Vaatasin enne Jaanika insta-storysid, kus küsiti boonustega sõpruse ehk friends with benefits kohta. Et kas on selline asi üldse võimalik, ilma et üks osapooltest midagi tundma ja lootma hakkaks. Jaanika enda arvamus oli see, et alati keegi armub ära ja saab haiget.
Mul endal on aja jooksul olnud kaks sellist “suhet” ja võin praegu täitsa julgelt öelda, et kui mõlemad pooled on ausad selles osas, mida nad ootavad, siis on see võimalik ka ilma haiget saamiseta. Eks tegelikult mängib suurt rolli see, kas sulle teine inimene ka päriselt meeldib. Minu nipp siinkohal on olnud, et boonussõbraks tuleb valida keegi, kelle vastu on küll füüsiline tõmme, aga keda pikemas plaanis enda kõrval ette ei kujuta 😀
Enamikel juhtudel saavad sellistes suhetes haiget siiski naised, kes kiinduvad aja jooksul ära või on neil juba seda teemat alustades mingi crush-meeldivus vastaspoole suhtes. Eks me, naised, olemegi emotsionaalsemad ning paljude jaoks on ka seks väga suure emotsionaalse tähtsusega, mis omakorda kiindumust suurendab. Paljud inimesed on ka juba loomult väga.. omandihimulised, seega on armukadedus kiire tulema.
Tihti ongi aga nii, et üks osapooltest midagi tõsist ei taha, kuna ta aga teisele väga meeldib, ollakse nõus n-ö boonustega sõprusega, sest see annab mingigi läheduse ja suhtluse. Kui ise oled armunud, siis ei suudagi selgelt mõelda ning seda teemat ära lõpetada. Ja mine tea – äkki õnnestub ajapikku ka seda esimest osapoolt veenda, et ma olen nii äge ja tore, et ta mõtleb ümber. Mõned aastad tagasi oli mul haiiiiige crush ühte meesolevusse, kes samamoodi pakkus välja, et ah, käime vahel niisama üksteisel külas. Ma reaalselt arvasingi, et see on väga hea mõte, sest nii ma saan natukenegi teda endale :)) Õnneks see asi siiski jäi katki ja hea on, muidu oleks üks meist (mina…) väga haiget saanud. Päris ausalt- juba sellise mõtteviisiga boonustega sõprust alustades, on see eos hukule määratud.
Ehk siis jah – friends with benefits toimib küll.. aga ainult juhul, kui mõlemad mõtlevad samamoodi, üksteisega tuleb aus olla ja mis kõige tähtsam – endaga tuleb aus olla! Kui sulle ikkagi inimene meeldib, siis tulebki seda öelda, mitte keerutada, et “jaajaa, ega ma ka tegelt ikkagi suhet praegu ei taha”. Minu mõlemad sellised “suhted” on põhinenud sisuliselt tugeval füüsilisel tõmbel. Jah, nad ise on inimestena ka väga toredad, aga üks oli liiga noor, et ma temas tõsiseltvõetavat kandidaati näeksin ning teisega erinevad meil nii kardinaaaalselt eluvaated, et ma üldse ei kaalukski midagi tõsisemat. Aga eks siinkohal ongi võti suhtlemine ja ausus – kui mõlemad on samal lehel, et see ongi ainult kerge meelelahutus ja üksteise nautimine, on kõik korras.
See muidugi ei ole 100% reegel – isegi kui alustatakse ilma tagamõteteta, võib ikka keegi (või mõlemad) armuda ja haiget saada ja solvuda ja kõike muud. Eks need inimsuhted olegi juba sellised.. keerulised. Aga minu tagasihoidlik soovitus siinkohal on tõesti, et kui on vähegi tunded teise poole vastu, siis see boonustega sõprus pole kohe üldse mitte hea idee.