Võib-olla märkate, et blogi on läbinud väikese uuenduskuuri ning see siin on täitsa esimene postitus. Siia võiks panna kõik need klišeelikud “new year new me” laused, aga tõsiasi on see, et kogu see uuenemine ja re-inventing ei toimunud vabatahtlikult. Kedagi teist ma peale iseenda süüdistada ei saa ning pigem on tegu lihtsalt lohakusest tekkinud äpardusega.

Nimelt unustasin ma õigel ajal oma domeeni pikendada. Tegin seda küll kohe järgmisel päeval, aga ei tulnud selle pealegi, et pean blogi uuesti domeeniga siduma. Kui lõpuks sellega tegelema hakkasin, tuli välja, et veebimajutus hoiab koopiat alles 7 päeva ning pärast seda on kõik läinud. Jäädavalt. Ja läkski nii, et kõik postitused ja pildid on kadunud nelja tuule suunas.

Siinkohal tahaks tervitada kõiki neid Perekoolikaid ning muidu kommenteerijaid, kes heidavad Mallukale, Eveliisile, Britile ja jumal teab kellele veel ette, et nad lastest blogivad, sest KÕIK JÄÄB INTERNETTI JU. No ei jää, uskuge mind, ma otsisin! 😀 Mingi webarchive’i kaudu saaks osaliselt postitusi taastada, aga neidki leidis see otsingumootor üles vaid 54 täiesti juhuslikku..

Kui see sai selgeks, et oma blogi ma vanal kujul koos postitustega tagasi ei saa, tekkis mul päris pikk mõttekoht. Kas alustada kõigega otsast ja uuesti või on see märk, et peakski laskma asjal hääbuda? Ning hoolimata sellest, et ma üldse enam ei bloginud, oli see hoop ikkagi väga valus, justkui oleks heast sõbrast ilma jäänud.

See on natuke naljakas, sest ühelt poolt ma täiega igatsen blogimist. Just nii, nagu ma seda varasemalt tegin. Kuid iga kord, mil wordpressi lahti võtsin, et -nüüd!- oli pea tühi. Ning kõik, mis siis kirja sai pandud, tundus…võõras ja kunstlik. Nii ma siis võtsin jälle kõik blokki ja kustutasin ära. Mõtlesin, et ma pigem kirjutan siis, kui jutt tuleb voolavalt justkui iseenesest, mitte et pean sõnu ritta sundima. Ilmselt oli asi ka selles, et ajasin taga ideaalsust. Et oleks postitus, mida ma ka ise võõra inimese puhul hea meelega loeks. Unustasin ära, et tegelikult blogin ma ju iseendale ning peaksingi laskma oma mõtetel vabalt uidata. Näiteks ka selle postitusega olen ma hommikust saadik istunud tühja lehega. Mõelnud, kuidas alustada, mida kirjutada esimeseks lauseks.. ja kui ma seda ideaalselt esimest lauset ei leidnud, ei kirjutanud ma muud ka.

Ma ise tunnen, et see on mu puhul kohutavalt häiriv, et mulle meeldib eeltöö ja ettevalmistus rohkem, kui see kättejõudnud tegevus. Kõik peab olema valmis ja õigesti tehtud selleks, et saaksin asuda päriselt asja kallale. Kui õige hetk aga käes on, siis on see veidi.. antiklimaatiline? ning ei paku mulle enam üldse rõõmu.

See pole ainult blogimisega nii (ei saa enne postitust kirjutada, kui uus koduleht pole 100% valmis nii, kui ma tahan. Ei saa enne hakata kirjutama, kui pole 100% seda õiget pilti, mida tahan kasutada. Ei saa enne kirjutada, kui pole keskkond õige -muusika taustal, kohvitass kõrval jnejnejne), vaid kõigega. Sellest ei hakka rääkimagi, kuidas ma naudin pidude ja ürituste korraldamist, alustades planeerimise, dekoratsioonide ja kõige muuga ning kui ürituse päev on käes, siis… kulminatsiooni asemel olen ma jälle justkui alguses ja valdavalt on sees “meh”-emotsioon.

Või kui meile teatati, et on aeg teha kodukontorit. Loomulikult ei saanud ma enne hakata “korralikult” tööd tegema, kui mul pole töönurka. Mul läks tohutu aeg, et valida välja kirjutuslaud ja see kokku panna, sobitada juurde õiged aksessuaarid (seinale riiul, traatvõrk piltide ja post-it’ide jaoks, pliiatsikarbid jne), teha sahtlid korda.. Lõpptulemus on see, et kodus teen ma enamasti ikka tööd diivanil kügeledes :))

Ühelt poolt on tore, sest ma tõesti naudin seda eelprotsessi, et panna asjad omavahel klappima, näha vaeva, et kujutluspilt mu peas saaks reaalsuseks. Teisalt on see väga tüütu, sest tegelikult on ju see hilisem “päris töö” osa kordades tähtsam ja vajalikum kui see, kas mu märkmepaberite värv klapib kirjaklambritega 😀

Kui tulla nüüd alguse juurde tagasi, siis eks ma olen juba varemgi mõelnud, kuidas ja kas üldse blogimisega jätkata. Tõsi on ju see, et mida aeg edasi, seda harvem ma siia kirjutama jõudsin. Mitte, et poleks olnud ideid või millest kirjutada – mu draftid olid täis raamatupealkirju, filme, erinevaid kohti, kus käisime, erinevaid mõttearendusi.. Aga kuidagi ei jõudnud selleni, et päriselt neist postitus saaks. Kui lõpuks oli aega maha istuda ja arvuti lahti teha, olid mõtted juba iganenud/meelest läinud/oma relevantsuse kaotanud.

Jah, eks loll on see, kes vabandust ei leia. Peab tõdema, et prioriteedid olid teised ning lõpuks saigi blogist kanal, kus tähendasin paar korda aastas üles suurimaid sündmusi, näiteks reise. Samas lugesin ise tihti oma vanu postitusi üle ja see oli nii tore – iga kord tuli meelde tollane emotsioon, inimesed, olukorrad…isegi lõhnad.

Suured asjad jäävad meelde nagunii, aga just pisikesed mõttevälgatused või juhtumid, need ei kinnistu ning kui mul poleks olnud blogi, ei teaks ma pooltki, milline oli 17-21-24-27 aastane Liis.. Ilmselt see on üks suur põhjus, miks ma siiski otsustasin jätkata… Ma ei pruugi küll iganädalaselt (või isegi igakuiselt) kirjutada, aga ma tahan, et mul oleks see võimalus olemas. Nii kirjutada, kui hiljem tagasiulatuvalt mälestustes sobrada.

Niisiis, proovime uuesti, Mesiliis 2.0

Recommended Articles

2 Comments

  1. Väga tore, et otsustasid jätkata! Olen aastaid su blogi lugenud ja alati rõõmus, kui on uusi postitusi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga