All Posts By

Mesiliis

üks loetud raamatuke

19. veebr. 2020

Raamatuäpid on minusuguse jaoks kui taeva kingitus. Ma olen nimelt üks neist, kes käib raamatukogus 2 korda aastas… ühe korra võtan korraga 10 raamatut ja teisel korral viin tagasi umbes 7 kuud hiljem :D Raamatute mittetagasiviimine on kohuuutav harjumus. Kas või juba selle pärast, et see 7 kuud pean ma alternatiivseid vahendeid lugemiseks kasutama, sest varem ometi ei saa neid ära viia :D

Äpp on sellessuhtes palju asjalikum. Kuutasu olematu, aga saan lugeda raamatuid nii palju, kui hing ihkab. Ja tagasi viima neid ei pea! Kui mõni teos eriti jama, siis pole ka rahast nii kahju, sest ühe raamatu poehind ületab juba kuumakse. Ainus miinus on see, et vahel on konkreetne raamat, mida  tahaks lugeda ja seda valikus lihtsalt pole..

Alles paar päeva tagasi lõpetasin Claire Mackintoshi teose “Ma lasen sul minna”. Psühholoogilised romaanid on mulle alati meeldinud ja see konkreetne oli väga kaasahaarav. Kohati vastik ja uskumatu, aga kaasahaarav. Ei saanud üleeile hakata õhtusöökigi valmistama enne, kui viimased peatükid läbi on.

Romaan algab jubedalt. Ühel hämaral ja vihmasel õhtul sõidab auto otsa 5-aastasele Jacobile, kes vaid korraks on ema käest lahti lasknud ja üle tee hakanud jooksma. Juht põgeneb sündmuskohalt ning ei ole ühtegi juhtlõnga, mis viiks juhtumi lahendusele lähemale. Kuud mööduvad, aga tapja endiselt leidmata.

Paralleelselt jookseb alguses kaks tegevusliini. Üks Jenna oma, kes kohe pärast õnnetust kaob, sest ei suuda oma hingevaluga toime tulla, teine politseitiimi oma, kes juhtumit uurib. Raamatu teises osas vahetub Jenna vaatepunkt kolmanda tegelasega. Raamatu esimene pool lõppes väga üllatava twistiga. Seda poleks ausalt osanud oodata. Ja tegelikult suutis autor väga oskuslikult seda nii kirjutada, et pea midagi ei andnud lahendust ära. 

Politsei vaatepunkt mind ei köitnud. Sellesmõttes, et jah..eks huvitav ikka teada, kui palju poliitikat mingite otsuste taga on või kuidas tegelikult uurimine käib (polegi nii, leiad kaamerapildilt aknast peegelduva auto ja suurendad selle numbrimärki ning pätt käes :D)

Aga kogu see liin oli nii.. äraleierdatud ja sisutühi. Kodune ema, kes kunagi oli KA uurija, ambitsioonikas mees, kes ootab edutamist, tema kena kaastööline.. Loomulikult tekivad abikaasade vahel pinged, sest meest pole kodus. Loomulikult tekib kaastöötajate vahel tõmme. Loomulikult on naisuurija veetlev, lõbujanuline, alati-õigeid-asju-ütlev ja mehe abikaasa kodune ema, kes käib ringi plekilises t-särgis ning kes (mehe arust) ei oska tööst rääkida. Samas oli politseiliin sellesmõttes vajalik, et sidus vaatenurgad (ka siis kui kolmas tegelane mängu tuleb) kenasti kokku ning oli n-ö maanduseks. Muidu oleks terve lugemine pingeline olnud.

Teises osas saab sõna niisiis kolmas tegelane, kes jutustab sündmusi oma vaatenurgast. Boyyy, let me tell you, see pole kerge lugemine. Tegemist on manipuleeriva ja jõhkra mehega, kes annab oma nägemuse enda ja Jenna kohtumisest, deitimisest, abielust.

Kui palju võetakse foorumites sõna koduvägivalla teemades, kus öeldakse, et “aga miks ta kohe ära ei läinud? Ma küll läheks, nii kui üks löök oleks.” Muidugi läheks…aga koduvägivald ei alga rusikahoobist. See algab pettunud näost ja lausest “Ah, et lähed sõbrannaga välja, ma olin meile kahele nii ilusa õhtu plaaninud…”, manipuleerivast “Kui sa mind armastaksid, siis sa oleksid rohkem kodus/suhtleksid sõprade-pere-töökaaslastega vähem”, kontrollivast “Las meil olla üks (minu) pangaarve, on kergem arveid maksta ja tegelikult ei pea sa üldse tööl käima” ja armukadedast “Teistel pole vaja su sääri vaadata, sa ju oled koos minuga, pane seeliku asemel püksid.”

See oli üks õõvastav ja samas huvitav vaade haige inimese mõttemaailma. Okei, küll üsna lihtsakoeline ja selline.. “klassikaline”, aga ma kujutan ette, et laias laastus mõtlebki selline inimene nii. Kuidas naine ise oma käitumisega on alanduse ja rusikahoobid ära teeninud, kuidas igat vale liigutust loetakse tema kui mehe häbistamiseks, kuidas pinge kasvab-kasvab, löögiga vallandub ja siis kõik hajub, on jälle hästi. Naeratus, kallis kingitus ja “ma enam kunagi nii ei tee.. kui sa õigesti käitud”.

Teose II pool oligi kõige pingelisem ja põnevam. Esiteks selle mehe vaatenurk, teiseks hakkas lõpplahendus järjest lähemale jõudma ning kolm tegevusliini hakkasid omavahel põimuma.

I pool seevastu aga venis ja venis. Juba sellepärast, et uurijate tegevusliin oli nii.. pealiskaudne. Ma ei saa näiteks aru, miks oli sisse toodud uurija poja kooliprobleemid, sest neil peatuti nii vähe ja see ei andnud midagi juurde. Jah, eks see oli üks abieluprobleemide põhjustaja, aga sama hästi oleks saanud põhjuseks võtta ületunnid ja töö juures veedetud aja.

Natuke tuimaks jäi ka Jenna osa. Alguses oli ta nii nii katki, aga mõne kuuga pani oma fotograafiaäri püsti, sai nunnu loomaarstist peika ja isegi koerakese. Ei taha seda öelda, et trauma üle elanud inimesed peaks elu lõpuni kurvastuses elama, aga kuidagi.. kiirustades käis kõik. Samas arusaadav – tegevust oli Jenna liini ju vaja, kaua ikka jaksab lugeda armetust majakesest ja enda karistamisest seal elamisega.

Aa, ja see põhjus, miks Jacobile otsa sõideti… Minu jaoks liialt.. “otsi kinni sõlmiv” ja otsitud põhjus. Pigem oleks mulle meeldinud, kui olekski ohver olnud lihtsalt valel ajal vales kohas. Aga samas saan ka aru, miks seda nii välja mängiti.

Kokkuvõttes üks hea psühholoogiline teos, mis hoiab pinget üleval ja jääb pikalt mõttesse keerlema, kuidas loetud elu ongi väga paljude jaoks reaalsus..

Muide, suur oli mu üllatus, kui sain teada, et autori teine romaan on “I see you”, mille ma olen ammu läbi lugenud. “I see you” on lihtsalt nii absurdne ja kohati igav, et sisu ja kirjutamisstiili poolest poleks ma kunagi arvanud, et sama autori sulest tulnud :D

0 Comments

life update

11. veebr. 2020

Mõtlesin, et peaks rohkem hakkama igapäeva rohkem jäädvustama. Mille jaoks mul see fancy uus Huawei telefon ja Sony kaamera on, eksole. Lisaks peaks hakkama rohkem ka blogi kirjutama, aga seda mõtlen ma nagunii iga nädal paar korda :D Vaatasin praegu mustandid üle ja näiteks peale Eurotripi kolmanda osa pole ma kirjutanud lõpuni ka Inglismaal käiku…mis toimus pea 2 aastat tagasi.. :D

Kohe algusesse üks selfi ürituselt, mis – üllatus üllatus – ei toimunudki aasta tagasi, vaid alles eelmisel kuul :D

(Kirjutasin selle postituse esimese lõigu eelmisel nädalal. Selle aja peale olen täpselt 1 telefonipildi teinud, mis sobiks jagamiseks :D Ehk pilt kohast, kuhu peituda, kui avatud kontor üle viskab või keskendumist segab)

Ühesõnaga.. ma ei tea, ma ei oska midagi updeitida tegelikult ja ma lihtsalt mõtlesin, et ma pean ära kasutama seda blogimistuhinat, muidu võtan ma wordpressi lahti jälle alles kuue kuu pärast. Lasen parem fotodel enda eest rääkida.

Ma pole näiteks kunagi pidanud end eriliseks loodusfotograafiks. Ainuüksi selle pärast, et minu arvates puudub mul see “silm” näha detaile või mingis tavalises lehehunnikus seda miskit, mis teeb loodusfoto maagiliseks. Inimesi on sellesmõttes palju kergem pildistada. Kui saad mingi emotsiooni pildile, silmadesse sügavuse või isegi lihtsalt tehniliselt ilusa pildi, siis oled juba omadega mäel. Aga no te ei kujuta ette, kui palju ma olen kustutanud looduses tehtud pilte, sest need on lihtsalt.. plassid. Seda iroonilisem on, et nüüd naudin ma väljas rohuliblede pildistamist palju rohkem. Isegi oma fotoinstagrami jagan rohkem #naturephotography pilte. See lõik on tegelikult lihtsalt häbitu reklaam, et hakake jälgima :D

See kiska on umbes 15-16 aastat vana. Kui ta kassipojana meile tuli, oli ta mu lemmik. Ma kogu aeg rääkisin, kuidas minust saab rikas suurlinnadaam ning võtan kassi oma penthouse’i elama ja kingin talle teemantidega kaelarihma. Mu ema seniajani ütleb, et seda kassi hoiab elus ainult see suur ootus, mil oma kaelarihma saab :D

Enne aastavahetust (aga pärast jõule) võtsime end kokku ja läksime rappa jalutama. Meenikunno on nüüd nii peas, et peaks võtma uue matkaraja. Minu tingimused on lihtsad: ei tohi olla Eesti teises otsas, rabalaugastega (love them) ja ringikujuline. Kes ikka viitsib üht teed kaks korda läbi käia, eks :D

Taaskord sain aimu, kui väike meie Eestike on. Parklasse jõudes vaatas vastu mu vennaraas oma seltskonnaga. Veidi solvunud, et ta mind matkale ei kutsunud, aga lohutan end sellega, et ega ma teda ka kutsunud. Rabapilte tehes avastasin ka Sony esimese halva omaduse. Nimelt vähe külmemate ilmadega jookseb ta kuidagi kokku. Canoniga polnud kunagi sellist probleemi, vahet pole, kas väljas oli -15 või +35. Ei teagi, kas tegu on kaamera tüüpveaga või mul lihtsalt selline õnnetu eksemplar..

Seda pilti näiteks tegin oma 7 minutit, sest kaamera lihtsalt jooksis kinni. Ja noh, lõpuks ikka ei saanud seda tulemust, mis tahtsin :D

See pilt tundub mulle miskipärast niii…pehme. No et viskaks kohe pikali küngaste vahele.

Aastavahetusel käisin neidudega peol ja kuigi oli ülitore ja nalja sai kõvasti, siis ma vist ikka eelistan pigem puhkemaja/kellegi kodupidusid. Käisime läbi mitu klubi ja ma reaalselt ei saa aru, mis on Maasikas sellist, mis inimesi tõmbab. Alati kui ma sinna satun, on see paksult rahvast täis. Muusika on selline meh (ja iga kord täpselt sama), mehed tüütud ja pealetükkivad, valgusshowd pole ja nagu.. ma ei tea, ei jäta erilist muljet see mulle. Aga eks oleneb ka seltskonnast, õiged inimesed teevad kõik peod ägedaks :)

Olen üritanud juba poolteist kuud ajada sõbrannasid elevile, et jessss, lähme pildistama. Mitte keeeegi pole vedu võtnud. Õigemini tükk tegu on mõlemale sobiva aja leidmisega. Aga ma pole nii ammu inimesi pildistanud ja tahaks ju Sony võimeid proovile panna. Selle asemel pildistan ma maal.. kõike, mis ette jääb. Ja ütleme nii, et talvisel ajal, kui lilli kah pole, on päris keeruline sama asja pildistada nii, et see iga kord erinev välja näeks :D

Ükskord pidime Kadiga minema piccima, aga ei õnnestunud. Mul oli aga tuhin sees ja nii ma siis pildistasin…lillepotis olevat kaktust :)

Aga nagu ma ütlesin, siis maal käimine päästab. Vähemalt pildistamise mõttes.

Huvitav on pildistamiseelistuste muutumine. Canoniga tahtsin ma teha ainult helgeid ja selgeid ja erksaid pilte. Nüüd aga, mida tumedam  ja sügem, seda sümpaatsem.

Ja loomulikult ei saa ma üle oma uutest lemmikutest, kanadest. Kuiiii ägedad nad on!


Üks uus asi, mida katsetame, on inkubaator. Eks näis, mis sealt tuleb, tibusid loeme veebruari lõpus! Päris ausalt, siis ma olen 100% rahul, kui vähemalt ühe tibu saame.

Eelmisel nädalavahetusel sai linnufarm täiendust vuttide näol. Nii julged ja sotsiaalsed linnud! Kanalasse minnes on nad n-ö teises ruumis. Tuled sisse, vaikus. Aga nii kui nendega rääkima hakkad, kostub mitmehäälne rõõmus tsirrtsirrtsiirrrr. Nagu looook at them:

Mõned nädalad tagasi toimusid ka ettevõtte talvepäevad, mis olid sellessuhtes üsna nutused, et noh.. lund polnud. Vähemalt tegime Pühajärvele tiiru peale (kes joostes, kes kõndides) ning hiljem tuletasime meelde vanu häid aegu “Pühajärve Beach Party” seltsis. Pean ütlema, et töökoha valik läks seekord küll üsna õnneks. Nii palju toredaid inimesi!

Lisaks ägedatele kostüümidele, mängudele ja retromuusikale oli meil ka laivansambel- Dreamers. Kui alguses nende demosid kuulates olin kahevahel, siis tegelikkuses on nad väga äge punt ja oskavad rahva korralikult käima tõmmata!

Ja lõpetan selle maru pikaks veninud postituse ära paari telefonipildiga. Esmajoones muidugi mu Nässakast.

Jõulude ajal maal olles ütles isa empsile naljaga, et sel aastal toovad naised kuuse tuppa. Ema siis genereeris sellise asja ja oli endaga ikka v ä g a rahul :D

Pikkade ja pimedate talveõhtute mööda saamiseks tuletasin meelde vana mängu- Yatzy. Mäletan, kuidas ammu sai isa ja onuga köögilaua taga täringuid veeretatud. Nüüd, kui ma seda mängu päriselt oskan, on veel toredam.

Olgugi et see talv oli pigem üks ühtlane sügis, siis linnuke kirja- lumememm sai tehtud!

Ok, juba selle pärast, et mitte nii pikki postitusi teha, tuleks tihedamini kirjutada. Millllal ma küll õpin :D

2 kommentaari

Kuidas ma kunagi…

3. veebr. 2020

…tööl käisin. Mitte, et ma praegu ei käiks. Aga jäin hommikul lehest lugema lugu, kus ajakirjanik käis eksperimendi mõttes telefonimüüja elu proovimas, lisaks juurde on viimasel ajal mitu samateemalist blogipostitust feedis olnud. Ja see tõi eredalt meelde mulle selle, kui minagi sama ametit proovisin. Minu arust oligi see mu päris esimene ametlik palgatöö. Eks maasikaid korjamas ja selliseid juhutöid (a’la Hansapäevadel jäätise müümine jne) olin varemgi teinud, aga see oli päris! Selles ametikohas tutvusin ma muideks ka Jaanikaga, kuigi teda olin põgusalt kooliajal meedialaagrites näinud.

Suvel, kui olin just 18 saanud, kolisin niisiis Kärknasse vanaema juurde sisse, sest kodukülast oleks olnud pea võimatu igapäevaselt linna tööle sõita. Ja oh, mis vabaduse see kaasa tõi! Esiteks polnud tüütut väikevenda :D Aga parim oli asja juures see, et ega vanaema suurt kontrollinud. Talle sai alati öelda, et mul empsiga räägitud, lähen linna sõbranna juurde filmi vaatama ja jään ööseks. Ööseks küll jäin, aga päris vaatasimegi filme, pigem tõmbasime paar alkoholi ligi ja läksime Piro parki :D

Tööst rääkides, siis.. nomaeitea, ei ole minu jaoks see. Sain küll hästi hakkama ja mingit kartust võõrastega rääkida polnud, aga mulle ei meeeeeeldi inimestele asju peale pressida. Kontoris olid paar töötajat, kes suutsid musta ka valgeks (või vähemalt halliks) rääkida. Mina lähtusin tavaliselt sellest, et kui mulle öeldi ei, küsisin-proovisin korra veel, kui vastus endiselt eitav, soovisin head aega. Mõtlesin, et mulle ei meeldiks, kui keegi surub ja surub, miks teistele siis nii teen. Eks paar korda juht mainis ka, et peaksin agressiivsem olema, aga samas müügitulemused olid mul niigi head.

Mis veel positiivne oli, oli see, et iga päev ei pidanud kohal käima. Palk koosnes tundidest + tulemustasust ja kuna ma teenisin endale lihtsalt taskuraha, siis vahel oli hea võtta mõned päevad vabaks. Eriti kui eelmisel õhtul Pirol oldud sai :D Pluss oli ka see, et enamasti sai ise valida, kas läksid päevasesse vahetusse või õhtusesse.

Üldiselt mingit sõimu ma ei saanud või et oleks pidanud kellegi pärast nutma. Ühel korral juhtus nii, et jõudsin öelda  vaid “Tere, olen Liis..” kui vastas olev meesterahvas käratas: “Mine persse, Liis” ja pani toru ära. :D Naljakaid juhtumeid on olnud küll, kui ükskord sain tellimuse, hakkasin aadressi panema ja mees teatab südamerahuga “Litsmetsa”. No peaaegu oleks naerma hakanud, palusin mitu korda korrata, kas ikka sain aru. Nendest kordadest ma ei räägigi, kui vastu võtab mehine hääl, ma vuristan jutu maha ning siis öeldakse: “Oot, ma kutsun kohe emme”…

Kord tuli meil alustada uue (koka)raamatu müügiga. Saime kokkuvõtted suhteliselt hilja kätte, seega esimesed kõned tulid päris puusalt, polnud aega süveneda, millega tegu. Kui siis oma esimese kõne sel teemal tegin ning mu kokutamise peale teatati, et jah, soovivad kaht raamatut, siis mu esimene lause neile oli väga üllatunud: “Päriselt ka või???”

Olenevalt sellest, mida müüsime, pidime end ka tutvustama. Ehk kui müüsime ajakirja/ajalehe tellimust, pidimegi ütlema, et “Tere, helistan X ajakirja toimetusest.” Ja kord kui Õhtulehte esindasime, siis väga ähmis proua vastas, et eii, misasja, millega ma selle ära teeninud olen, et minust artiklit tahate??” Ta oli ikka päris pettunud, kui sai aru, et ma kõigest pakun ajalehte :)

Ühtede esimeste kõnede seas oli ka mu väga püüdlik pähemäärimine. Mille peale naisterahvas vastas, et oii teil nii hea hääl ja müügioskus, mul oleks sellist oma ettevõttesse vaja. Asi lõppes sellega, et mina tellimust kirja ei saanud, aga mind räägiti nii ära, et andsin talle oma meiliaadressi, kuhu ta “tööpakkumise” saadaks… alles mõni päev hiljem sain aru, et kurat, alt tõmmati :D

Ma arvan, et ma töökogemust meenutangi pigem positiivsena, sest tegingi seda ainult ühel suvel, lihtsalt kogemuse ja lisaraha mõttes. Kui oleks pidanud reaalselt elatist endale teenima, siis poleks see samas üldse nii tore olnud ega ka rahalises mõttes kasulik. Juba sellepärast, et suurema osa palgast moodustaski tulemustasu. Alati oli aga see oht, et kuigi said näiteks päevas 8 tellimust kirja, mis on väga hea, siis neil “jah” sõna ütlejatel oli võimalik veel ostust loobuda. Ehk sageli jäi sellest kaheksast alles ainult neli või veel vähem..

Minu telefonimüüja kogemus lõppes aga päevapealt, kui ma ükskord töölt ära minnes lifti astusin, kontori juht (vms ta oli) järgi astus, mind suudles ja siis mu käe endale püksi toppis. See oli muuseas mu esimene kokkupuude meeste peenisega. Noh, rohkem ma tagasi ei läinud, kuigi paar nädalat olin plaaninud veel olla.

Kui ma nüüd tagant järgi mõtlen, siis eks see sinna ahistamise alla kaldus. Aga tol ajal olin ma üsna naiivne noor – suhtlesin selle juhiga msnis ja kuigi ma talle nii julgustust ei andnud/edasi ei õhutanud, siis konkreetselt “lõpeta ära” ka ei öelnud. Sest kuidagi.. sissekodeeritud süümekad tekkisid, et kuidas sa ütled teisele, et kle sa tekitad mus ebamugavust, ära enam tee. Eriti kui oled noor ja kogemusteta, eriti kui teiseks pooleks on su ülemus, kelle arust on kõik normaalne ja “mida sa põed”-suhtumisega on. Seega tunduski mulle, et ah, eks ma ise selle endale kaela tõmbasin ja ära teenisin, poleks pidanud üldse suhtlema.

Sellele liftijuhtumile eelnes muidugi ka see kord, kui ma olin nö esirea telefoni taga, määrisin järjekordset raamatut pähe ja ta andis mulle paberilehe. Ma siis tegin selle kenasti lahti ja see oli… konkreetne ja detailne kirjeldus, kuidas ta mind rannas paneb :D

Aga ma pean ütlema, et ma polnud ainus, kellega ta selliseid asju harrastas. Ma tean peale minu veel kolme inimest, kes samal suvel seal töötasid ja kõigiga üritas ta midagi korraldada. Ühel juhul, kui neiul oli noormees olemas, ei aidanud isegi see, kui kutt talle helistas ja ütles väga konkreetselt, et lõpeta ära. Endiselt saatis kirju ja erootilisi luuletusi. Äkki oleks pidanud postituse pealkirjaks panema hoopis “Kuidas mind kunagi tööl ahistati”…

Ühesõnaga jah.. hea, et ma pärast sellist juhtumit esimesel töökohal üldse julgesin edasi tööle minna :D

PS. Ma tahtsin siia postitusse pilte panna tollest suvest, aga mu mälu petab mind. Ma olin nii kindel, et ma kirjutasin juba siis blogi (mäletan isegi pilte, mida “lisasin”), aga tuleb välja, et ma alustasin blogiga alles sama aasta sügisest.. Mis ma panin lampi pilte orkutisse siis või??

2 kommentaari

Gruusia 2019

14. jaan. 2020

Ettevõttes, kus ma töötan, toimub igal aastal traditsiooniline Offsite. Tegu on siis sellise mitmepäevase üritusega välismaal, kus saavad kokku kõikide kontorite töötajad erinevatest riikidest. Sel aastal oli üheks korraldajaks Eesti ning asukohaks Gruusia. 

Kuidagimoodi õnnestus mul end sokutada organiseerijate hulka, kuigi ma suurt midagi ei teinud. Olin meie peakorraldajale toeks, seltsiks ja aitasin väiksemaid asju teha. See aga tähendas, et tavapärase 3-päevase reisi asemel sain ma Gruusias aega veeta hoopis terve nädala.

Esialgu mõtlesin küll, et jeee, puhkus! Aga päris nii ikka ei olnud. Esiteks juba seepärast, et meie asukoht oli pehmelt öeldes pärapõrgus. Tegu oli Paragraph hotelliga, mis asus suhteliselt tühermaal, Shekvetili külas. Kõige lähem suurem asutus oli Batumi, mis oli umbes 50minutilise sõidu kaugusel. Fun fact: alguses oli meil hotell Borjomis, mis oleks olnud võiiimas! Kahjuks läks see koht aga pankrotti ja nii sattusimegi Musta Mere äärde.

Kuigi ka hotellis oli palju vaadata. Päris ausalt, siis nii uhkes kohas ma viibinud veel pole. Suurimaks vaatamisväärsuseks oli hiiglaslik akvaarium, millest viis koridor läbi veekeskuse alale. Balliruumi üks sein oli samuti akvaarium. See oli ausalt niii äge! Värvilised kalad, haid, raid.. väga rahustav oli neid vaadata :)

Pilt hotelli kodulehelt. Selline hiiglaslik akvaarium. Üks pool läks edasi restorani, teine ballisaali üheks seinaks

Vaade katusebaari rõdult

Sellised nunnud Bambid olid kohe hotelli kõrval pargis

Vaade veekeskuse ja basseinialale, vaakule poole jääb “välikohvik”, kus sai einestada.

Hommikusöögivaade. Muidu superluks, aga õhk väga lämbe ja niiske.

Samuti oli meie tuba iiiimeline! Rõdult vaade Mustale merele ja hotelli kõrval olevale hirvepargile, vannituba oli üle ootuste luks.. Muidugi, mõni meist sai lausa kolmetoalise sviidi, aga oh well :D Võib rahul olla!

See tegelikult meie esimene tuba. Jõudsime korra maha istuda, kui saime uue toa – samasugune, aga tsipa suurem ja kahe voodiga. Ei pidanudki üks meist diivanil magama :)

Ühelt poolt sai mõnusalt rutiinist välja, kuigi tööd tuli ikka teha. Samas..tavapärase kontori asemel sellise vaatega pole mitte paha tööd teha. Natuke kahju on, et ei saanud hotellist eriti kaugemale mindud ja ümbrust avastatud, aga noh, tuletasin endale kogu aeg meelde, et tegu on tööreisi, mitte puhkusega. 

Käisime seal septembri lõpus, niiet oli veel päris soe, sai lühkaritega ringi lastud. Paar päeva tegime ettevalmistusi, ehk Marleen rabeles ringi ja ma ootasin ülesandeid, mida siis teha, et tema koormus väiksem oleks. See on üks pool, mis mulle korraldamiste juures meeldib. Oled pea kõigega kursis, mis toimuma hakkab ja kui miski tundub liiga tüütu, saab alati öelda, et kle, mul vaja korraldada, byee :D Samas ei saa üritust nii nautida nagu teised, sest pidevalt on tegemist ning pinge on peal, et kõigil ikka hea oleks.

Kui kõik olid juba saabunud, toimus pidulik avamine ja õhtusöök, teisel päeval olid igal streamil oma seminarid ja töötoad. Admin-stream on natuke selline omamoodi, sest meie haru alla kuuluvad väga erinevad ametid: assistendid, raamatupidajad, reklaamipoolega tegelejad, tegevjuht.. et raske sellist ühest seminari korraldada. Aga põnev oli ikka ja sai teiste riikide töötajatega rohkem tuttavaks. 

Tegevustena olid kirjas maskiball, olümpiamängud (kus sain olla waterpolo ja võrkpalli kohtunik) ning üks vaba päev. Siis sai ise valida, kes jäi veekeskuse mõnusid nautima, kes läks linnaekskursioonile ja kes matkarajale. Ja noh, paljud parandasid pead, sest maskipall lõppes järelpeoga ühes hotellitoas. Meenutas kergelt korteriläbu, sest rahvast oli metsikult ja pidu aina kestis ja kestis ja kestis…

Maskiballilee.. ainus asi, millega ei arvestanud, oli see, et need kõrvad viivad maski tasakaalu ära ja rohkem kui paar minutit olla ei kannatanud..

Vaba tegevuse päeval sadas korralikku padukat ja olin päris õnnelik, et ei valinud matkarada.. aga kui pärast neid pilte nägin, mis pooltroopilises metsas tehti, olin natuke kade küll. Samas Batumi oli ka omaette elamus.

Näiteks külastasime Gonio-Apsaros kindlust, mis pidavat olema Euroopa vanim kindlus. Kuuldavasti on kindlusesse maetud ka ühe apostli (jah, need 12 apostlit) Matteuse säilmed. Väga kaua seal ringi vaadata pole mõtet, aga suure kindluse mastaabist saab aimu ning vaade kauguses olevatele mägedele annab palju juurde.

Kui muidu on linnades nii-öelda vaesem rajoon ja rikaste rajoon, siis seal oli kõik läbisegi. Vaatasid ühele poole – uhked majad, pilvelõhkujad, kõik puhas ja kaunis… ja kohe seal kõrval vanad räämas korterelamud (mille rõdud eest ära lagunenud), majade vahele tõmmatud pesunöörid jms. Selline kena kontrast.

Kultuurierinevust on küll ja veel. Näiteks on kohalikel alati aega kui palju. Alati punktipealt valmis olevate ja täpsust nõudvate eestlaste jaoks natuke harjumatu :) Inimesed on kõik üldiselt sõbralikud, aga naisterahvastel ei ole soovitatav pimedas ilma saatjata liikuda. Taksojuhtide eesmärk pole mitte ainult viia sind punktist a punkti b, vaid vahepeal teha ka palju tühiseid peatusi ja terve tee kindlasti rääkida. Endasetõmbunud eestlaste jaoks jälle kohati harjumatu.

Näiteks kui lennujaamast taksoga hotelli sõitsime, siis oli meil vanem taksojuht. Selline, kes alustas sõitu, võttis siis (endiselt juhtides) kindalaekast aerosool-deodorandi ja siis pihustas end sellega üle. Seejärel oli peatus külapoes, kust ta ostis meile pudelivett, mida me ei soovinud. (Aga see ilmselt jälle neil mingi oma komme, sest Boltiga linnast hotelli sõites tegi too juht samamoodi peatuse, küsis kas soovime midagi ning hoolimata eitusest, tõi meile coca-colat..) Seejärel oli suitsupeatus (kuigi ta suitsetas ka sõidu ajal). Seejärel tanklapeatus.. Vahepeal mõtlesime küll, et äkki seadis end kohtinguks valmis ja varsti keerab metsateele, aga asjatu kartus. Pärast mitukümmend minutit kestvaid keeleharjutusi (juht võttis eesmärgiks õpetada meile kõiki viisakusväljendeid gruusia keeles), olime kohal.

Ma saan aru, et neil ongi see selline..sisseharjunud sõbralikkus, aga mina olen seda tüüpi, kes pikkadel sõitudel eelistab aknast välja vaadata ja olla omades mõtetes :D Seda enam, kui selja taga on varane ärkamine, bussisõit Tallinnasse ja lennureis.

Harjumatu oli ka see, et teedel liikusid vabalt ringi lehmad. Ja neid oli ikka palju. Jalutasid tee peal, jäid keset teed seisma.. autodest end häirida ei lasknud (ja noh, juhid ei lasknud end ka lehmadest segada).

Kodutuid koeri on tohutult palju! See oli reisi kõige kurvem osa. Lennujaamast välja astudes oli neid ikka tosinajagu- suured, väiksed, noored, vanad. No nii kurb oli. Linnaekskursiooni tehes hakkas üks koer meiega kaasa liikuma ja siis liitus veel üks..ja veel üks. Lõpuks oli meil oma koerakari.

Niipalju võin küll öelda, et loomad nägid puhtad välja ning omavahel ei kiseldud (vähemalt ise ei näinud, loomad olid üksteisega sõbralikud). Giid rääkis, et kõigi nende eest hoolitseb linn korralikult. Et nad on kiibistatud, neile tehakse ussirohukuure ning igal õhtul on kindlad kohad, kuhu neile süüa viiakse, kuna koduta loomade näol on tegu n-ö linna varaga. Ma muidugi ei tea, kui tõele see vastab, aga natuke lohutav teadmine oli see küll.

Tegu on kuulsa liikuva skulptuuriga, armastuse sümboliga. Mees ja naine, Ali ja Nino. Kujud liiguvad üksteisest eemale ja seejärel kokku tagasi, “sulades” korraks üheks, niiöelda suudluseks.

Elu oli suhteliselt odav. Nagu igal pool reklaamitud, siis veinid olid superodavad, samamoodi ka muu alkohol. Näiteks ostsin kaasa ühe Gruusia meeviina, konjaki ja brändi, mis kokku läks maksma 25 eurot :) Söögid samamoodi. Hotelli kallis restoranis einestades läks arve umbes 7 eurot. Toateenindusega tuppa tellides söök + pudel veini 12 eurot.. Seda peab ainult tähele panema, et väljatoodud hindadele arvestatakse juurde veel maksud.

Võimalikult palju üritasime süüa kohalikke toite- hinkaalid, khatšapurid, erinevad lihatoidud.. Ühes söögikohas toodi mulle savikauss kartulite-seente-juurikate-lihaga, mis lauas edasi küpses. No niiii hea oli. Ainus miinus on see, et nad kasutavad toitudes väga palju koriandrit. Mina olen kahjuks üks neist, kellele koriander maitseb nagu seep, niiet see natuke varjutas elamust. Miskipärast on neil igal pool ka eeroaks kohutavalt õline kreeka salat.. Tihti pakuti ka napsina Chachat, mida kutsutakse ka viinamarja-viinaks. Joogiga kaasnesid muidugi ka igasugused toostid, sest kui miski on Gruusias au sees, on see toostide ütlemine :) Ja kohalikud olid väga valmis sellest ka põhjalikult rääkima.

Esimene õhtusöök ja esimesed hinkaalid

Ainus, mis tegemata jäi, oli Mustas meres ujumine.. ja seda ka suuresti seetõttu, et kui lõpuks tahtmine tuli, läksid ilmad kehvaks. Eks teine kord :)

 

0 Comments

Galaxy in her eyes

6. dets. 2019

Ma olen oma uut Sony kaamerat nii häbiväärselt vähe kasutanud, et ausalt on piinlik. Nädalavahetustel maale ikka vean kaasa, aga kaua ma kanu ja veetilku ikka pildistan…

Eks praegu mängib ka see rolli, et nii vara läheb pimedaks ja tööluusi väga teha ei taha. Küll aga olen rohkelt inspiratsiooni ammutanud instagramist ja nüüd otsin ajaauke, mil neid ka ise realiseerida.

Ühel õhtupoolikul leppisingi Dorisega kokku, et tulen töölt tsutt varem ära ning lähme teeme tuledesäras pilte. Ütleme nii, et esimese korra kohta olen üsna rahul. Sony alphake (lühidalt Sonya) teeb ka hämaras häid pilte ja üllatab mind iga korraga. Kui alguses natuke kahetsesin, et oma Canonist loobusin (töötas teine veel ju üsna okeilt), siis nüüd olen enam kui rahul. Mõned funktsioonid siiski vaja veel käppa saada ja üldine süsteem ka… näiteks otsisin nagu loll taga välku. Aga joke was on me, sellist sisseehitatud välku Sonyl polegi :D

Ühesõnaga, sai kiirelt möödaminnes prooviks mõned pildid tehtud ja kui nüüd leiaks aega, et neid samu korralikult uuesti teha, oleks juba päris hea.

0 Comments