All Posts By

Mesiliis

30 is the new 20

16. juuli 2020

Nagu mul ikka kombeks, siis jõuan blogisse sündmustest kirjutama alles kaks kuud hiljem, miks siis seegi kord traditsiooni murda, eks. Eelmisel korral kirjutasin oma hirmudest ja endiselt on natuke kõhe mõelda, et ma olen juba 30 ja peaks nagu selline asjalik täiskasvanu olema. Agaaa elu läheb täpselt samamoodi edasi nagu siis, kui olin 29 ning üleöö ma peast halliks või kortsuliseks ka ei läinud. Niiet all good :D

Kes mind tunneb, see ilmselt ka teab, et mulle jubedalt meeldib üritusi korraldada. Mul selle jaoks lausa eraldi märkmik, kuhu ma kirjutan kõik ideed, kritseldan dekoratsioone ja ruumiplaane, kuhu-mida-riputada. Ilmselt ei tule siis ka üllatusena, et oma 30. sünnipäevapidu hakkasin ma planeerima umbes.. eelmise aasta detsembris :D Kujutan ette, et ajasin Kadi juba natuke hulluks, kui iga paari päeva tagant oma ideedega tulin ning siis ta mulle meelde pidi tuletama, et kle puhka jalga, maikuu on poole aasta kaugusel :D

Kahjuks tõmbas vana hea Koroona mu plaanidele jämeda kriipsu peale. Isegi kui mu sünnipäeva ajaks oli eriolukord lõpetatud, siis üldse ei kippunud suuremat üritust rahvamassiga tegema. Seda enam, et peole oleksin oodanud ka oma vanemaid sugulasi. Olin juba üsna õnnetu ja mõtlesin, et okeii.. ma siis ei tee üldse midagi. Kutsun Kadi veinile ja olemas..

Jõudsin umbes neli korda uusi plaane teha, kui tulin ideele, et kutsun Pullijärve kamba kokku ja lähme avastame mõnd muud RMK maja. Idee oli hea, aga siis selgus, et RMK pikendab aega, mil maju välja ei rendita. Olin jälllle alguses tagasi, kui meenus koht, kus oma Kaitseliidu malevkonnaga käisime suvepäevi pidamas – Trepimägi.

Ühel meie liikmel on seal vana suvila, mis ammusel ajal oli a’la pioneerilaagrina kasutusel. Koht on niii hea asukohaga (otse Võrtsu kaldal), metsa sees ja eraldatud, supermõnus ja väga audentne. Sealt ka teemapidu: 90ndate suvilabražnik.

Neljakesi pakkisime end kokku juba reedel pärast tööd ning võtsime suuna Trepimäele. Meid võttis vastu mahe õhtu ja teadmine, et terve nädalavahetus on puhkuuuus!

Esimene õhtu oligi mõnus tsill. Üritasime kõik töönädala selja taha jätta ja häälestada end puhkuselainele. Avasime shampad, tegime kerge grilli, vessutasime ja nautisime õhtut.

Teine päev oli sellesmõttes hea, et ei pidanud kuskile kiirustama. Poisid läksid kanuuga Võrtsule, me lebotasime võrkkiikedes, tegime süüa ja üle pika aja oli lihtsalt aega logeleda. Kuigi alguses kahtlesin, kas minna juba reedel kohale, siis see oli igati õige mõte. Muidu on ikka nii, et päev läheb kiirelt ettevalmistusteks ja peoks, järgmine päev juba korista ja sõida koju. Nüüd oli aega nautida ja rahulikult võtta.

Õhtu poole liitusid ka teised. Seda pean küll ütlema, et kõik läksid kenasti stiilikaga kaasa. Eriti vaprad olid muidugi mehed, kes endale ajastutruud vuntsid ette kasvatasid. Ilmaga vedas korralikult, kuigi tuul oli veidi jahe. Saime terve aeg väljas olla.. no välja arvatud need korrad, kui läksime kaminaruumi tantsu lööma.

Mina (nagu ikka) jätsin kostüümi otsimise eelviimasele õhtule ning läksin peiksi maakodus lakka kotte lammutama. Sealt leidis ikka korralikke aardeid, muuhulgas ehtsad kasukad, lambanahast vestid, Armani teksad… :D Lõpuks haarasin kaasa peiksi ema kunagise kleidi ja peale viskasin oma ema teksatagi. Kerge vahvlilokk ka sisse ja pidu võis alata!

Kuna enne pidu sõrmed sügelesid ja tahtsin midagi teha, siis meisterdasin kaasa hiiglasuure baari-sildi, mis tuli hoopis teisiti välja, kui ma ette kujutasin. Ja noh, selle tegemisel oli kordades rohkem rõõmu, kui pärast peol :D Aga ometi ei saanud seda koju ka jätta :D

Juba alguses mõtlesin, et ei taha hakata suure kokkamisega vaeva nägema. Tavaline on see, et laud on lookas ning lõpuks jääb enamik järele. Eriti kui on väliüritus, vahepeal kalastamine ja saunaskäik ehk pole nii pika laua taga istumist. Kuigi üritasin sel korral mitte liialdada, siis hommikuks oli allesjäänud asju ikka omajagu. Segasin kokku ka kaks ämbritäit mohhiitot. Alguses vaatasin küll, et pähh, neist ei saagi midagi…aga andis ikka juua küll :D

Sahvrist leidsime ka vanaaegsed serveerimisnõud, paksust klaasist kausid ning pitsid.. Kui kõik need lauale said, tuli natuke nostalgia peale küll.

Õhtu oli mõnus ja inimesed head, mida veel tahta :)

Selle bražnikuga ma muidugi ei piirdunud, lisaks suuremale sünkarile tähistasin 30ndat õigel päeval Kadiga, peiksi perega ning siis juuni alguses tegin grillpeo sugulastele :D Nagu Kadi tabavalt mainis, siis mu sünnipäev oli nagu koerte pulm, mis kestis kuu aega. Õnneks oli ka juunis ülimõnus õhtu. Sai grillida, nalja teha ja hiljem panime suure, jaanipäeva-väärilise lõkke põlema. Võib vist öelda küll, et see 30 tuli korralikult :D

lõpp juba paistab

13. mai 2020

…nii eriolukorra lõpp (jeeee, saab jälle tööle!) kui ka mu nooruse lõpp. See nii jee pole :D Ma ei tea, kuhu ajal kiire hakkas. Selline tunne, et nii kui ma 18 sain, on aeg möödunud lihtsalt paari sõrmenipsuga ja juba esmaspäeval ootab mind vanusenumber 30.. Maru salakavalalt hiilis ligi.

Ühelt poolt naljakas, sest ma ei tunne end isegi praegu oluliselt täiskasvanuna. Eks jah, käin tööl, maksan makse, elan vanematest eraldi jnejnejne, aga sellist… tunnet küll pole. Teisest küljest jälle hakkab iga kord vanusele mõeldes küljest valusalt pistma, sest apppi kui vana ma olen, appi kuhu mu elu kadunud on, appi ma pole midagi jõudnud veel selle 30 aastaga teha…. oeh. Ja siis mõtlen oma emale, kel selleks ajaks oli juba kaks last, ta tundus niiiiii suur ja tõsine ja täiskasvanud, oma majapidamine-aed-töö-jutud-värgid. Noh, samas mäletan ka seda, kuidas meid vennaga kupatati vanaema juurde ja emps pidas siis korralikke pidusid maha, niiet võib-olla ta nii tõsine polnudki :D

Iga kord, kui see valus küljepiste tuleb, satun natuke paanikasse ja arvake ära, mis esimese asjana siis teen? Jooksen e-poodidesse ja laon ostukorvi kortsudevastaseid kreeme täis. Praegu näiteks kolmes erinevas kohas mingid tooted ostukorvis.. ära pole julenud osta, sest see tundub kuidagi alla andmisena.. leppimisena, et i’m old :D No umbes sama vana nagu see lehmakolp..

Okei, tegelikult nii hull asi pole, lihtsalt selline sünnipäevaeelne nukrus on sees. Kuigi mulle tohutult meeldivad sünnipäevad, siis 25ndast eluaastast alates on see iga-aastane sündmus kuidagi.. meeldetuletus surelikkusest. Selline väike torge, et ela nüüd elu nii, et pärast ei peaks kahetsema, võta nüüd jalad tagumiku alt välja ja tegutse, mitte ära lase elul lihtsalt sõrmede vahelt libiseda. Ja kuna siis veel eluks eesmärke seada ning minevikule tagasi mõelda, kui mitte sünnipäeva eel :)

Eks seda kurbust võimendab ka see, et seoses eriolukorraga pidin planeeritud suure peo ära jätma. Pikalt mõtlesin, et ei taha siis üldse kuidagi tähistada, aga lõpuks (pärast nelja ümbermuudatust) jäi sõelale plaan, kus mõne sõbraga põrutame Võrtsu äärde suvilasse ja teeme seal ühe mõnusa kohustustevaba nädalavahetuse.

Muus osas, kui vanuse-paanika välja arvata, on kõik tsill. Maal on tegevust alati, alates muruniitmisest ja puude ladumisest, lõpetades köögiviljade istutamise ja rohimisega. Vahel leiab aega isegi koeraga mängida. Eriolukord on lõppemas ning ma loodan, et eluke taastub kiiresti normaalseks. Vast ei tule ka suurt tagasilööki nüüd, kui kaubanduskeskusi ja muid kohti järjest avatakse.

Pildistamisega olen end ka natuke kokku võtnud, kuigi ega suurt midagi kaamera ette pole jäänud, kui vihmapiisad ja koer. Ja üks maru kõhe vana kaev. Üldiselt olen oma Sony ostuga ikka väga rahul, kuigi sel on paar pisikest miinust, võrreldes Canoniga. Esiteks jookseb see külmema ilmaga natuke kokku ja teiseks aku ei pea üldse nii hästi. Canonit laadisin korra nädalas ja võisin julgelt mitu päeva jutti sadu pilte pildistada (näiteks väljasõitudel, üritustel..) Sonyt pean ikka kordades rohkem laadima.

Sel nädalavahetusel käis vennas maal, rakendasime kohe ta tööle ning õhtul sai grilli ja sauna. Imeeeline ilm oli, peaaegu nagu suvi juba. Istusin aias, jõin veini ja vaatasin, kuidas mehed grillivad (ja koer keelt limpsab). Kahjuks nüüd on ilmast küll ainult soe mälestus jäänud, sest aknast välja vaadates peksab vihma vaheldumisi lörtsiga.

Vahepeal jõudsin käia Valgas piiri valvamas, kuigi mõlemad teed, mis üle piiri viisid, olid ehituse all ja väravatega eraldatud. Ehk suuresti valvas piir end ise. Aga mõnus oli üle pika aja vorm selga panna. Kell neli hommikul ärgata muidugi nii mõnus polnud :D

Ja lõpetuseks paar pilti mudakollist, kes metsatiirul kündis ninaga porilombis ja pärast oli ikka väga rahul endaga.

karantiini update

11. apr. 2020

Lugedes erinevaid blogisid, naljalehti ja instas memesid vaadates, tundub, et enamik inimesi on nagu kassid… Kui uks on lahti, siis on sellest suva, niipea kui uks kinni pannakse, on v a j a välja minna :D

Mina mõtlemas sellest, kui hea on vabalt liikuda ning ei pea poodi minnes süümekaid tundma, sest ei osta nelja kotitäit asju

Nii ka mina. Ei käinud ma ka varem iga päev väljas. Aeg-ajalt sõbrannadega nende juures veinikas, vahepeal kohvikus, kinos või niisama shoppamas käimine.. Vahel veetsin terve nädala trajektooril kodu-töö-kodu, ei teinud teist nägu ka. Aga nüüd, kui sisuliselt kõik meelelahutusvõimalused on ära võetud, siis ju niiiiiiiii tahaks. Eks suurt rolli mängib see, kas olen vabatahtlikult kodus või sunniviisiliselt. Varem oli alati vähemalt teadmine, et kui tekib tahtmine minna peole-kinno-sööma, siis ei ole mingit takistust.

Näiteks sai minna vabalt Botaanikaaeda pildistama. Olen juba ammu tahtnud selliseid džunglipilte. Kahjuks ei osanud üldse arvestada sellega, et parasjagu oli seal orhideenäitus ning see oli nii populaarne, et giiditeenust kasutas lausa 25 (!!!) inimest. Et noh, oli kitsas!

Mõned nädalad tagasi tõime endale ka uue satsi tibusid. Niiiiiiiiii nunnud ja pisid! Vutid võtsime juba veebruaris ja nüüd hakkasid nad lõpuks munele! Let me tell you, on ikka suur vahe, kas süüa poemune või oma kodulinnukeste omi :D

Ärge mu küüsi tähele pange, sest noh, #maakas ja võtsin üle kahe aasta geelid maha.. sõrmeotsad pole üldse harjunud klaviatuuri ja muid asju puutuma :D :D

Lugesin enne üht artiklit, kus kirjas, et koroonapiirangute tõttu on suurenenud kodusünnitajate arv. Üks põhjus siis olevat see, et lapse isa ei lubata sünnituse juurde. Ja nagu.. jäin mõtlema, et ma ei tea, kas minu jaoks oleks see nii suur takistus, et ma seaks enda ja lapse elu ohtu. Loomulikult on kurb, et vastne isa jääb sellest sündmusest kõrvale, muidugi on kahju, et sünnitaval emal pole oma tuge kõrval. Aga nomaeitea. Minu jaoks vist poleks see pädev põhjus, miks sellist protsessi kodus teha (“sest ma tahan, et mu kõrval oleks see ja see ja see). Seda enam, et oli välja toodud, et kodus sünnitajate juures pole mitte vastava väljaõppe saanud ämmaemandad. Palju võib ju valesti minna (jaajaaa, haiglas võib ka valesti minna, aga samas ma eeldaks, et seal on suurem võimalus/pädevus midagi kiiresti ette võtta), misiganes kompliaktsioone tekkida.. Minu jaoks vist ei kaaluks kellegi (mitte)kohalolu seda üle.

Igaks juhuks ütlen, et teine suurenenud kodusündide arvu põhjus on viirusekartus (et noh, kodus on puhtam ega puutu kokku nii paljude inimestega). Ning jah – kui ma peaks kunagi ise lapse saama ja sünnitama hakkama, võib-olla näen ma siis asja hoopis teises valguses.

Et see jutt nii kuri ei tunduks, siis üks väike pildike, kuidas Alfa peitust mängib…

Aga suures osas midagi eelmise postitusega võrreldes muutunud ole. Olen maal, isegi poes enam ei käi, sest Tabivere on vana hea viirusepesa :) Mina heas usus pagendasin end maale, pole nii palju rahvast, oma suur õu, kus värsket õhku hingata ja… ja näed siis, kerge stalker või nii.

Kui Lõunakas kinni pandi, siis juba järgmisel päeval pakile järele minnes oli kerge apokalüpsise tunne..

Ühe korra harjutasin öise tähistaeva pildistamist. Ütleme nii, et esimese korra kohta võin rahule jääda, aga järgmine kord olen targem ja panen seaded ja kõik paika enne, kui astun välja kottpimedasse :D Esimene pilt pole küll öösel tehtud (no duh..), aga taustal on näha kerget lumetuisku (või selle pilvi), mis hetk tagasi õuest üle käis.

Endiselt teen arvutist tööd ja üritan motti leida, et saaks asjad õigeks ajaks tehtud. No üldse pole kerge see kodust töötamine. Kui tavalise töörutiini ajal oli nii mõnus, kui sai korra kuus kodukontorit tehtud, siis nüüd tahaks tööööööle! Kontorikohvi ja töösõpru ja üheskoos töö tegemist, esmaspäevaseid pudruhommikuid ja spontaanseid “teeks täna tööl kooki” pärastlõunaid. Selle asemel pean üksi hinkaale meisterdama.

Kusjuures.. Ma ei tajunud seda suhtlusvajadust üldse nii, kui klubis tööl olin. Päevasel ajal kontoris oli lõpuks ainult kaks inimest, mina ja omanik, mõlemad nokitsesime oma asjade kallal. Päevast päeva sai üksi oldud ja tegutsetud. Lõpuks väsitas see küll ära,  just see, et ei saa kas või korraks kellegagi tööasju arutada, lõunapausil kohvi juua, niisama nalja teha.. Väga antisotsiaalne ja mandunud tunne tekkis. Aga samas ei osanud väga puudust tunda ka suurest töökollektiivist.

Alguses uude kohta tööle minnes oli jälle teine äärmus – väga võõras, et järsku ühes kohas korraga 20 inimest ja nii iga päev. Aga niii tore on suhelda! Jagada töömuresid ja -õnnestumisi, küsida nõu, lihtsalt möödaminnes kuulda kellegi julgustavaid sõnu.. Väga motiveeriv! Seda enam on kurb üksi kodus tegutseda.

Õnneks on õhtuti juba nii mõnusalt valge, et kui mõni mees töölt tuleb, saab veel veidi seiklema minna, metsas uidata ja kõhedate leidude otsa komistada.

Näed siis, mitte-midagi tegemisest saab päris arvestatava postituse valmis nikerdada :D Sest tegelikult tulin ma siia ainult kirjutama, et homme on natuke rutiinimuutust, sest lähen Kaitseliiduga seoses piiri valvama. Siis võtan üle ka Eesti Blogijate insta, kus natuke rohkem oma päeva kajastan.

Mõtlesin küll, et võtan eriolukorrast viimast! Hakkan käima jooksmas ja koeraga pikki jalutuskäike tegemas, uudistan rohkem metsas ringi ja harjutan pildistamist, maalin rohkem, panen oma pusle lõpuks kokku (ok, 30 tükki sinist taevast veel panna :D) ja üldse olen max asjalik. Noh, ilmselgelt mitte. Ainus positiivne asi on see, et ma olen jube tihedalt blogima hakanud :D

Koeraga pikka tiiru jalutama olen jõudnud täpselt 1 kord..

Täpselt ühe pildi olen jõudnud valmis nikerdada..

 

Ja pusleõhtud mööduvad üldiselt kas nii:

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Või nii :D

Aga ega’s midagi. Lähen pakin laigulised asjad kokku ja teen veidi tööd ette, et esmaspäeval väga surm olla poleks. Üks tibupilt teile lõppu siia veel, sest munadepühad :D

kui üritad olla eeskujulik ja söögikohtadesse mitte ronida

30. märts 2020

Ei teagi üldse, millest alustada. Ma pole varem väga selliseid negatiivseid kogemusi jaganud, aga praegu olen Tellitoidus niiiiiii pettunud  (ikka veel :D), et midagi hullu ja lihtsalt pean selle välja kirjutama. Äkki siis saan rahu :D

Reede õhtul olin Äksis ja mõtlesin, et tahaks midagi head süüa. Kuigi olin päeval korraks linnas, ei tundunud üldse hea mõttena minna ise mööda linna tuiama, söögikohtadesse passima ja ootama. Seda enam, et “midagi head” tahaks alles õhtul. Pealegi, meil on ju Tellitoit :)

Tellitoidul on valikus kenasti olemas näiteks nii Tartu linn, Haaslava, Ülenurme kui ka Tartu vald. Viimases asusin ka parasjagu mina. Jah, natuke kallim on see kojuvedu, aga mis siis. Panin kenasti oma tellimuse teele, Tellitoit KINNITAS selle, edastas toitlustajale, kes selle ka kinnitas….ja 10 min pärast tuli teade, et toitlustaja tühistas tellimuse, kuna asun piirkonnast väljas.

Mina ise mõtlesin muidugi, et toitlustajal endal ju suhteliselt ükskõik, kus ma asun, ega nemad seda kohale vii… seega loogiliselt võttes, peaks olema Tellitoit see, kes tühistas.. aga ei, “toitlustaja”.

Olgu.. mõtlesin siis, et ehk tõesti oli toitlustaja see, sest tellimus oleks valmis saanud õige pisut enne nende sulgemist. Tegime siis teisest kohast uue tellimuse. Taaskord, täitsin ära andmed, kus kenasti olemas, et asun ÄKSIS, mis on Tartu vallas, mis on nende teeninduspiirkonnas (vähemalt teoreetiliselt).. Taaskord kinnitas Tellitoit mu tellimuse, edastas selle toitlustajale, kes ka kinnitas ja samamoodi 10 min pärast tuli teade, et TOITLUSTAJA tühistas. Natukese aja pärast tuli sõnum eranumbrilt, kus öeldi, et Tellitoit ei tarni Äksi :)

Ma tean, et see on mõttetu pseudoprobleem, eriti arvestades, mis praegu toimub, aga ma läksin niiiiii kettasse. Nagu MIKS on lehel üldse valikus Tartu vald, kui tegelikult te siia ei too? MIKS edastatakse tellimus üldse toitlustajale, kui on näha, mis asukohaks on ja see siis nagunii tühistatakse? MIKS siis konkreetselt vassitakse, et toitlustaja tühistas tellimuse, kui tegelikult oli see tellitoidu-poolne?

Ja mille peale ma tegelikult üldse ärritusin, oli see, et ma ei tellinud ehku peale, et “äkki toovad siia”. Ma olen korduvalt näinud Äksis Tellitoidu autosid. Ma konkreetselt tean oma sõpruskonnas inimesi, kes on nädalavahetuse pidudeks tellinud sealtkaudu toitu ning nad asuvad veel kaugemal, kui Äksi (aga siiski Tartu valla piires).

Nagu.. ma ei tea, välistage siis juba eos piirkonnad, kuhu te EI tarni. Sest praegu on olukord, kus mul on üle 50 euro Tellitoidus kinni, sest maksta tuleb ju kohe ning tagastamine võtab aega kuni 5 tööpäeva :) Ja noh, lisame siia veel pettumuse ning tühja kõhu.

Või ehk oleks aeg oma süsteemi uuendada, et andmeid ja aadressi lisades annab kohe teate, et olete teeninduspiirkonnast väljas… mitte, et sisuliselt viiakse tellimus pea viimase sammuni ja siis tuleb teade, et kle ei. Sellessuhtes on Bolt food ja Wolt kindlasti paremad, sest näitavad juba enne tellimist ära, et sinuni ei jõua see toit kuidagi.

Ma ei tea. Ma igastahes väga pettunud.

Karantiinipäevik

20. märts 2020

Seekord hüppan ka mina rongile ning Liina eeskujul kirjeldada oma eilset isolatsioonipäeva. (edit: nüüd lugesin, et Merjel oli sama plaan.. no eks ma jään siis igale poole hiljaks :D)

Eelmisel nädalal vaatasime töö juures ühiselt Ratase esinemist ja hakkas natuke kõhe küll. Kohe tuli ka kiri juhatuselt, kus soovitati püsida kodukontorites. Hetkel olen ma väga rõõmus, et mul on võimalus olla kodus JA teha tööd edasi, sest tean, kui paljude sissetulekud kahanevad või kaovad sootuks. Kui ma näiteks klubis edasi töötaks, siis oleks ka mind oodanud palgata puhkus…

Suure ostuhullusega ma kaasa siiski ei läinud. Mõned pakid makarone ostsin ja veidi hakkliha/kanafileed sügavkülma. Peamiselt küll seetõttu, et kui asi läheks väga hapuks, siis põgeneksime nagunii maale, kus sügavkülm punnis, kelder hoidiseid täis ja kui lugu juba katastroofiliseks läheks, siis kanade näol on värske liha alati võtta (rääkimata munadest).

Pagendasingi end koos kassiga nädalavahetusel maale ära, kui tuli esimene takistus: saabus teade Kaitseliidust kott valmis pakkida. Tükk aega oli teadmatus, kuna ja kas minema peab. Nüüd on asjalood selgemad ja vähemalt 3 nädalat saan niisama karantiinis olla.

Teisipäeval selgus aga kurb tõsiasi, et pean tagasi linna tulema, kui tööd tahan teha. Nimelt pole maal internetti ning kui seni olen edukalt hakkama saanud telefoni hotspotiga, siis selle maht sai juba esmaspäeva õhtuks läbi.

Niisiis olen taaskord linnas. Ma olen kogu aeg hinnanud kodukontori olemasolu võimalust. Kui tõesti hommikul natuke halb olla, pole olnud probleemi kodus ravida. Aga nii pikalt see mulle küll ei meeldi. Kontoris on suurem produktiivsus, parem kohv ja loomulikult töökaaslased. Siin lõbustab mind ainult Nässukas, kes päikese käes mõnuleb.

Põhiliselt möödub mu päev diivanil tööasju tehes. Ütleme nii, et see on tööpäeva algus, sest lõpuks oli diivan täis erinevaid pabereid, laual märkmelehed ja noh.. olukord kaootilisem. Lootsin küll, et saan vahepeal kolida näiteks rõdule, aga tuul on väljas endiselt nii külm, et jääb ära. Ideaalne see muidugi pole, sest selg on lõpuks niii kange, aga ma pole endiselt suutnud ära otsustada, milliseid kõrgeid köögitoole tahan, niiet.. diivan it is.

 

Kui kohv pole hea ja peab leppima pätikaga, siis vähemalt tass on hea.

Kodus töötamine on umbes sama nagu koristamine. Hakkad suure entusiasmiga peale, tirid kõik kapid välja põrandale… ja siis leiad kolm aastat kadunud kleepsuraamatu ning pühendad järgnevad tunnid sellele. Nii ka seekord, kui mulle reaalselt tundus huvitavam sättida külmkapimagneteid ringi või korrastada telekaalusel olevat ehetepuud ning maalimistarbeid. Siit ka note to self: leia rohkem aega  joonistamiseks!

Peiks tõi eelmisel õhtul maakohupiima, niiet pidin ka selle ära kasutama. Otsisin aga koogiretsepti välja ja sügavkülmast marjad ka. Keskmine kaunistus on minu nägemus koroona olemusest. Nii näeb äge välja, aga kui koogi ahjust välja võtsin, siis nägi see välja nagu hunnik laienenud veresooni :D

Lisaks jõudsin valmis meisterdada ühe pasta carbonara… või õigemini pasta peaaegu-carbonara-asjadega-mis-kapis-leidus. Üldiselt tundub, et oli produktiivne päev, sest lisaks kokkamisele jõudsin kaks masinatäit pesu pesta, tolmu võtta, näomaski teha ja ka tööasjadega joonele.

Kuigi ma ausalt ei kujuta ette, kuidas saavad kodukontoris hakkama algklassiealiste laste vanemad, kes peavad lapsi pidevalt suunama, õpetama JA oma tööd ka tegema. Sellessuhtes olen ma väga õnnelik, et mul on ainult üks tähelepanu nõudev Nässakas, kes ronib keset töötegemist sülle ja hakkab näkku hingama.

Ühesõnaga, ma nüüd ei teagi. Erilist raskust see karantiin mulle ei valmista (igaks juhuks rõhutan, et MULLE. Tean, et on palju inimesi, kelle jaoks on asjalood palju, palju hullemad). Poes ei käi, rahvarohketes kohtades ka mitte. Töö tegemine on natuke kehvemaks muutunud, sest produktiivsus veidi langenud.. no teate ju küll, et kodus on alati midagi koristada ja teha… Negatiivne pool on see, et pole sõpru ja töökaaslasi tükk aega näinud, aga see väike hind mida maksta. Minu arust on Eesti isegi leebelt suhtunud praegusesse olukorda, ma ausalt imestasin, et võeti nii julge otsus vastu ja kehtestati eriolukord.

Eks näis, mis juttu ma ajan siis, kui karantiin on kestnud kuu ja/või karmimad meetmed kasutusele võetakse.

Seni aga lõbustan ma end peitusemänguga. Otsisin eile kassi taga, kartsin lausa, et olen ta (jälle) kappi kinni pannud. Ühtki häält vastu ei tehtud, kiss-kissitasin nagu lollakas.. kui siis avastasin magamistoa kardina tagant Kiska, kes oli väga rahulolematu, et ta und segasin.