Avastasin, et Rooma reisi kroonikad on mul pea pool aastat draftides passinud.. võiks vist ühe kiire kokkuvõtte teha, enne kui järgmisel nädalal uus Itaalia tripp peale tuleb. Otsustasin nimelt emale sünnipäevakingiks ühe reisi kinkida. Panin talle valikvariandid lauale ja ilmselt olin oma muljetega nii sügava jälje jätnud, et empsi valituks osutus ka Rooma. Ja noh, üks ööpäev Napolis.

Aga tulles tagasi maikuu-Rooma juurde.. Ma miskipärast arvasin tollal, et oleks hästi hea idee panna kolimine ja reis ühele ajale….ja siis lükata pakkimist järjest edasi, kuni viimaks loopisin ma asju poolpaanikas kastidesse. Mul oli ideaalne plaan pakkida kõik kokku, käia reisil ja siis lasta kolijatel kastid uude korterisse viia. Tegelikkus oli selline, et ma käisin kahe korteri vahet umbes kuus korda asju vedamas. Esiteks ma ei hoomanud üldse ära, k u i palju mul igasugust kraami on ja teiseks.. aeg lihtsalt kadus käest.

Vaade mu toast 🙂

Mõned päevad enne reisi oli mul väga imelik sisetunne, et Rooma minekust midagi head ei tule. Ei aidanud sisetunde kadumisele kaasa ka järjestikused äpardused. Nimelt viimasel õhtul siis pakkisin nii reisikohvrit kui ka tervet korterit kokku, tegin suurpuhastust ja viskasin palju asju ära. Lõpuks läksin viimast satsi prügi välja viima ning niipea kui korteriuks selja taga sneprisse kinni plõksatas, tuli meelde, et… mu võtmed on toas. Koos telefoniga 🙂

Nägin välja nagu viimane kaltsakas, megaväsinud, juuksed sassis. Õnneks olid mul tagavaravõtmed tööl…aga kontorivõtmeid ju polnud. Eks ma siis kõndisin Made juurde, võtsin kontorivõtmed, jalutasin kontorisse, võtsin sealt tagavaravõtmed ja koju tagasi. Siis selgus, et olin viimase satsiga ka oma juhtmevabad klapid karbiga ära visanud, aga õnneks sain need ikka tagasi. Reisihommikul jalutasin aegsasti kesklinna suunas, kui poole tee peal avastasin, et jätsin telefoni koju. Ma reaalselt mõtlesin, et neid märke ju ometi ei saa eirata, äkkkkki peaks reisi ära jätma 😀 Õnneks sõbrannad veensid mu ümber..aga äpardused mind maha ei jätnud.

Näiteks esimesel turistikapäeval avastasin, et a) mu polaroidkaamera patareid on tühjad ja sinna on vajalik osta mingid ebanormaalsed x-tüüpi akud. Käisin mitu poodi läbi, lõpuks leidsin, ostsin kalli hinna eest ära ja siis avastasin, et ikka said valed 🙂 ning b) jätsin maha peegelkaamera mälukaardi. Ok, see oli küll kiirelt lahendatav mure, aga ikkagi. Mitteplaneeritud väljaminekud ja frustratsioon enda üle.Mõtlesin ise, et võib-olla pidigi minema ning see reis õpetab mulle hoopis hetkes olemist, mitte kõige vaatlemist läbi kaamerasilma, nagu mul kombeks on.

Ööbimiskoha valisin konkreetselt sellise rõdu järgi. Kuna tähistasin Roomas ka oma sünnipäeva, oli mul silme ees kindel pilt, millist ma tahtsin saada. Ütleme nii, et üksi on päris keeruline õiget pilti saada, aga sain hakkama 😀

Asukoht hotellitoal oli ka ideaalne. Asus mõne minuti kaugusel suurest rongijaamast, aga piisavalt vaikselt tänaval, et mingit müra tuppa kuulda polnud. Saabudes anti mulle niiii palju soovitusi, kuhu minna sööma, mida teha lisaks peale tavaliste turistikate külastamise.. Väga soe vastuvõtt oli.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Rooma ise oli… imeline! Kuigi suurlinn, siis tundus see kuidagi nii rahulik ja chill. Inimesed olid sõbralikud, ilm oli soe, igal pool oli midagi vaadata, sest terve see linn on arheoloogilised väljakaevamised ning mohiitot sai go-to topsi kaasa osta iga nurga pealt.

Jõudsin kohale esmaspäeva õhtupoolikul ning esimese õhtu veetsingi mõnusalt jalutades ja ümbruskonnaga tutvudes. Järgmisel hommikul oli tänavakohvikus hommikusöök ning siis turistitama. Jalutasin Trevi purskkaevu juurde, kus oli korralik rahvamass ees.

Kõrvaltänavate purskkaevud said ka kenasti üle vaadatud ja siis astusin sisse Pantheoni. Olgem ausad, see on lihtsalt üks suur, kõrge laega ümmargune saal, kus siis mõned kujud ja kunsti (ja no Raffaeli haud)… aga reaalselt sellel hetkel, kui ma sinna sisse astusin, tuli mul klomp kurku ja ma oleks täiega nutma tahtnud hakata. Ma ei tea miks. Ma olen käinud erinevates katedraalides, pühades kohtades, võimsates ehitistes.. ja mitte ükski pole mulle nii mõjunud. Btw, mu üks töökaaslane käis mõned päevad hiljem samuti Roomas ja ütles, et tal oli Pantheoni astudes sama tunne 🙂

(pidin vahepeal pilte sirvima, et mis ma veel tegin..)

Aga ega midagi erilist ei teinudki. Klassikalised turistikohad käisin muidugi läbi: Colosseum ja Vatikani muuseum. Colosseum asus majutuskoha lähedal, ühel õhtul jalutasin niisama kaameraga ringi, kui järsku vaatasin, et ootoot, otsapidi juba selle tõmbenumbri juures. Eelmüügist olin ostnud pileti (ca 23 euri), mis siis andis sissepääsu nii Colosseumisse, Palantine Hilli ja Rooma Foorumisse. Tore, et sai ära käidud, aga suurt muljet see mulle ei avaldanud. Oleksin olnud täiesti rahul ka väljast selle amfiteatri vaatamisega.

Vatikani muuseumid ja Sixtuse kabel seevastu jätsid väga võimsa mulje. Ma olen just viimastel aastatel avastanud, k u i väga mulle meeldib muuseumites käia.. Kooliajale tagasi mõtlen, siis klassijuhataja korraldas tihti ekskursioone ja täitsa kurb on tõdeda, et tollal ei osanud üldse neid ägedaid kohti ja muuseume nii hinnata.

Kõige meeldejäävam külastus oli aga ilmselt Rooma “luukirikusse” ehk kaputsiinide krüpti. Paar aastat tagasi Eurotripil olles külastasime Praha luukirikut, mis oli väga võimas kogemus, nii et ei saanud Rooma omas kuidagi käimata jätta. Pilet maksis 6 eurot (või 8..) ning kõigepealt oli esimesel korrusel kaputsiinmunkade ajalugu, reliikviad jnejne. Ütlen (väikese piinlikkustundega), et selle korruse tuiskasin ma suhteliselt kiiresti läbi, sest… ma läksin sinna luid ja konte vaatama.

Allkorusel, katakombides need olidki. Mitu kambrit, millest kõndisid koridori pidi mööda. Ja kui Praha bone-church oli kõhe, siis see oli lausa hirmuäratav. Aga oh-kui-võimas! Munkade kehad (noh.. luukered), riietatuna oma ürpidesse, kunstipäraselt luudega dekoreeritud kambrid ja võlvid.. no vau, ausalt. Pilte kahjuks teha seal ei tohtinud ja kuigi alguses mõtlesin, et ah, salaja ikka ühe teen, siis seal olles.. käsi isegi ei tõusnud pildistama.

Muidu võib kokkuvõtvalt öelda, et oli päris tore mõnepäevane getaway. Kuidagi tore oli sünnipäeva tähistada võõras riigis mõnusa ilma ja puhkusega. Eks üksinda reisimise ees oli väike hirm ka. Mind see üksindus nii väga ei morjendanudki, aga seda kartsin küll, et äkki hakkab igav. Ikka tahaks ju emotsioone ja kogetut vahetult jagada. Aga pean ütlema, et väga rahustav oli käia oma tempos. Teha lõunauinakut, kui tahtsin. Jalutada õhtul sihitult mööda mõnusaid tänavaid ringi ja lihtsalt olla.

Natuke lootsin võib-olla, et see reis on selline.. iseenda tundmaõppimine ja silmiavav wow-kogemus. Noh, natuke minu Eat-Pray-Love, eksole. Aga jõudsin hoopis tõdemuseni, et ma saan iseendaga väga hästi läbi ja mulle väga meeldib ka niisama oma seltskonnas üksi olla 😀 Et sellist life-lessonit ma kahjuks ei saanud.

Nüüd aga polegi midagi muud, kui valmistun uueks Rooma tripiks, seekord siis koos empsiga. Mul ema pole üldse kuskil reisimas nii käinud, niiet ma ootan väga suure põnevusega, et saaks talle näidata kõiki toredaid kohti ning vahetult ka kogemusi jagada. Ja mis seal salata, sooja ilma ootan ka 😀

One Comment

  1. Wow kui ilus kõik välja näeb! Juba muretsesingi, et huvitav miks juba uut postitust ei ole tulnud 🙂 selline tunne, et nii palju teemasid on vahele jäänud… jään juba uut postitust ootama!

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga