All Posts By

Mesiliis

#maitsevtartu2021

11. veebr. 2021

Eile oli üle pika aja selline õhtu, kus kloppisin viisakatelt riietelt tolmu maha, meikisin end veidi rohkem kui kulmupuuder-ripsmetušš-huulepalsam ning läksime peiksiga deidile, valides ühe restorani Maitsev Tartu 2021 valikust.

Sel korral oli valikut raske teha, samas sain juba eos päris paljudele kriipsu peale tõmmata. Sest kuigi söögikohti oli nimekirjas palju rohkem kui eelmisel aastal, siis mitmes kohas pakuti kas eel- või pearoana vutti. Seda aga on uhkes kohas noa-kahvliga ikka väga keeruline süüa… lisaks, kui mul tuleb vutiisu, siis ma lihtsalt… võtan sügavkülmast mõne ja küpsetan ära endale :D Vutikasvatuse eelised…

Raske oli valik aga seetõttu, et pärast esialgset väljapraakimist jäi ikkagi valikule nii kuus kohta. Näiteks üllatas mind meeldivalt Püssirohu menüü. GMP Patisserie, Pepe’s, Werner, Shakespeare.. kõik kõlasid maitsvalt. Lõpuks langes liisk aga Cafe Truffe peale.

Truffe on mulle alati meeldinud, mu südame võitis ta aga omal ajal hiidkrevetisalatiga.. Üleelmine suvi käisime sõbrannaga ikka väga tihti seal väliterrassil istumas. Teeninduses pole ma kunagi pidanud pettuma ning sellessuhtes oli Truffe üsna turvaline valik.

Lisaks menüüle võtsime ka veinipaketi. Eelroaks oli Koha ceviche „Varras bakery“ saial / merekreem/ roseepipar. 

Andestage mu udune ja ebakvaliteetne pilt, sest ilmselgelt ei osanud ma fokusseerida toitu, vaid tähelepanu said taustal olevad lauanõud :D

Ütleme nii, et menüü algus polnud tugev. Koha on niigi hästi delikaatse maitsega, selles chevice’s domineeris aga sibul ning merekreem oli ka suhteliselt tugeva ja rammusa maitsega. Kui ampsu võtsid, tundsid kohe seda majoneesisarnast kreemi ning siis sibulat.. Koha maitse kadus kahjuks üldse ära. Ma ei ütlegi, et see roog oli halb, kohe kindlasti mitte. Oli hea…aga head toitu saab ju alati, Maitsva Tartu erimenüüd võttes sooviks midagi enamat. Mulle tundus toit OK, peiksile selline meeeeeh. Valge vein kõrvale oli värskendav ja karge, aga mulle, kellele valged veinid väga meeldivad, on raske sellega pettumust valmistada :D

Pearoaks oli Suitsune metssiga / gnocchi’d / hapukoore-mädarõika kaste. Olen isegi mitu korda saanud metssealiha valmistada, et oli hea võrdlusmoment. Ütleme nii, et pärast eelrooga tundsin end väga kindlalt :D Ei oleks pidanud, sest nagu ütleb vanasõna, siis pill tuleb pika ilu peale.

Nagu te näete, siis toit oli niiii hea, et mul tuli pilt meelde alles poole söömise ajal :D

Olime mõlemad nõus, et niiiii head liha pole me veel varem üheski Tartu restos saanud. Jah, mitte ainult metssea- vaid üleüldises mõttes loomaliha. See oli ideaalse küpsusastmega ja lausa sulas suus. Väga meeldis, et pikalt küpsenuna oli metssealiha enda maitse hästi välja toodud, mitte muude maitsetega nö lämmatatud. Puhas, maitseküllane ulukiliha.

Üleüldse oli roog väga terviklik. Kui ma alguses kahtlesin, kuidas gnocchid sinna sobituvad, siis need andsid toidule mõnusa tekstuuri. Ja ärme üldse räägi taldrikul olevast hernevõrsest. Üks amps ja tuli kohe suvi meelde :D Kõrvale jõime punast veini, mis sobitus idekalt liha kõrvale. Oli küll rikkaliku järelmaitsega, aga samuti pigem värskem vein, mitte tummine. Mõlemad peiksiga anname nii roale kui veinile 10/10!

Magustoiduks oli Antonovka-rosmariini mousse / sidruni tuille / valge šokolaadi granola. Joogiks pits limoncellot. Mina isiklikult väga magusat ei söö ning kui peaks midagi tellima, siis pigem koogilõik/jäätis/brüleekreem. Anonovka vaht oli heas mõttes huvitav. Õhuline, hapusus-magusus kenasti tasakaalus. Isetehtud küpsis meeldis mulle hästi õhukeste laastudena. Paar tükki olid suuremad ja tihkemad, need nii head polnud. Limoncello (mida ma ka ise kunagi klubist või restost ei telliks :D) maitses üllatavalt hästi ja sobivalt magusroa kõrvale. Oli hea ja maitsev, aga mitte päris täisskoor.

Üldiselt võib rahule jääda küll. Nõustusime mõlemad, et viiepalli-süsteemis annaksime menüüle tugeva 4. Ütleme nii, et metssealiha (millest rääkisime veel taksoski koju sõites :D) päästis. Teenindus oli meeldiv ja isegi taustaks mängiv muusika sobis mulle kui valatult. Ainus asi, millega veel nuriseda võiks, on see, et me saime laua, kus olid mega madalad tugitoolid vms. Suhteliselt kehv seal istudes kõrge laua taga süüa, aga hakkama saime.

Aga tore oli üle pika aja kuskile nii lihtsalt välja minna. Praeguses olukorras ei kipu eriti ringi trallima… ütleb Liis, kellel on nädalavahetuseks mõisas romantikapakett bronnitud :D Aga pean nüüd edasi oma rahakotiga nõu, kas minna veel näiteks GMPsse ja/või Püssi sööma… kui olete eelmainitud kahes kohas käinud menüüd proovimas, siis andke märku, kas oleks hea valik :)

korduvatest unenägudest

9. veebr. 2021

Ebapärlikarp kirjutas korduvatest õudusunenägudest (loe siit). Hakkasin talle juba vastust kommentaaridesse kirjutama, aga läks maru pikale, et teen sellest parem blogipostituse. Igati kasulik, sest nii saan ma oma blogi elus hoida JA teemal kaasa rääkida.

Ühed kõige enim nähtavad unenäod (vähemalt redditi kasutajate ja mu sõprade jutu järgi) ongi need, kus lennatakse oma supervõimega, kukutakse hambad välja või ollakse jälle koolipingis ning lõputunnistuse saamine ripub juuksekarva otsas.

Olen minagi eelnimetatuid igas eri variatsioonis näinud. Lendamisega on põhiline see, et esiteks on õhkutõus sama vaevarikas nagu korraga kuue inimese juuste lõikamine. Ma mäletan eredalt üht unenägu, kui ma üritasin kümmekond korda maakodu lävepaku pealt lendu tõusta. No ikka nii, et ühe jalaga tõukan endale hoogu, käed graatsiliselt laiali… ja siis künnan ninaga esikupõrandat.  Kui juba aga õhus olen, siis kiirus jääb niiiii aeglaseks, et olen kohe-kohe peatumas ja terve aeg on selline.. haige tunne, et ma olen alla kukkumas :D

Sellest, kuidas ma (unenäos) olen tagasi gümnaasiumis ning miskipärast kõik reaalained kahed on (mis polegi reaalsest elust väga erinev :D) ja lõpetamine umbes ülehomme toimub, ei hakka ma rääkimagi. Haige paanika, kuidas kolme päevaga kolme aasta matemaatika-füüsika-keemia selgeks saada kandub korralikult pärisellu üle. Ning kui ma siis südame puperdades ärkan, üks käsi haaramas matemaatikaõpiku järgi, teine otsivalt kobamas kalkulaatorit, on päris raske vähemalt esimesel minutil endale selgeks teha, et tsill, see kõigest uni.

Üks korduv uni on mul ka erinevates variantides see, kui ma pean kellelegi oma numbri andma/kellegi numbri üles kirjutama/hädaabisse helistama ning sõrmed lihtsalt ei vajuta õigeid klahve. Ükskord veetsin terve unenäo, üritades valida kombot 1-1-2. Kui esimesed kaks numbrit läksid pihta, siis see viimane oli paras katsumus. Küll tuli sinna 9 või 3 või 1.. ja kui seda viimast kustutama hakkasin, kadusid ka esimesed numbrid ära ning pidin otsast peale hakkama.

Ei tea küll, kui õuduka alla see kuulub, aga näiteks nägin ükskord unes, et Riiamäe bussipeatuses jooksin kokku ühe One Directioni liikmega, kes mulle ikka väga oma numbrit tahtis anda :D Mul olid keset suve miskipärast käpikud käes (ilmselt kinni liimitud, sest ometi ei saanud neid käest võtta) ning nii ma üritasin terrrrve öö ta numbrit sisse trükkida, mis lõpuks ei õnnestunudki. Ärkasin pettununa.

Kui aga minna tagasi algse teema juurde, milleks on korduvad õudusunenäod, siis -üllatus üllatus- on mul selleks kind of zombikas.

Üsna varsti peale oma vanaisa surma (olin äkki.. 11?) nägin oma esimest zombikat. Elavate surnute öö, 1990 aasta versioon. Ilmselgelt ma seda vaadata poleks tohtinud, aga mäletan, et tol konkreetsel õhtul oli kellegi sünnipäev, hunnik vanemaid istus köögis kohvitamas ning hunnik lapsi toas teleka ees.. kust nimetatud film tuligi.

Fun fact, otsisin mingit pilti filmist, et postitusse lisada… ja leidsin selle.. see zombie näeb suht mu vanaisa moodi välja.. :D Mul praegu tekkis korraks kahtlus, et ma näengi unes hoopis seda tüüpi :D

Ning seniajani näen ma pidevalt unenägu, kus vaatan lapsepõlvekodus köögiaknast välja ja mulle vaatab vastu zombistunud vanaisa, pulgajäätis käes. Ja siis, sireliheki tagant hakkab neid teisigi välja voorima. Teatud asjad on pidevalt muutuses (a’la, mis moodi või kust kaudu me põgeneme, palju zombisid on jne), aga põhiline on see, et 1. zombiks muutud siis, kui sulle jäätis antakse; 2. igal pool on maas hularõngad, kui sinna sisse satud, siis see on “kodu” ja oled kaitstud ning 3. kui mind enne “lõppu” kätte saadakse, teeb mu uni restardi ning olen tagasi selles hetkes, kui aknast välja vaatan.

Uni lõppeb alati sellega, et jõuame perega tädi juurde, mis on ultimate safe place. Et aga asi liiga kerge poleks, siis tema väravani viib üsna suure kallakuga tee, mis on kiilasjääga kaetud, et me saaks korralikult ukerdada, zombid kuklasse hingamas. Lõpuks oleme toas ning siis näen, et (jälle, olenevalt unenäos) mu ema/isa/vend/tädi/tädilapsed/naaber/kesiganes on välja jäänud ja võtab parasjagu zombie-vanaisalt jäätist vastu.

The end :D