Ma tean, et see on mul umbes 4 kord korralikult (taas)elustada blogimist ning iga kord ma alustan suure hooga, et siis pärast esimest postitust blogi jälle ära unustada. Ma isegi ei oska öelda, miks ma ikka ja jälle selle poole tagasi pöördun, miks ma endiselt maksan aastast aastasse veebimajutuse ja domeenitasusid, ise nendega mitte midagi ette ei võta… aga loobuda ka ei suuda. Ma igal pool muudkui rõhutan, et jaaa, ma 17ndast eluaastast saadik bloginud, aga selle jätan sujuvalt mainimata, et ma ei ole bloginud kauem, kui ma blogimisega tegelesin 😀

Ilmselt seda mitte-kirjutamist mõjutab ka see, et blogimine on juba suhteliselt surnud meedium. Nüüd kasutatakse rohkem insta ja tiktoki, et igapäevateemadest rääkida. Eks oma tõde ole seal taga, kaamera ees räntida või muljeid jagada on kergem, kui kõik need samad mõtted kirja panna. Ometi on blogimisel minu südames väga eriline koht ning sellest täiesti lahti öelda ma ei suuda. Mis mind kõige rohkem aga motiveerib, on ilmselt mu erinevad reisid – kuigi pildimaterjal jääb, tahaks talletada ka muud mälestused.

Niiet kui mitte midagi muud siit ei saa, siis vähemalt reisipilte panen ma küll!!