Browsing Tag

werner

viiesekundiline suvi

6. sept. 2015

Oookei, see suvi kestis küll ainult silmapilgutuse. Kui eelmine suvi tundub kuidagi ühe ühtlase ja igava ajajärguna, siis mul on hea meel, et sellest suvest on mul kamaluga häid ja meeldejäävaid mälestusi, mida külmal talvel teetassi taga meenutada.

Teetassi pilti mul küll illusteerivaks materjalik pole, küll on aga üks Frooshi pudelike. Mõtlesin ka selle imepärase smuuti ära proovida ja valisin mitte-just-kõige-ilusama-nimega joogi. Ja see oli üllatavalt hea! Natuke kallis on see ka, seega väga innuga ostma ei kipu, aga vahel harva täitsa võib.

 

Kuigi ma natuke isegi igatsen seda puhkuserežiimi ja niisama tsillimist, kui kõigil oli aega, siis olen sügise kättejõudmise üle päris rõõmus. Ma arvan, et just praegune september on mu lemmikaastaaeg (jap, mu lemmikaastaaeg kestab umbes kuu…). Kõik on ilus ja värviline, enamasti on väljas soe, aga juba saab välja otsida natuke paksemad riided ja sallid… Vahel sajab niii mõnusat vihma, et lausa lust on pleedi all uneleda. Lisaks pole midagi imelisemat, kui varahommikul karges sügisilmas jalutada, käes termostass kohviga. Nii võiks isegi iga päev ju tööle tulla :D

 

Järgmisel nädalal võtan suuna juba Tallinna poole, et end taas õppimislainele viia. Ma pole kooli veel jõudnudki ja ma juba olen sellest väsinud. Lihtsalt nii ära harjunud, et ei pea enam midagi õppima või kodutöid tegema. Kõige rohkem kardan ma vene keele tundi. Jumalale tänu, et matemaatikat-füüsikat-keemiat pole :D:D Okei, ühikas elamist pelgan ka veidi… ja neid megapikki õppepäevi, mis kestavad poole üheksani õhtul. A muidu on kõik tsill.

 

Kuu lõpupoole ootab mind ja Kadit meie armas London. Seekord üritame natuke kaugemale rännata ja käia ära ka Brightonis. See on ajuvaba, kuidas ma vahepeal niiiiii igatsen Londoni tänavaid ja parke ja isegi metroosüsteemi. Lihtsalt kõnnin tänaval ja tuleb midagi meelde või tekib selline deja vu tunne, ning igatsus lööb rusikana kõhtu. Ma poleks kunagi arvanud, et üks võõras koht võib tekitada sellise kodutunde. Kurbuse (ja ootusärevuse) leevendamiseks ostsin täna natuke ülehinnatud Starbucksi külma kohvijoogi. Maitses isegi päris hästi.

 

Eelmisel nädalavahetusel käisin väljas ja ohhhohohohoo, how fun was that! Ma olen kogu aeg vaadanud-mõelnud, et blogijad üritavad end (ja blogi) hästi asjaliku ja “puhtana” näidata, et sellistest pidutsemistest ja olemistest väga ei kirjutata. Et noh, ollakse eeskujud ja noored loevad ja puha. Ka mina hoidun sellest enamasti, sest esiteks on need ajad vist möödas, mil iga nädalavahetus sai klubides ja Tartu tänavatel mööda saadetud. Teiseks on lihtsalt naljakas kirjutada, et õõõõ käisin täiega joomas ja olin nii purjus :D Siiski oli mul üle väga väga pika aja megalt awesome õhtu.

 

Õhtu, mis algas šampuse ja sushiga hotellis, kestis shottidele toetudes terve öö viieni välja ning lõppes sellega, et hommikul ärgates oli ühe diivani peal endine klassivend, teise peal Märdi sõber Allan… mõlemad mu (kõige ilusamate!!!) kuldsete tatoveeringutega kaetud, Allan veel lisaks igasuguste võrude ja kettidega ära ehitud. Siinkohal on vist sobilik tervitada stilist Teelet :D

Mõni päev tagasi veetsin paar mõnusat tundi Werneris kohvi juues ja kahe lemmikinimesega juttu ajades. Mul on ütlemata hea meel, et isegi peale keskkooli oleme jäänud tihedalt suhtlema, veedame koos aega, arutame maailmaasju ning lihtsalt naerame lõpmatuseni. Kui Kadi puhul oli see kuidagi loomulik jätk, siis Juhani puhul vahel imestan küll, mismoodi me nüüd nii suured sõbrad oleme. Käisime lasteaias ühes rühmas ja koolis ühes klassis, kuni gümnaasiumis läks ta paralleeli…aga kunagi pole sellist semutsemist olnud, nagu nüüd. Super!

 

Kohv oli endiselt Tartu parim ning kui on midagi, millest ma veel puudust tunnen, on see Werneri hommikubuffee. Selle nimel olin ma valmis kell 7 hommikul end kodust välja vedama või otse öötöölt sinna minema. Kahjuks Kadi tööaegade tõttu me pole enam sinna jõudnud, aga need imelised hommikud on endiselt meeles…

 

Muuseas, ma ei tea, kus ma elanud olen, aga avastasin sellise maailma kõige lahedama uudise, et Backstreet Boys teeb zombie-filmi. Koos N Synci ja O*Towni kuttidega. Nagu. WHATTT, kõik mu lapsepõlve lemmikud teevad filmi mu lemmikžanris… Elu ei saa paremaks minna :D

Igaljuhul, olen peaaegu kolm tundi tööl olnud, joonud ära Starbucksi külma kohvi, lahustuva kuuma kohvi, tee, kaks klaasi vett… ja tervelt 9 tundi on veel ees, lõbuuuus. Teile aga ilusat pühapäeva,  minge nautige õues mõnusat sügisilma :) (Mul vähemalt akna taga paistab päike niii-iii kutsuvalt…)

Breakfast at Werner’s

26. veebr. 2015

Kuidagi märkamatult on minu lemmik-kohvikuks kujunenud Werner. Varem sai sealt aeg-ajalt kohvi võetud, aga nüüd, kui Kadiga kokku saame, siis seame oma sammud alati just sinna. Pea iga kord läheme plaaniga ainult midagi head ja sooja juua, aga need hõrgud lõhnad, mis juba hommikul vara kohvikut täidavad, lihtsalt sunnivad ümber mõtlema.


Kui varem kohvitasime hommikuti alumisel korrusel ja võtsime näksimiseks mõne (imemaitsva) saiakese, siis nüüd oleme avastanud hommikusöögi buffee teisel korrusel. Alguses arvasin küll, et kuus eurot on nats palju nii vara “raisata”, ma ei raatsi tavaliselt lõunapraegi eest üle viieka maksta, aga samas on hinna sees kohv, külmad joogid, kehakinnitus ja magustoiduks koogitükk.. Nomnomnom. 

Õnneks on meil Kadiga alati samal ajal kõht tühi ning hommikul vara on lihtsalt nii mõnus avaras ning valgusküllases saalis istuda ja head toitu nautida. Sealse latté, sooja saia ja ürtidega toorjuustu pärast olen ma nõus isegi oma uneaega kärpima ja varakult linnas olema.



Tänagi lõpetasin oma öise vahetuse (seepärast ka korraliku padjanäoga pildid :D) ning kuigi pidime ainult kohvi kaasa ostma, siis märkamatult olime jälle üleval, taldrik käes ja ladusime sinna head-paremat peale :D Maitsva eine kõrvale saavad kõik jutud räägitud ja ära minnes on alati kuidagi hea tuju. Ma arvan, et lisaks kõigele muule positiivsele, on see ka teenindajate tõttu. Ma pole veel ühtegi korda näinud Werneris pahura või tõsise näoga töötajat. Kõik on alati rõõmsad, naeratavad ja on üliviisakad. Me likey :)


Jätkasime oma mõnusat hommikut Magaziinis, mis on minu jaoks uus avastus. No seal on küll vist kõike, eriti paelus mind aga lauanõude osakond. KUI ilusad musta/punast/halli värvi taldrikud ja kausid seal olid. Igas suuruses ja värvis tasse.. Paradiis. Ja kõik üsna taskukohase hinnaga! Mõtlesingi, et peaks kodus kapid üle vaatama, sest osa nõusid on täketega ja pealegi tahaks ma, et kõik oleks ühest komplektist. Praegu olen vajadusel ostnud kõike kahekaupa, aga oleks nii vinge, kui terve kapp oleks ühes stiilis nõusid täis.

Kuna hiljuti saime endale kohviveski ning tegeleme jahvatamisega ise, siis oli vaja ubade jaoks eraldi hoianumat, mille ka Magaziinist leidsin. Lisaks võtsin endaga koju kaasa kaks kihvti tassi (okei, mul tasse reaalselt kaks kapitäit, aga neid ei saa kunagi liiga palju olla :D) ja karahvini. Seda viimast polnud küll iseenesest vaja, aga see maksis alla kolme euro ja ma ei suutnud vastu panna. Kokku läks summa veidi üle 12€ ja olen rahul!



Tegime veel kiire šopingu Sepa Turul, kust ma leidsin lõpuks ometi ideaalsed teksad. Ma olen kolm kuud ajanud taga tumesiniseid pükse, mis oleks tugevast teksamaterjalist (st poleks pehmed ja udemeid külgetõmbavad) ja poleks eest kulutatud. Nüüd võin otsingud lõppenuks kuulutada.

Igastahes, olen nüüd diivanil end kerra tõmmanud, joon uuest tassist kohvi ja mõtlen, et lähen teen vist ühe uinaku, see magamata öö hakkab järgi jõudma :)

Life begins after coffee

18. nov. 2014

Kõigepealt tahaks teha ühe suuuure rõõmuhõiske, sest blogloviniga sai mul kokku 100 jälgijat. WOW, ausalt! See on lihtsalt super, et kellelegi meeldib mu väike blogike nii palju, et seda püsivalt jälgima hakata! Tänuks üks väike pilt Nässakast:

Ma olen totaalne pärastlõuna-inimene. Kui just midagi tähtsat pole, siis ma lihtsalt ei viitsi end enne üheksat (või kümmet) voodist välja vedada. Ma ju tean, kui mõnusad on näiteks varakevadised jalutuskäigud karges õhus, hommiku-uudiste ajal kohvi joomine, teadmine, et mul on nii palju aega oma toimetuste jaoks… Aga uni võidab alati kõik.


Tegelikult ei tahagi eriti voodist välja pugeda, sest viimased nädal aega on Tartu hommikuti udu sisse mattunud. Kell heliseb, ma vaatan aknast välja, võdistan õlgu ja keeran end mugavamalt sooja teki sisse :D


Eile suutsin Kadiga kokkusaamiseks üles ärgata ainult ühel lihtsalt põhjusel- et saada Werneri imemaitsvat lattét (sorri, Kadi :D). Oli ütlemata hea istuda akna all, vaadata kiirustavaid üliõpilasi, nautida kohvi ning lihtsalt jutustada. Mul on tunne, et üks meist peab teisele lähemale kolima, et seda iga päev korrata saaks. Imeline algus päevale!

Lõpuks otsustasin oma juustega midagi ette võtta, sest ma olin ühest värvist juba tüdinud. Ostsin vajaliku kraami ära ja noh, värvimine ise läks natuke nihu, sest tuleb välja, et ma ikka pole nii osav. Alustades sellest, et mu elektrisinisest sai miskipärast roheline, lõpetades sellega, et pooled juuksed ei võtnud värvi sisse ning selja tagant vaadates on kõik ilus ja hea, eest… mitte nii väga. Aga mis seal ikka, natuke lasen neil puhata/värvilisel maha kuluda, siis võtan kellegi appi ning teen kõik üle.


Kartsin veits, et pärast kõike värvimist ja blondeerimist on mu otsad hiljem nagu takud või hakkab juukseid metsikult ära tulema…aga mitte midagi sellist. Otsad on natuke katkisemad küll, aga mitte väga hullult, juuksed endiselt pehmed ja siledad ning karvu ma veel ei aja :D “Süüdistan” kõiges Placent Activit (mille kohta ma juba tükk aega plaanin kokkuvõtvat postitust teha), mis on isegi minu hiiresaba-juuksed muutnud paksemateks ja ilusamateks.


Werneris olles nägin üht naist, kes oli end no nii uhkelt ja ilusalt üles löönud. Imetlesin teda nats ja ise mõtlesin, kuidas inimesed jõuavad nii vara hommikul nii palju endaga vaeva näha? Ja kuidas keegi viitsib nii külmal ajal või üldse sügisel kanda midagi muud peale sooja kampsuni ja salli? :D

Mida külmemaks läheb, seda vähem pean ma mõtlema, mida selga panna, sest ma keskendun eelkõige mugavusele ja soojusele. Märdi ema antud pikk oversized (uhke sõna selle kohta, et tegelikult see lihtsalt mitu numbrit suurem :D) kampsun ning tema kootud megasuur sall on novembri (ja detsembri, jaanuari, veebruari…) lemmikuteks!


Mis veel on imeline, siis lõpuks jõudis asi mu töökohas nii kaugele, et me saame hakata tasuta ujumas käima. Küll ainult kaks korda nädalas, aga selle alla kuuluvad ka erinevad rühmatreeningud. Ma just mõtlesin, et peaks oma tagumiku kuskile trenni viima, aga ma ju ei viiiitsi. Ujumine on lisaks jalgrattasõidule ainuke sport, mida ma vabatahtlikult teha tahan. Ootan juba vesispinningu tunde. Eile läksin koos Märdiga ja lihtsalt ujusin tund aega. Omast arust mõtlesin, et läbitud vahemaa oli ikka kilomeetreid, aga noh, 750 meetrit, pluss erinevad harjutused, on algatuseks hea küll. Täna on käed-jalad mõnusalt väsinud.

Kohe nii väsinud, et üldse ei viitsi kööki süüa tegema minna. Või on asi ilmselt selles, et mul polegi kapist midagi head võtta. Ehk lähen ja söön oma hommikuhelbeid piimaga edasi :D