Kõige õigem aeg päikeseliste reisipostituste jaoks on muidugi jäises talvekülmas, mis tööle tulles paneb isegi põlved valutama. Niiet selleks, et kas või näiliselt oma vanadesse kontidesse sooja tuua, siis siin on Küpros 2021..

Sidenote: muidugi oli see esimene lõik kirjutatud detsembris, kui oli hästi külm.. ja muidugi unustasin ma pärast selle kirjutamist blogi jälle sujuvalt ära. Aga selle külma ajaga seoses – täitsa jube, kuidas tuleb välja, et mu emal oligi õigus, kui sai pahaseks, et ma teismelisena lõhkiste teksadega talvel käisin. Tol ajal polnud midagi, aga nüüd reaalselt väike miinuskraad on ja minul põlved valutavad, nagu homset poleks. Väga nõme, et vanematel selliste asjadega õigus on ja ma loodan, et emps mu blogi ei loe.. ei tea muidu, tõuseb ära veel või nii :S

Endiselt olen veidi kurb, et kõik reisipostitused kadunud on ning pean endamisi aru, kas ma viitsin-tahan-jõuan eelmise aasta Montenegro ja Norra reisi uuesti kirja panna, kas või mälestuseks. Ja kui mitte kirja panna, siis vähemalt pildipostituse teha..

See öeldud, siis aasta 2021 oli suhteliselt… reisirohke. Suve lõpupoole sai teatavaks, et (tavaliselt) iga-aastane ettevõtte Offsite on toimumas ning sihtkohaks Paphos, Küpros. Hoidsime mitu kuud hinge kinni, jälgisime koroonanumbreid ja lootsime, et mingit suurt pauku ei tule. Samal ajal ostsin kokku lennupileteid, kindlustusi ja koostasin mõttes pakkimisnimekirja.

Korra tekkis reaalne oht, et reisile jääb mul minemata, sest täpselt nädal enne ärasõitu jäin ma järsku haigeks. Test oli õnneks negatiivne ning andsin endast kõik, et kiiresti haigus läbi põdeda. Selles mõttes läks hästi, et lennu ajaks olin terve, aga kuna tõenäoliselt väike vimm oli veel sees, siis tõmbas see maandudes mu kõrvad niiiiii lukku. Lennu viimased 40 minutit surve kõrvades kasvas ja kasvas. Iga kord, kui ma mõtlesin, et okei, enam rohkem ei kannata, kohe läheb kõrvakile praks katki, siis noh.. läks veel hullemaks 😀

Lõpuks kartsin ma juba hetke, mil kõrvad lukust lahti lähevad ning jah, see plaksakas oli VALUS. Kõige ebamugavam ilmselt oli see, et see pooleldi lukus-justkui vati sees olek püsis pea kaks päeva ehk ma ei kuulnud suurt midagi. Hotellis oli natuke jauramist tubadega ning lõplikult saime enda omasse alles tublisti pärast südaööd. Aga kohal me olime. Rõdu ukse vahel tuli soe tuuleke ja kogu sügisene külm Eesti ununes mõneks ajaks.

Üldiselt oli päris mõnus pool-puhkus. Vahepeal pidi lausa meelde tuletama, et tegelikult ju on tegu tööreisiga. Kuigi ka töötegemine tundus natuke feikimisena – läpakas süles basseini ääres klahve klõbistada võiks ma iga kell. Korra pidime ühe lätlasega ühise projekti raames kokku saama ning ta ootas mind fuajees, ginikokteil käes (“tänuks, et teda aitan”). No ei tundu ju töötegemisena..

Et aga mitte vale muljet jätta, siis veidi kõrgemate positsioonidega inimestel olid käed-jalad kogu aeg tööd täis ning ka meil oli mõni päev hommikust õhtuni asjalik. Aga piisavalt oli ka vabu päevi/õhtupoolikuid. Ilmselgelt sai pea iga vaba hetke veedetud basseini ääres, karastav kokteil näpus – et ikka võimalikult palju D-vitamiini koguda, enne kui tagasi külma Eestisse tulek.

Kuigi selliste Offsite’de eesmärk on pigem see, et saaks networkida ning suhelda teiste riikide-kontorite töötajatega, siis mina loen üheks suurimaks plussiks selle, et avastasin kuiiii ägedad kolleegid mul siinsamas Eestis on 🙂 Eks tartukatest oli meil juba varem oma punt koos, kes omavahel naljade ja läbisaamisega sobisid, aga ootamatult lisandus meie seltskonda nii mõnigi pärl Tallinnast. Ainus, mis kogu reisi juures selline tõrvatilgake oli, oli Agnese mitte-tulek. Nii ööl vastu reisi haigeks jääda on ikka eriti kibe. Ja ma olen kindel, et meil oleks niigi hea reis koos temaga veel 10x parem olnud.

Mu arrrrmas kiirpildikaamera oli kaasas ja sellega sai nii mõnigi tore pilt mälestuseks tehtud. Kuigi alguses mõtlesin, kas võtta kaasa ja pilte teha ei viitsinud, siis nüüd väga hea meel – need nn polaroidid on ikka väga ägedad.

Elasime see nädal aega Leonardo Plaza Cypria Maris Beach Hotel & Spa’s ning meil oli kõik-hinnas pakett. Mõnus hotell, kus kõik oli olemas. Saime Madega veel veidi luksuslikuma toa ning rõduvaade oli 10/10. Kui ma ise oleks puhkusele läinud, siis ilmselt ma seda valinud poleks – liiga fancy ja keskusest liiga kaugel. Aga ainult-hotelli-leboks oli see ideaalne. Oktoobri lõpp oli minekuks aga veidi jahe ja väga tuuline. Tähendab, soe oli ja sai päikest võtta, aga kui just tuulevaikses kohas ei peesitanud, siis päris kuumavalt palav ei olnud. (Ja praegu neid sõnu välja trükkides vaatan aknast välja lörtsise Tartu poole ja mõtlen, et hea vingats, ise sai sügisel soojale maale trippida ja siis ka viriseb)

Meie toas oli selline sensuaalne aken vannituppa, kus sai varjudemängu teha.

Lisaks töötegemisele ning kohustuslikele töötubadele-tegevustele oli päris palju meile planeeritud ka lõbustusi. Avaõhtul näiteks pralletasime hotelli ööklubis, kus täiesti tavalist gin+toonik kokteili tehti.. veega 😀 Toimusid ettevõtte olümpiamängud, kust ma end jälle hästi osavalt kõrvale nihverdasin (“Ma teen pilte”). Elasime kõvasti omadele kaasa ja üritasime ellu jääda – see oli üks neist harvadest päevadest, kus kuumus tappis. Käisime hästi korraks karaoket laulmas ning kuigi me kõik olime väga viisakad, taheti meid välja visata.

Lõpupidu (või pigem reiv) toimus suurel laeval. Iseenesest oli see ülifun ja äge, aga spetsiaalselt selleks kohale lennutatud DJ oskas mängida ainult kõige jubedamaid reivilugusid. Õnneks see väga ei morjendanud. Laeval olid ka fotograafid, kes siis tegid pilte… printisid need MILJON pilti välja ja üritasid maha müüa. Siis ma mõtlesin küll korra, et millllline raiskamine. Näidanud siis arvutist eelvaatepilte või midagi, aga printida välja iga.jumala.pilt ja siis julgelt 95% sellest hunnikust lihtsalt ära visata? Noh jah 😀

Tegime ka ainult eestlastega ühise õhtusöögi Offsite’i lõpetuseks. Läbi suure jauramise sai lõpuks viimasel hetkel leitud üks söögikoht, mis väljast ei tundunud üldse.. esinduslik. Aga kuna meid oli palju, etteteatamisaeg oli suht lühike ning tegu oli reede õhtuga, siis olin õnnelik, et niigi hästi läks. Ja kuiiii vale see esmamulje mööda kõndides oli..

Tegu oli “Fiesta Bar & Grill” kohaga, ja mul on ainult ülivõrdes kiidusõnu jagada. Söögid olid maitsvad (portsud suured ja tulid kiiresti lauda, kuigi neil oli täismaja ja meid oli palju), kokeilid veel maitsvamad ning teenindajad viskasid mõnusalt nalja ka. Ainuüksi see õhtusöök oleks olnud ilus punkt reisile.

Aga ometi ei saanud ju lihtsalt pärast õhtusööki hotelli minna. Kuna tol hetkel olid Küprosel kõik lõbustusasutused lahti (ja ikka kaua, mitte kella 23ni..), kasutasime võimalust ja vaatasime üle kohaliku peotänava. Seal oli melu korralik ning kohti, kuhu minna, jagus. Lõpuks maandusime ühes täitsa korralikus klubis (kus piletimüüja rääkis muuseas eesti keelt) ja lõime tantsu. Väga, and i mean v ä g a harjumatu oli, et siseruumides võis suitsetada. Haige mõelda, et vanasti oli see ka meie jaoks normaalne ja tavaline, et istusid peol suitsupilvede sees ja üritasid mitte hõõguva sigaretiotsaga silma saada 😀 Rääkimata siis sellest, et samamoodi oli harjumatu üleüldse klubis olla..

Ühesõnaga, Küpros oli imeline ning kuigi ma oleks tahtnud rohkem ringi käia ja natuke ka kultuursemaid trippe ette võtta, siis pidin leppima sellega, et sel korral polnud mu aeg päris mu enda oma. Ja noh, kui päris aus olla, siis sellise reisi eesmärk polnudki ju võimalikult palju kohalike oludega tutvuda 🙂

Recommended Articles

3 Comments

  1. Nii vahva!! Kas selle aasta reisiplaanid on ka juba paigas?

  2. See täiskuuga pilt on lihtsalt võimas! Kujutan ette, kui ilus õhtu võis veel kohapeal olla.

    1. Jaa, see vaade oli väga väga äge 🙂

Vasta Anne-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.