Browsing Tag

zombie

Zzzzombie

18. nov. 2014

Mõtlesin, et ma pole tükk aega siin oma zombie-vaimustust jaganud. No üldse ei kujuta ette, kuna ja kas see mul üle läheb :D Olgu öeldud, et kuigi ma vaatan igasuguseid teemafilme väga suure huviga, siis tegelikkuses on maailmalõpp zombidega mu üks suurimaid hirme üldse!

Igaljuhul avastasin poolkogemata sellise huvitava elavate surnutega sarja nagu “Z Nation”, mis on lihtsalt niiii lahe! Seda võrreldakse palju “Walking deadiga”, aga noh, minu jaoks on need kaks täiesti erinevat sarja. Viimases keskendutakse pigem ellujääjate suhtlusele ja inimeste muutumisele läbi raskuste. “Z Nation” on nagu.. pooleldi paroodia ning tegevusliinid mängitakse kiiresti välja, mitte ei raisata tervet hooaega ühe plika otsimisele metsas.

Eks sel ole oma vigu ka, mis peaasjalikult sõltuvad mitte-nii-suurest eelarvest, aga näiteks surnute grimm on küll päris hästi teostatud (kui ajuvaba zombi-beebi muutumine välja arvata :D) Mulle väga meeldib, et seal pole mingit ühe koha peal toppamist ja passimist. Iga osa on uues asukohas, põnevus säilib ning kogu aeg on tegevust. “Walking dead”, mis küll mulle endiselt meeldib, on kuidagi.. kaotanud selle uudsuse ja põnevuse, sest zombisid jääb sarjas üha vähemaks, mistõttu nendega kohtumised pole enam nii hirmu tekitavad.

Igastahes jah, “Z nation” on põnevate tegelastega, mõnusa tempoga, naljakas, kohati lausa naeruväärne ja teeb pidevaid nükkeid teiste sama žanri filmide-sarjade suunas. Täitsa soovitan zombi-huvilistel vaadata.

Kunagi ma kirjutasin blogis ka raamatutriloogiast “The Strain”, mis rääkis vampiiridest ja nende maailmavallutamisest. Mulle hullult meeldis, et seal oli kirjeldatud vampiire, kui rõvedaid parasiite, mitte polnud nad Ian Somerhalderi tüüpi nunnud :D Igastahes avastasin nüüd, et triloogia põhjal on väljas samanimeline seriaal. Nii palju, kui ma vaadanud olen, siis on see väga tõelähedane raamatutele ja so far, so good. Välja arvatud lahtilõigatud inimeste “grimm”, mis nägi kohutavalt võlts välja.

Kuigi kuumi 234 aastaseid vampiire sarjas pole, siis natuke silmailu on ikka :D

Okei, sain südamelt ära, võib nüüd normaalsete postituste juurde tagasi minna :D

World War Z

26. juuni 2013

Esiteks rõõmusõnumid: sain lõpuks kätte oma esimese zombi-tsärgi. Mõtlesin, et üks võiks ju ikka kapis olemas olla, kui ma nii suur surnute sõber olen.

“World War Z” filmi olen ma pikisilmi oodanud ilmselt sellest ajast, kui selle tegemine kõva häälega välja teatati. Suure žanrisõbrana olen ma kahjuks kinos käinud vaatamas ainult Resident Evili viimast osa ja noh, seal oli umbes-täpselt kaks zombit.

Film räägib ühest mehest (ja tema perekonnast), kes avastavad end keset suuremat epideemiapuhangut ning üritavad linnast välja pääseda ja ellu jääda. Kõigi õnneks on mees ÜRO spetsialist ning nad päästetakse ära (küll on hea, et ta ikka tähtis nina oli, muidu oleks film kümne minutiga läbi saanud :( )

Perekond satub sõjaväe-laevale, kus asuvad kõik kasulikud ellujääjad  ning Gerryle anti ülesanne eskortida noor geeniusdoktor Lõuna-Koreasse, et uurida viiruse alget ja emaili, mis sisaldas sõna “zombie”. Long story short, doktor lasi end maha, Gerry sõitis Iisraeli, haaras sealt kaasa poisstüdruknaise (ausalt, ma ei saanud alguses aru, kes ta oli..naise hääl ja siis… bakenbardid :D), seejärel tegi veel väikse põike Inglismaale ja noh, sai vähemalt tasuta maailmareisi, eks. Lõpuks avastas ta ravimi, saatis seda lennukiga igale poole ja kõik lõppes hästi.

Film ise kokkuvõttes mulle meeldis. Samas, olgem ausad, mulle pole paljut vaja ka, et see meeldiks, eks. Okei, kui need viirusekandjad oleks aeglased olnud, nagu Romero-zombid, oleks veel rohkem lahedam olnud. Ma ei tea miks, aga neis sprintivates surnutes lihtsalt on midagi valesti. Nad ei tundunud üldse päris-zombide moodi, pigem nagu vihased jalgpallifännid, kelle kodumeeskond kotti sai.

“Muundumine” pärast hammustamist kestis ka ainult kümme sekundit ja mitte ühki inimest ei söödud ära, vaid neid lihtsalt hammustati ja siis lasti minna…Samas aeglaste puhul oleks mitmed efektsed kohad jäänud olemata (näiteks suur Iisraeli müür ja see haige kuhi nakatunuid)

Kiirete zombide puhul on suureks miinuseks ka see, et kaameratöö muutub äkiliseks ja ekraanil toimuvat on päris raske jälgida, sest silm ei jõua nendele maratonijooksjatele lihtsalt järgi. Ma ei tea, kas asi oli selles ülikiires actionis või 3D efektis, aga vahepeal tõmbas ekraani korra uduseks… no ilmselt kaamera ei fokusseerinud ära.

Sissejuhatus polnud minu üllatuseks nii veniv ja aeglane, kui paljudes muudes filmides. Gerry perekond veidi häiris, sest isssssssssand see vanem tütar oli ikka väga hädapätakas. No võrreldes ühe poisiga, kelle korterisse tungisid zombid, kes nakatasid ta vanemad ja kuidagi sai ta ikka nende käest pääsu ning jõudis õigeks ajaks katusele- vot see on alles tegija! Või ta naine- öeldi, et mees võtab ise temaga ühendust, aga suva, et Gerry läks zombi-missioonile, kus vaikusel on oluline roll ellujäämises, tsikil oli ikka vaja ise helistada ja kõik ära rikkuda. Naised, ma ütlen.

Naljakaid kohti oli päris mitu, näiteks kui ainus-lootus-doktor komistas ja end maha lasi. Nagu.. tegelt? Õnneks oli Gerry seal, kes päästis päeva! Ja absoluutselt iga zombikaga on see asi, et inimesed nagu poleks nendest kuulnudki, kui epideemia vallandub “Oi, mis see on? Miks ta nii teeb? Miks ta mind hammustab? Kes ta on?” Okei, selles filmis isegi mainiti, et tegu võib just selle nähtusega olla. Aga ikkagi, säästaks paljusid inimelusid, kui kõik saaks kohe aru, et aim to the head :D

Üle pika aja oli Brad Pitti kehastatud zombika peategelane sümpaatne karakter, kellest oleks segi kahju olnud, kui ta surma oleks saanud. Kartsin küll, et Pitt “rikub” osa oma superstaari-staatusega ära, aga asjata- väga hästi sai kõigega hakkama. Kõrvaltegelased (näiteks sõjaväelasest meespoissnaine või WHO-teadlased või see “kümnes mees” või sõjaväelased Lõuna-Koreas) olid hästi valitud, neid oleks tahtnud rohkemgi näha.

Filmi viimane osa… noh, see viirusele “vaktsiini” leidmine ja kogu see immuunsete-teema oli päris kihvt, kahju, et seda pikemalt välja ei mängitud. Lõpp läks kuidagi väga kiireks ära. Päris paljude zombikatega on algus veniv ja siis äkki on räme tempo taga ja minnakse kiirustades lõpuni. “World War Z” puhul oli pea terve aeg stabiilne, sellise mõnusa paraja vooluga ning kui lõpuks Gerry lahenduse avastas, lükati kiirem käik sisse ning film lõppes kuidagi nii äkki ära :D

Igastahes, noh, eks omad vead ole ka sellel filmil, on mitmeid ebaloogilisi kohti, aga kokkuvõttes mulle täitsa meeldis ja ma olen päris kindel, et igale teisele zombifännile (kes suudavad kiiretest nakatunutest üle vaadata) meeldiks see ka. :)

Natuke kultuuri kah

8. apr. 2013

Alustaks eilsest saatest “Su nägu kõlab tuttavalt”. No see lihtsalt sobib väga hästi pühapäeva õhtusse, kui saab natuke lebotada ja kaisus olla. Ja ma olen tegelikult väga üllatunud, et see nii hästi välja on kukkunud!

Näiteks Tanel Padar.. ma olen alati miskipärast arvanud, et ta on selline natuke ülbe rokkar, who doesn’t DO paroodiaid. Minu üllatuseks oskab Tanel väga edukalt ka enda üle naerda ja ma ausalt ei oleks ealeski arvanud, et ta võtab kätte ja teeb Tina Turnerit või MC Hammerit NIII KIHVTILT :D Kus ta vehkis tantsida ja selline energia oli taga.. Nagu ka Andrus Vaarik ütles, et on Tanelit nii kaua tundnud ja poleks midagi sellist temast oodanud. Mina ka poleks.

Evelini esitused mind suht külmaks jätnud, aga eilne Piaf… Taaskord oli Vaarikul õigus ja selline esinemine ei sobi paroodiasaatesse. Nii siiras ja armas! Või Tanja.. KUST tema sellise hääle võttis? Taaskord oli mul üks suuuur eksiarvamus, et noh, on selline üsna hea aga tavalise häälega lauljatar. Ning siis selline esitus? Hanna-Liina Björk meeldis mulle ka, kuigi minu arust niiii häid punkte ta ka ei väärinud.

Kahju oli mul aga Normannist. Muidu on tema etteasted olnud kesised, aga Villu Tammet tegi ta küll väga super hästi järgi, välimus oli no üks ühele. Kahjuks jäi tema esinemine aga Padari, Võigemasti ja Mihhailova varju…

Teistest rääkides, siis Taukar on oma põsesarnadega mu lempar, ta ikka üritab korralikult ja võtab esinemisi vabalt, naljaga. Oja Pets.. noh, tema on ilmselt just parodeerimise peal väljas, kui teised võtavad tõsisemalt asja. Ja Getter.. mina ei tea, vihub tantsida küll, aga mingit erilist etteastet temalt veel näinud pole. Aa, Elton John.. no kui ta laulu lõpetas, käed üles tõstis ja kaamerasse naeratas- EHTNE ELTON ju! Vot siis oleks ta küll rohkem punkte väärinud. Eile oleks pidanud tal ka rohkem Shakira juuksepahmakat pidanud olema.. Ja siis muidugi see, kuidas ta oma punktid annab alati Evelinile, sest “ta oli täna NIIIII NUNNNU!” :D

Paar sõna kirjutan oma ühest uuest lemmikzombikast, Rammbock: Berlin Undead.

Mul on alati olnud  väike kahtlus väikese eelarvega filmide kohta, mis pealegi on välismaa omad, et on ehk film sellevõrra kehvem (võrdluseks näiteks kõik need ZombiStripparite filmid) No Rammbock ära vaadatud, oli ainuke nurin see, et film kestis niiii vähe (59 minutit). Okei, see polnud ka päris hea, et tundus, nagu oleks terve film käsikaameraga filmitud. Päris korralikult pilt värises ja jõnksutas..

Mulle meeldis, et see oli jälle uuest vaatenurgast. Enamik zombikatest näitab seda, kuidas ellujääjad üritavad väljas hakkama saada ning turvalist kohta otsida. Kõik ei saa aga sellised julged kangelased olla ning Rammbock näitabki lugu sellest, mida teevad inimesed siis, kui nad otsustavad uksed lukku panna, kodus istuda ja lihtsalt…oodata. Noh, kellel see õnnestub, kellel mitte. Samamoodi, nagu Pontypooli puhul, ei vaja see film kümmet eri kohta, kus filmida. Piisab ühestki, kui seda hästi teha!

Üks peategelastest jättis väga hea mulje, noor kutt. Tegi vahepeal MacGyverit ja meisterdas kahvlitest rakulkasid, aga pärast leidis viisi, kuidas zombisid eemale hoida. Päris peategelane, mees, kes tuli oma endist tüdrukut tagasi võitma oli aga niiiii tossike ja äbarik, et üldse ei hakanud talle kaasa tundma. Või noh, veits..

Nakatunud olid lahedad, nende grimm eriti. Aga mina ei tea, kui kunagi läbi mingi võimaluse peaks päriselt zombid tulema, palvetan ma viide ilmakaarde, et nad oleks Romero omad, ehk aeglased. Miski pole hirmuäratavam, kui elav surnu, kes sind süüa tahab ja siis veel sprindib ka nagu Usain Bolt. Kui see peaks juhtuma, siis ma olen küll vist esimene, kes ära süüakse :D

Film ise hoidis pinget kogu aeg üleval, nii põnev oli vaadata, mis nüüüüüd saab, ning ehmatuskohti oli ka parajalt. Kuna see oli üsna lühike, ei hakanud lugu vedama ega muutunud igavaks. Me likey!

Edasi jätkan natuke raamatute teemal. Kunagi tükk aega tagasi sai loetud Erki Noole “Autogramm”. Mulle hullult meeldivad elulooraamatud, sest olgem ausad- kuulsatest inimestest maalib meedia hoopis teistsuguse pildi. Autobiograafiad näitavad aga inimeste teist külge, seda, mis sageli on võõraste eest varjatud. Lisaks seigad ning detailid, mis pole avalikkusele nii teada. Noole raamatut oli aga kohati halb lugeda, sest see hüppas ühe jutu pealt teisele, hästi palju asju jäi kuidagi poolikuks.

Näiteks alustati juttu ühe konkreetse juhtumi või teoga, siis tuli lause “nagu mitu aastat tagasi juhtus X kohas X inimesega” ning esimene jutt jäi lõpetamata või tuldi selle juurde tagasi hoopis teises peatükis, kui see toodi millegi teise näiteks :D Polnud seda järjekindlust ja ajajoon oli ka paigast ära. Vahepeal oli juttu noorusest, siis tulid lõpuaastad, siis jälle kooliaeg.. Raske oli järge pidada.

Aga ega see raamatut vähem huvitavaks teinud. Põnev oli lugeda, kuidas olümpiavõitja polnudki spordikooli ajal esirinnas ning supertulemustega, nagu võinuks ju arvata. Mis mind aga väga üllatas oli Eesti Spordikomitee käitumine. Kuna ma ise üsna spordikauge inimene, vaatasin ainult Noole tähtsamaid esinemisi, siis miskipärast arvasin alati, et tal kõvad sponsorid ja toetajad taga. Aga see, kuidas Nool pidi algusest põhimõtteliselt lõpuni ise pingutama ja asju ajama ning siis ka kõik blokkisid, või kuidas ta Reval Cupi korraldas… ainult siis oli spordikomitee tähtsust täis, kui Nool midagi saavutas. Muidu vaata ise, kuidas hakkama saad. Hoolimata raamatu hüplikkusest, oli seda põnev lugeda, hoopis teine lugu, kui ma oleks oodanud!

Lõpetan selle pika-pika postituse veel ühe raamatuga ehk see mu zombika teine osa.

Kuna see on inglise keeles ning kohati üsna keeruline, võttis aega, et end raamatust läbi närida. Ma olen alati maru kuri olnud, kui ma ostan raamatu ning siis see lõppeb mingi haige koha peal ära, et “loe teisest osast edasi”, eriti kui teos ise ongi mingi 200 lehte. No ei võinud siis need kaks raamatut kokku panna? Ja noh, olgem ausad, mõne puhul võiks “teised osad” üldse olemata olla.

“Deadline’i”
puhul mind see järjestaatus ei häirinud. Esimene raamat oli omamoodi tervik, mis oli üsna…lõplik. Teine osa sai otsa aga niiii haigelt ja niiii hea koha pealt, et ma pean oma eelarvest vist kolmanda jaoks ka raha leidma. Sari räägib tuleviku maailmas, mida asustavad zombid. Kuidas ellu jääda, milline on tehnika ning turvameetmed mitukümmend aastat tulevikku ning mida teeb valitsus. Esimene osa keskendus rohkem poliitikale, presidendivalimistele ja blogijatele, kes tõid tõe rahvani. Sellest rääkisin pikemalt SIIN.

Teine osa hakkab ajama “Feed’is” aset leidnud vandenõu jälgi ning kiht kihi haaval hakkab tõde päevavalgele tulema. Tegemist on hoopis suurema looga, kui esialgu paistab. “Deadline’is” pole rõhk niivõrd blogijatel ja ajakirjandusel, kui teaduslikul jutul, teooriatel ning tõestusel.

Ja no, ma olen selle raamatusarjaga igatpidi nõus- näiteks see, kuidas need zombid tekivad või kuidas käitub valitsus (või noh, ütleme siis nii, et valitsuse all mõtlen ma neid ilmatu suuri ning tähtsaid kujusid, kes niite tõmbavad). Igast olukorrast üritatakse kõrgemalt poolt siiski võtta seda viimast ning hoida võimu. Võiks just arvata, et sellises maailmas on tõde esmatähtis, sest kui lihtrahvas ei tea mingit olulist detaili, on nendega kõik. Aga see on nii tüüpiline, et valitsus hoiab kõike enda teada ning otsustab, millal nemad tahavad tõde rääkida- ehk millal see neile kõige kasulikum on. Vahet pole, et rahvastik järjest kahaneb ning miljonites inimesi  sureb.

“Deadline”
oli äärmiselt põnev raamat- veel põnevam oleks olnud, kui ma kõigest teaduslikust jutust aru oleks saanud :D. Tõde, mis (noh, pooleldi) välja tuleb, on jahmatav, sündmuste käigud on üllatuslikud ning sellised twist and turn kohti on palju. Ja nagu ma ütlesin, “Feed” lõppes ära normaalselt. Kui ma poleks teadnud, et on teine osa, poleks midagi katki jäänud, sest lugu oli kuidagi terviklik. “Deadline” lõppes ära niiiiiiiiiii ajuvaba ja haige koha pealt, et ma tükk aega jõllitasin raamatut, et tegelt ka? Nii lõppedki? Õnneks oli väike teaser ühe peatüki näol ka olemas ning mis ma ütlen, enne ma ei puhka, kui on ka viimane osa, “Blackout” läbi loetud :D

Free night!

5. apr. 2013

Täna oli üks mõnus unelemispäev. Lasin leboriietes ringi, koristasin elamist, Raadio 3 sorri, Retro FM taustaks ja lugesin, lugesin, lugesin… kuni pidin tööle tulema.

Märt on vahetuses, mis tähendab, et mul on reede õhtu ainult iseendale. Ja oi, mis plaanid mul on.. Kui töölt koju jõuan on kohe zombimaraton :D Naljakas, mõni ootab seda reede õhtut nagu jumala õnnistust, et saaks ainult peole ning tuusab öö läbi linnas ringi, mina poen porgandi ja dipikastmega teki alla ning naudin natuke elavaid surnud. Ja no EI SAAKS olla ideaalsem reede õhtu. Noh, kui Märt ka kodus oleks…aga ilmselt siis ei vaataks me elus selliseid filme. Need ajad on möödas, kus Märt pidi mu meelitamiseks kõigega nõustuma ning erinevate zombikate ja õudukate ajal silmi pööritama :D:D

Tahaks hullult vaadata “Night of the living dead”i 90ndate aastate versiooni. See on kõige kõige esimene zombikas, mida ma elus nägin ja ilmselgelt jättis sügava jälje :D Ma olengi seda vist ainult ühe korra otsast lõpuni näinud ja teine kord kui vaatasin, hakkasin nii kartma, et panin 15 minuti pärast teleka kinni. A noh, ma olin mingi kümnene ka siis vist… Sellest ajast peale ma olen vaadanud igasuguseid remake’e, 3D variante, aga ükski pole s e e. Mõtlesin juba ebayst omale päris enda dvd tellida, aga siis ma avastasin, et oh seda õnne, mu arvutil pole CD/DVD lugejat. Nagu. Mismõttes.

Ja tra, ma isegi ei viitsi enam selle ilma pärast vinguda, sest ilmselgelt on meil käes uuesti november või midagi.

 Eelmine neljapäev, kui KA oli aeg iseendale :D “Montypool” ja jäätis Nutella ning banaaniga

Pontypool

30. märts 2013
Eile õhtul, pärast seda, kui Märt oma töökaaslase juubelile kihutas, otsustasin üle pika aja ühe zombi-õhtu teha. Uurisin siis erinevaid lehti, et millised need must-see zombikad on. No kõva enamus on mul ära vaadatud, ülivanad mustvalged filmid ei sümpatiseerinud ning pilk jäi pidama filmil “Montypool”. Ma polnud varem kuulnud ka mitte sellest, kuigi ma hoian regulaarselt igasugustel top12494 zombiemovie nimekirjadel silma peal. Ühtäkki oli see igal pool, kuigi film on aastast 2008. Tund aega ootamist ja hakkasin vaatama.

Esiteks soovitan ma “Montypooli” kõigile, kellele meeldivad sellised natuke psühholoogilisemad filmid või lihtsalt põnevikud. Zombidega (minu õnnetuseks :D) tegemist nii palju ei olnud. Kui üks tavaline surnute film järgib kindlat süžeed ülestõus-armee ebasurnuid-ellujääjad-nende olmevõitlus ning pidevalt on tegevust, zombisid on palju ja noh, mingit üldist bigger picture-mõtet neis pole, siis Montypool ainuüksi oma ideelise osaga ületab kõike. Tegelikult ma ei tea, kas seda saab üldse päris zombikaks lugeda…

Ja muidugi see ülesehitus.. Super töö näitlejate poolt! Nagu ma ütlesin, siis enamik selle žanri filme on pideva tegevusega, kohati isegi liiga kiire liiniga. Montypooli tegevus toimub ainult ühes kohas: raadiojaamas. Seal on kolm põhitegelast ning mitte kordagi ei näita seda, mis toimub väljas. Kogu hirm, paanika ja aktsioon antakse edasi raadiosse helistajate kaudu. Ja ma ütlen, et see tekitab palju suurema pinge ja närvikõdi, sest vaataja peab ise ette kujutama, mis toimub. Ei ole selliseid veriseid lahinguid ja surnute eest ära jooksmist.

Alguses tundus, et film ei saa vedama ja ma juba ootasin, kuna nad välja murravad ja hakkavad zombisid tapma, aga lõputiitrite ajal mõtlesin, et see on üks parimaid zombikaid, mida ma näinud olen. Terve aeg pinge püsis ja lõppes väga wtf-hetkega.

Annan kiire ülevaate ka. Nagu mainitud, toimub tegevus raadiojaamas. Seal on vanem meesterahvas Mazzy, kauboi-redneck, kes on kibestunud ja vihane, tahab oma asja ajada, omal ajal ilmselt väga nõutud hääl raadiomaastikul. Produtsent Sidney, lahutatud naine, kes üritab Mazzyt kontrolli all hoida ning tehnikageenius Laurel-Ann, kes muuhulgas näeb ülinoor välja, aga on juba Afganistaanis missioonil käinud.

Alguses on kõik tavaline, kuni nende korrespodent Ken, kes hangib uudiseid oma helikopteriga. Tema annab esimesena teada, et ühe arsti maja juurde on kogunenud hullunud rahvahulk, majast voolab välja tohutus koguses rahvast ning et midagi on viltu. Ilmselt Keni kõned ongi kõige põnevamad, sest need annavad ülevaate, mis toimub väljaspool raadiojaama. Vahepeal üritavad nad stuudios infot leida, mis toimub, kuid kuskil pole midagi. Hiljem teatab Ken, kuidas inimesed üksteist tapavad, on nagu transilaadses seisundis, korrutavad ühtesid ja samu sõnu/lausekatkeid, söövad üksteist jnejne.

Nendega liitub mingi aeg doktor, kelle maja juures ilmselt see massivärk alguse sai. See oli tegelane, kes ajas mind kõige rohkem närvi, sest no kohe ei võinud normaalselt seletada, mis toimub ja kuidas toimub :D

Igaljuhul, filmi idee on selles, et viirus kui selline, levib sõnadega. Mitte hammustuse, vere, õhu vms kaudu, vaid sõnadega. Ja nakatunud on vaid inglise keel. Erinevatel inimestel on viiruse vallapäästmise “sütikuks” erinevad sõnad, mis nende jaoks ehk midagi tähendavad. Ehk kui ta kuuleb “nakatunud” sõna ja sellest aru saab, siis see päästab temas viiruse lahti ja ta muutub noh.. zombiks. Viimased jälitavad hääli, ehk kui oled vait, võid pääseda. Ja samamoodi hakkavad nad korrutama seda, mida nad kuulevad. Et kui keegi karjub “get out”, siis terve armee zombisid korrutab seda seni, kuni midagi muud kuulevad. Mingi väljapääs on ka, nt kui doktor saab viiruse, on tema sütikuks sõna “breathe”, ning nakatununa ei saa sa muud teha, kui seda sama korrutada. Doktor aga hakkas oma emakeeles (mis polnud inglise keel) rääkima, seosetut mula, mis mingil määral takistas viirust ja selle levikut. Aga no, kaua sa ikka vahetpidamata jutustada suudad…

Ja noh, sellesmõttes on neil muidugi väga loll otsus raadiosaadet edasi teha, sest neid sõnu kuulevad siis ju kõik ja mine tea, mis sõna kedagi tapab. Ning algusepoole said nad enda valdusesse ühe prantsuskeelse jutu ka, mis tõi näiteid sõnadest, mis on kõige rohkem nakatunud, et tuleb vältida pereliikmeid jnejne, lõpus oli lause “ärge seda teadet tõlkige”. Ning muidugi nad tõlkisid selle otseeetris ära, niiet jah. Tänks, mehed :D

Filmi lõppedes uurisin muidugi (nagu alati) filmi imdb lehe üksipulgi läbi. Seal oli päris huvitavaid teooriaid ja tagamõtteid ja sügavamaid tähendusi. Osasid märkasin isegi, osadest sain alles aru siis, kui see lahti seletati. Igaljuhul on see selline film, mida mina vähemalt tahan teist korda veel vaadata, et kõigest täpsemalt aru saada. Ja muidu no worriez, päris ilma zombideta see ka pole, mingi hetk tungib terve hulk neid raadiojaama ja see on üsna kriipi hetk. Mulle väga meeldis ja soovitan teistelegi :)

Ahjaa, see pidi olema tehtud ühe raamatu põhjal, niiet mind täitsa huvitab, kust ma endale selle hankida saaks. :D