvpallimänge ning jõudsime isegi judovõistlustele. Viimasest oli kõige keerulisem aru saada ja kõige igavam vaadata, aga vähemalt olid kõik kutid rämedate kõhulihastega, niiet see nagu veits kompenseeris.

Kadiga sain ka kokku, tegime kiire lõuna ja Werneri kohvi ning veidi pilte ka. Lootsin, et ilm on ilus, nagu nädalavahetuselgi, aga tuli hoopis väike lumesadu.

Ahjaa, laupäev käisime perekond Sepaga Vaga Mamas, mis oli endiselt suussulavalt heaaa, õhtul vaatasime mingit ülihaiget filmi “John dies at the end”. See oli lihtsalt nii ajuvaba, teiste dimensioonide, ajas rändamise ja palju verega. Nii väikese joogi kõrvale on seda ilmselt naljakas vaadata. See midagi head nüüd küll polnud, vaid pigem.. ma ei tea, ei oskagi nagu seisukohta võtta. Kohati oli õudne, siis oli huumorit ja lõpuks läks absurdseks juba ära.

Täna õhtul on Kristjaniga teatrisse minek ja avastasin oma kurbuseks, et mul pole no üldse teatrikõlbulikke riideid. Viimati sai seal käidud hea…kaks aastat tagasi? Proovisin kõik riided kodus läbi, kõik olid kas liiga casual, liiga klubilikud või liiiga uhked lõpukleidilikud. Tunnen puudust väikesest mustast kleidist..
 Ja lõpetuseks paar kassipilti ka, sest mis blogipost see ilma Nässakata oleks, eks :D

i think of you and your Marlboro lights

27. märts 2014

Üllatus-üllatus, aga ma olen jälle tööl. Lõpetamas 24-tunnist vahetust. Jälle. Ma ei kujuta ette, kui kaua ma peaks magama, et kogu unevõlg tasa saaks tehtud. Mul tunne, et ma siin blogis muust enam ei räägigi, kui sellest, et ma olen tööl ja magamata ja väsinud ja elan vabade päevade nimel (millest esimene, muuseas, on alles laupäeval).

Väga tüüpiliselt avastan igasugused filmid-seriaalid-muusika enda jaoks päris hilja, siis, kui kõigi jaoks on see juba been there done that olukord. Kuigi mulle üldse ei meeldi arvutis olles muusikat kuulata, siis Natalia Killsi Marlboro lights oli lihtsalt niiii heaks kaaslaseks sel magatama ööl.

Eelmisel nädalavahetusel otsustasin natuke oma positsiooni ära kasuta ja võtsin õhtuks sviidi koos saunaga enda käsutusse.. aga kuna ma pidin ise samal ajal tegelikult valves ka olema, siis minu jaoks midagi head ja lõõgastavat see polnud, nagu (loodetavasti) teistele. Noh, välja arvatud vaatepilt, kuidas Teele selili põrandal aeles ja end peegellaest imetles :D

Kevad tuli ning koos sellega vahetasin juuksevärvi ka. Tegelikult oli plaanis Margiti abiga ainult juured üle värvida, aga see roosa pudelike peeglilaual oli nii ahvatlev, et sekundiga mõtlesin uue plaani välja. Suures tuhinas värvisin kogemata isegi kassi selja täpiliseks.

Eile oli üle tüki aja selline sotsiaalne päev. Kõigepealt tulid Kati, Kadi ja Kaidu külla, jõime kohvi-kakaod, sõime kooki ja muljetasime veits. No ja muidugi arutasime kõigi elud ka läbi, kui juba rääkimas olime :D Siis käisin empsi-issiga Elvas, vanaemal jälle külas. Terve tee üürgasin kõvasti ja valesti isa “hingele mõeldud” lauludegle kaasa ja terve tee vanemad naersid mu üle. Üks tore perekondlik väljasõit oli. Pole tükk aega niimoodi empsiga lollitanud, niiet isa ei julge meie kõrval Konsumis kõndidagi.

Kuna kiirabi-postitusega tuli tagasisidena ka see, et hea kogemuse korral ei kiideta, siis ma väga tahaks kiita Elva haigla hooldusõdesid. Noh vähemalt osasid. Need paar korda, kui ma seal käinud olen, on kõik väga sõbralikud, abivalmid olnud ja saavad mu naljadest aru :D  Keegi pole mossis või tusane olnud ning just noored hooldajad on hästi hoolitsevad.

AGA samas kuulsin ma ka sellest, kuidas mul vanaema voodist maha kukkus, palatikaaslane oli terve aeg häirenuppu vajutanud ning mitte kedagi ei tulnud… ja nii mitu tundi. Saan aru, et võib-olla võtan kõike liiga isiklikult, sest tegu on mu vanaemaga, aga mu arust pole päris normaalne, et vana inimene peab varahommikul tunde külmal põrandal lebama. Pärast muidugi tehti jahmunud nägu, et kes kukkus ja kuna kukkus ja keegi ei kukkunud. Vanaema sinine külg rääkis teist juttu ning kuna mul tädi sellise karmi ütlemisega, kes puru silma ajada ei lase, tuli lõpuks välja, et noh jah, kukkus küll… No pluss paar pisikest juhtumit veel, kus mõned töötajad maru ülbikud pidid olema. Võta nüüd siis kinni…

Ma tahaks hullult juba ühe giveaway ka käima lükata, aga illlllmselgelt ei tee postiteenus minuga koostööd ja pean ühte asja veel ootama. Mainin lihtsalt selleks, et teis uudishimu äratada :D

 Oh, well, here’s a cat