Mul on aaaastaid olnud üks jube halb (ja rahakotile kahjulik) harjumus. Ma nimelt leian netis ringi tuulates mingi ägeda tegevuse-kunstilise hobi, mis tol hetkel tundub tegijate käes ülilihtne olevat ja justkui möödaminnes tehakse midagi vinget valmis. Otseloomulikult hindan ma siis oma kunstilisi võimeid üle, marsin poodi, ostan KÕIK vajamineva kokku (ei saa ju ometi alustada näiteks vähese koguse ostmisega, et katsetada, kas üldse meeldib…) ja teen ühe DIY video järgi kunsti. Otseloomulikult ei tule minu oma selline, nagu näidisel, solvun, viskan asjad kappi ning ei võta neid mitte kunagi enam välja.

Näiteks hakkasin kunagi suure hurraaga akrüüli valama, sest… tiktoki videotes tundus see väga lihtsana. Etteruttavalt ütlen, et tegelikult seal mingit suurt oskust taga pole, aga värvide, nende segunemise jms kohta peaks ikka teadma. Pluss akrüüli valades ei tea kunagi, mis muster sealt siis välja tuleb. Oleksin võinud siis alustada ju paari värvi katsetusega (valge + mõned juurde). Ei. Mul oli vaja osta hunnik lõuendeid, kõikvõimalikud värvid ja kullapurud, teha kaks pilti ja siis… unustada ära, et mul need värvid olemas on 😀 Käisime hiljuti töökaaslastega tiimiürituse raames Paintbaris akrüüli valamas ning mul tuli see vaimustus uuesti peale. Tegelikult on see suhteliselt lihtne, lihtsalt jah.. kannatlikkust veidi vaja 😀

Nüüd nägin tiktokis klippi akvarellpliiatsitest, mis toimivad enam-vähem nagu vesivärvid. Mis te arvate, kas ma läksin eile selle kõige suurema lumevihmalopasaju ajal poodi, et osta sketšvihik ja need pliiatsid? Ikka. Selleks, et katsetada üht pilti ja siis taaskord tõdeda, et ok, mul pole seda kunstiannet ning pilt, mis tiktokis tundus ülikerge, ei tule mu käe all teps mitte selline.

Aga oleks, et inimene siis võtab kätte ja harjutab pidevalt, eks. No nagu kõik jagavad oma progressi a’la “kuus aastat tagasi joonistasin kriipsujuku, nüüd ei saa aru, kas on foto või maal”. Aga ei ole mul aega ega kannatust ometi seda teha. Ma tahaks selle kriipsujuku-faasi vahele jätta. Ja miskipärast suudan ma end alati ka veenda, et ma tõepoolest OSKAN ja saan hakkama nende imeliste piltidega. Kuni siis tuleb välja tõsiasi, et noh 😀 Ei.

Igasugustest ägedatest märkmikest-bullet journalitest-täiskasvanute värviraamatutest ei hakka ma rääkimagi. Neid on mul la-de-me-tes. Igaühes 1-2 pilti :)) Mul on ainult hea meel, et ma suutsin valutult (ehk ilma raha raiskamata) elada üle resin-art-perioodi.

Ainus, millega mul praegu kannatust on jagunud (lisaks fotograafiale), on reisimärkmik. Otsustasin nimelt, et hakkan pidama sellist n-ö päevikulaadset scrapbooki, kuhu planeerin oma reise, lisan kokkuvõtteid ja kiirpildikaamera pilte jne. Sattusin hoogu (taaskord..) ja tellisin hunniku kleepse. Hoian end nüüd täiega tagasi, et ma tervet märkmikku täis ei joonistaks-kleebiks veel enne esimest trippi 😀

 

Recommended Articles

1 Comment

  1. oot, aga miks ühestki kunstiteosest pilti pole siin postitusest? palun jaga, kui halb ikka olla saab 🙂

Vasta Anne-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.