Nonii! Ma ei teagi, kuidas seda postitust alustada :D Kui ma eelmisel suvel esimest korda Tinderi tegin, siis mõtlesin küll, et väga palju sellest eraldi kirjutama ei hakka. Kunagi ei tea, kes blogile peale satub ja mulle küll ei meeldiks lugeda, kuidas mu kohtingukaaslane (ükskõik, kui hea-halb deit oli) kõike avalikult lahkab. Teisalt jälle, nimesid ma ju ei maini, pilte ei lisa (ja oiii kui palju naljakaid pilte ma screenidena salvestanud olen) ning üritan siiski viisakaks jääda. Väga tüüpiliselt on esimene küsimus kas vestluse alguses või kokku saades “Miks sa tinderis oled, mida sa otsid?” Ma olen selle üle päris pikalt mõelnud, sest…ma ju ei otsi tegelikult midagi. Esimest korda äppi tõmmates olin lihtsalt uudishimulik, mismoodi asi töötab. Nüüd.. ma ei tea, ma isegi ei kasuta Tinderit selle eesmärgiga, et uusi tutvusi saada, vaid see on hea igavusepeletaja ning vasakule-paremale swipe’imine tekitab kohati täitsa sõltuvust. Seda ütlen küll, et Tinder ja matchide kogumine on ikka päris hea egoboost.
Kõik teavad, et Tinder toimib välimuse põhimõttel ehk hinnatakse ainult välimist ilu. Seepärast ma ei saagi vahel aru, mis toimub inimeste peas, kui nad panevad endast üles pilte, mis on udukogud või kus neil käes viinapudel, silmad pahupidi peas ja seljas augulised dressid või lihtsalt (plekilise) peegli ees tehtud alastipildid või selfi endast suurt pekikamarat söömas … Näiteid võib tuua lõpmatuseni. Ühelt poolt ma saan aru, kui pealiskaudselt see kõlab, sest inimesi ei hinnata ju piltide järgi, aga teisalt.. see Tinderi mõte ju ongi.
Kui nüüd rääkida konkreetselt minu tinderi-kasutamisest, siis kokku olen saanud seitsme noormehega, neist kaks jäävad eelmise aastanumbri sisse. Kuidagi on juhtunud, et praegu on kõik väga aktiivseks muutunud ja tahavad muudkui välja kutsuda. Päris mitmed vestlused aga ongi jäänud chati-tasemele ning osadele kirjadele pole ma isegi vastanud, mis on natuke ebaviisakas, aga mis parata. Iseenesest naljakas, sest selle jaoks, et keegi mulle kirjutada saaks, olen ma pidanud teda varem meeldivaks hindama, aga vahel ütlebki keegi lihtsalt “Tsau” ning ma juba tunnen, kuidas ei taha vastata. Samas võib natuke aega hiljem keegi teine sama tervituse kirjutada ning kõik on korras.
Kogu oma kasutamise ajaloo juures pole ma ise kordagi vestlust alustanud. Nagu öeldud, siis ma ei otsi konkreetselt midagi ja lihtsalt svaibin oma lõbuks, seega mu jaoks kellegagi jutusoonele saamine on pigem boonus, mitte eesmärk. Küll olen aga meeste jaoks ice-breakeri vist väga kergeks teinud. Nimelt enese tutvustamise kastikeses on mul vaid üks sõna “unistaja”. Praegu allesolevast 18st vestlusest on 16 alustanud variatsooniga lausest “Millest sa unistad?”. Üks kirjutas lihtsalt hei ning teine oli konkreetne: “Mis poosis sulle meeldib?” Mu lemmikpoos on loomulikult diivanil teleka ees lebamine, ühes käes Harry Potter, teises kummikommid… See polnud ilmselgelt vastus, mida ta ootas :D
Üldiselt on kõik mu kokkusaamised läinud hästi. Või noh, peaaegu. Tagantjärele vaadates, siis mõnest on jäänud pigem negatiivne emotsioon, aga samas midagi väga hullu pole olnud. Esimene kutt, kellega nii kokku sain, oli iseenesest tore. Mina, olles värskelt lahku läinud, muidugi midagi tõsist ei tahtnud, aga piisas mul vaid kaks korda silmi pilgutada, kui ma juba olin kogemata põhimõtteliselt suhtes. Kuna M. oli äärmiselt kinnine inimene, siis mõtlesin oma targa peaga, et järgmine võiks olla natuke rohkem suhtlemisaltim. Küsi, ja sulle antakse! Paraku oli see ühest äärmusest teise, sest antud noormees oli isegi liiga avatud, tal polnud absoluutselt probleemi kõigest rääkida. Mina pole juba oma loomult väga usaldav ja pean inimest veidi rohkem tundma õppima, enne kui julgen end üldse nii avada. Ja ma arvan, et ta ei saanud lõpuni aru, miks ma (pärast vähem kui kuuajalist suhtlust) ei tahtnud oma suurtest saladustest ja hingesoppides peituvatest mõtetest rääkida. Laiali läksime siiski sõbralikult.
Siis sain kokku noormehega, kes oli KA muidu väga tore, aga ta oli kuidagi nii.. üleliia vaimustuses kõigest, mis ma ütlesin või tegin. Veel enne, kui me olime kokkugi saanud, tegi ta fb chatis juba meie-plaane. Või näiteks ütlesin ilma tagamõtteta lause, et mul keefir läheb kapis alati halvaks, sest ma unustan seda juua, mille peale ta teatas, et “Ära muretse, edaspidi olen ma sinu juures ja joon ära, ei jõua halvaks minna.” Nagu.. kas ma kutsusin sind enda juurde või? :D :D
Sain temaga siiski ühe korra kokku, käisime söömas ja tegelikult vestlus oli tore. Sain temaga näiteks raamatutest rääkida, mis on alati väga suur pluss. Aga ta oli reaalselt nagu over-excited kutsikas, kes oli kõigest nii vaimustuses ja arvas, et ma olen niiiii tore ja niiiii lahe. Ma lõpuks mõtlesin juba, et ta mõnitab mind. Igastahes hakkas ta ka kõike kuidagi nii tõsiselt võtma ning ei saanud aru, kui ma lihtsalt ei tahtnud enam suhelda. Ma ütlesin läbi lillede viisakalt, ilma lilledeta viisakalt, üsna otse, ignosin… ja ta ikka ei jätnud. Lõpuks siis mainis, et “Sa vist pole huvitatud?” Ei, misasja? Mis mu välja andis?
Siis oli päris pikalt vaikus, sest vahelduva eduga lasin Tinderi maha ja tõmbasin selle jälle uuesti. Aasta alguses matchisin ühe mehega, kelle suhtes oli mul ikka väga hea tunne. Mitte küll alguses, aga edaspidisel suhtlusel. Saime kokku, kõik nagu sujus… kuni tuli karm reaalsus, et üks meist ei tule kaugsuhtega toime. Vihjena võin öelda, et mina see polnud :D Kui ma nüüd tagasi vaatan, siis päris hirmutav, kui lühikese ajaga ma omadega nii sees olin. Samas jälle, kuigi ma tõesti arvasin, et sealt võib midagi tulla, siis pidevalt oli mul vaikus-enne-tormi tunne. No selline rahutus, et kohe-kohe midagi juhtub. Peaks rohkem oma kõhutunnet kuulama.
Ja nüüd hiljuti on selliseid tinderi-kohtinguid tihedamalt olnud. Miskipärast elavad kõik Tallinnas, ei tea, kas vihje? Nendest deitidest pole nagu midagi halba või negatiivset välja tuua. Ühe meeldiva noormehega käisin kinos (“Get Out” on awesome!) ning teine tõi mulle hommikul kohvi ja viis linnahalli juurde jalutama. Kohv+meri on ideaaaalne kombo ja see oli üks mõnusamaid kokkusaamisi. Nii vähe ongi mul vaja, lihtsuses peitub võlu.
Pikk sissejuhatus tehtud ja jõuan lõpuks selleni, mille pärast ma üldse seda postitust kirjutama hakkasin. Nimelt matchisin ühe kutiga, kes jutu poolest oli päris naljakas. No kõik, mis ta ütles, oli kuidagi nii geniaalne. Muidu oli ta okei, aga mingil hetkel hakkas ta liigne enesekindlus ja ainult endast rääkimine pisut häirima. Lõpuks, kui tükk aega suhelnud polnud, kirjutas mulle, et “Pmst võin sinuga kokku ka saada, teeme deidi.” No aitäh, et sa pmst VÕID seda teha, olgu jumalad tänatud :D
Sinnapaika see jäi, kuniks ta jälle kirjutas, et “Tule Tallinnasse, saame kokku.” Mina seepeale ütlesin vastu, et tulgu ise Tartusse…ja ta tuligi :D Okei, saime kokku, istusime minu juures diivanil ja rääkisime. Temast. Ainult temast ja tema seiklustest. Mulle jäi reaalselt mulje, et ta on oma juttu harjutanud, sest ta rääkis nii kunstlikult, aeglaselt ja liialdatud ilmekusega. Paar korda läks teema mujale ning kui ta hoogu sattus, oli ta kõnemaneer ja väljendus hoopis teistsugune. Siis ta sai aru, et midagi on valesti ja viis jutu sujuvalt jälle enda peale. Mina olin enda jaoks juba üsna alguses võtnud tema suhtes hoiaku, et eks ta üks douche on ja sellesmõttes oli lõbus, et ma pole mitte kellegagi rääkides nii irooniline olnud. Ma ei mõelnud vist ühtegi asja tõsiselt, mis ma ütlesin. Then again– ka tema ei mõelnud :D
Veidi jutustasime, mul mingeid erilisi tundeid ei tärganud, pigem ootasin, et ta võiks vaikselt minema hakata.. kui ta järsku – and i mean järsku!– istus mulle põhimõtteliselt sülle, et “vaatame, kuidas me meeldime üksteisele” ja tahtis suudlema hakata. Mina olin muidugi väga üllatunud ja küsisin: “PÄRISELT ka?”. Selle mõttega, et sa päriselt ka teed nii, lihtsalt lampi mõtled, et see on hea mõte? Tema sai mu šokist aru vist natuke teistmoodi aru ning mu keeldumise järel muutis taktikat: “Sa arvad, et keegi sind ei taha, et sa pole ihaldusväärne, sul on vist madal enesehinnang, sul pole palju austajaid.” Ma arvan, et mul on liigagi kõrge enesehinnang, et sellisele käitumisele järele anda. Kui ma endiselt keeldusin, et mul pole mingit tahtmist temaga midagi teha, teatas ta seepeale, et noh, kannata ära. :D
Minul tulid silme ette kohe igasugused pick-up artistid, kes tüdrukute mahategemisega neid oma võrku püüavad. Mul tunne, et see kutt oli samasugune, lihtsalt mitte nii osav. Kogu ta jutt (endast, muidugi), tundus nii harjutatud ja ettekirjutatud. Lisaks igasugused väikesed somplimendid, et minu enesekindlust õõnestada. Tema enesekindel käitumine, mis oli piiripeal ülbusega (kuigi tundus üsna teeseldud). Pärast mu esialgset keeldumist istus ta tagasi oma kohale ja siis alustas ta ignoreerimistaktikaga. Võttis oma telefoni ja tubli 15 minutit chattis seal, ise kommenteerides, et eks ta peab siis õhtuks omale tegevust otsima, aga mina võin samal ajal rääkida, ta kuulab küll. Ma ei tea, kas ta tõesti lootis, et kui ta mind ignoreerib, siis ma järsku hakkan teda tahtma? Lõpuks tõusis ta püsti, istus UUESTI sülle ja tahtis UUESTI üritada. Kui ma ta ka siis eemale lükkasin, läks ta esikusse (“Võta oma kass siit ära!”), pani kingad jalga ning kõndis minema. Vaikides. Isegi head aega ei öelnud :D :D
Kogu see teema ja tema suhtumine, üritamine ning erinevate taktikate proovimine oli niiii naljakas, et sekund pärast seda, kui uks ta selja taga kinni läks, helistasin Karinile ja lihtsalt naersin telefoni, et päriselt on ka selliseid inimesi olemas? :D
Ma ei tea, kas tema arust läks see kokkusaamine hästi või mis, aga järgmine päev kirjutas igastahes, et kui ma Tallinnas olen, võiksin tema juurde minna. Aitäh, aga jätan siiski vahele :D
Ja pika jutu lõpetuseks üks lillade juustega pilt, kus ma väga kavalalt järgmisi Tinderi-ohvreid otsin:
