All Posts By

Mesiliis

clublife

17. apr. 2018

Ma isegi ei hakka enam vabandama, miks ma üldse kirjutanud pole. Ei saa ise ka aru, kuhu ma selle kirjutamissoone kaotanud olen. Mul on draftides vähemalt 8 postituse ideed märksõnadena. Nii filmide kui raamatute arvustusi, piltide jagamisi (need ootavad juba eelmisest kevadest tho.. :D), üks kena tinderi-postitus, lugu sellest, kuidas ma endale 27aastasena rate.ee tegin…noh nii katsetusena, kas ma kõigi 60-aastaste seas toppi pääseks..

Palju oleks rääkida tööst, sest kui klienditeenindajatel on taskutäis lugusid oma klientidest, siis klubis töötades ja öösiti igasuguste inimestega kokku puutudes on mul naljakaid juhtumeid ka ikka omajagu kogunenud. Samas siin tuleb taaskord mängu mu oma eetiline dilemma. Olen aastaid oma nime-näo alt bloginud ning absoluutselt ei taha tekitada kelleski pahameelt, kellega mingi spetsiifilisem sündmus olnud on. Seda enam, et ma olen pea iga peoõhtu kohal ja noh, palju neid klubisid ikka Tartus on, ikka jõuab jutt kuidagi kellegi vale inimese kõrvu või tuntakse ära.

Ma tegelikult jäin praegu mõtlema, et ma ei tea, kas ma üldse olen kuskil maininud, et hetkel töötan Illusionis personalijuhina? No, nüüd siis olen :D Eks see klubiellu sisseelamine on läinud kohati kergelt, sest mu ümber on hästi toredad töökaaslased, kohati aga üle kivide-kändude, sest kui varasemalt sellise tööga kokkupuude olematu on, siis on üsna raske kõike hoomata. Isegi nüüd, kui ma juba üle aasta siin olnud olen, on endiselt mingid teemad ja detailid, mille peale ise ei oska tulla või mis ajavad juhtme korraks kokku.

Kaitseväest ära tulles lootsin, et nüüd öötöö/nädalavahetustel rakkes olemisega kõik, kuid elu teeb omad korrektuurid. Nädalas korra (enamasti kaks) olen ma kindlasti peol olemas. Vaatamas-kontrollimas-aitamas, mida vaja teha on. Praegu ma veel jaksan ning endal on piisavalt motivatsiooni ja huvi kohal käia, aga ma kujutan ette, et pikalt vist sellise tempoga sammu pidada ei jõua. Eks klubis töötamine olegi natuke midagi teistsugusemat, kui tavapärases ettevõttes. Teoorias peaks ka minu tööaeg olema esmaspäevast reedeni ja ainult päevasel ajal. Samas taipasin ma aga üsna kiirelt, et kui varasem kogemus sellisel kohal (nii personalijuhi kui ka ööklubi mõttes) puudub, siis ainult sellega toime ei tule. Esiteks muutub kontakt töötajatega nii minimaalseks (sest nemad ju päeval majas kohal ei käi), teiseks… no kuidas ma üldse saan neilt midagi nõuda, kui mul endal pole teadmisi, kuidas seda teha. Ja ausalt, see, mis kontoris teoorias on välja mõeldud, ei pruugi õhtul peo ajal absoluutselt toimida. Õnneks on nii-öelda põhitöötajad sellel ametil olnud hea mitu aastat, seega on nad alati oma nõu, tähelepanekute ja näpunäidetega õigel ajal kohal olnud ning aidanud mul saada rohkem aimu, kuidas üks klubitöö kulisside taga käib.

Personalitöö poole pealt olen näinud ka ikka päris palju vaeva. Meil on tööl väga mõistlikke, täiskasvanulikke inimesi, aga samas on jälle palju ka noori, kelle jaoks see ongi esimene töö ning kelle kohusetunne/moraal pole veel nii tugev. See vist oligi alguses mu jaoks kõige raskem, et leida kõigiga ühine keel ja teha end neile kuuldavaks. Natuke oli probleemiks ka see, et just nooremate puhul nii-öelda piirid niisama suhtlemise ja käskude andmise vahel hägustuvad. Meil pole klubis sellist karmi ülemus-alluv töösuhet, kõik lõõbivad omavahel ja saavad hästi läbi. Samas kui töö on vaja ära teha või ülesanded kätte jagada, tuleb sellest siiski aru saada, et ma ei anna käsklusi suusoojaks.

Ja näiteks pole mind varem üldse nii häirinud see, et ma näen oma vanuse kohta noorem välja…aga ametikohal, kus paratamatult tuleb käsklusi jagada, on see pigem miinuseks, sest alguses tundsin kohati küll, kuidas mind ei võeta ehk nii tõsiselt. Oli ka üks olukord päris-päris esimestel päevadel, kus ühe töötaja suhtumine oli natuke liiga negatiivne just seepärast, et ta arvas, et olen temast noorem “ja mis tulen nüüd teda kamandama või?”. Sellesmõttes tunnen ise, et olen pidanud end ehk veidi rohkem tõestama, kui muidu. Teisalt jälle mõtlen, mis see vanus siia puutub- poleks ju ka vahet, kui oleksingi noorem olnud, amet ja tase on ikka sama. Positiivne on see, et olen õppinud palju erinevaid viise, kuidas erinevate töötajateni jõuda. Eks see alguses mu viga oligi, et eeldasin, et kõigiga üks käitumine ja suhtumine aitab- aga inimesed on ju erinevad.

Sellessuhtes võin küll öelda, et mu töö on põnev. Kurnav, aga samas olen saanud nii palju erinevaid kogemusi. Sest kuigi ametinimetuselt olen personalijuht, siis ära tuleb teha ka väga palju muud. Olen saanud lisaks kontoripoolele ära proovida esinejate/artistidega suhtlemise, pööningul vaimude välja ajamise ja tolmuga võitlemise ning pea kõik muud ametid, mis meil üldse siin pakkuda on. Suurtel pidudel, kui järg käest läinud, olen hüpanud appi garderoobi või teinud baariabide tööd lihtsamaks. Olen jaganud välisuksel käepaelu või kontrollinud dokumente. Ja no kurja, alaealised on eriti nahhaalid. Kui meil on 16+ peod, siis täisealistele jagame käepaelad. Ja tulevad siis no niiii noored, sirutavad käe ilusasti ette. Annavad kenasti isegi oma dokumendi ja vaatavad nii ausate silmadega otsa, et mismõttes neid alakaks pean. Kui öelda siis, et kle, teil sünniaasta 2001, et te ju alaealised, siis kehitavad õlgu, et ah jah, oleme jah… :D :D

Aastavahetuse peol läksin näiteks leti taha baarmenile appi jooke tegema, sest olime ühe inimesega vähemuses…and let me tell you, see pole üldse nii kerge, kui arvata võiks! Teoorias on mul ju KÕIK teadmised olemas. Asi see pole siis valada 4cl viina ja purk energiajooki klaasi ning see süsteemist läbi lüüa? Tegelik olukord, kus pidu on haripunktis, rahvast leti ääres palju, ümber sebivad teised töötajad, on ikka midagi hoopis muud. No nii lukku tõmbas, et ise ka ei usu. Põhimõtteliselt ainus amet, mida ma veel proovinud pole, on piletimüüja :D

Eks vahel on ikka alla-andmise tundeid ning ma ei jõua vist kokku lugeda, kui palju kordi ma cvkeskust lahti olen võtnud :D Eriti kui tuleb 8st kirjas olevast inimesest võluda üleöö järgmise õhtu peoks välja 12 töötajat. Või kui kontoris on õhk erinevate teemade tõttu nii paks, et tundub hea mõte pudel tekiilat alla tõmmata. Või kui järsku teatab neli inimest korraga, et nad on haiged ning neile asendusi vaja. Või kui kõik kirjutavad oma piiiisikeste probleemidega (“Kuna me homme uksed lahti teeme?”) kell 12 öösel, selle asemel, et ise evendi info ja/või graafik lahti võtta.

Ma olen varem ka maininud, et ei suuda eraelu-tööelu lahus hoida, seda eriti sellisel töökohal. Kuna ma päeval töötajatega kokku ei puutu ning silmast-silma näemegi üksteist 1-3 korda nädalas peoõhtutel, siis enamik suhtlusest toimub läbi facebooki. Sellel on omad head-vead. Ühelt poolt saab kiirelt info edastatud ja probleemid lahendatud, teisalt muudab see mu pidevalt kättesaadavaks. Mul on tunne, et ma viimased aasta aega 24/7 mõtetega tööl olnud. Ikka keegi kirjutab 10 õhtul või 7 hommikul, ikka on kellelgi midagi öelda (mis teoorias kannataks järgmise päevani)… Siin on jah see võimalus, et telefon hääletuks + pärast tööaega enam kirjadele ei vasta…Aga mind NIII häirib, kui mul on chatis lugemata kirjad ja kui ma selle läbi loen, siis ma nagunii mõtlen, kuidas vastata/mis lahendust pakkuda. Ehk ma pigem teen selle kohe ära, kui lükkan järgmisse päeva. See jälle tekitab olukorra, kus ma ei jaksa enam inimestega suhelda. Ma nii palju sõprade käest piki päid-jalgu saanud, et ma ignon FBs või kaon ära. Aga just sellepärast, et on vahel päevi, kus ma hommikust õhtuni suhtlengi ainult töötajatega, otsin asendusi, vastan küsimustele….ja siis lihtsalt rohkem ei taha :D

Aga siinkohal on üsna suureks motivaatoriks olnud justnimelt kaastöötajad. Kõlab häbitu enesekiitmisena, aga ma olen praegu väga rahul sellega, kuidas meil klubimeeskond toimib. Okei, nii-öelda põhituum on püsinud sama juba enne minu tulekut, aga samas need inimesed, kelle mina olen meile värvanud, on samamoodi pikalt pidama jäänud ning öise klubitöö puhul on see üsna märkimisväärne. Mäletan, kuidas mu eelkäija hoiatas, et töötajad vahetuvad väga tihti ning kiiresti peab leidma uusi asemele. Noh, praegu on meil probleem pigem selles, et keegi ei taha ära minna, inimesed tahavad tööd teha, aga pole nii palju pakkuda :D

Mul tegelikult on nii kahju, et praegu on klubitamine kuidagi ära vajunud ja/või populaarseks on muutunud muud kohad. Sest ma näen ise seda potentsiaali- nii pidude, ruumikasutuse kui töötajate mõttes ning seda ei saa lihtsalt rakkesse panna, sest inimesi ei käi… Ja siis meenutan heldimusega eelmise hooaja pidusid, kus Retro tõi majja 1000 inimest… Ühesõnaga, veel on motivatsiooni teha ja muuta ja ma väga loodan, et varstivarsti saavutab Illukas jälle oma hiilgeaja ning näitab, milleks võimeline on :)

6 kommentaari

kolm kinominutit

21. dets. 2017

Ükskord kurtsin, et pole pikka aega kinno saanud minna. See viga on nüüd parandatud ja Kariniga oleme teinud paar kinokohtingut. Kõik kolm filmi on tema valitud ja mis ma öelda oskan, järgmine kord tal enam sõnaõigust pole :D:D

Esimese filmina käisime vaatamas Kong: Skull Island‘it. Karin on miskipärast King Kongi fänn ja nii ma end ära rääkida lasin. Minu jaoks oli aga pettumus üsna suur. Iseenesest viga polnud ju midagi. Oli olemas natuke sisu, oli olemas hiiglaslik koletis, vapustavad ja maalilised pildid loodusest, natuke romantikat, huumorit, salakavalad tegelased ja avastamata maailm. Ometi sellest ei piisanud ning see “miski” jäi puudu. Tegu pole halva linateosega, kodus diivanil ajaviiteks kõlbab küll. Kinno aga mitte nii väga. Isegi tuntud nimed-näod ei päästnud (ok, Hiddlestoni oma nats päästis :D), ma ei saa aru, kuidas nendega sai nii pointless filmi teha :D

Sisu ise on lihtne, kamp teadlasi tahab minna seni avastamata saarele “uurimisretkele” ning neid saadab-turvab õhuvägede divisjon. Pärast tuleb muidugi välja, et teadlased ei tahtnudki maakoore kihte uurida, vaid koletist avastada. Kong saab vihaseks, et suvalised tüübid ta kodu pommitama tulevad ning notib enamuse neist maha. See jälle ei meeldi sõdurite ülemusele (Samuel L Jackson), kes võtab oma eesmärgiks Kong hävitada.

See pani veidi mõtlema inimloomusele üleüldiselt. Nad tungisid võõrale territooriumile, hakkasid pommidega maastikku hävitama (tehes seeläbi liiga arvukatele olenditele) ning siis said kurjaks, kui Kong oma saart kaitsma hakkas. Kuidagi kurb hakkas, kuidas inimesed peavad end nii targaks ja ülevaks teistest liikidest, mõtlemata sellele, mis tagajärgi nende tegevus toob. Kui lõpus Kongi nii-öelda tausta teada sai, hakkas veel kurvem.

Iseenesest oleks saanud väga sügava sisu ja mitme tegevusliiniga filmi, aga kahjuks jäi kõik veidi pealiskaudseks. Näiteks Jacksoni tegelaskuju kohta võis aimata jah, miks ta lõpuks nii hullumeelne oli, aga samas oleks saanud kindlasti paremini väljendada, miks ta Kongi endale nii kinnisideeks võttis ja enam mõistuse häält ei kuulanud. Samas, mis tegi filmi nauditavaks, oli saarele aastate eest lõksu jäänud sõduri liin ning tema kojujõudmine. Fun fact: Karin nuttis lõpus :D

Järgmisena valis Karin välja “Kaunitar ja Koletise”. Ma teadsin selle kohta ainult seda, et peaosatäitja on Emma Watson ning see põhineb samanimelisel muinasjutul. See, et tegu on muusikaliga, oli meile mõlema suureks üllatuseks :D Õnneks laulmistega väga üle ei pingutatud, samas paar lugu olid küll sellised, mis venisid liiga pikale. Fun fact: peale meie olid saalis ainult lapsed :D

Sellesmõttes, et… ei oska nagu midagi erilist filmi kohta välja tuua. Kõik oli nii, nagu muinasjutust juba teada, millegi uuega ei üllatatud. Taaskord selline lõbus filmike, mida hea mõnel kodusel filmiõhtul vaadata. Samas naerda sai mõne koha peal päris palju, tegelased olid kihvtid ja hästi välja mängitud ning lõpp, nagu ikka, ilus. Fun fact: Karin jälle nuttis :D

Kui olime selle filmi ära vaadanud, oli kinoisu veel nii suur, et ei tahtnud õhtut lõppenuks lugeda. Pärast mitmedi viperusi ja mõtlemisi-ümbermõtlemisi seadsime sammud uuesti kinosaali. Seekord osutus valikuks “Life”. Ma arvan, et see oli üks kõige mõttetumaid filme, mis ma näinud olen. Samamoodi, nagu Kongi puhul, meelitati tuntud nimede-nägudega, mis aga loole ja filmile endale suurt midagi juurde ei andnud.

Ma lootsin, et tegu on sellise mõnusa kosmosepõnevikuga või koguni -õudukaga, aga noh.. läks teisiti. Idee ja kõik oli ju üsna hea, aga teostus alla keskmise. Kõik tegelased olid nii pinnapealsed, nendega ei tekkinud mingit sidet ning kui keegi neist surma sai, siis oli suhteliselt ükskõik.

Filmi mõte oli selles, et Marsilt leiti eluvorm, kes ellu äratati ning kes jõudsalt kasvama hakkas. Maal olid kõik üliõnnelikud, panid tulnukale ilusasti nime ja kõik oli super. Selle hetkeni, mil avastasti, et väike nunnu Calvin on targem kui kõik nad kokku ja üsna mõrtsukalike kalduvustega. Ning siis ta lihtsalt käis ja tappis kõik kosmonaudid ära. No peale kahe. Lõpp oli tegelikult etteaimatav küll, aga selleks hetkeks olin ma huvi täiesti kaotanud ja lihtsalt ootasin, kuna koju saab, seega veidi üllatusmoment isegi oli. Fun fact: me olime kinosaalis põhimõtteliselt ainsad naissoost isikud :D

Ühesõnaga. Karinil enam filme valida ei lase. Ja viimane fun fact lõpetuseks: see postitus on mul draftides olnud 31. MÄRTSIST alates :D Oli ka aeg avaldamiseks, ma ütleks…

 

1 Comments

natuke nagu jõuluime..

12. dets. 2017

Whoaa, kas tõesti on mul praegu blogileht lahti ning kas tõesti ma kirjutan praegu esimest blogipostitust üle… peaaegu-viie-kuu? Let’s call it a christmas miracle :D Võiks siia tuua vähemalt kolm adekvaatset ja lõpmatus koguses mitte nii adekvaatset vabandust-ettekäänet, miks ma nii kaua blogimaastikult eemal olen olnud, aga.. ei ole vist nagu mõtet.

Tegelikult naljakas, kuidas ma igatsesin iga päev blogimist ning väikese kadedusetorkega lugesin oma lemmikute postitusi, mida tuli vahel päevas mitu korda, sirvisin FB blogijate gruppi ja ise samal ajal ei suutnud wordpressi lahtigi teha. Ma ei tea, kas selle pausi nii pikaks ajamine oli hea idee või oleks pidanud hambad ristis kas või pildipostitusi tegema, et oleks sellest mõõnast valutumalt välja tulnud…

Olen sellest ka varem kirjutanud, et mida aeg edasi, seda rohkem privaatsust ma tahan, ka siin blogis (ja seda ütleb inimene, kes sellesse postitusse pesus buduaaripilte lisab :D). Enam pole see aeg, kus 18-aastane Liis valimatult kõik kirja paneb või oma nime alt Tokio Hoteli fanfictioneid kirjutab…Ja siit tulebki mu dilemma, sest ühelt poolt ma olen harjunud ennast jagama, teisalt tahaks midagi endale ka hoida ning selle kuldse kesktee leidmine on raske. Peaaegu sama raske, kui töö ja eraelu lahus hoidmine või töö ja vaba aja eraldamine. Aga see juba teise postituse teema, sest ma võiks piiiikalt kirjutada sellest, kuidas ma viimased 9 kuud olen tundnud, nagu ma oleks 24/7 ametipostil ning ka vabadel päevadel ei oska ma end puhkerežiimi suruda.

Mõtlesin ühe kokkuvõtva postituse ka kirjutada, aga ma ei tea. Ma nagu olen jälle selles punktis, kus ma ei jaksa ära oodata, et see 2017 juba läbi saaks. Selline kerge deja vu tunne on, sest eelmisel aastal samal ajal kirjutasin ma täpselt sama asja :D Ja kuigi see aasta algas väga hästi ning lootustandvalt (#newyearnewme), siis mida lõpupoole, seda rohkem ma kuidagi.. kaotan ennast jälle ära. Ma ei tea, kas seetõttu, et ma ise ei jaksa tervet aastat stabiilsena hoida ja väsin ära või sellepärast, et ma tõmban halba õnne ligi või äkki on tähtede seis lihtsalt natuke kehv- kuigi Mangi horoskoop lubas mulle ideaalset aastat! Üks meist igal juhul valetab.. Samas pole põhjust viriseda ka, tegelikult on kõik ju okei.. lihtsalt võiks olla kordades paremini :D

Aga mis siin ikka, ei hakka oma comeback-postitust liiga pikaks ajama. Kõik need imelised pildid on teinud Georg-Sander Männik, kelle kodulehe leiate SIIT ja instagrami SIIT. Tegu on mu elu esimese buduaarishoodiga ning kui lihtsalt kiirelt tulnud idee peale ja ilma suurema ettevalmistuseta tulid välja nii awesome pildid, siis täitsa ootan, mis tulemus on järgmine kord natuke kindlama plaaniga. Üldiselt tunnen ma end kaamera ees ka riietes olles ebakindlalt, aga GSMiga oli kõik väga chill. Ma nüüd ei teagi, kas asi oli selles, et tegu pole mu jaoks enam võõra inimesega, selles, et ta ise on nii easygoing tüüp või mõlema segus, aga igal juhul pildistama soovitan temaga minna küll :)

Pesu on pärit NewYorkerist ja lihtsalt wow, kuidas see rinnahoidja täiesti tavalise musta maika/topi cooliks muudab! :D

PS. Üle pika aja sattusin ka blogi kommentaariumisse ning heaks kiitmist ootava sektsiooni all oli Laura kommentaar ja apppppiiii, kui armas sa oled!! Ning selle positiivse noodiga ma tänaseks lõpetan. Järgmise korrani, mis loodetavasti pole poole aasta pärast :D

8 kommentaari

your lips my lips, apocalypse

19. juuli 2017

Teate seda olukorda ja tunnet, kus teil on silme ees mingi teatud riideese ning te lihtsalt ei leia seda õiget, mida ette olete kujutanud? Teate, mis on sellest veel halvem tunne? Kui leiate selle ideaalse riideeseme, mis on 100% selline, nagu olete tahtnud…ja siis avastate, et see ei sobi absoluutselt selga :D #materiaalneliis

Ma olin sama näoga nagu Nässukas, kui leidsin oma ideaalse topi…ja siis avastasin, kui kole see seljas oli :D

Mu äärmiselt daamiliku poosiga kass

“Tule ja paita mu siidpehmet ja karvast kõhtu…et ma saaks kõik küüned ja hambad sulle kätte lüüa :):)” Ela siis sellisega koos

Ma ei tea, kuidas järjekordne suvi on jälle peaaegu möödas, ilma et ma midagi teha oleks jõudnud. Samamoodi ei tea ma, miks tundub iga kord hea mõte võtta just suvel endale lisatöö. Seekord aitan välja üht tuttavat, kellel oli puhkuseasendajat vaja. Einoh, raha on hea küll, aga ausalt, ma ei tea, kes mul selliseid otsuseid laseb teha, kui ma ilmselgelt neid teha ei oska ja pärast kahetsen natuke :D

Üks osa jaanipäevast möödus Kanepi metsade vahel, kus oli nii mõnus ja rahulik

Ja mis seal salata, seltskond oli ka väga muhe :)

Teine osa jaanipäevast oli Pühajärvel. Oli küll lahe, aga järgmine aasta jätaks pigem vahele :D

Avastasin natuke aega tagasi, et viimase kahe kuu jooksul pole mul olnud ühtegi sellist rahulikku kodus ärkamist. Sellist päeva, kui saangi magada nii kaua, kui tahan ja kohvi juua! Ma reaalselt ei mäletagi, kuna ma viimati hommikul kodus kohvi jõin ja vaikselt päevaga alustasin. Viimasel ajal on kuidagi tamp väga peal, öösiti ei saa magada ning hommikuti samas peab juba kuuest üleval olema. Arvestades seda, et ma pole üldse hommikuinimene, siis jah…

Kui mõtteid on liiga palju peas, siis on alati hea idee Mairi tagaaias veinitada

..või Krissuga Emajõe ääres mojitosid nautida

Tegelikult  selliseid mõnusad hommikuid on olnud küll, lihtsalt mitte enda kodus. Olen mõned korrad põgenenud Tallinnasse ja mingil põhjusel meeldib seal aina enam. Kahtlustan merd. Mulle ei meeldi eriti laevaga sõita ega ujuda, aga mere ääres olla on alati kuidagi nii rahustav. Vahet pole, kas on tuuline ja vihmane või ilus ja päikesepaisteline ilm- nii kui meri paistma hakkab, ununevad kõik mured ning kergem on hingata.

Meri, mu arm


Viimane kuu on olnud..katsumusterohke. Mitu halba uudist päevaste vahedega tegid oma töö. Lisame siia mingid mõttetud pinged ja oma ülemõtlemised ning tagajärg on, et ma pole paar nädalat saanud korralikult magada. Päeval on hea kerge kõik mõtted kaugele lükata ja keskenduda konkreetsele hetkele. See läheb mul kahjuks aga meelest, et öösel tulevad kõik need eemaletõugatud mõtted hooga tagasi ja siis juba nende eest ei põgene.

See aga ei tähenda, et ma ei üritaks :D Mulle tutvustati üht Netflixi sarja “The Ranch” ning kui ma seda paar päeva binge watchinud olin ja see ära lõppes, siis oli päris kurb olla küll. Nagu, mida ma nüüd oma eluga peale hakkan? Uued osad tulevad alles novembris, aga sinna on niiii kaua aega. Kuna “The Ranch” on mõnusa “That 70’s show” vaibiga (ehk sellepärast, et kaks peaosalist on mõlemas sarjas samad..), siis võtsingi viimase uuesti ette. Ostsin omale uue pehme pleedi ja isssssand kui hea on selle all keras olla, veini juua ja sarja vaadata. It’s the small things!

Nässukas alati sellise näoga, kui ma pööran millelegi muule rohkem tähelepanu kui talle

Olen isegi pildistamise nii tahaplaanile lükanud, aga kuna mind kutsuti üht pulma natuke jäädvustama, siis peaks kaameralt tolmu ära pühkima. Et midagigi meelde tuletada, kutsusin Mairi õhtusele jalutuskäigule ja noh, ütleme nii, et sai tunnetuse veidi tagasi küll. Aga ainult veidi. Lisaks avastasin, et mu autofookus ei taha hästi enam koostööd teha ja mälukaart on omadega läbi.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et life’s good, aga samas pole ka, suvi on möödunud kahe silmapilgutusega, ma olen lugenud nii häbiväärselt vähe (uusi) raamatuid ning maale puhkama polegi põhimõtteliselt jõudnud. Ma arvan, et mu perekond on mu juba  välja arvanud enda hulgast. Hea, kui nad mu nägugi mäletavad :D

Aaga okei. Ilusat kolmapäeva jätku teile ja ma lähen teen ühe järjekordse tassi kohvi, et siin kummitusmajas ikka vastu pidada.

 

4 kommentaari

kui vaikusest saab harjumus

22. juuni 2017

Ma olen blogimist nii kaua edasi lükanud, et endal on ka imelik. Ma ei tea, kuhu on kadunud mu kirjutamistahe või soov kõik toimunud sündmused üles märkida.. Mida aeg edasi, seda rohkem tunnen ma blogimisest puudust, samal ajal aga tahan järjest vähem end siin jagada. Kui varem mõtlesin pidevalt kuidas ma mingit juhtumit või teemat siin kajastaks ning koostasin mõttes juba blogipostitusi, siis nüüd –nii kurb, kui see ka poleks– ei tule mu väike pesa mulle vahel päevi meelde. Ja kui tuleb, siis lööb mind süütundega oimetuks.

See ainus päev sellel suvel, kui tõesti oli megailus ilm. Peipsi veepind oli nagu klaas ja taevas sinine- idüll!

Õhtul päikeseloojangu ajal oli veeeel ilusam, sest neeeed värvid!

Tahaks öelda, et mitte-kirjutamise põhjuseks on see, et midagi erilist mu elus ei toimu, aga that’s a lie. Tahaks öelda, et absoluutselt pole aega rahulikult maha istuda ja üks pikk postitus valmis vorpida, aga that’s another lie. Ma olen kuidagi kaotanud selle stabiilsuse ja püsivuse. Kuigi ma ei salli pikaaegset rutiini, siis praegu tunnen sellest küll puudust. Hea planeerimise korral jõuaks samas kõike- blogida, lugeda, lugemisest blogida.. Isegi kui mul poleks midagi asjalikku öelda (haha, nali, mitte kunagi pole :D), saaksin jagada pilte, mida on to-hu-tult kogunenud. Samas oleks praegu juba natuke piinlik postitada Alatskivi-tripi pilte, mis toimus aprillis :D :D

Hakkasin loodusfotograafiks ja püüdsin kaamera ette orava. Esimest korda elus suutsin olla nii kiire reaktsiooniga (või oli orav lihtsalt nii aeglane..)

Kuigi ma pole ka päris sellel arvamusel, et inimene peaks end iga päev ületama ja iga päevaga kuskile kõrgusesse arenema, siis praegu tunnen küll, et viimased paar kuud on täiesti paigalseis olnud. Ühelt poolt on kõik rutiinne (töö-kodu-sõbrad-töö-kodu-sõbrad), teisalt on kõik kuidagi nii kaoses. Ma lihtsalt tunnen, et ma ei jaksa midagi teha, niiiii kurnatud on kogu aeg olla. See on ainus esmaspäevast-reedeni tööl käimise miinus. Viis päeva teed tööd, nädalavahetus on täis pakitud igasuguseid üritusi ja käimisi ning kui lõpuks pühapäeva õhtu kätte jõuab, on kõik energiavarud viimseni kulutatud…aga järgmisest päevas algab jälle töö. Ma vist viimased kuu aega nii ringi lennanud, et pole ühtegi vaba päeva, mil saaks lihtsalt… OLLA.

Willipu külalistemaja väike kaarsillake, mille peal sai õhtu jooksu tehtud ikka hunnik romantilisi perepilte :D

Okei, ma tegelikult ei tahtnud üldse sellest rääkida, vaid jagada suvepäevade pilte, mis ka eelmiste lõikude vahele susatud said. Tuleb tõdeda, et meil on päris lahe kollektiiv ning tegelikult on väga kahju, et seda püsivust pole aastateks, vaid näod vahetuvad üsna tihti. Aga oh well, eks see kuulub klubitöö juurde.

See hetk, kui silmapiir kaob ära, sest taevas ja vesi sulavad ühte ja kõik on niiii sinine. Ujumas on näha muidu naaritsat (või ta peaotsa), kelle üks neiu osavalt angerjaks tituleeris :D

Okei, väga palju on ka töötluse taga, aga mida helesinist laguuni!

Suvepäevad toimusid meil Peipsi ääres Willipu külalistemajas. Ärge laske end nende kodulehelt petta- tegu on väga kihvti kohaga. Ma olin alguses ka pigem mitte-nii-positiivselt meelestatud, sest kodukal olevad pildid pole absoluutselt meelitavad, aga koht ise on super! Ilus, suure varjualuse ja saunaga, Peipsi kohe lähedal, suur maa-ala.. Ööbida saab nii majas kui ka kämpades (mis on seest väga korralikud ja varustatud wc’dega). Ainus norimiskoht on ilmselgelt võrkpalliplats. Võiks olla hoonetekompleksile veidi lähemal ning plats võiks olla ikka liiva täis, mitte umbrohu-kruusa segu.

Kehvast võrguplatsist hoolimata olid kaks võistkonda väga hakkajad ning pidasid mõnusad lahingud maha

Mulle miskipärast meeldivad kõik fookusest väljas olevad pildid rohkem. Õigemini, fookuses on võrkpallivõrk ja inimesed taga udused.

Ilmaga vedas meil ikka täiega! Veel paar päeva enne toimumist oli natuke mure, et mis saab, kui tõepoolest ongi vihmane ja külm, aga laupäev oli imeline! Tegin ära ka selle suve esimese ujumise ning arvestades seda, et meil tugevaid soojakraade pole pea üldse olnud, oli vesi ikka väga mõnus. Lisaks oli vaade Peipsile imeline! Taevas oli sinine ja vesi oli sile nagu peegel.

Poisid kasutasid võimalust veest välja tulles poseerida. Kas just kõige õnnestunumalt, aga jah.. :D

Süüa sai, juua sai veel rohkem ja tundub, et jäädi üldjoontes kõigega rahule. Eks nüüd tagantjärele mõtlen küll, et oleks võinud rohkem mänge olla või neid läbi viia (turvaülema autos on salalaegas mängudega :D), aga.. aeg kadus kuidagi nii kiiresti käest. Ma mõtlesin küll, et päev läheb väga pikale ja venib (mina jõudsin peokohta 12ks juba), aga pilgutasin paar korda silmi ja juba oli õhtu. Time flies, when you’re having fun :)

Väike snäkivaagen, mida on praegu päris piin vaadata, sest mul kõht max tühi.

Ja mis oleks klubi suvepäevad ilma dj-puldita ja peotümmita? Liisa lisas playlisti mu suureks rõõmuks ka Backstreet Boysi :D Õhtu oli kohe neli korda parem!

Mainin veelkord ära, et meil on super kollektiiv! Ilmselt just seltskond tegi suvepäevad nii kihvtiks. Paneb lausa põnevusega ootama järgmisi töötajte koosviibimisi. Nüüd mõtlen, et oleks võinud ju teha paar suurt grupipilti ka kõigiga, kes kohal olid. Aga noh, eks siis oli nii palju ringisebimist ja suhtlemist või lihtsalt õhtu nautimist, et ei tulnud nagu meeldegi. Samas pilte tegin ma  kokku 600 ja peale… Andis neid sorteerida. Võite pakkuda, mitmel pildil mina olen (vihjeks võin öelda, et see number riimub sõnaga tuus :D)

Lisaks muudele jookidele tegime pangetäie mojitot, oli hea, jaa!

Käisime vee ääres nii ilupilte tegemas kui päikeseloojangut vaatamas. Vapramad, kes varahommikul veel üleval olid, nägid ära ka päikesetõusu, oli selline tore punkt väsitavale ööle.

Imeline Ketter!

Mitte-nii-imeline Kristjan, kellest mul on ilmselt kõige rohkem pilte :D

Dat romance tho :D

Ühesõnaga, Willipu külalistemaja soovitan küll kõigile. Väga ilus koht, kus veeta mõnusalt aega. Minu teada saab seal bronnida nii kogu kompleksi kui ka kämpasid eraldi (suured grillid ja lauad on ka olemas).

Lisaks kajakatele nägin Peipsil ka luikesid. Pildi kvaliteet on nagu on, sest pime aeg ja telefonizoom, aga loojangu ajal luik kaugel ujumas oli ilus vaatepilt :)

Lõpetan nüüd selle niigi pikaleveninud postituse ära päikesetõusu-pildiga. Loodan, et teil kõigil tulevad vinged jaanid ja annan endast parima, et järgmine postitus poleks kuu aja pärast (ise ka ei usu enam enda lubadusi samas.. :D)

 

1 Comments