All Posts By

Mesiliis

kolm kinominutit

21. dets. 2017

Ükskord kurtsin, et pole pikka aega kinno saanud minna. See viga on nüüd parandatud ja Kariniga oleme teinud paar kinokohtingut. Kõik kolm filmi on tema valitud ja mis ma öelda oskan, järgmine kord tal enam sõnaõigust pole :D:D

Esimese filmina käisime vaatamas Kong: Skull Island‘it. Karin on miskipärast King Kongi fänn ja nii ma end ära rääkida lasin. Minu jaoks oli aga pettumus üsna suur. Iseenesest viga polnud ju midagi. Oli olemas natuke sisu, oli olemas hiiglaslik koletis, vapustavad ja maalilised pildid loodusest, natuke romantikat, huumorit, salakavalad tegelased ja avastamata maailm. Ometi sellest ei piisanud ning see “miski” jäi puudu. Tegu pole halva linateosega, kodus diivanil ajaviiteks kõlbab küll. Kinno aga mitte nii väga. Isegi tuntud nimed-näod ei päästnud (ok, Hiddlestoni oma nats päästis :D), ma ei saa aru, kuidas nendega sai nii pointless filmi teha :D

Sisu ise on lihtne, kamp teadlasi tahab minna seni avastamata saarele “uurimisretkele” ning neid saadab-turvab õhuvägede divisjon. Pärast tuleb muidugi välja, et teadlased ei tahtnudki maakoore kihte uurida, vaid koletist avastada. Kong saab vihaseks, et suvalised tüübid ta kodu pommitama tulevad ning notib enamuse neist maha. See jälle ei meeldi sõdurite ülemusele (Samuel L Jackson), kes võtab oma eesmärgiks Kong hävitada.

See pani veidi mõtlema inimloomusele üleüldiselt. Nad tungisid võõrale territooriumile, hakkasid pommidega maastikku hävitama (tehes seeläbi liiga arvukatele olenditele) ning siis said kurjaks, kui Kong oma saart kaitsma hakkas. Kuidagi kurb hakkas, kuidas inimesed peavad end nii targaks ja ülevaks teistest liikidest, mõtlemata sellele, mis tagajärgi nende tegevus toob. Kui lõpus Kongi nii-öelda tausta teada sai, hakkas veel kurvem.

Iseenesest oleks saanud väga sügava sisu ja mitme tegevusliiniga filmi, aga kahjuks jäi kõik veidi pealiskaudseks. Näiteks Jacksoni tegelaskuju kohta võis aimata jah, miks ta lõpuks nii hullumeelne oli, aga samas oleks saanud kindlasti paremini väljendada, miks ta Kongi endale nii kinnisideeks võttis ja enam mõistuse häält ei kuulanud. Samas, mis tegi filmi nauditavaks, oli saarele aastate eest lõksu jäänud sõduri liin ning tema kojujõudmine. Fun fact: Karin nuttis lõpus :D

Järgmisena valis Karin välja “Kaunitar ja Koletise”. Ma teadsin selle kohta ainult seda, et peaosatäitja on Emma Watson ning see põhineb samanimelisel muinasjutul. See, et tegu on muusikaliga, oli meile mõlema suureks üllatuseks :D Õnneks laulmistega väga üle ei pingutatud, samas paar lugu olid küll sellised, mis venisid liiga pikale. Fun fact: peale meie olid saalis ainult lapsed :D

Sellesmõttes, et… ei oska nagu midagi erilist filmi kohta välja tuua. Kõik oli nii, nagu muinasjutust juba teada, millegi uuega ei üllatatud. Taaskord selline lõbus filmike, mida hea mõnel kodusel filmiõhtul vaadata. Samas naerda sai mõne koha peal päris palju, tegelased olid kihvtid ja hästi välja mängitud ning lõpp, nagu ikka, ilus. Fun fact: Karin jälle nuttis :D

Kui olime selle filmi ära vaadanud, oli kinoisu veel nii suur, et ei tahtnud õhtut lõppenuks lugeda. Pärast mitmedi viperusi ja mõtlemisi-ümbermõtlemisi seadsime sammud uuesti kinosaali. Seekord osutus valikuks “Life”. Ma arvan, et see oli üks kõige mõttetumaid filme, mis ma näinud olen. Samamoodi, nagu Kongi puhul, meelitati tuntud nimede-nägudega, mis aga loole ja filmile endale suurt midagi juurde ei andnud.

Ma lootsin, et tegu on sellise mõnusa kosmosepõnevikuga või koguni -õudukaga, aga noh.. läks teisiti. Idee ja kõik oli ju üsna hea, aga teostus alla keskmise. Kõik tegelased olid nii pinnapealsed, nendega ei tekkinud mingit sidet ning kui keegi neist surma sai, siis oli suhteliselt ükskõik.

Filmi mõte oli selles, et Marsilt leiti eluvorm, kes ellu äratati ning kes jõudsalt kasvama hakkas. Maal olid kõik üliõnnelikud, panid tulnukale ilusasti nime ja kõik oli super. Selle hetkeni, mil avastasti, et väike nunnu Calvin on targem kui kõik nad kokku ja üsna mõrtsukalike kalduvustega. Ning siis ta lihtsalt käis ja tappis kõik kosmonaudid ära. No peale kahe. Lõpp oli tegelikult etteaimatav küll, aga selleks hetkeks olin ma huvi täiesti kaotanud ja lihtsalt ootasin, kuna koju saab, seega veidi üllatusmoment isegi oli. Fun fact: me olime kinosaalis põhimõtteliselt ainsad naissoost isikud :D

Ühesõnaga. Karinil enam filme valida ei lase. Ja viimane fun fact lõpetuseks: see postitus on mul draftides olnud 31. MÄRTSIST alates :D Oli ka aeg avaldamiseks, ma ütleks…

 

natuke nagu jõuluime..

12. dets. 2017

Whoaa, kas tõesti on mul praegu blogileht lahti ning kas tõesti ma kirjutan praegu esimest blogipostitust üle… peaaegu-viie-kuu? Let’s call it a christmas miracle :D Võiks siia tuua vähemalt kolm adekvaatset ja lõpmatus koguses mitte nii adekvaatset vabandust-ettekäänet, miks ma nii kaua blogimaastikult eemal olen olnud, aga.. ei ole vist nagu mõtet.

Tegelikult naljakas, kuidas ma igatsesin iga päev blogimist ning väikese kadedusetorkega lugesin oma lemmikute postitusi, mida tuli vahel päevas mitu korda, sirvisin FB blogijate gruppi ja ise samal ajal ei suutnud wordpressi lahtigi teha. Ma ei tea, kas selle pausi nii pikaks ajamine oli hea idee või oleks pidanud hambad ristis kas või pildipostitusi tegema, et oleks sellest mõõnast valutumalt välja tulnud…

Olen sellest ka varem kirjutanud, et mida aeg edasi, seda rohkem privaatsust ma tahan, ka siin blogis (ja seda ütleb inimene, kes sellesse postitusse pesus buduaaripilte lisab :D). Enam pole see aeg, kus 18-aastane Liis valimatult kõik kirja paneb või oma nime alt Tokio Hoteli fanfictioneid kirjutab…Ja siit tulebki mu dilemma, sest ühelt poolt ma olen harjunud ennast jagama, teisalt tahaks midagi endale ka hoida ning selle kuldse kesktee leidmine on raske. Peaaegu sama raske, kui töö ja eraelu lahus hoidmine või töö ja vaba aja eraldamine. Aga see juba teise postituse teema, sest ma võiks piiiikalt kirjutada sellest, kuidas ma viimased 9 kuud olen tundnud, nagu ma oleks 24/7 ametipostil ning ka vabadel päevadel ei oska ma end puhkerežiimi suruda.

Mõtlesin ühe kokkuvõtva postituse ka kirjutada, aga ma ei tea. Ma nagu olen jälle selles punktis, kus ma ei jaksa ära oodata, et see 2017 juba läbi saaks. Selline kerge deja vu tunne on, sest eelmisel aastal samal ajal kirjutasin ma täpselt sama asja :D Ja kuigi see aasta algas väga hästi ning lootustandvalt (#newyearnewme), siis mida lõpupoole, seda rohkem ma kuidagi.. kaotan ennast jälle ära. Ma ei tea, kas seetõttu, et ma ise ei jaksa tervet aastat stabiilsena hoida ja väsin ära või sellepärast, et ma tõmban halba õnne ligi või äkki on tähtede seis lihtsalt natuke kehv- kuigi Mangi horoskoop lubas mulle ideaalset aastat! Üks meist igal juhul valetab.. Samas pole põhjust viriseda ka, tegelikult on kõik ju okei.. lihtsalt võiks olla kordades paremini :D

Aga mis siin ikka, ei hakka oma comeback-postitust liiga pikaks ajama. Kõik need imelised pildid on teinud Georg-Sander Männik, kelle kodulehe leiate SIIT ja instagrami SIIT. Tegu on mu elu esimese buduaarishoodiga ning kui lihtsalt kiirelt tulnud idee peale ja ilma suurema ettevalmistuseta tulid välja nii awesome pildid, siis täitsa ootan, mis tulemus on järgmine kord natuke kindlama plaaniga. Üldiselt tunnen ma end kaamera ees ka riietes olles ebakindlalt, aga GSMiga oli kõik väga chill. Ma nüüd ei teagi, kas asi oli selles, et tegu pole mu jaoks enam võõra inimesega, selles, et ta ise on nii easygoing tüüp või mõlema segus, aga igal juhul pildistama soovitan temaga minna küll :)

Pesu on pärit NewYorkerist ja lihtsalt wow, kuidas see rinnahoidja täiesti tavalise musta maika/topi cooliks muudab! :D

PS. Üle pika aja sattusin ka blogi kommentaariumisse ning heaks kiitmist ootava sektsiooni all oli Laura kommentaar ja apppppiiii, kui armas sa oled!! Ning selle positiivse noodiga ma tänaseks lõpetan. Järgmise korrani, mis loodetavasti pole poole aasta pärast :D

your lips my lips, apocalypse

19. juuli 2017

Teate seda olukorda ja tunnet, kus teil on silme ees mingi teatud riideese ning te lihtsalt ei leia seda õiget, mida ette olete kujutanud? Teate, mis on sellest veel halvem tunne? Kui leiate selle ideaalse riideeseme, mis on 100% selline, nagu olete tahtnud…ja siis avastate, et see ei sobi absoluutselt selga :D #materiaalneliis

Ma olin sama näoga nagu Nässukas, kui leidsin oma ideaalse topi…ja siis avastasin, kui kole see seljas oli :D

Mu äärmiselt daamiliku poosiga kass

“Tule ja paita mu siidpehmet ja karvast kõhtu…et ma saaks kõik küüned ja hambad sulle kätte lüüa :):)” Ela siis sellisega koos

Ma ei tea, kuidas järjekordne suvi on jälle peaaegu möödas, ilma et ma midagi teha oleks jõudnud. Samamoodi ei tea ma, miks tundub iga kord hea mõte võtta just suvel endale lisatöö. Seekord aitan välja üht tuttavat, kellel oli puhkuseasendajat vaja. Einoh, raha on hea küll, aga ausalt, ma ei tea, kes mul selliseid otsuseid laseb teha, kui ma ilmselgelt neid teha ei oska ja pärast kahetsen natuke :D

Üks osa jaanipäevast möödus Kanepi metsade vahel, kus oli nii mõnus ja rahulik

Ja mis seal salata, seltskond oli ka väga muhe :)

Teine osa jaanipäevast oli Pühajärvel. Oli küll lahe, aga järgmine aasta jätaks pigem vahele :D

Avastasin natuke aega tagasi, et viimase kahe kuu jooksul pole mul olnud ühtegi sellist rahulikku kodus ärkamist. Sellist päeva, kui saangi magada nii kaua, kui tahan ja kohvi juua! Ma reaalselt ei mäletagi, kuna ma viimati hommikul kodus kohvi jõin ja vaikselt päevaga alustasin. Viimasel ajal on kuidagi tamp väga peal, öösiti ei saa magada ning hommikuti samas peab juba kuuest üleval olema. Arvestades seda, et ma pole üldse hommikuinimene, siis jah…

Kui mõtteid on liiga palju peas, siis on alati hea idee Mairi tagaaias veinitada

..või Krissuga Emajõe ääres mojitosid nautida

Tegelikult  selliseid mõnusad hommikuid on olnud küll, lihtsalt mitte enda kodus. Olen mõned korrad põgenenud Tallinnasse ja mingil põhjusel meeldib seal aina enam. Kahtlustan merd. Mulle ei meeldi eriti laevaga sõita ega ujuda, aga mere ääres olla on alati kuidagi nii rahustav. Vahet pole, kas on tuuline ja vihmane või ilus ja päikesepaisteline ilm- nii kui meri paistma hakkab, ununevad kõik mured ning kergem on hingata.

Meri, mu arm


Viimane kuu on olnud..katsumusterohke. Mitu halba uudist päevaste vahedega tegid oma töö. Lisame siia mingid mõttetud pinged ja oma ülemõtlemised ning tagajärg on, et ma pole paar nädalat saanud korralikult magada. Päeval on hea kerge kõik mõtted kaugele lükata ja keskenduda konkreetsele hetkele. See läheb mul kahjuks aga meelest, et öösel tulevad kõik need eemaletõugatud mõtted hooga tagasi ja siis juba nende eest ei põgene.

See aga ei tähenda, et ma ei üritaks :D Mulle tutvustati üht Netflixi sarja “The Ranch” ning kui ma seda paar päeva binge watchinud olin ja see ära lõppes, siis oli päris kurb olla küll. Nagu, mida ma nüüd oma eluga peale hakkan? Uued osad tulevad alles novembris, aga sinna on niiii kaua aega. Kuna “The Ranch” on mõnusa “That 70’s show” vaibiga (ehk sellepärast, et kaks peaosalist on mõlemas sarjas samad..), siis võtsingi viimase uuesti ette. Ostsin omale uue pehme pleedi ja isssssand kui hea on selle all keras olla, veini juua ja sarja vaadata. It’s the small things!

Nässukas alati sellise näoga, kui ma pööran millelegi muule rohkem tähelepanu kui talle

Olen isegi pildistamise nii tahaplaanile lükanud, aga kuna mind kutsuti üht pulma natuke jäädvustama, siis peaks kaameralt tolmu ära pühkima. Et midagigi meelde tuletada, kutsusin Mairi õhtusele jalutuskäigule ja noh, ütleme nii, et sai tunnetuse veidi tagasi küll. Aga ainult veidi. Lisaks avastasin, et mu autofookus ei taha hästi enam koostööd teha ja mälukaart on omadega läbi.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et life’s good, aga samas pole ka, suvi on möödunud kahe silmapilgutusega, ma olen lugenud nii häbiväärselt vähe (uusi) raamatuid ning maale puhkama polegi põhimõtteliselt jõudnud. Ma arvan, et mu perekond on mu juba  välja arvanud enda hulgast. Hea, kui nad mu nägugi mäletavad :D

Aaga okei. Ilusat kolmapäeva jätku teile ja ma lähen teen ühe järjekordse tassi kohvi, et siin kummitusmajas ikka vastu pidada.

 

kui vaikusest saab harjumus

22. juuni 2017

Ma olen blogimist nii kaua edasi lükanud, et endal on ka imelik. Ma ei tea, kuhu on kadunud mu kirjutamistahe või soov kõik toimunud sündmused üles märkida.. Mida aeg edasi, seda rohkem tunnen ma blogimisest puudust, samal ajal aga tahan järjest vähem end siin jagada. Kui varem mõtlesin pidevalt kuidas ma mingit juhtumit või teemat siin kajastaks ning koostasin mõttes juba blogipostitusi, siis nüüd –nii kurb, kui see ka poleks– ei tule mu väike pesa mulle vahel päevi meelde. Ja kui tuleb, siis lööb mind süütundega oimetuks.

See ainus päev sellel suvel, kui tõesti oli megailus ilm. Peipsi veepind oli nagu klaas ja taevas sinine- idüll!

Õhtul päikeseloojangu ajal oli veeeel ilusam, sest neeeed värvid!

Tahaks öelda, et mitte-kirjutamise põhjuseks on see, et midagi erilist mu elus ei toimu, aga that’s a lie. Tahaks öelda, et absoluutselt pole aega rahulikult maha istuda ja üks pikk postitus valmis vorpida, aga that’s another lie. Ma olen kuidagi kaotanud selle stabiilsuse ja püsivuse. Kuigi ma ei salli pikaaegset rutiini, siis praegu tunnen sellest küll puudust. Hea planeerimise korral jõuaks samas kõike- blogida, lugeda, lugemisest blogida.. Isegi kui mul poleks midagi asjalikku öelda (haha, nali, mitte kunagi pole :D), saaksin jagada pilte, mida on to-hu-tult kogunenud. Samas oleks praegu juba natuke piinlik postitada Alatskivi-tripi pilte, mis toimus aprillis :D :D

Hakkasin loodusfotograafiks ja püüdsin kaamera ette orava. Esimest korda elus suutsin olla nii kiire reaktsiooniga (või oli orav lihtsalt nii aeglane..)

Kuigi ma pole ka päris sellel arvamusel, et inimene peaks end iga päev ületama ja iga päevaga kuskile kõrgusesse arenema, siis praegu tunnen küll, et viimased paar kuud on täiesti paigalseis olnud. Ühelt poolt on kõik rutiinne (töö-kodu-sõbrad-töö-kodu-sõbrad), teisalt on kõik kuidagi nii kaoses. Ma lihtsalt tunnen, et ma ei jaksa midagi teha, niiiii kurnatud on kogu aeg olla. See on ainus esmaspäevast-reedeni tööl käimise miinus. Viis päeva teed tööd, nädalavahetus on täis pakitud igasuguseid üritusi ja käimisi ning kui lõpuks pühapäeva õhtu kätte jõuab, on kõik energiavarud viimseni kulutatud…aga järgmisest päevas algab jälle töö. Ma vist viimased kuu aega nii ringi lennanud, et pole ühtegi vaba päeva, mil saaks lihtsalt… OLLA.

Willipu külalistemaja väike kaarsillake, mille peal sai õhtu jooksu tehtud ikka hunnik romantilisi perepilte :D

Okei, ma tegelikult ei tahtnud üldse sellest rääkida, vaid jagada suvepäevade pilte, mis ka eelmiste lõikude vahele susatud said. Tuleb tõdeda, et meil on päris lahe kollektiiv ning tegelikult on väga kahju, et seda püsivust pole aastateks, vaid näod vahetuvad üsna tihti. Aga oh well, eks see kuulub klubitöö juurde.

See hetk, kui silmapiir kaob ära, sest taevas ja vesi sulavad ühte ja kõik on niiii sinine. Ujumas on näha muidu naaritsat (või ta peaotsa), kelle üks neiu osavalt angerjaks tituleeris :D

Okei, väga palju on ka töötluse taga, aga mida helesinist laguuni!

Suvepäevad toimusid meil Peipsi ääres Willipu külalistemajas. Ärge laske end nende kodulehelt petta- tegu on väga kihvti kohaga. Ma olin alguses ka pigem mitte-nii-positiivselt meelestatud, sest kodukal olevad pildid pole absoluutselt meelitavad, aga koht ise on super! Ilus, suure varjualuse ja saunaga, Peipsi kohe lähedal, suur maa-ala.. Ööbida saab nii majas kui ka kämpades (mis on seest väga korralikud ja varustatud wc’dega). Ainus norimiskoht on ilmselgelt võrkpalliplats. Võiks olla hoonetekompleksile veidi lähemal ning plats võiks olla ikka liiva täis, mitte umbrohu-kruusa segu.

Kehvast võrguplatsist hoolimata olid kaks võistkonda väga hakkajad ning pidasid mõnusad lahingud maha

Mulle miskipärast meeldivad kõik fookusest väljas olevad pildid rohkem. Õigemini, fookuses on võrkpallivõrk ja inimesed taga udused.

Ilmaga vedas meil ikka täiega! Veel paar päeva enne toimumist oli natuke mure, et mis saab, kui tõepoolest ongi vihmane ja külm, aga laupäev oli imeline! Tegin ära ka selle suve esimese ujumise ning arvestades seda, et meil tugevaid soojakraade pole pea üldse olnud, oli vesi ikka väga mõnus. Lisaks oli vaade Peipsile imeline! Taevas oli sinine ja vesi oli sile nagu peegel.

Poisid kasutasid võimalust veest välja tulles poseerida. Kas just kõige õnnestunumalt, aga jah.. :D

Süüa sai, juua sai veel rohkem ja tundub, et jäädi üldjoontes kõigega rahule. Eks nüüd tagantjärele mõtlen küll, et oleks võinud rohkem mänge olla või neid läbi viia (turvaülema autos on salalaegas mängudega :D), aga.. aeg kadus kuidagi nii kiiresti käest. Ma mõtlesin küll, et päev läheb väga pikale ja venib (mina jõudsin peokohta 12ks juba), aga pilgutasin paar korda silmi ja juba oli õhtu. Time flies, when you’re having fun :)

Väike snäkivaagen, mida on praegu päris piin vaadata, sest mul kõht max tühi.

Ja mis oleks klubi suvepäevad ilma dj-puldita ja peotümmita? Liisa lisas playlisti mu suureks rõõmuks ka Backstreet Boysi :D Õhtu oli kohe neli korda parem!

Mainin veelkord ära, et meil on super kollektiiv! Ilmselt just seltskond tegi suvepäevad nii kihvtiks. Paneb lausa põnevusega ootama järgmisi töötajte koosviibimisi. Nüüd mõtlen, et oleks võinud ju teha paar suurt grupipilti ka kõigiga, kes kohal olid. Aga noh, eks siis oli nii palju ringisebimist ja suhtlemist või lihtsalt õhtu nautimist, et ei tulnud nagu meeldegi. Samas pilte tegin ma  kokku 600 ja peale… Andis neid sorteerida. Võite pakkuda, mitmel pildil mina olen (vihjeks võin öelda, et see number riimub sõnaga tuus :D)

Lisaks muudele jookidele tegime pangetäie mojitot, oli hea, jaa!

Käisime vee ääres nii ilupilte tegemas kui päikeseloojangut vaatamas. Vapramad, kes varahommikul veel üleval olid, nägid ära ka päikesetõusu, oli selline tore punkt väsitavale ööle.

Imeline Ketter!

Mitte-nii-imeline Kristjan, kellest mul on ilmselt kõige rohkem pilte :D

Dat romance tho :D

Ühesõnaga, Willipu külalistemaja soovitan küll kõigile. Väga ilus koht, kus veeta mõnusalt aega. Minu teada saab seal bronnida nii kogu kompleksi kui ka kämpasid eraldi (suured grillid ja lauad on ka olemas).

Lisaks kajakatele nägin Peipsil ka luikesid. Pildi kvaliteet on nagu on, sest pime aeg ja telefonizoom, aga loojangu ajal luik kaugel ujumas oli ilus vaatepilt :)

Lõpetan nüüd selle niigi pikaleveninud postituse ära päikesetõusu-pildiga. Loodan, et teil kõigil tulevad vinged jaanid ja annan endast parima, et järgmine postitus poleks kuu aja pärast (ise ka ei usu enam enda lubadusi samas.. :D)

 

it’s been a long time

2. juuni 2017

Maailma kõige kehvem blogija siinpool, tere jälle, üle pika aja! ma ei mäletagi, kuna viimati nii korralikult kohvitassiga end diivanile sättisin, plaaniga blogi kirjutada. See on lihtsalt uskumatu, kuidas aeg lendab, kui midagi teha pole :D Ma olen esmaspäevast saadik seda postituste lehte vaadanud ning ei oska kuskilt alustadagi. Kas teha üks pikk ja pildirohke postitus võõõi jagada see mitmeks erinevaks? Sellised dilemmad. (Alustasin postitusega esmaspäeva õhtul. Täna on reede…)

Pimedas on kõik kassid mustad- ehk Nässukas õhtul akna peal istumas ja roosat taevast ning vikerkaart imetlemas. Seekord ei kukkunudki alla :D

Esmaspäeval ärkasin kulleri telefonikõne peale ning kuigi mulle meeldib tohutult pakke saada, siis see 10 minutit enne äratuskella helinat on kuldaväärt! Ma loodan väga, et kuller mu natuke toriseva hääle andeks andis. Mina muidugi mõtlesin, et mind on ootamas väike pakike, aga selle asemel sain hoopis suure kasti Amwaylt! Amway tooted on suhteliselt kiirelt muutunud mu lemmikuks, lisaks juustele mõeldud asjadele on neil ülimõnus põsesärapuna palett ja maailma parim lainer. Seekordses pakis peitis ennast hunnik kehahooldustooteid. Ma pole jõudnud veel täpsemalt süveneda, mis kõik seal on, aga silma jäi jumet parandav seep. Juba kibelen katsetama. Suuur suur aitäh. Mul on hea meel, et hoolimata mu vähesest blogimisest olen neil endiselt meeles :)

Kõige uudishimulikum on muidugi mu kass, kes ei lasknud isegi kasti rahus avada, vaid ronis sinna peale püherdama

Mõnusalt värviline sisu- punases osas Nourish-tooted, rohelises Refresh ja sinises Protect

Premeerisin end sünnipäeva puhul ka uue telefoniga. Õigemini olen uut valinud juba pea pool aastat, sest ma ei suutnud otsustada, kas tahan iphone’i või mitte :D Kui aga välja tuli uus Huawei P10, mis on niiii heade näitejatega (kaamera 20pixlit, whaat??) ning näeb ülihea välja ka, siis olin kiirelt müüdud. Okei, mitte väga kiirelt, sest mulle meeldib suuremaid oste alati hästi kaua kaaluda. Mõtlesin, kas mul ikka on uut vaja, sest vana Huawei ju töötas ka.. aga siis tuli meelde, kuidas mul mahtus telefoni ainult kaks rakendust (snapchati ja tinderit korraga omada ei saanud, candycrushist rääkimata :D), messenger jooksis pidevalt kokku ja aku sai juba poole päevaga tühjaks. Seni olen p10’ga väga väga rahul, eriti kaamera kvaliteediga!

Mille muuga ikka telefonikaamerat katsetada, kui mitte äraõitsenud võilillega :D

Nässukas võilillevarte vahel elu mõtet otsimas ja diibilt kaugusesse vaatamas

Nässukas lillepeenras elu mõtet otsimas ja diibilt kaugusesse vaatamas

Ebemetega võilill pärast esimest puhumist…

…ja pärast teist- ainult üks ebe jäi tugevalt külge. Kohe näha, kes neist hommikuputru sõi :D

Ja veel üks Nässukas keset rohelist murudžunglit

Vahepeal, nagu mainitud, sain jälle aasta vanemaks. Viimased kaks aastat on sünnipäevad väga kiirelt mööda läinud ja pole mingit erilist tunnet olnud. Suuresti seetõttu, et eelmisel aastal kolisin ma päev enne vanemaks saamist üksi elama ja sel aastal olin kooliga hõivatud. Et aga mitte päris nutuseks seisu jätta, läksin kolmapäeval neidudega välja peole. Plaani võetud kiire pidu kujunes taaskord pikaks ning neljapäeval tegin koolis oma esimesed arvestused küll veel mitte nii selge peaga :D Õige päeva õhtu oli seevastu väga mõnus, sest Pirita ja šampus ja šokolaadikook! Ma olin nii väsinud, et oleks peaaegu püstijalu magama jäänud ja absoluutselt polnud tuju tähistada, niiet selline vaikne mahe õhtu oli väga on point.

27nda eluaasta puhul kasvatasin loomakõrvad

Snapchati loomafiltritega on julge isegi ilma prillideta pilte üles panna

Ülejäänud aja olen.. veetnud kas tööl, koolis või pildistades. Käisime Kariniga Alatskivil, eelmine nädalavahetus pildistasin Kadi väikest-suurt perekonda (ja sain üle maeiteakuipikaaja SAUNA!). Hooaja esimesed grillil tehtud šašlõkid sain ka põske pistetud. Igati korda läinud nädalavahetus. Kuigi mulle väga meeldib see esmaspäevast-reedeni töö, siis ainus murekoht on vahel nädalavahetustega. Tuleb ju kõik üritused kahte päeva mahutada ning lisaks jätta endale aega puhkamiseks ja välja magamiseks ka.. kui viimast aga ei saa, siis on esmaspäeval oi-oi kui raske üles saada. Vahetustega töö oli sellesmõttes parem, et tegid paar päeva tööd, paar päeva puhkasid ja repeat.

Mu lemmikpilt- mustvalge kaader Kadist võilillepõllul, Mirko süles. Kadi on minu poole seljaga ja ilmselt vaatab helgema tuleviku suunas :D

Ja teine lemmikpilt- Mäidu ja Kadi nagu noored armunud ning ei pane tähelegi, kui vanem vennas on väiksema (õrnalt) peahaardesse võtnud :D

Ükskord ammu-ammu käisime Mairiga uues söögikohas, mille nimi on Trikster Tihane. Üsna Aparaadi moodi, ka hipsterliku vaibiga, aga nende rebitud pardilihaga burger (ja bataadifriikad) on ikka peajagu üle Aparaadi burksist! Pluss teenindus oli väga meeldiv. Ja kui heast teenindusest rääkida, siis.. Mu töökohast üle tee asub hiljuti avatud kohvik PõhiLõuna (kus Marimell Tartus oma supikööki tegemas käis). Olen sealt aeg-ajalt kohvi tööle kaasa ostnud ning ükskord pidin erandkorras laupäevahommikul ka kontoris käima. Kuna siis uksel veel lahtioleku-aegu polnud, mõtlesin lihtsalt ust katsuda, et eeeeehk on nad avatud ja saab kohvi. Uks oli lukus, seega asutasin end minema. Minu üllatuseks tuli aga omanik välja ja hõikas mu sisse. Ütles, et nad küll suletud, aga “püsikliendile teeme ikka kohvi!” No niiiii armas. Lisaks olid kassad neil suletud ja mul sularaha polnud kaasas, mispeale ta teatas, et “Ah, tuled teine kord läbi ja maksad.” Nagu..wtf. Ma pole kuskil nii mõnusat teenindust kohanud!

Jaaa..ega muud nagu polegi. Üritan varsti kirjutada natuke ka Harry Potteri uuest (näidend)raamatust, visata üles nii Kadi perepildid kui ka Alatskivis käigu omad ning siis tahaks võtta lõpuks ette paar Vonneguti teost, mis mul juba paar kuud laua all tolmu koguvad.

BTW, kuna mul nüüd siiski uus telefon, saan ma ometi lõpuks normaalselt snapchati kasutada (ja meeletus koguses igasuguste filtritega pilte teha…), niiet kel huvi, siis leiab mu sealt vana hea “mesiliis” nime alt. Aga hoiatan ette, et enamasti jagan ma selliseid pilte, kus on töökaaslase meisterdatud päevatsitaat (täna oli selleks “I had to take a sick day. I’m so sick of these people.”) ja päevajook (milleks oli täna mmmmõnus kookose-frappe.


BTW 2, ma ei  tea, kui normaalne see ühe 27aastase kohta on, aga ma olen hullult hakanud fännama Hensugusta videosid. Nagu ajuvaba, kui naljakas ta on :D Tema kanal on üks kahest, mida ma subscribe‘inud olen :D Ma üldiselt väga youtubereid ei jälgi, mingil ajal hoidsin neil Eesti kuulsamatel küll silma peal, aga nende videod kaotasid kiirelt uudsuse. Nüüd vahel ikka vaatan  ja mõne puhul mõtlen küll, et kuidas tal niiiii palju jälgijaid on. Okei, ma pole ilmselt sihtgrupp ka, aga tõesti… noormees ise kena välimusega, aga niiiiii igav, et iga kord kui video käima panen, siis nendin, et isegi tavalise valge seina vaatamine on põnevam :D

Aga olgu, pakin tänaseks asjad kokku ja lippan Mairi juurde filmiõhtule. Ilusat algavat nädalavahetust ja lootke, et lund sadama ei hakka vms :D

Ja lõppu üks pilt sellest toredast õhtust, kui Taukar on bändiga Illusionis esinemas käis ning sain kohe oma ametipositsiooni ära kasutada, et backstage‘is pilti teha. Pildil ka mu alati särav Elisabeth, kellega sai tol õhtul tehtud rohkem kui üks shot. Süüdistan teda, et mul järgmisel päeval nii halb oli, et emadepäevaks koju minnes pidin õhtu otsa põrandal lebama, sest liigutada oli raske :D