Oookei, see suvi kestis küll ainult silmapilgutuse. Kui eelmine suvi tundub kuidagi ühe ühtlase ja igava ajajärguna, siis mul on hea meel, et sellest suvest on mul kamaluga häid ja meeldejäävaid mälestusi, mida külmal talvel teetassi taga meenutada.
Teetassi pilti mul küll illusteerivaks materjalik pole, küll on aga üks Frooshi pudelike. Mõtlesin ka selle imepärase smuuti ära proovida ja valisin mitte-just-kõige-ilusama-nimega joogi. Ja see oli üllatavalt hea! Natuke kallis on see ka, seega väga innuga ostma ei kipu, aga vahel harva täitsa võib.
Kuigi ma natuke isegi igatsen seda puhkuserežiimi ja niisama tsillimist, kui kõigil oli aega, siis olen sügise kättejõudmise üle päris rõõmus. Ma arvan, et just praegune september on mu lemmikaastaaeg (jap, mu lemmikaastaaeg kestab umbes kuu…). Kõik on ilus ja värviline, enamasti on väljas soe, aga juba saab välja otsida natuke paksemad riided ja sallid… Vahel sajab niii mõnusat vihma, et lausa lust on pleedi all uneleda. Lisaks pole midagi imelisemat, kui varahommikul karges sügisilmas jalutada, käes termostass kohviga. Nii võiks isegi iga päev ju tööle tulla :D
Järgmisel nädalal võtan suuna juba Tallinna poole, et end taas õppimislainele viia. Ma pole kooli veel jõudnudki ja ma juba olen sellest väsinud. Lihtsalt nii ära harjunud, et ei pea enam midagi õppima või kodutöid tegema. Kõige rohkem kardan ma vene keele tundi. Jumalale tänu, et matemaatikat-füüsikat-keemiat pole :D:D Okei, ühikas elamist pelgan ka veidi… ja neid megapikki õppepäevi, mis kestavad poole üheksani õhtul. A muidu on kõik tsill.
Kuu lõpupoole ootab mind ja Kadit meie armas London. Seekord üritame natuke kaugemale rännata ja käia ära ka Brightonis. See on ajuvaba, kuidas ma vahepeal niiiiii igatsen Londoni tänavaid ja parke ja isegi metroosüsteemi. Lihtsalt kõnnin tänaval ja tuleb midagi meelde või tekib selline deja vu tunne, ning igatsus lööb rusikana kõhtu. Ma poleks kunagi arvanud, et üks võõras koht võib tekitada sellise kodutunde. Kurbuse (ja ootusärevuse) leevendamiseks ostsin täna natuke ülehinnatud Starbucksi külma kohvijoogi. Maitses isegi päris hästi.
Eelmisel nädalavahetusel käisin väljas ja ohhhohohohoo, how fun was that! Ma olen kogu aeg vaadanud-mõelnud, et blogijad üritavad end (ja blogi) hästi asjaliku ja “puhtana” näidata, et sellistest pidutsemistest ja olemistest väga ei kirjutata. Et noh, ollakse eeskujud ja noored loevad ja puha. Ka mina hoidun sellest enamasti, sest esiteks on need ajad vist möödas, mil iga nädalavahetus sai klubides ja Tartu tänavatel mööda saadetud. Teiseks on lihtsalt naljakas kirjutada, et õõõõ käisin täiega joomas ja olin nii purjus :D Siiski oli mul üle väga väga pika aja megalt awesome õhtu.
Õhtu, mis algas šampuse ja sushiga hotellis, kestis shottidele toetudes terve öö viieni välja ning lõppes sellega, et hommikul ärgates oli ühe diivani peal endine klassivend, teise peal Märdi sõber Allan… mõlemad mu (kõige ilusamate!!!) kuldsete tatoveeringutega kaetud, Allan veel lisaks igasuguste võrude ja kettidega ära ehitud. Siinkohal on vist sobilik tervitada stilist Teelet :D
Mõni päev tagasi veetsin paar mõnusat tundi Werneris kohvi juues ja kahe lemmikinimesega juttu ajades. Mul on ütlemata hea meel, et isegi peale keskkooli oleme jäänud tihedalt suhtlema, veedame koos aega, arutame maailmaasju ning lihtsalt naerame lõpmatuseni. Kui Kadi puhul oli see kuidagi loomulik jätk, siis Juhani puhul vahel imestan küll, mismoodi me nüüd nii suured sõbrad oleme. Käisime lasteaias ühes rühmas ja koolis ühes klassis, kuni gümnaasiumis läks ta paralleeli…aga kunagi pole sellist semutsemist olnud, nagu nüüd. Super!
Kohv oli endiselt Tartu parim ning kui on midagi, millest ma veel puudust tunnen, on see Werneri hommikubuffee. Selle nimel olin ma valmis kell 7 hommikul end kodust välja vedama või otse öötöölt sinna minema. Kahjuks Kadi tööaegade tõttu me pole enam sinna jõudnud, aga need imelised hommikud on endiselt meeles…
Muuseas, ma ei tea, kus ma elanud olen, aga avastasin sellise maailma kõige lahedama uudise, et Backstreet Boys teeb zombie-filmi. Koos N Synci ja O*Towni kuttidega. Nagu. WHATTT, kõik mu lapsepõlve lemmikud teevad filmi mu lemmikžanris… Elu ei saa paremaks minna :D
Igaljuhul, olen peaaegu kolm tundi tööl olnud, joonud ära Starbucksi külma kohvi, lahustuva kuuma kohvi, tee, kaks klaasi vett… ja tervelt 9 tundi on veel ees, lõbuuuus. Teile aga ilusat pühapäeva, minge nautige õues mõnusat sügisilma :) (Mul vähemalt akna taga paistab päike niii-iii kutsuvalt…)
