Browsing Tag

väike kokkuvõte

#Tallinn

6. mai 2014

Pea aasta olen Anule külla minekut edasi lükanud, sest noh… pole lihtsalt sobivat võimalust olnud. Lõpuks otsustasin väsimuse alla neelata ja pealinna poole põrutada. Tallinn võttis mu vastu konkreetse lumesajuga. Ehk siis plaanid kesklinnas jalutada ja mere ääres pilte teha läksid ikka kogu täiega luhta.

Kuna meil oli “mitteraharaiskamise”-poliitika, siis poodides suurt ringi ei vaadanud. Külastasin esimest korda Eesti H&Mi, aga..ma ei tea, miks kõik sellest nii vaimustuses on. Eks seal ole päris lahedaid asju küll, aga nii jube odav, nagu kõik kiidavad, see pood nüüd küll pole.

Käisime Gustavis kohvi joomas-kooki söömas ja mulle niii meeldib selle sisekujundus. Nagu Tartu Wernergi, on see mõnusalt hubane koht, sellise vanaaegse hõnguga. Ja seal oli üks vanem meesterahvas, kes istus kohvitasside taga ning kirjutas…ma ei teagi, päevikut või memuaare või romaani.. Uhkesse vintage-märkmikku. Ok, ta vanust arvestades polnud see niivõrd vintage, kuivõrd tema noorusaeg :D Tuli kohe tahtmine vabal päeval Wernerisse minna, võtta üks kuum latté ning lasta pliiatsil joosta.

Tallinnaga on mul kerge love-hate suhe. Mulle tohutult meeldib seal käia, aga üle paari päeva väga ei kannata, siis tuleb juba Tartu igatsus peale. Minu arust on Tallinnas ainult kolm head asja: meri, seal toimub kogu aeg midagi ning Paavli kaltsukas :D

Okei, nii hull ka asi pole, Tallinn on tegelikult ilus, isegi oma natuke hukkaläinud rajoonidega. Kuigi minu jaoks rikuvad üldmulje ära need koledad trammi- ja trolliliinid. Ma saan täiesti aru nende vajalikkusest, aga nii naljakas on vaadata üles taevasse ja näha… risti-rästi traate.

Ja pealinnas on kõigil kogu aeg kiire. Tänava peal ei kõnnita, vaid joostakse. Nügitakse, tõugeldakse ning mitte ühtki vabandussõna suust välja ei tule. Jumala eest, tule kodust siis paar minutit varem välja, ei pea inimesi pikali jooksma. Ma vist ikka nii harjunud Tartu rahuliku kulgemise ja tempoga. Ja hinnad! Ajuvaba, kui kallis bussisõit mitte-tallinlasele on. Kallis päälinn, miks vihkad neid, kes mujalt pärit??

Üheks sooviks oli mul kindlalt ära näha Paavli kaltsukas, sest ma nii palju sellest head kuulnud. Ja noh, tallinlased, olge õnnelikud! Teil on second-hand, kus on ülinormaalsed hinnad. Nii tavaline, et Tartu omades on vähegi korralikum t-särk juba kümme euri, Paavlis olid enamik hindadest 1-5 euro vahel.

Tuli aga meelde, miks mulle muidu kaltsukates käia ei meeldi- ma lihtsalt ei viiiitsi ükshaaval sobrada, samas muudmoodi midagi head ei leia. Lõpuks skoorisin heledad kõrge pihaga lühkarid, mida ma olen pikka aega ostsinud. Kaks-faking-eurot. Ma esimese korraga mõtlesin, et nägin valesti :D

Ja raamatud. Oh, kui palju oli seal erinevaid raamatuid. 30 senti. 10 senti. 50 senti. Esmaspäeval oli veel neile pakkumine kaks ühe hinnaga. Oleks mul ainult olnud paar tundi aega, et kõik läbi uurida. Haarasin siiski kaasa ainult neli teost, mis kõige rohkem silma jäid. Jätsin teiseks korraks ka ikka midagi.

Täna hommikul oli 4.40 äratus, mis oli kõige vaevalisem ärkamine üldse. Jõudsin bussijaama ja avastasin, et jätsin telefoni Anu juurde. Mul esmane reaktsioon oli reaalselt “Mida #¤%/@ Liis??? Nagu tegelt??” Nädala jooksul kaks korda telefon nii ära kaotada/maha jätta on ikka piinlik küll. Inimese kohta, kes tahab endale kohe uut ja uhket nutikat osta, käitun ma olemasolevaga väga hoolimatult  nagu üheksa aastane naga.

Lõpuks tuli buss ja esimest korda nägin, et Tartusse viib pisike 12-kohaline mikrokas. Ja ma ei saa inimestest aru, kuidas te nii mõtlematud olete? See buss on isegi megakitsas ja siis on vaja oma iste põhimõtteliselt mulle sülle lasta? Tänks selle eest! Magada sain nii, et pidin eesoleva istme kaissu võtma.

Praegu tööl on aga üliväsinud olla. Kohe hakkame siin sünnipäeva tähistama ja siis saab veidi turgutavat kohvi ka, jeii!

It’s gonna be may

2. mai 2014

Okei-okei, ma paar päeva hiljaks jäänud selle pildiga, aga…mismoodi juba maikuu käes on?? Kuhu see aeg kaob? Ma saan täiesti aru, kui ma täiega naudin olemist ja siis tundub pool aastat poole tunnina, aga.. ma pole reaalselt midagi jõudnud tehagi. Aa ei, silmi korra pilgutasin ja juba on mai :D Alles läks Märt ju sõjaväkke, nüüd kuu aega veel ning saab sellest kohustusest vabaks.

Praegu tal ka veidi pikem puhkus enne Kevadtormi. Huuhh. Kahju ainult, et Märt mu sünnipäeval “sees” peab olema, pole viimased neli aastat temata vanemaks saanud. Kes mulle nüüd sel tähtsal päeval kohvi voodisse toob? Anyone?

MIS toob mu järgmise punktini… mul on 16 päeva pärast sünnipäev. Ma saan 24. And i’m not ready to deal with this yet! Ma ei saa aru, ma lihtsalt… Ma ei tea, kuhu mu noorus kaob?? :D Tegelikult on see ikka päris naljakas, sest mina isiklikult pean 25 eluaastat juba noh.. täiskasvanuks ja vanaks. Mitte kortsuliseks-penskari-vanaks, vaid lihtsalt, et kogu elu on juba selge. Aga mujal maailmas 25ndast see õige noorus alles algab. Selline väike lohutus mulle vähemalt.

Kolmapäevane püha oli mu jaoks üks suur hägu. Jõudsin öövahetusest koju, tegin tordipõhja valmis, koristasin toad ja lasin silma kaheks tunniks looja. Üles ärkasin, siis tükk aega ei saanud midagi aru, kus ma olen või mida tegema pean :D

Õnneks tuli Mäidu kiirelt järgi ja läksin Kadi juurde, et sünnipäevaks kingitusi kokata. Muidugi päris halb minust, sest just sel ajal jõudis Märt ka koju… aga mis seal ikka, meil pühapäevani aega kudrutada. Kadiga meisterdasime tordi lõpuni ja tegime imehea pitsa ka. Ausalt, kui pole ideid, mida kellelegi kinkida, siis omatehtud kook+snäkivaagen on kindla peale minek. Esiteks näed ise juba vaeva, mis annab plusspunkte ning teiseks on kõik sünnipäevalised õnnelikud, et saavad head-paremat juurde :D


Meil õhupalle polnud, puhkusime kummikindad täis.. Pildil muidu Kadi ja ta kolmekuune kutsikas :D

Juhani juures oli jälle meeldiv olemine, nagu alati. Mängiti taaskord üht punktimängu, kus peab toikaid loopima. See aasta oli seda huvitavam jälgida, sest lõpuks seletati mängu põhimõte kah meile Kadiga ära :D

Jõin solidaarsusest paar siidrit, sest Kadi oli taaskord kainekas, ajasime endise eesti keele õpetajaga juttu ning lõpetuseks tegime ikka maituld ka, sest Volbriöö ju. Tordi jagasime keskkööl laiali, nagu ühele vanuri sünnipäevale kohane. Kahjuks taldrikud olid selleks ajaks juba otsas, aga lusikad päästsid ära.



Järgmisel päeval saime Märdiga veits naerda. Tema üle ikka :D Kunagi ammu, kui ta peole läks ja ma üleval olin, ütlesin, et toogu mulle wrap kaasa, kui peolt tulevad. Ja nüüd toob ta iga jumala kord pärast pidu ühe Fastersi rulli koju kaasa :D Mis iseenesest on päris hea, sest mulle täiega maitseb see hommikul külmana. Eile siis hakkas jopet selga panema, kui tunneb, et midagi suurt on taskus. Muidugi üks maitsev kana-fetarull, mille ta “unustas” mulle anda. Samamoodi unustas mulle öelda, et lubas Sixtenile-Karinile, et teen meekana kõigile :D

Aga lubatud ju sai, varustasime end materjalide ja alkoholiga ning hakkasime Kariniga  kokkama. Pisikesed tagasilöögid olid, aga sellegipoolest võib öelda, et saime hästi hakkama! Mõnusalt lebo-tsill oli olla, aga mu arust on alati Kärknas olemisega nii, et tuleb hea rammestus peale.

Tegime vesikat varju all, kui vihma sadas, õhk oli nii värske ja puhas. Hiljem jõime uutest fancydest topsidest Pisangi ning olime diivanil keras.

Kui muidu mõni paneb pildi tasku, siis Sixteni kass pani pea tasku. Nii igaks juhuks :D

Vaatasime “Selgeltnägijaid” ka…ma üldiselt sel ajal teleri ette ei satu, nii palju tean, mis Õhtulehes sellest Marilynist kirjutatakse. Aga omg, see kutt. Nii nunnu ja juba meedium :D Lihtsalt ülikõhe, kuidas ta selliseid asju oskab-teab-tajub…

Iiigastahes, jutt juba pikaks läinud ning tänane päev on olnud selline, et … ärkasime Kärknas, linnud laulsid, päike paistis ja Sixten tõi meid koju. Kust ma teisipidi jälle tööle ära tulin. Olen vaadanud pool hooaega ühest sarjast ära ning kell juba pool viis. Ajajumalad võiks veits tagasi tõmmata kiirustamisega. Üritan selle Malluka Meemi ka ära teha, mille Merily mulle pärandas. But first– las ma käin poes ära.