Browsing Tag

väike kokkuvõte

Viljandist ja kodust ja salapärastest blogijatest ja detektiividest

19. veebr. 2014

Mulle need blogidraamad täitsa meeldivad. Mida ikka igavatel töötundidel teha, kui lugeda ja naerda, mida kõike inimesed korraldavad lihtsalt sellepärast, et nad saavad. Eks ta seni ole lõbus, kuni ise osaline ja kellelgi hambus pole :D Sellegipoolest ei saa ma aru inimestest, kes ise endale laviini s*tta kaela tõmbavad ja siis ulguma hakkavad. Nüüdseks on vist see Lipsukese blogi juba päris (kuri)kuulus, hull dramamama käib ja nagu…mitte millegi pärast.

Sellest, kuidas tsikk peab avalikku blogi, aga samas vingub, et kõik teda loevad, ei viitsi enam rääkidagi. Kuigi Lipsuke pole just minu tassike teed, siis vahel sai ta postitusi sirvitud küll ja mind tõesti ei huvitanud siis, kes seda blogi peab, sest ta nagu ise ei teinud sellest suurt numbrit. Seni, kuni ta ise oma isikule tähelepanu ei pööranud, oli kõik korras. Aga olgem ausad, sellest hetkest, kui hakatakse pidevalt oma salajast identiteeti rõhutama, sest tähtsaks pidama ja paanikat tekitama, et oumaigaad, KEEEGI ei tohi teada, kes ma olen, tekib vastupandamatu uudishimu tõde välja selgitada. :D

Nii olin ka mina teadmatusesse suremas, sest kõik kirjutasid blogides, et “ma tean küll, kes Lipsuke on, aga ma ei ütle” ja mismõttes MINA ei tea siis, kui teised teavad, eks. Mind ei huvitanudki niivõrd see inimene blogi taga või ta nimi või milline ta välja näeb… lihtsalt et kui ta juba end nii tähtsaks tegi, siis miks juba minagi ei võiks teada.

Alguses polnud isegi korralikku uudishimu, aga mida enam paari sõbrantsiga rääkisime, seda suurem hasart tekkis, et kes siis Lipsuke on?? Tegelesime Anuga paar tundi detektiivitööga, mis polnud just raketiteadus, eriti kui on olemas abisõber Google. Võrdlesime andmeid ja kahe peale panime pildi kokku :D Saade “Sind otsides” võib vabalt meid palgata.

Ja tegelikult poleks ma üldse sellest kõigest kirjutama hakanudki, kuid tegime ühe eriti naljaka avastuse. Kui nimi oli teada, siis lõid ette ka kõik giveawayd jms, kus ta on osalenud kaks korda, nii blogi kui pärisnime alt. Ja no ükskõik, las inimene suurendab võiduvõimalust, eks, mine tea- mõni vorbib võib-olla kümme kontot, et midagi võita.

Aga kui mäletate, siis kunagi tegi ta blogis ka väikse giveaway, kus võis võita lausa 20 eurtsi! Ja võitja ei olnud keegi muu…kui ta ISE :D Päris kaval plaan tegelikult, mina näiteks olen alati mõelnud, et ei tea, kas suurte looside korraldajad teevad ikka ausat mängu või annavad sõpradele asju :D

edit: praegu kontrollisin selle giveaway-postituse üle ja olukorra tegi veel naljakamaks see, et ta isegi ei osalenud oma blogi loosis :D Seitse kommentaari olid kokku seal, niiet päris raske oli kindlaks teha, et ühtki võitja-nimelist polnudki. Või noh, samas ta ju ise Lipsukese alt vastas osadele, ehk arvestas seda…? :D

Ammu on mind mõtlema pannud ka ütlus “Millal oli viimane kord, kui midagi esimest korda tegid?” Iseenesest ilus ja paljutähenduslik lauseke. Kunagi mõtlesin omaette, et võiks selle niiöelda motoks võtta, et hakkaks rohkem spontaansemaks ja uusi asju katsetama ja..

Aga kui pikemalt arutama hakata, siis.. no… minu jaoks tähendaks see näiteks selliseid suuremaid kordasaatmisi, a’la lõpetasin ülikooli, ronisin Everesti otsa, tegin langevarjuhüppe, et ikka oleks, millega uhkustada. Aga kui tihti on ühel täitsa tavalisel plixil võimalus mägesid vallutada või haidega sukelduda?

Eks neid “esimesi” asju saa kogu aeg tehtud, aga keda kotib, et ma sõin esimest korda suitsukala ära koos peaga või käisin esimest korda Viljandis või jõin esimest korda kakaod kookosesiirupiga või tellisin esimest korda Avonist meiki. Nii mõttetud tegevused, et need ei huvita isegi mind mitte :D

Niisama tegemistest rääkida, siis vahepeal oli sõbrapäev ning Märt tuli koju tulpide ning kahe karbi šokolaadiga. Küsisin, et miks kaks karpi, siis vastas, et “Noh, äkki sa oled ära unustanud mulle midagi osta!” :D Kusjuures oli see vist üldse esimene kord, kui sõbrapäevaks üksteisele midagi kinkisime…vähemalt ma ei mäleta küll, et varasematel aastatel oleks midagi “erilist” teinud. Ma igasugused spaa- ja hotellidekülastused jätaks pigem aastapäevade jaoks.

Reede õhtul seadsimegi suuna Viljandisse, Jürgeni sünnipäevale. Selline mõnusalt tsill kohake. Vahel veidi igavaks kiskus, sest kõik teadsid kõiki, aga me Märdi ja Kaspariga olime nagu väiksed sissetungijad seal, aga mis siis ikka. Käisime ära nii tudengiklubis Täht kui ka järgmine päev Kuldkalal. Ma peaks juba targem olema ja teadma, et kui kuskile trippimine on, siis ilmselgelt ei piirduta ainult sünnipäevaga ja tuleb rohkem tagavara-asju kaasa võtta. Näiteks madalad jalanõud. Mina lõin end ikka peoks üles, et järgmine päev oma kontsadel  mööda lavaesist pori lööberdada ja hiljem järvejääl kakerdada.

Mängisin esimest korda ka muusika-kuldvillakut (mis nii hästi välja ei kukkunudki) ja tagasi Tartu-maile sõites läksime pitsadega Sixteni juurde ning tõmbasime “Paranormal Activity 2”-e vaadates lebosse ära. Üks megaväsitav nädalavahetus ühesõnaga.

Ainus pilt minust 300+ pildi kohta, mis tol õhtul tehtud sai :D

Ja lõpetuseks, kui vanaema juures Kärknas käin päris sageli, siis 10 kilomeetrit kaugemale, maakoju, ei taha nagu kuidagi jõuda. Mitu nädalat lubamist ja eile jõudsin Õvile ka. Issiga käisime koera jalutamas, õhtul tegime empsiga šampat-viinamarju-sinihallitusjuustu ning üle megapika aja sai üksinda oma endises toas magada. Mmmm. 

Igal aastal lumesulamise ajal on meil isiklik bassein tee ääres. 
No niiii mõnus kevade-suvehommiku tunne tuli, kuigi kell oli 4 õhtul..