Mõni aeg tagasi käisime sõbrannadega Elektriteatris vaatamas Norra filmi “Maailma halvim inimene”. Selle sisututvustuse põhjal ootasin, et tegu on suhteliselt samasuguse pool-komöödiaga, naggu näiteks “How to be single”… juba filmi peategelane näeb ju välja nagu “Dakota Johnson from Wish” 😀

Nii hästi kahjuks ei läinud ning tegemist oli üsna monotoonse filmiga. Esiteks tundsin end väga rünnatuna, sest olles ise ka 30ndate alguses, on endal samuti tunne, et pole justkui oma kohta siin elus leidnud. Nii mitmedki hetked pakkusid äratundmisrõõmu.. või noh, mis rõõmust me siin räägime.

Ühelt poolt oli tegu hästi elulise filmiga, samastuda peategelasega oli kerge. Kõik need mõtted, mis Juliel peast läbi käisid, on ka mulle end ilmutanud. Erinev on ehk see, et nii kui ta tundis, et ei taha midagi teha, siis Julie tegi hops kannapöörde (arstiõppest psühholoogiatudengiks, siis jälle fotograafiahuviliseks..). Tavaelus olen märganud, et pigem surutakse hambad risti ning kannatatakse vaikides, et päris nii kergelt muudatused ei tule. Samas oli jälle väga tõetruu, kuidas kogu aeg midagi enamat (ja ennast) otsides… avastad ükshetk, et oled aastaid ühes kohas paigal tammunud ning head võimalused mööda lasknud.

Olen isegi seda enda puhul täheldanud, et ma ootan vahel midagi, mis tunduks mulle ideaalne ning kõik, mis on sellest ideaalsusest vähem, ei vääri justkui tähelepanu. Alles hiljem mõistan tagantjärgi, et tegelikult oleks just need möödalastud võimalused olnud ideaalsed.

Näitlejatöö oli hea, hästi palju anti silmadega. Sellist konkreetset miimikat oli vähe, pigem just pilguheited, hääletoonid.. Ütleks, et selline üsna okei film oli. Ootasin ise midagi põnevamat (sest noh, läksin ju eeldusega, et see on naljakas :D), aga midagi uut või vapustavat selles konkreetses tükis polnud. Jah, hästi kerge on peategelastega samastuda, aga kui niigi selliseid igapäevahetki oma elus läbi elad, siis ekraanilt tahaks ikkagi midagi rohkemat näha. Filmi lõpp oli natuke liiga dramaatiline. Õppetunni peategelasele oleks saanud anda ka muudmoodi.

Teise filmina käisime PÖFFi raames vaatamas juba auhindadega pärjatud (ja tõenäoliselt Oscarile kandideerivat) filmi “Red Rocket”. Peaosas Simon Rex, keda mina näiteks tean ainult “Scary Moviest”. Ühtlasi on Punane Rakett ka põhjus, miks ma enam kunagi ei suuda normaalselt kuulata N’SYNCi lugu “Bye bye bye”.

Film ise räägib kord-kuulsuse-tipul-nüüd-läbipõlenud 40ndates pornotähest, kes tuleb tagasi mannetusse kodulinna ning asub elama oma (endisest pornotähest) naise ja tolle ema armetus majas. Plaanid on mehel aga suured ning oma karjäärist uhkustamisega ta tagasi ei hoia.

Suur osa filmist läkski selle armetuse näitamiseks. Kuidas tegu on väikese tööstuslinnaga, raha pole ülearu ning tööle teda ei võeta. Et midagigi teenida, hakkab ta uuesti kanepiärikaks, nagu keskkooliski. Selline täielik kukkumine tagasi hetke, mil ta kodulinna selja taha jättis. Mingil ajahetkel kohtab ta sõõrikubaaris töötavad 17-aastast neidu, kelles näeb ta piletit tagasi LA glamuuri – pidavat neiu olema ideaalne pornostaariks.

Ma ei tea taaskord, mida sellest filmist arvata. Treileri põhjal tundus jälle, et tegu on komöödiaga, filmi vaadates aga oli see pigem.. olustikudraama? Palju kiideti arvustustes Simon Rexi näitlejatööd ning mainiti, et ta muudab muidu eemaletõukava isiku inimestele vastuvõetavaks, niiet neil on sellest endisest pornostaarist isegi kahju. Mina seda ei näinud. Jah, näitleja oli oma rollis hea, aga pigem ajas ta mind marru, kui tekitas kaastunnet 😀

17aastane tüdruk oli täpipealt 17aastase mõtlemisega. No see “mina tean ikka paremini, mis mulle hea on, ma olen juba täiskasvanud” ja “ma tahan ikkagi meest, mitte poisikest” suhtumine nagu meil kõigil noorena oli 😀

Ehk lasi endale mõnuga kärbseid pähe ajada ning arvas, et on niiiii täiskasvanulik, et see kõik ongi armastus. Kui muidu ei ole võib-olla see vanusevahe nii tuntav, siis hea kontrasti annab hetk, mil Strawberry ta oma koju enda roosasse plika-tuppa viib.

Mis puutub N’Synci laulu, siis see oli filmi soundtrackis. Alguses oli tore äratundmisrõõm, aga lõppes see sellega, et laulu saatel jooksis peategelane alasti läbi linna, peenis lehvimas, et jah..  Pigem ei kuula seda enam sama emotsiooniga, mis varem 😀  Pärast ütlesin sõbrannadele, et oleks teadnud, et nii palju armutult alastiolekut ja seksi (no pigem konkreetselt üksteise panemist) filmis on, ei oleks vist seda nendega vaatama läinud.. samas film räägib endisest pornotähest, niiet mida ma üldse ootasin 😀

Üldiselt okei film, storytelling oli tasemel, aga mingit wow-efekti see nüüd ei tekitanud 🙂

Recommended Articles

1 Comment

  1. Hahaha, see oli nii lõbus lugemine! Esimene postituse pool tekitas mõtte, et tore oleks järgmine kord lugeda Sinu teekonnast 30ndate alguseni 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga