Endiselt tegutsen ka Kaitseliidus, kuigi olen enamasti püssi fotokaamera vastu vahetanud. Kohati olen küll mõelnud, et võiks rohkem panustada ise konkreetselt kaasa tehes, et ei läheks kergema vastupanu teed.. samas jälle ei saaks ma siis selliseid pilte:
Ja noh, ega kaameraga ringi joostes elu palju kergem ole. Ikka ragistad läbi võsa, ikka jooksed-väsitad-oled, lihtsalt.. relva asemel on kaelas pisut kergem fotokas.
Novembri esimesel nädalavahetusel võtsin osa Sibul 2021 suurõppusest. Kui muidu on mul välja minnes ilmaga alati vedanud, siis seekord nii hästi ei läinud. Korralik padukas tuli kaela juba hilisõhtul, mil kolonniga harjutuspaika sõitsime. Kõigist õppustest, kus seni olen osalenud, jättis see aga kõige ükskõiksema tunde. Isegi pildimaterjal oli üsna kesine. Eks asi oli ka selles, et olime eraldi cimicu-bussiga väljas ehk mulle tundus, et kogu melu jäi meist kaugeks.
Ühelt poolt väga mugav- vihma sadas, istusid kenasti bussis, ei pidanud kuskil kastis sõitma.. aga mina tundsin, et pildistamise poole pealt väga ebapraktiline. Igale poole jõudsime justkui viivitusega ning ei saanud üldse asja sees olla.
Edaspidi jään ikka oma senise ja toimiva süsteemi juurde: valin paar inimest, kellel püsin sabarakuna kannul ja põrkan terve aja kaasas. Kui nemad on masinal, olen ka mina. Kui nemad jooksevad metsa, jooksen ka mina. Ilmselt asi ka juba selles, et ajan taga vähe teistsugusemaid pilte. Selliseid mehed-metsas-püss-õlal kaadreid on mul omajagu, nüüd tahaks juba midagi enamat.
Sel laupäeval ajasin taas vormijope selga ning suundusin lõhkajate kursuse praktilist osa pildistama. Väga põnev- meestel (ja naistel) silmad särasid, kui lõhkeaine-koguseid arvutasid ning neid õigesti paigutasid.
Pool aega oli mõnus karge sügisilm, pool aega sadas vihma ning mina kirusin end, et ei taibanud sooja pikka pesu alla panna. Samas, kui tegevust oli, siis külma ei tundnud. Ja üldsegi ma ise olen arvamusel, et ma võiks poolte koolituste läbimise kirja saada, nagunii töllerdan kohal ja kuulan pealt 😀
Paugud olid võimsad, kuigi plahvatusi pealt ei näinud – selleks hetkeks läksime ikka päris kaugele peitu. Loogiline ka, eks 😀 Mina olin aga alguses väga segaduses, et.. miks ma pildistama tulin, kui ma isegi plahvatusi ei näe… Aga ei, väga tšill laupäevak oli, jõudsin veel kenasti õigeks ajaks Tartusse, et kinos “Punane rakett” ära vaadata ning vähemalt ei tundnud, et oleks terve nädalavahetuse maha maganud. Sai ikka asjalik ka oldud 😀
