Ei teagi, kuna viimati sellise life update’i tegin. Vaataks järgi aga noh.. vanad postitused on internetisügavustesse kadunud. Aga ma võin ette kujutada, et praeguse ja viimase korra vahel on hea mitu-mitu kuud. Ja ma tegelikult ju tean, et üliraske on igapäevajuttudega järjele saada, sest juhtunud on niii palju, aga teisalt mõned asjad on nii väikesed ja olid ainult tol hetkel relevantsed. Lõpuks jääbki järele ainult käputäis uuemaid uudiseid (kui neidki). Niiet jah, eks ma ise kaevan endale auku ja keedan suppi jne.

Viimati vist kirjutasin, kuidas suure hurraaga maale kolisin. No nüüdseks on muutunud nii palju, et olen üksi tagasi linnas… See on ühelt poolt andnud justkui uue hingamise, aga ma reaalselt tunnen, kuidas edasimineku asemel olen ma teinud mitu(kümmend) sammu tagasi ja olen tagasi aastas 2016, kui ma samamoodi üksi elu jälle otsast peale alustasin. Ainult stardipositsioon on õige pisut parem, kui tollal.

Kuidagi imelik on mõelda, et ma olen jälle samas kohas tagasi. Võimalik, et ma ise mõtlen sellele ka rohkem ja omistan sellele rohkem tähtsust kui vaja, sest noh.. ma pole enam 26. Ja 31-aastasena tundub, nagu ma olen mingist kiirrongist maha jäänud, kus kõik teised minuealised on. Õnneks on mul pea aasta olnud aega single life võlude ja valudega harjuda (spoiler, ei ole veel ära harjunud).

Teinekord jälle mõtlen, kui paremas seisus ma olen võrreldes 2016. aastaga ning kui ma nüüd täiesti aus olen, siis ei tunne ma niivõrd kurbust, et ei ole perekonda-lapsi-oma maja jne, vaid pigem mind häirib see tunne, justkui mul peaks see kõik praeguseks olemas olema. Ratsionaalselt mõeldes, siis loomulikult saan aru, et iga asi tuleb omal ajal ning ma ei pea oma elu teiste järgi elama. See aga ei tähenda, et ma aeg-ajalt hirmuvärinaga ei mõtleks, et varsti olen ma juba liiiiga vana.

Ilmselt see hirmutabki kõige rohkem, et olen vanuses, mis ühiskonna silmis peaks keskenduma teistele (perele, elukaaslasele, lastele), aga minu elu on pigem.. ebakindel. Aga noh, nagu ütleb see meem:

Siis ei saanud ma kehvem olla ja tegin ka paar neeti endale juurde, ostsin taro-kaardid ja tegin küünaldest altari koju.. 😀

Rääkimata sellest, et uute inimestega tutvumine on kogu selles koroonaühiskonnas kergelt öeldes võimatu. Ainus variant sisuliselt ongi Tinder, aga no kui valikut pole… Tõele au andes, siis mõnel deidil olen ma käinud, üks hullem kui teine. Okei, üks deit oli väga tore ja fun, ma pole ammu nii kõvasti naernud.. aga lõpuks sai seal määravaks lihtne anatoomia – mulle nimelt väga ei istu, kui keegi oma keele nii sügavale kurku surub, et see otsapidi mu kopse kõditab ja ümber mao end sõlme keerab.

Mis siis veel.. kuna mul nüüd vaba aega on jube palju, siis olen jälle tohututes kogustes raamatuid lugenud. Vaadanud ära “Friendsi”, “Big bang theory” ja “How i met your motheri” kõik hooajad ning järg on “Brooklyn nine-nine” käes. Olen hakanud veidi rohkem jälle pildistama.

Tööl olen käinud, endiselt samas kohas – niiet midagi ikka stabiilseks ja “vanaks” ka jäänud. Sel aastal sain samuti nominatsiooni “Citizen of the year” auhinnale, jälle ei võitnud, aga nagu öeldakse- kolm on kohtu seadus. Kuna õhtud on siiski suht tühjad, otsustasin mõned korrad nädalas baaris kokteile segamas käia. Muidu poleks end ilmselt hakanud nii väsitama, aga kuna kohad on nagunii ainult 23ni lahti, siis ei tundu see erilise ohverdusena.

Mida ma aga täiega ootan, on oma sünnipäev. Ja mitte sellepärast, et vanemaks saada. Eelmisel aastal võtsin töölt puhkuse ja lihtsalt olin. Ja siis nädalavahetuse veetsin sõbrannadega Trepimäel. Inimese kohta, kes arrrrrrrmastab sünnipäevi, oli see suhteliselt mittemidagi ütlev, aga kuna sünkarile eelneval kuul olin ma just linna kolinud (wow, Liis, tervelt kolm kuud pidasid maal vastu) ja veiiiidi kass oli olla, siis tundus hea idee mitte tähistada.

Sel aastal otsustasin sammu võrra veel edasi minna ning bookisin aasta lõpus sünnipäevanädalaks reisi Itaaliasse, Rooma. Üksi. See tundub ühelt poolt nii põnev ja äge, teisalt väga hirmutav. Mulle väga meeldib see mõte üksi reisimisest ja olemisest, eat-pray-love n shit stiilis (ma pole tegelt seda raamatut lugenud). Aga ma tean ka, et ma olen väga sotsiaalne inimene ja paras argpüks kohati, et eks näis, kas mulle ka päriselt see üksi ringitrippimine meeldib. Esimene kaigas kodarasse oli ka juba ära – lennufirma tühistas mu tagasilennu ja sel päeval nad seda enam ei paku. Sain küll reisi ümberbookitud, aga päev varasemaks, seega 5 päeva asemel olen ära 4.

Üks mõnus novembriõhtu, kui käisime “Metsast taldrikule” erimenüüd maitsemas.
Aastavahetus oli Agnese juures ja kuigi ma ei oodanud õhtult midagi erilist, siis oli ülifun ja tore 🙂

Tellisin muuseas ka esimese vananemisvastase seerumi ära ja see lõhnab nagu tutika raamatu lehed, selline.. puhta paberi lõhn. Mõtlesin, et kui ma (ilmselt vanadusest) juba poolküürakas olen, sest üks õlg ja kael täiega ära, las siis nägu olla vähemalt nagu 20-aastasel. (fun fact: üks töötaja sellest baarist, kuhu ma läksin, arvas alguses, et ma max 21 :))). I.L.U pakis oli lisaks tellitud asjadele ka testrid, nagu tavaliselt. Ja kui muidu on lõhnatestrid minu maitsest väga mööda, siis mul on tunne, et leidsin endale uue lõhna (mis mu eelseistvat reisi arvestades sobiks kui rusikas silmaauku): Valentino “Born in Roma Coral Fantasy”. Kahjuks maksab see aga hingehinda, aga samas saan ma tulumaksuga tagasi 155 euri, niiet see on nagu maast leitud raha /ja sisesta kõik muud õigustused, miks seda lõhna vaja on/

Ühesõnaga lühidalt see update kokku võtta, siis… kolisin, tinderdan, käin tööl ja ootan reisi Itaaliasse. Selline väga asjalik 31-aastase elu, kes peaks tegelt juba oma kolmandat last kasvatama ja porgandipeenraid rohima – viimane siis mu vanaema tarkusetera. Aga ta natuke hull juba, niiet ma üritan teda mitte kuulata.

Recommended Articles

6 Comments

  1. Omg, ma arvasin, et Sul on juba paar neeti. Kuhu Sa veel tegid??😱
    ps. ära lase end ühiskonna survest heidutada, kõik tuleb omal ajal 🙂

    1. Kõike ei saa siis kohe avalikult rääkida… 😀 Paar neeti on peidus 😀

  2. Kahju, et Rooma 5 päevast 4 sai. Ma just aasta lõpus tegin seda – 5 päeva üksi Roomas. Oleks tahtnud veel rohkem olla.

    1. Natuke kahju jaa, aga õnneks sünnipäeva õige päev jääb täitsa selle aja sisse veel. Seni, kuni ma sünkarihommikul saan Roomas ärgata, on kõik hästi 😀

      Sa vist bloginud sellest veel pole? Sest kui ei, siis ma väga ootan postitust igastahes 😀

  3. Ma olen 31 a, mul on kaks last – 1 aastane ja peagi 3 aastane, olen õnnelikus abielus. Aga kui loen Su reisijutte, kuidas saad rahus oma tempos asju teha, õhtul on vaba aeg jne, olen veidi kade 🙂 Sest kahe lapsega 3 aastat kodus olnuna, igatsen tohutult oma aega, seda aega mis saab tööle pühenduda jne. Oma maja ka pole 😀 Elu on laste taktikepi järgi, lastega on viiruseperiood pmst 9 kuud, mil lasteaias käimine on ka kahtlane ja seega nende kõrvalt töötamine on ka algul raske, nagu tutvusringkonnas näen. Et igal eluperioodil on oma võlud ja valud. Ja kõik ei peagi lapsi saama, 30 a on uus 20 jne. Kunagi vaatad ehk veel kerge igatsusega praegusele eluperioodile tagasi 😀 Et oli aeg, kus said duši all käia, kui tahtsid, veel enam, väljas käia kui tahtsid jne 😀 omas tempos nädalavahetustel toimetada, ärgata, minna reisile oma soovide kohaselt kellegi teise päevakava arvestamata jne.

    1. Eks see kipubki nii olema, et igatsetakse ikka seda, mida endal parasjagu pole 🙂 Või noh, ma ei saa öelda, et ma konkreetselt lapsi igatseks (eriti lugedes su kommentaari :D), aga ma nt olen veidi kade nende peale, kel on stabiilne ja rahulik pereelu ja kindel kaaslane kõrval. Aga jaa, saan ise ka aru, et kuskile ette kiirustada pole mõtet, kõik tuleb omal ajal. Ja seni saangi nautida seda aega iseendale..missest, et see vahel tähendab seda, et vaatan pool hooaega sarja üksi ära 😀

Vasta Pille-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.