Browsing Tag

zombie

korduvatest unenägudest

9. veebr. 2021

Ebapärlikarp kirjutas korduvatest õudusunenägudest (loe siit). Hakkasin talle juba vastust kommentaaridesse kirjutama, aga läks maru pikale, et teen sellest parem blogipostituse. Igati kasulik, sest nii saan ma oma blogi elus hoida JA teemal kaasa rääkida.

Ühed kõige enim nähtavad unenäod (vähemalt redditi kasutajate ja mu sõprade jutu järgi) ongi need, kus lennatakse oma supervõimega, kukutakse hambad välja või ollakse jälle koolipingis ning lõputunnistuse saamine ripub juuksekarva otsas.

Olen minagi eelnimetatuid igas eri variatsioonis näinud. Lendamisega on põhiline see, et esiteks on õhkutõus sama vaevarikas nagu korraga kuue inimese juuste lõikamine. Ma mäletan eredalt üht unenägu, kui ma üritasin kümmekond korda maakodu lävepaku pealt lendu tõusta. No ikka nii, et ühe jalaga tõukan endale hoogu, käed graatsiliselt laiali… ja siis künnan ninaga esikupõrandat.  Kui juba aga õhus olen, siis kiirus jääb niiiii aeglaseks, et olen kohe-kohe peatumas ja terve aeg on selline.. haige tunne, et ma olen alla kukkumas :D

Sellest, kuidas ma (unenäos) olen tagasi gümnaasiumis ning miskipärast kõik reaalained kahed on (mis polegi reaalsest elust väga erinev :D) ja lõpetamine umbes ülehomme toimub, ei hakka ma rääkimagi. Haige paanika, kuidas kolme päevaga kolme aasta matemaatika-füüsika-keemia selgeks saada kandub korralikult pärisellu üle. Ning kui ma siis südame puperdades ärkan, üks käsi haaramas matemaatikaõpiku järgi, teine otsivalt kobamas kalkulaatorit, on päris raske vähemalt esimesel minutil endale selgeks teha, et tsill, see kõigest uni.

Üks korduv uni on mul ka erinevates variantides see, kui ma pean kellelegi oma numbri andma/kellegi numbri üles kirjutama/hädaabisse helistama ning sõrmed lihtsalt ei vajuta õigeid klahve. Ükskord veetsin terve unenäo, üritades valida kombot 1-1-2. Kui esimesed kaks numbrit läksid pihta, siis see viimane oli paras katsumus. Küll tuli sinna 9 või 3 või 1.. ja kui seda viimast kustutama hakkasin, kadusid ka esimesed numbrid ära ning pidin otsast peale hakkama.

Ei tea küll, kui õuduka alla see kuulub, aga näiteks nägin ükskord unes, et Riiamäe bussipeatuses jooksin kokku ühe One Directioni liikmega, kes mulle ikka väga oma numbrit tahtis anda :D Mul olid keset suve miskipärast käpikud käes (ilmselt kinni liimitud, sest ometi ei saanud neid käest võtta) ning nii ma üritasin terrrrve öö ta numbrit sisse trükkida, mis lõpuks ei õnnestunudki. Ärkasin pettununa.

Kui aga minna tagasi algse teema juurde, milleks on korduvad õudusunenäod, siis -üllatus üllatus- on mul selleks kind of zombikas.

Üsna varsti peale oma vanaisa surma (olin äkki.. 11?) nägin oma esimest zombikat. Elavate surnute öö, 1990 aasta versioon. Ilmselgelt ma seda vaadata poleks tohtinud, aga mäletan, et tol konkreetsel õhtul oli kellegi sünnipäev, hunnik vanemaid istus köögis kohvitamas ning hunnik lapsi toas teleka ees.. kust nimetatud film tuligi.

Fun fact, otsisin mingit pilti filmist, et postitusse lisada… ja leidsin selle.. see zombie näeb suht mu vanaisa moodi välja.. :D Mul praegu tekkis korraks kahtlus, et ma näengi unes hoopis seda tüüpi :D

Ning seniajani näen ma pidevalt unenägu, kus vaatan lapsepõlvekodus köögiaknast välja ja mulle vaatab vastu zombistunud vanaisa, pulgajäätis käes. Ja siis, sireliheki tagant hakkab neid teisigi välja voorima. Teatud asjad on pidevalt muutuses (a’la, mis moodi või kust kaudu me põgeneme, palju zombisid on jne), aga põhiline on see, et 1. zombiks muutud siis, kui sulle jäätis antakse; 2. igal pool on maas hularõngad, kui sinna sisse satud, siis see on “kodu” ja oled kaitstud ning 3. kui mind enne “lõppu” kätte saadakse, teeb mu uni restardi ning olen tagasi selles hetkes, kui aknast välja vaatan.

Uni lõppeb alati sellega, et jõuame perega tädi juurde, mis on ultimate safe place. Et aga asi liiga kerge poleks, siis tema väravani viib üsna suure kallakuga tee, mis on kiilasjääga kaetud, et me saaks korralikult ukerdada, zombid kuklasse hingamas. Lõpuks oleme toas ning siis näen, et (jälle, olenevalt unenäos) mu ema/isa/vend/tädi/tädilapsed/naaber/kesiganes on välja jäänud ja võtab parasjagu zombie-vanaisalt jäätist vastu.

The end :D

Zzzzombie

18. nov. 2014

Mõtlesin, et ma pole tükk aega siin oma zombie-vaimustust jaganud. No üldse ei kujuta ette, kuna ja kas see mul üle läheb :D Olgu öeldud, et kuigi ma vaatan igasuguseid teemafilme väga suure huviga, siis tegelikkuses on maailmalõpp zombidega mu üks suurimaid hirme üldse!

Igaljuhul avastasin poolkogemata sellise huvitava elavate surnutega sarja nagu “Z Nation”, mis on lihtsalt niiii lahe! Seda võrreldakse palju “Walking deadiga”, aga noh, minu jaoks on need kaks täiesti erinevat sarja. Viimases keskendutakse pigem ellujääjate suhtlusele ja inimeste muutumisele läbi raskuste. “Z Nation” on nagu.. pooleldi paroodia ning tegevusliinid mängitakse kiiresti välja, mitte ei raisata tervet hooaega ühe plika otsimisele metsas.

Eks sel ole oma vigu ka, mis peaasjalikult sõltuvad mitte-nii-suurest eelarvest, aga näiteks surnute grimm on küll päris hästi teostatud (kui ajuvaba zombi-beebi muutumine välja arvata :D) Mulle väga meeldib, et seal pole mingit ühe koha peal toppamist ja passimist. Iga osa on uues asukohas, põnevus säilib ning kogu aeg on tegevust. “Walking dead”, mis küll mulle endiselt meeldib, on kuidagi.. kaotanud selle uudsuse ja põnevuse, sest zombisid jääb sarjas üha vähemaks, mistõttu nendega kohtumised pole enam nii hirmu tekitavad.

Igastahes jah, “Z nation” on põnevate tegelastega, mõnusa tempoga, naljakas, kohati lausa naeruväärne ja teeb pidevaid nükkeid teiste sama žanri filmide-sarjade suunas. Täitsa soovitan zombi-huvilistel vaadata.

Kunagi ma kirjutasin blogis ka raamatutriloogiast “The Strain”, mis rääkis vampiiridest ja nende maailmavallutamisest. Mulle hullult meeldis, et seal oli kirjeldatud vampiire, kui rõvedaid parasiite, mitte polnud nad Ian Somerhalderi tüüpi nunnud :D Igastahes avastasin nüüd, et triloogia põhjal on väljas samanimeline seriaal. Nii palju, kui ma vaadanud olen, siis on see väga tõelähedane raamatutele ja so far, so good. Välja arvatud lahtilõigatud inimeste “grimm”, mis nägi kohutavalt võlts välja.

Kuigi kuumi 234 aastaseid vampiire sarjas pole, siis natuke silmailu on ikka :D

Okei, sain südamelt ära, võib nüüd normaalsete postituste juurde tagasi minna :D