…nii eriolukorra lõpp (jeeee, saab jälle tööle!) kui ka mu nooruse lõpp. See nii jee pole :D Ma ei tea, kuhu ajal kiire hakkas. Selline tunne, et nii kui ma 18 sain, on aeg möödunud lihtsalt paari sõrmenipsuga ja juba esmaspäeval ootab mind vanusenumber 30.. Maru salakavalalt hiilis ligi.
Ühelt poolt naljakas, sest ma ei tunne end isegi praegu oluliselt täiskasvanuna. Eks jah, käin tööl, maksan makse, elan vanematest eraldi jnejnejne, aga sellist… tunnet küll pole. Teisest küljest jälle hakkab iga kord vanusele mõeldes küljest valusalt pistma, sest apppi kui vana ma olen, appi kuhu mu elu kadunud on, appi ma pole midagi jõudnud veel selle 30 aastaga teha…. oeh. Ja siis mõtlen oma emale, kel selleks ajaks oli juba kaks last, ta tundus niiiiii suur ja tõsine ja täiskasvanud, oma majapidamine-aed-töö-jutud-värgid. Noh, samas mäletan ka seda, kuidas meid vennaga kupatati vanaema juurde ja emps pidas siis korralikke pidusid maha, niiet võib-olla ta nii tõsine polnudki :D
Iga kord, kui see valus küljepiste tuleb, satun natuke paanikasse ja arvake ära, mis esimese asjana siis teen? Jooksen e-poodidesse ja laon ostukorvi kortsudevastaseid kreeme täis. Praegu näiteks kolmes erinevas kohas mingid tooted ostukorvis.. ära pole julenud osta, sest see tundub kuidagi alla andmisena.. leppimisena, et i’m old :D No umbes sama vana nagu see lehmakolp..
Okei, tegelikult nii hull asi pole, lihtsalt selline sünnipäevaeelne nukrus on sees. Kuigi mulle tohutult meeldivad sünnipäevad, siis 25ndast eluaastast alates on see iga-aastane sündmus kuidagi.. meeldetuletus surelikkusest. Selline väike torge, et ela nüüd elu nii, et pärast ei peaks kahetsema, võta nüüd jalad tagumiku alt välja ja tegutse, mitte ära lase elul lihtsalt sõrmede vahelt libiseda. Ja kuna siis veel eluks eesmärke seada ning minevikule tagasi mõelda, kui mitte sünnipäeva eel :)
Eks seda kurbust võimendab ka see, et seoses eriolukorraga pidin planeeritud suure peo ära jätma. Pikalt mõtlesin, et ei taha siis üldse kuidagi tähistada, aga lõpuks (pärast nelja ümbermuudatust) jäi sõelale plaan, kus mõne sõbraga põrutame Võrtsu äärde suvilasse ja teeme seal ühe mõnusa kohustustevaba nädalavahetuse.
Muus osas, kui vanuse-paanika välja arvata, on kõik tsill. Maal on tegevust alati, alates muruniitmisest ja puude ladumisest, lõpetades köögiviljade istutamise ja rohimisega. Vahel leiab aega isegi koeraga mängida. Eriolukord on lõppemas ning ma loodan, et eluke taastub kiiresti normaalseks. Vast ei tule ka suurt tagasilööki nüüd, kui kaubanduskeskusi ja muid kohti järjest avatakse.
Pildistamisega olen end ka natuke kokku võtnud, kuigi ega suurt midagi kaamera ette pole jäänud, kui vihmapiisad ja koer. Ja üks maru kõhe vana kaev. Üldiselt olen oma Sony ostuga ikka väga rahul, kuigi sel on paar pisikest miinust, võrreldes Canoniga. Esiteks jookseb see külmema ilmaga natuke kokku ja teiseks aku ei pea üldse nii hästi. Canonit laadisin korra nädalas ja võisin julgelt mitu päeva jutti sadu pilte pildistada (näiteks väljasõitudel, üritustel..) Sonyt pean ikka kordades rohkem laadima.
Sel nädalavahetusel käis vennas maal, rakendasime kohe ta tööle ning õhtul sai grilli ja sauna. Imeeeline ilm oli, peaaegu nagu suvi juba. Istusin aias, jõin veini ja vaatasin, kuidas mehed grillivad (ja koer keelt limpsab). Kahjuks nüüd on ilmast küll ainult soe mälestus jäänud, sest aknast välja vaadates peksab vihma vaheldumisi lörtsiga.
Vahepeal jõudsin käia Valgas piiri valvamas, kuigi mõlemad teed, mis üle piiri viisid, olid ehituse all ja väravatega eraldatud. Ehk suuresti valvas piir end ise. Aga mõnus oli üle pika aja vorm selga panna. Kell neli hommikul ärgata muidugi nii mõnus polnud :D
Ja lõpetuseks paar pilti mudakollist, kes metsatiirul kündis ninaga porilombis ja pärast oli ikka väga rahul endaga.
