All Posts By

Mesiliis

#siil2018

10. mai 2018

Paar nädalat tagasi, kui ma öösel klubis tööl olin, astus minu juurde meie turvaülem ja väga lühidalt ning konkreetselt kutsus mind SIILile. Üsna kiirelt suutis ta oma pakkumise nii ahvatlevaks muuta, et juba paari minuti pärast oli mul avaldus täitmiseks näpus. Mina muidugi mõtlesin alguses, et ta teeb nalja, sest…mina ja Kaitseliitu ja sellisele õppusele nagu Siil? Ma vist arvasin lõpuni välja, et ta teeb nalja. Ka siis, kui ma avalduse jaoks dokumendifotosid käisin tegemas, perearsti juures tõendi tõin või laost varustuse kätte sain. Ja ühtäkki ma olingi keset ööd pimedas parklas, täisvarustus (no peaaegu) seljas, suur täispakitud kott kaasas ning ümbritsetud võõrastest meestest. Siis ma nagu hakkasin vaikselt aru saama, et noh.. ei olegi nali ja vist ongi minek.

Mina Kadi autos, teel esimesse kogunemiskohta. Kas see on paanika, mis mu silmist paistab? :D

Iseenesest oli hea, et see ajavahemik nõustumise ja mineku vahel oli nii lühike (ehk poolteist nädalat kokku?), sest siis ei olnud mul aega üle mõelda ja end veel rohkem ärevile ajada. Ehk oleksin siis üldse loobunud. Mäletan, et terve aeg polnud ma üldse kindel, kas minna ning mõtlesin, et nooh…küll aega on ära öelda. Tegelikult väga ei olnud :D

Ametlikult olin Kaitseliitu vastu võetud ning sain SIILi kutse alles esmaspäeval. Teisipäeva öösel olin juba vormis, rakmed seljas ning kohtusin parklas esimest korda oma rühmaga. Ja noh.. oli veidi jube küll. Ma arvan, et kõige rohkem hirmutas teadmatus. Mul polnud absoluutselt õrna aimu ka, mis toimuma hakkab, mida ma üleüldse tegema pean, kuidas korraldus välja näeb.. Ma ei teadnud isegi seda, kas mul vorm õigesti seljas on. Ehk alguses oli mul ikka väga suur hämming. Seda enam, et meestel (kes lisaks nagunii Kaitseliiduga kaua tegelenud) on ajateenistus selja taga, seega neil on mingidki algteadmised olemas. Minu teadmised piirdusid sellega, mis mu vend kiirelt neti teel õpetas (paki asjad eraldi kilekottidesse ja siis suurde kotti, et nad märjaks ei saaks ning põlvekaitsmetel käivad krõpsud väljapoole :D) Ka siis, kui ronisime kõik autokasti ning sõit algas esimesse ööbimiskohta, oli mul veidi uskumatuse tunne. Kuigi mu traditsiooniline uusaastalubadus on proovida uusi asju ning võtta vastu väljakutseid, siis kaitseväe suurõppusel osalemine polnud nagu see, mis oleks mõttes mõlkunud.

Kui nuudlid on ahvatlevamad kui natopaki sisu

Need viis päeva möödusid üsna kiirelt ning rutiinselt. Jagasime aega kolme asukoha vahel- olime Raadil, siis korra Luunjas ja seejärel Leholas. Meie võtsime osa kahest etapist- esimene oli lahinguvalmiduse saavutamine, teine üksuste koostööõpe. Põhiliselt oli ülesandeks ala valve ning kaitsmine “vaenlaste” eest. Nii Raadil kui Leholas kulges kõik suhteliselt samas rütmis- kaks tundi puhkust, kaks tundi kiirreageerimisrühmas (mis teoreetiliselt oli ka nagu puhkus, aga pidi lihtsalt iga hetk olema valmis jooksma) ning kaks tundi patrullimist.

Mina, mu ustav kiiver ja relv

Mina oma vaimusilmas kujutasin muidugi ette, et kõik viis päeva on metsik tamp taga ja kogu aeg peab püssiga ringi jooksma, käsklusi kuulama ja kaevikuid kaevama. No päris nii tegelikult ei olnud, kohati oli niisama passimist ja puhkamist isegi liiga palju. Samas ma ei kurda, sest esimese korra kohta oli hea, et sain rahulikult võtta ja sisse elada. Meestel oli küll ehk veidi rahutum olla ja tahtsid rohkem tegevust. Ja kuigi ma terve aeg teadsin, et tegu on ju mänguga, õppusega, siis.. see esimene kord, kui kell neli hommikul relvadega autokasti ronisime, et minna Raadi piirkonda valvama.. no võttis korraks väga kõhedaks.

Raadil iseenesest midagi suurt toimunud, tehti paar õppeharjutust, aga need kõik toimusid põhimõtteliselt ajal, mil minu rühmal oli puhkus. Korra toodi värava taha meil mingi lõhkeseadeldis ning siis sai pommirühm oma robotiga oskusi näidata. Paar korda käisid ka vaenlased kiusamas, aga mu arust konkreetselt tulevahetuseks läkski seal vist ühe korra. Leholas oli sellesmõttes huvitavam. Kuigi ka seal olid pea kõik rünnakud siis, kui me puhkasime, oli kõrvalt ikka väga põnev jälgida. Alguses ehmatas ära küll, kui järsku automaadid täristama hakkasid, hiljem ei teinud selle peale magades silmigi lahti. Lisaks käisime päris politseinikega jalgsipatrullis. Meie piirkonnaks oli Annelinn, kus siis tagasime avalikku korda. Ma pole vist kunagi nii palju kõndinud, kui selle viie päeva jooksul kokku, sammurekordid tulid iga päevaga uued.

Pooleldi lootsin, et ma ehk ei peagi oma AKst ühtki lasku tegema (sest kessssee annab mulle relva üldse?? :D), sest mida päev edasi, seda hirmsamaks kuidagi see mõte muutus. Just seepärast, et äkki ma ei oska või ei vaheta piisavalt kiiresti salve või ehmatan ma esimese lasu peale nii ära, et pillan selle käest :D Aga eks see ole teada-tuntud tõde, et mida pikemalt hirmutavat asja edasi lükata, seda jubedamaks see muutub. Lõpuks, kui ise paugutama hakkasin, siis oli hoopis päris fun!

Meie viimane vahetus oligi kiirreageerimisrühmas keskööst lõunani. Öösel midagi ei toimunud ning mina vähemalt küll mõtlesin, et nüüd saabki vabalt võtta, sest kes ikka tund enne vahetuse lõppu midagi korraldama hakkab.. Noh, hakkasid küll :D Vähemalt sai BTRis lahingusse kimada! Seal sain oma kogemuse relvast laskmisega kätte ja jõudsin arusaamale, et füüsilises mõttes on staapi ikka kordades kergem kaitsta. Linnalahingus oli jooksmist palju rohkem. Ja võsas ragistamist. Ja üle kraavide hüppamist. Ja raudteel koperdamist. Ja seda kõike nii, et ise jääksid märkamatuks, kandes relva (mis iga korraga järjest raskemaks muutus), rakmeid ja rasket kiivrit, mis silmile vajus. Esimene lask oli küll väga ebalev, aga kui siis sain aru, et pole nii hullu midagi (kartsin, et tagasilöök on tugevam), siis sõrme päästikult enam ei võtnud :D Endalegi üllatuseks jäin ma aga ellu ning lahing oli edukas!

Värske ja puhanud, mitte üldse väsinud

Sellesmõttes olen endaga praegu väga rahul, et end kokku võtsin ja Siili ära tegin, sest see kogemus on suhteliselt hindamatu. Ja eks suurt rolli mängis ka Imre, et üldse mind osalema kutsus- kuigi alguses lubas ta mulle maad ja ilmad kokku, mis hiljem lihtlabaseks valeks osutus (ööbimine soojakutes, hommikusöök voodis jne :D). Sain kinnitust, et kui ma juba millegi suhtes nõusoleku annan ja mida pähe võtnud olen, siis selle ka ära teen. Õnneks ma end nii palju tunnen, et juba alguses teadsin, et isegi kui oleks väga ränk olnud, oleks ma hambad risti surunud ja lõpuni olnud. Esiteks pole väga allaandja-tüüpi, teiseks ei oleks Imre mul mitte kunagi seda loobumist unustada lasknud. Samas praegu mõtlen, kui ma oleks pidanud kaasa lööma terve aja (kuni 14. maini) ja seda metsas tegema..siis ma võib-olla oleks küll juba poole peal nutma hakanud :D Viis päeva oli minu jaoks täiesti piisav aeg.

Pole küll aru saada…aga ma niisama ahjuvalves

Füüsiliselt oli see ikka väga kurnav. Esiteks oli kogu varustus raske! Ma ei tea, mis kõikvõimalikke jõude ma tänasin, et tavapäraste rakmete asemel sain sõbralt vesti, kuhu siis salvetaskud jms külge sain kinnitada. Palju mugavam oli ning tegi olemise veidigi kergemaks. Lisaks relv- päris ausalt, iga korraga, kui ma selle uuesti kätte võtsin, muutus see raskemaks. Ka kiivriga vedas- sain mingi erilise spetsversiooni, mis oli üsna kerge. Vähemalt võrreldes teiste kiivritega, millega pead kallutada ei saanud- terve keha tuli järgi :D Ja kõnni siis kaks tundi sellises varustusega sirgelt ringi ning pea vahti.

Kui patrullisid öösel kell 3-4 ajal ja kinnitasid endale, et see on niiii tore, nii meeldib

Ärkveloleku ajal sellist suurt väsimust õnneks ei tundnud, et oleks tahtnud püssi põõsasse visata. Eks kurnatud oli ikka olla, sest kahetunnised uinakud pole päris see, millega harjunud olen. Lisaks olid patrullid ja QRF igal ajal, ka kell 2 öösel või 5 hommikul. Ma muidu ei maga võõrastes kohtades üldse hästi ning kui puhkeaeg algas näiteks keset päeva kolmest, siis mõtlesin küll, et pole ju undki… aga niipea kui pikali visatud sai, jäin magama. Pärast paari päeva kulus iga vaba hetk puhkamiseks, isegi süüa ei jõudnud suurt teha, sest see näpistas niigi väikese uneaja veeel väiksemaks. Prioriteedid, eks. Ja kuigi uni oli üsna sügav, siis selle rutiiniga harjus nii ära, et automaatselt kahe tunni pärast olid silmad lahti. Maru tüütu, sest esimesel ööl kodus ärkasin ka iga natukese aja tagant, valmis saapad jalga tõmbama ja maja ette patrulli minema :D

Jah, mul oli kaasas roosa termostass :D

Oma rühmas olin ainus naine (järjekordne alatu vale, neid pidi veel olema!) meeste seas. Alguses oli harjumatu ja veidi outsideri tunne, aga kui juba kohanesin, siis oli lõbus. Seltskond oli super, sai ikka nalja visatud ja noritud (võib-olla mind tsut rohkem kui teisi “Liis..kas sa nüüd tahad juba koju??”) ja aeg-ajalt sain oma õrnema soo eelist ka kasutada. Kui muidu järeleandmisi väga ei tehtud ning kõik patrullid-ahjuvalved-lahingud tegin kaasa, siis näiteks pesus sain ma küll veidi rohkem käia :D Suureks plussiks oli muidugi ka see, et peale Imre oli kaks tuttavat inimest klubi turvade näol olemas. Oli endal kuidagi kindlam ja julgem olla, sest omad siiski. Kuigi ega teistegi kohta saa absoluutselt midagi halba öelda. Kõik olid hästi abivalmid, kas siis jagades selgitusi, andes oma teadmisi edasi või aidates mul megarasket kotti tassida (aitähaitähaitäh!). Ausalt, see kott muutus iga kokku-lahti pakkimisega järjest suuremaks ja ma sain kinnitust, et ma ei oska ikka üldse kompaktselt elada. Ja noh, kui poole patrulli peal ootab valmis tehtud kuum shokolaad, siis nii võib ju täitsa veel Siilile minna :)

Ühesõnaga…väga kihvt kogemus! Sain ära proovida nii suure pimeda välivooditega telgi, mis tundus järgmiste ööbimiskohtade kõrval lausa luksusena, magasin külg-külje kõrval 9 mehega kitsas jaotelgis (oh kurat, seda norskamist…), viskasin lebomati kivipõrandale väli-laoruumis ja nautisin und, samal ajal kui kümned inimesed ümber sagisid või lahingut pidasid. Sain korra või kaks harjutada liikumisviise ja nende käemärke (noolepea ja maleruut on juba selged). Õppisin relva vinnastama, salve vahetama, laskma ning lõpus ka lahti võtma-puhastama-kokku panema. See viimane etapp oli kõige tüütum, aga ilmselt seetõttu, et vabadus ja kodu olid juba käega katsutavas kauguses. Sain taaskord aru, et vajadusel saan külma närvi säilitada ehk väga rapsima ei hakanudki, kui lahinguolukord oli ning vaja oli ühest kohast teise liikuda, samal ajal vaenlasi silmas pidada ning ellu jääda. Sõitsin nii autokastis kui ka BTR masinas (harjutades enne kordi ja kordi sisenemist ning väljumist, mis pole üldse nii kerge, kui võiks tunduda) ja nägin isegi presidenti, kes külla tuli. Okei, ma pidin sel ajal värava kõrval patrullis olema, aga noh. Vähemalt nägin! :D

Viimane pingutus, ehk relv ja salved lattu ning kojuuu

Ja kuigi need viis päeva olid väsitavad, olin päris palju teadmatuses või lihtsalt ei osanud midagi teha, kõndisin kümneid tuhandeid samme raske varustusega…siis tahaks loota, et väga palju ma ei vingunud (tegelikult ei teinud seda vist üldse..) ning mis seal muud, kui et teinekordki! Endaga võtsin kaasa ainult head kogemused, rahulolu ning kaks jalatäit sinikaid.

/igaks juhuks mainin, et tegelikult oli mul vennast natuke rohkem kasu ja ta nõuanded olid palju abiks. Igaks juhuks, muidu veel solvub teine :D

clublife

17. apr. 2018

Ma isegi ei hakka enam vabandama, miks ma üldse kirjutanud pole. Ei saa ise ka aru, kuhu ma selle kirjutamissoone kaotanud olen. Mul on draftides vähemalt 8 postituse ideed märksõnadena. Nii filmide kui raamatute arvustusi, piltide jagamisi (need ootavad juba eelmisest kevadest tho.. :D), üks kena tinderi-postitus, lugu sellest, kuidas ma endale 27aastasena rate.ee tegin…noh nii katsetusena, kas ma kõigi 60-aastaste seas toppi pääseks..

Palju oleks rääkida tööst, sest kui klienditeenindajatel on taskutäis lugusid oma klientidest, siis klubis töötades ja öösiti igasuguste inimestega kokku puutudes on mul naljakaid juhtumeid ka ikka omajagu kogunenud. Samas siin tuleb taaskord mängu mu oma eetiline dilemma. Olen aastaid oma nime-näo alt bloginud ning absoluutselt ei taha tekitada kelleski pahameelt, kellega mingi spetsiifilisem sündmus olnud on. Seda enam, et ma olen pea iga peoõhtu kohal ja noh, palju neid klubisid ikka Tartus on, ikka jõuab jutt kuidagi kellegi vale inimese kõrvu või tuntakse ära.

Ma tegelikult jäin praegu mõtlema, et ma ei tea, kas ma üldse olen kuskil maininud, et hetkel töötan Illusionis personalijuhina? No, nüüd siis olen :D Eks see klubiellu sisseelamine on läinud kohati kergelt, sest mu ümber on hästi toredad töökaaslased, kohati aga üle kivide-kändude, sest kui varasemalt sellise tööga kokkupuude olematu on, siis on üsna raske kõike hoomata. Isegi nüüd, kui ma juba üle aasta siin olnud olen, on endiselt mingid teemad ja detailid, mille peale ise ei oska tulla või mis ajavad juhtme korraks kokku.

Kaitseväest ära tulles lootsin, et nüüd öötöö/nädalavahetustel rakkes olemisega kõik, kuid elu teeb omad korrektuurid. Nädalas korra (enamasti kaks) olen ma kindlasti peol olemas. Vaatamas-kontrollimas-aitamas, mida vaja teha on. Praegu ma veel jaksan ning endal on piisavalt motivatsiooni ja huvi kohal käia, aga ma kujutan ette, et pikalt vist sellise tempoga sammu pidada ei jõua. Eks klubis töötamine olegi natuke midagi teistsugusemat, kui tavapärases ettevõttes. Teoorias peaks ka minu tööaeg olema esmaspäevast reedeni ja ainult päevasel ajal. Samas taipasin ma aga üsna kiirelt, et kui varasem kogemus sellisel kohal (nii personalijuhi kui ka ööklubi mõttes) puudub, siis ainult sellega toime ei tule. Esiteks muutub kontakt töötajatega nii minimaalseks (sest nemad ju päeval majas kohal ei käi), teiseks… no kuidas ma üldse saan neilt midagi nõuda, kui mul endal pole teadmisi, kuidas seda teha. Ja ausalt, see, mis kontoris teoorias on välja mõeldud, ei pruugi õhtul peo ajal absoluutselt toimida. Õnneks on nii-öelda põhitöötajad sellel ametil olnud hea mitu aastat, seega on nad alati oma nõu, tähelepanekute ja näpunäidetega õigel ajal kohal olnud ning aidanud mul saada rohkem aimu, kuidas üks klubitöö kulisside taga käib.

Personalitöö poole pealt olen näinud ka ikka päris palju vaeva. Meil on tööl väga mõistlikke, täiskasvanulikke inimesi, aga samas on jälle palju ka noori, kelle jaoks see ongi esimene töö ning kelle kohusetunne/moraal pole veel nii tugev. See vist oligi alguses mu jaoks kõige raskem, et leida kõigiga ühine keel ja teha end neile kuuldavaks. Natuke oli probleemiks ka see, et just nooremate puhul nii-öelda piirid niisama suhtlemise ja käskude andmise vahel hägustuvad. Meil pole klubis sellist karmi ülemus-alluv töösuhet, kõik lõõbivad omavahel ja saavad hästi läbi. Samas kui töö on vaja ära teha või ülesanded kätte jagada, tuleb sellest siiski aru saada, et ma ei anna käsklusi suusoojaks.

Ja näiteks pole mind varem üldse nii häirinud see, et ma näen oma vanuse kohta noorem välja…aga ametikohal, kus paratamatult tuleb käsklusi jagada, on see pigem miinuseks, sest alguses tundsin kohati küll, kuidas mind ei võeta ehk nii tõsiselt. Oli ka üks olukord päris-päris esimestel päevadel, kus ühe töötaja suhtumine oli natuke liiga negatiivne just seepärast, et ta arvas, et olen temast noorem “ja mis tulen nüüd teda kamandama või?”. Sellesmõttes tunnen ise, et olen pidanud end ehk veidi rohkem tõestama, kui muidu. Teisalt jälle mõtlen, mis see vanus siia puutub- poleks ju ka vahet, kui oleksingi noorem olnud, amet ja tase on ikka sama. Positiivne on see, et olen õppinud palju erinevaid viise, kuidas erinevate töötajateni jõuda. Eks see alguses mu viga oligi, et eeldasin, et kõigiga üks käitumine ja suhtumine aitab- aga inimesed on ju erinevad.

Sellessuhtes võin küll öelda, et mu töö on põnev. Kurnav, aga samas olen saanud nii palju erinevaid kogemusi. Sest kuigi ametinimetuselt olen personalijuht, siis ära tuleb teha ka väga palju muud. Olen saanud lisaks kontoripoolele ära proovida esinejate/artistidega suhtlemise, pööningul vaimude välja ajamise ja tolmuga võitlemise ning pea kõik muud ametid, mis meil üldse siin pakkuda on. Suurtel pidudel, kui järg käest läinud, olen hüpanud appi garderoobi või teinud baariabide tööd lihtsamaks. Olen jaganud välisuksel käepaelu või kontrollinud dokumente. Ja no kurja, alaealised on eriti nahhaalid. Kui meil on 16+ peod, siis täisealistele jagame käepaelad. Ja tulevad siis no niiii noored, sirutavad käe ilusasti ette. Annavad kenasti isegi oma dokumendi ja vaatavad nii ausate silmadega otsa, et mismõttes neid alakaks pean. Kui öelda siis, et kle, teil sünniaasta 2001, et te ju alaealised, siis kehitavad õlgu, et ah jah, oleme jah… :D :D

Aastavahetuse peol läksin näiteks leti taha baarmenile appi jooke tegema, sest olime ühe inimesega vähemuses…and let me tell you, see pole üldse nii kerge, kui arvata võiks! Teoorias on mul ju KÕIK teadmised olemas. Asi see pole siis valada 4cl viina ja purk energiajooki klaasi ning see süsteemist läbi lüüa? Tegelik olukord, kus pidu on haripunktis, rahvast leti ääres palju, ümber sebivad teised töötajad, on ikka midagi hoopis muud. No nii lukku tõmbas, et ise ka ei usu. Põhimõtteliselt ainus amet, mida ma veel proovinud pole, on piletimüüja :D

Eks vahel on ikka alla-andmise tundeid ning ma ei jõua vist kokku lugeda, kui palju kordi ma cvkeskust lahti olen võtnud :D Eriti kui tuleb 8st kirjas olevast inimesest võluda üleöö järgmise õhtu peoks välja 12 töötajat. Või kui kontoris on õhk erinevate teemade tõttu nii paks, et tundub hea mõte pudel tekiilat alla tõmmata. Või kui järsku teatab neli inimest korraga, et nad on haiged ning neile asendusi vaja. Või kui kõik kirjutavad oma piiiisikeste probleemidega (“Kuna me homme uksed lahti teeme?”) kell 12 öösel, selle asemel, et ise evendi info ja/või graafik lahti võtta.

Ma olen varem ka maininud, et ei suuda eraelu-tööelu lahus hoida, seda eriti sellisel töökohal. Kuna ma päeval töötajatega kokku ei puutu ning silmast-silma näemegi üksteist 1-3 korda nädalas peoõhtutel, siis enamik suhtlusest toimub läbi facebooki. Sellel on omad head-vead. Ühelt poolt saab kiirelt info edastatud ja probleemid lahendatud, teisalt muudab see mu pidevalt kättesaadavaks. Mul on tunne, et ma viimased aasta aega 24/7 mõtetega tööl olnud. Ikka keegi kirjutab 10 õhtul või 7 hommikul, ikka on kellelgi midagi öelda (mis teoorias kannataks järgmise päevani)… Siin on jah see võimalus, et telefon hääletuks + pärast tööaega enam kirjadele ei vasta…Aga mind NIII häirib, kui mul on chatis lugemata kirjad ja kui ma selle läbi loen, siis ma nagunii mõtlen, kuidas vastata/mis lahendust pakkuda. Ehk ma pigem teen selle kohe ära, kui lükkan järgmisse päeva. See jälle tekitab olukorra, kus ma ei jaksa enam inimestega suhelda. Ma nii palju sõprade käest piki päid-jalgu saanud, et ma ignon FBs või kaon ära. Aga just sellepärast, et on vahel päevi, kus ma hommikust õhtuni suhtlengi ainult töötajatega, otsin asendusi, vastan küsimustele….ja siis lihtsalt rohkem ei taha :D

Aga siinkohal on üsna suureks motivaatoriks olnud justnimelt kaastöötajad. Kõlab häbitu enesekiitmisena, aga ma olen praegu väga rahul sellega, kuidas meil klubimeeskond toimib. Okei, nii-öelda põhituum on püsinud sama juba enne minu tulekut, aga samas need inimesed, kelle mina olen meile värvanud, on samamoodi pikalt pidama jäänud ning öise klubitöö puhul on see üsna märkimisväärne. Mäletan, kuidas mu eelkäija hoiatas, et töötajad vahetuvad väga tihti ning kiiresti peab leidma uusi asemele. Noh, praegu on meil probleem pigem selles, et keegi ei taha ära minna, inimesed tahavad tööd teha, aga pole nii palju pakkuda :D

Mul tegelikult on nii kahju, et praegu on klubitamine kuidagi ära vajunud ja/või populaarseks on muutunud muud kohad. Sest ma näen ise seda potentsiaali- nii pidude, ruumikasutuse kui töötajate mõttes ning seda ei saa lihtsalt rakkesse panna, sest inimesi ei käi… Ja siis meenutan heldimusega eelmise hooaja pidusid, kus Retro tõi majja 1000 inimest… Ühesõnaga, veel on motivatsiooni teha ja muuta ja ma väga loodan, et varstivarsti saavutab Illukas jälle oma hiilgeaja ning näitab, milleks võimeline on :)

kolm kinominutit

21. dets. 2017

Ükskord kurtsin, et pole pikka aega kinno saanud minna. See viga on nüüd parandatud ja Kariniga oleme teinud paar kinokohtingut. Kõik kolm filmi on tema valitud ja mis ma öelda oskan, järgmine kord tal enam sõnaõigust pole :D:D

Esimese filmina käisime vaatamas Kong: Skull Island‘it. Karin on miskipärast King Kongi fänn ja nii ma end ära rääkida lasin. Minu jaoks oli aga pettumus üsna suur. Iseenesest viga polnud ju midagi. Oli olemas natuke sisu, oli olemas hiiglaslik koletis, vapustavad ja maalilised pildid loodusest, natuke romantikat, huumorit, salakavalad tegelased ja avastamata maailm. Ometi sellest ei piisanud ning see “miski” jäi puudu. Tegu pole halva linateosega, kodus diivanil ajaviiteks kõlbab küll. Kinno aga mitte nii väga. Isegi tuntud nimed-näod ei päästnud (ok, Hiddlestoni oma nats päästis :D), ma ei saa aru, kuidas nendega sai nii pointless filmi teha :D

Sisu ise on lihtne, kamp teadlasi tahab minna seni avastamata saarele “uurimisretkele” ning neid saadab-turvab õhuvägede divisjon. Pärast tuleb muidugi välja, et teadlased ei tahtnudki maakoore kihte uurida, vaid koletist avastada. Kong saab vihaseks, et suvalised tüübid ta kodu pommitama tulevad ning notib enamuse neist maha. See jälle ei meeldi sõdurite ülemusele (Samuel L Jackson), kes võtab oma eesmärgiks Kong hävitada.

See pani veidi mõtlema inimloomusele üleüldiselt. Nad tungisid võõrale territooriumile, hakkasid pommidega maastikku hävitama (tehes seeläbi liiga arvukatele olenditele) ning siis said kurjaks, kui Kong oma saart kaitsma hakkas. Kuidagi kurb hakkas, kuidas inimesed peavad end nii targaks ja ülevaks teistest liikidest, mõtlemata sellele, mis tagajärgi nende tegevus toob. Kui lõpus Kongi nii-öelda tausta teada sai, hakkas veel kurvem.

Iseenesest oleks saanud väga sügava sisu ja mitme tegevusliiniga filmi, aga kahjuks jäi kõik veidi pealiskaudseks. Näiteks Jacksoni tegelaskuju kohta võis aimata jah, miks ta lõpuks nii hullumeelne oli, aga samas oleks saanud kindlasti paremini väljendada, miks ta Kongi endale nii kinnisideeks võttis ja enam mõistuse häält ei kuulanud. Samas, mis tegi filmi nauditavaks, oli saarele aastate eest lõksu jäänud sõduri liin ning tema kojujõudmine. Fun fact: Karin nuttis lõpus :D

Järgmisena valis Karin välja “Kaunitar ja Koletise”. Ma teadsin selle kohta ainult seda, et peaosatäitja on Emma Watson ning see põhineb samanimelisel muinasjutul. See, et tegu on muusikaliga, oli meile mõlema suureks üllatuseks :D Õnneks laulmistega väga üle ei pingutatud, samas paar lugu olid küll sellised, mis venisid liiga pikale. Fun fact: peale meie olid saalis ainult lapsed :D

Sellesmõttes, et… ei oska nagu midagi erilist filmi kohta välja tuua. Kõik oli nii, nagu muinasjutust juba teada, millegi uuega ei üllatatud. Taaskord selline lõbus filmike, mida hea mõnel kodusel filmiõhtul vaadata. Samas naerda sai mõne koha peal päris palju, tegelased olid kihvtid ja hästi välja mängitud ning lõpp, nagu ikka, ilus. Fun fact: Karin jälle nuttis :D

Kui olime selle filmi ära vaadanud, oli kinoisu veel nii suur, et ei tahtnud õhtut lõppenuks lugeda. Pärast mitmedi viperusi ja mõtlemisi-ümbermõtlemisi seadsime sammud uuesti kinosaali. Seekord osutus valikuks “Life”. Ma arvan, et see oli üks kõige mõttetumaid filme, mis ma näinud olen. Samamoodi, nagu Kongi puhul, meelitati tuntud nimede-nägudega, mis aga loole ja filmile endale suurt midagi juurde ei andnud.

Ma lootsin, et tegu on sellise mõnusa kosmosepõnevikuga või koguni -õudukaga, aga noh.. läks teisiti. Idee ja kõik oli ju üsna hea, aga teostus alla keskmise. Kõik tegelased olid nii pinnapealsed, nendega ei tekkinud mingit sidet ning kui keegi neist surma sai, siis oli suhteliselt ükskõik.

Filmi mõte oli selles, et Marsilt leiti eluvorm, kes ellu äratati ning kes jõudsalt kasvama hakkas. Maal olid kõik üliõnnelikud, panid tulnukale ilusasti nime ja kõik oli super. Selle hetkeni, mil avastasti, et väike nunnu Calvin on targem kui kõik nad kokku ja üsna mõrtsukalike kalduvustega. Ning siis ta lihtsalt käis ja tappis kõik kosmonaudid ära. No peale kahe. Lõpp oli tegelikult etteaimatav küll, aga selleks hetkeks olin ma huvi täiesti kaotanud ja lihtsalt ootasin, kuna koju saab, seega veidi üllatusmoment isegi oli. Fun fact: me olime kinosaalis põhimõtteliselt ainsad naissoost isikud :D

Ühesõnaga. Karinil enam filme valida ei lase. Ja viimane fun fact lõpetuseks: see postitus on mul draftides olnud 31. MÄRTSIST alates :D Oli ka aeg avaldamiseks, ma ütleks…

 

natuke nagu jõuluime..

12. dets. 2017

Whoaa, kas tõesti on mul praegu blogileht lahti ning kas tõesti ma kirjutan praegu esimest blogipostitust üle… peaaegu-viie-kuu? Let’s call it a christmas miracle :D Võiks siia tuua vähemalt kolm adekvaatset ja lõpmatus koguses mitte nii adekvaatset vabandust-ettekäänet, miks ma nii kaua blogimaastikult eemal olen olnud, aga.. ei ole vist nagu mõtet.

Tegelikult naljakas, kuidas ma igatsesin iga päev blogimist ning väikese kadedusetorkega lugesin oma lemmikute postitusi, mida tuli vahel päevas mitu korda, sirvisin FB blogijate gruppi ja ise samal ajal ei suutnud wordpressi lahtigi teha. Ma ei tea, kas selle pausi nii pikaks ajamine oli hea idee või oleks pidanud hambad ristis kas või pildipostitusi tegema, et oleks sellest mõõnast valutumalt välja tulnud…

Olen sellest ka varem kirjutanud, et mida aeg edasi, seda rohkem privaatsust ma tahan, ka siin blogis (ja seda ütleb inimene, kes sellesse postitusse pesus buduaaripilte lisab :D). Enam pole see aeg, kus 18-aastane Liis valimatult kõik kirja paneb või oma nime alt Tokio Hoteli fanfictioneid kirjutab…Ja siit tulebki mu dilemma, sest ühelt poolt ma olen harjunud ennast jagama, teisalt tahaks midagi endale ka hoida ning selle kuldse kesktee leidmine on raske. Peaaegu sama raske, kui töö ja eraelu lahus hoidmine või töö ja vaba aja eraldamine. Aga see juba teise postituse teema, sest ma võiks piiiikalt kirjutada sellest, kuidas ma viimased 9 kuud olen tundnud, nagu ma oleks 24/7 ametipostil ning ka vabadel päevadel ei oska ma end puhkerežiimi suruda.

Mõtlesin ühe kokkuvõtva postituse ka kirjutada, aga ma ei tea. Ma nagu olen jälle selles punktis, kus ma ei jaksa ära oodata, et see 2017 juba läbi saaks. Selline kerge deja vu tunne on, sest eelmisel aastal samal ajal kirjutasin ma täpselt sama asja :D Ja kuigi see aasta algas väga hästi ning lootustandvalt (#newyearnewme), siis mida lõpupoole, seda rohkem ma kuidagi.. kaotan ennast jälle ära. Ma ei tea, kas seetõttu, et ma ise ei jaksa tervet aastat stabiilsena hoida ja väsin ära või sellepärast, et ma tõmban halba õnne ligi või äkki on tähtede seis lihtsalt natuke kehv- kuigi Mangi horoskoop lubas mulle ideaalset aastat! Üks meist igal juhul valetab.. Samas pole põhjust viriseda ka, tegelikult on kõik ju okei.. lihtsalt võiks olla kordades paremini :D

Aga mis siin ikka, ei hakka oma comeback-postitust liiga pikaks ajama. Kõik need imelised pildid on teinud Georg-Sander Männik, kelle kodulehe leiate SIIT ja instagrami SIIT. Tegu on mu elu esimese buduaarishoodiga ning kui lihtsalt kiirelt tulnud idee peale ja ilma suurema ettevalmistuseta tulid välja nii awesome pildid, siis täitsa ootan, mis tulemus on järgmine kord natuke kindlama plaaniga. Üldiselt tunnen ma end kaamera ees ka riietes olles ebakindlalt, aga GSMiga oli kõik väga chill. Ma nüüd ei teagi, kas asi oli selles, et tegu pole mu jaoks enam võõra inimesega, selles, et ta ise on nii easygoing tüüp või mõlema segus, aga igal juhul pildistama soovitan temaga minna küll :)

Pesu on pärit NewYorkerist ja lihtsalt wow, kuidas see rinnahoidja täiesti tavalise musta maika/topi cooliks muudab! :D

PS. Üle pika aja sattusin ka blogi kommentaariumisse ning heaks kiitmist ootava sektsiooni all oli Laura kommentaar ja apppppiiii, kui armas sa oled!! Ning selle positiivse noodiga ma tänaseks lõpetan. Järgmise korrani, mis loodetavasti pole poole aasta pärast :D

your lips my lips, apocalypse

19. juuli 2017

Teate seda olukorda ja tunnet, kus teil on silme ees mingi teatud riideese ning te lihtsalt ei leia seda õiget, mida ette olete kujutanud? Teate, mis on sellest veel halvem tunne? Kui leiate selle ideaalse riideeseme, mis on 100% selline, nagu olete tahtnud…ja siis avastate, et see ei sobi absoluutselt selga :D #materiaalneliis

Ma olin sama näoga nagu Nässukas, kui leidsin oma ideaalse topi…ja siis avastasin, kui kole see seljas oli :D

Mu äärmiselt daamiliku poosiga kass

“Tule ja paita mu siidpehmet ja karvast kõhtu…et ma saaks kõik küüned ja hambad sulle kätte lüüa :):)” Ela siis sellisega koos

Ma ei tea, kuidas järjekordne suvi on jälle peaaegu möödas, ilma et ma midagi teha oleks jõudnud. Samamoodi ei tea ma, miks tundub iga kord hea mõte võtta just suvel endale lisatöö. Seekord aitan välja üht tuttavat, kellel oli puhkuseasendajat vaja. Einoh, raha on hea küll, aga ausalt, ma ei tea, kes mul selliseid otsuseid laseb teha, kui ma ilmselgelt neid teha ei oska ja pärast kahetsen natuke :D

Üks osa jaanipäevast möödus Kanepi metsade vahel, kus oli nii mõnus ja rahulik

Ja mis seal salata, seltskond oli ka väga muhe :)

Teine osa jaanipäevast oli Pühajärvel. Oli küll lahe, aga järgmine aasta jätaks pigem vahele :D

Avastasin natuke aega tagasi, et viimase kahe kuu jooksul pole mul olnud ühtegi sellist rahulikku kodus ärkamist. Sellist päeva, kui saangi magada nii kaua, kui tahan ja kohvi juua! Ma reaalselt ei mäletagi, kuna ma viimati hommikul kodus kohvi jõin ja vaikselt päevaga alustasin. Viimasel ajal on kuidagi tamp väga peal, öösiti ei saa magada ning hommikuti samas peab juba kuuest üleval olema. Arvestades seda, et ma pole üldse hommikuinimene, siis jah…

Kui mõtteid on liiga palju peas, siis on alati hea idee Mairi tagaaias veinitada

..või Krissuga Emajõe ääres mojitosid nautida

Tegelikult  selliseid mõnusad hommikuid on olnud küll, lihtsalt mitte enda kodus. Olen mõned korrad põgenenud Tallinnasse ja mingil põhjusel meeldib seal aina enam. Kahtlustan merd. Mulle ei meeldi eriti laevaga sõita ega ujuda, aga mere ääres olla on alati kuidagi nii rahustav. Vahet pole, kas on tuuline ja vihmane või ilus ja päikesepaisteline ilm- nii kui meri paistma hakkab, ununevad kõik mured ning kergem on hingata.

Meri, mu arm


Viimane kuu on olnud..katsumusterohke. Mitu halba uudist päevaste vahedega tegid oma töö. Lisame siia mingid mõttetud pinged ja oma ülemõtlemised ning tagajärg on, et ma pole paar nädalat saanud korralikult magada. Päeval on hea kerge kõik mõtted kaugele lükata ja keskenduda konkreetsele hetkele. See läheb mul kahjuks aga meelest, et öösel tulevad kõik need eemaletõugatud mõtted hooga tagasi ja siis juba nende eest ei põgene.

See aga ei tähenda, et ma ei üritaks :D Mulle tutvustati üht Netflixi sarja “The Ranch” ning kui ma seda paar päeva binge watchinud olin ja see ära lõppes, siis oli päris kurb olla küll. Nagu, mida ma nüüd oma eluga peale hakkan? Uued osad tulevad alles novembris, aga sinna on niiii kaua aega. Kuna “The Ranch” on mõnusa “That 70’s show” vaibiga (ehk sellepärast, et kaks peaosalist on mõlemas sarjas samad..), siis võtsingi viimase uuesti ette. Ostsin omale uue pehme pleedi ja isssssand kui hea on selle all keras olla, veini juua ja sarja vaadata. It’s the small things!

Nässukas alati sellise näoga, kui ma pööran millelegi muule rohkem tähelepanu kui talle

Olen isegi pildistamise nii tahaplaanile lükanud, aga kuna mind kutsuti üht pulma natuke jäädvustama, siis peaks kaameralt tolmu ära pühkima. Et midagigi meelde tuletada, kutsusin Mairi õhtusele jalutuskäigule ja noh, ütleme nii, et sai tunnetuse veidi tagasi küll. Aga ainult veidi. Lisaks avastasin, et mu autofookus ei taha hästi enam koostööd teha ja mälukaart on omadega läbi.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et life’s good, aga samas pole ka, suvi on möödunud kahe silmapilgutusega, ma olen lugenud nii häbiväärselt vähe (uusi) raamatuid ning maale puhkama polegi põhimõtteliselt jõudnud. Ma arvan, et mu perekond on mu juba  välja arvanud enda hulgast. Hea, kui nad mu nägugi mäletavad :D

Aaga okei. Ilusat kolmapäeva jätku teile ja ma lähen teen ühe järjekordse tassi kohvi, et siin kummitusmajas ikka vastu pidada.