Kui on midagi, mille kohta ma oleks arvanud, et oma eluajal ma seda ei näe, siis on selleks sõda. Mu jaoks on endiselt nii arusaamatu, et aastal 2022 otsustab üks riik lihtsalt… hakata sõdima. Ja kuigi sellised ähvardavad noodid on Venemaa taustamuusikaks olnud juba hea mitu aastat (alates Krimmist), siis ma vist ei mõelnud kordagi päriselt, et nad saadavad oma väed Ukrainat maatasa tegema.

Ühelt poolt olen ma väga väga õnnelik, et meie ei pea (veel) oma kodust põgenema ning kartma pommitamisi, tulistamisi, lahinguid. Teisalt on jube rahutu olla – tahaks midagi ära teha. Jah.. annetada, infot levitada, toetust avaldada saab, aga ikka tundub, et sellest on vähe. Ja siis loen uudistest, kuidas rahukoridorid olid mineeritud, relvarahu ei austata ning tekib tuline jõuetu viha. Meie ettevõttel on kontorid Ukrainas, Venemaal ja Valgevenes. Meil on Tartu kontoris tööl neiu, kelle pere on Harkivis. Ning kui ma nende peale mõtlen, tekib valus süümepiinasähvakas, kuidas ma virisen töökoormuse pärast või kirtsutan lõunapakkumiste peale nina.. Vähemalt on mul kinnistunud teadmine, et ettevõte, kus ma töötan, ajab õiget asja – kui kiiresti reageeriti, kui palju võimalusi mõeldi välja omade aitamiseks. Ja ma ütlen, see hitib ikka teistmoodi, kui üle-ettevõttelisel emergency-zoomi kõne ajal hakkab täiskasvanud mees nutma.

Nädalavahetusel osalesin taaskord ühel Kaitseliidu õppusel. Jällegi – kui ma liitusin, ei mõelnud ma korrakski, et mul võiks neid oskuseid päriselt vaja minna. Ilmselgelt on patriotism ning kodumaa kaitsetahe kõige suurem ja üllam põhjus, miks Kaitseliitu astuda, kuid kuigi need olid ka minu põhjused, polnud need sisseastumise hetkel aktuaalsed ning jäid pigem mugavalt tahaplaanile tiksuma. Sest uued oskused, enda proovilepanek ning mugavustsoonist väljumine olid tol hetkel piisavalt mõjusateks ajenditeks, et olla nimekirja eesotsas.

Ja kuigi ma seisan ka praegu oma sõnade taga ning olen valmis vajadusel tõesti kodumaad kaitsma, siis ometi ei saa ma peast mõtet, kuidas sisseastudes oli mu suurimaks mureks, et “oleks tore ning mind võetaks omaks”, mitte see, et kle varsti võib sõjaks minna. Vähemalt on niigi palju “kasu”, et õppuseid võetakse tõsisemalt.

Ja endiselt, nüüd veel rohkem kui varem, olen ma selle poolt, et Kaitseliit ei ole ainult verejanuliste võitlejate rida, kes nui neljaks tahavad esimeste seas rindele pääseda. Õppustel ning kursustel omandatud teadmised kuluvad 100% ära ka neile, kes sõja saabudes tahavad põgeneda/metsa varjuda/keldris elada jnejnejne. Kuigi, kui nüüd aus olla, siis praeguste uudiste valguses kuluvad ka relva käsitlemise põhitõed marjaks ära kõigile.. mine tea, mis elu toob.


Ühesõnaga, ärevad ajad on. Tundub kuidagi kohatu minna igapäeva trilli-tralliga edasi, samas ei saa kõike pausile ka panna ja pidevas ootuses olla. Eks selle üle on juba päris palju sotsiaalmeedias vaieldud, mis see õigem käik oleks, aga ma pigem kaldun arvama, et seni, kuni oma tegude/tegutsemata jätmiste korral on südametunnistus puhas, siis ei saa see ju vale olla.

Recommended Articles

1 Comment

  1. Wow, vägev naine! Kas oled ise rohkem kaamera taga või enamasti ikka nö lahinguväljal? Kuidas mehises keskkonnas ja rasketel õppustel hakkama saad? tahaks rohkem kuulda!

Vasta Anne-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.