All Posts By

Mesiliis

Eurotripp #2: Berliin, Hamburg, Bremen

23. aug. 2019

Noniii, jäime omadega Tšehhi ning asusime Saksamaa poole teele. Esimeseks linnaks oli Berliin.

Linnapiiri ületasime hilisõhtul ning senimaani oli sõit viperusteta sujunud. Mõnikümmend meetrit enne hotelli aga tabas meid üllatus- terve tänav oli politsei poolt kinni pandud. Suundusime lähedalasuva poe parklasse ja jäime ootama. Pea kohal tiirutas helikopter, vähegi kiirema sammuga kodanikud peeti kinni… Natuke pakkus närvikõdi küll. Kaua siiski ootama ei pidanud, umbes kolmveerand tunniga saime kenasti hotelli siseneda.

Järgmisel päeval lugesin, et lähedalasuvas bensiinijaamas oli toimunud tulistamine, üks endine töötaja oli relva käiku lasknud. Kusjuures, sel ajal, kui meid juba hotelli lasti, oli kahtlusalune täpselt hotelli ees maha võetud- käeraudadega pikali surutud, hulk politseinike (ja kaameramehed) kõrval. Selline põnev algus Berliinile.

Hotell ise oli täitsa okei, kuigi natuke kulmu kergitama pani, et tavalisest kahesest toast oli tehtud (ülikitsas) neljane tuba. Aga elasime üle, palju aega nagunii toas ei veetnud. Ja mu Saksamaa-armastus tuli niiii suure tuhinaga tagasi! Mu arust saksa keel on imeline, selles keelekeskkonnas olemine tekitas liblikaid kõhtu ja lõpuks võtsin julguse kokku ning natuke purssisin oma (juba ununevate) teadmistega seda rääkida ka. Niiiiiii mõnus!

Basic white girl oma jää-latte’ga

Järgmisel päeval seadsime sammud Berliini loomaaeda. Berliiniga on huvitav see, et seal on eraldi loomapark, loomaaed, akvaarium (loomaaia juures) ja aquadom. Tee siis valikuid, kui kõigis käia pole aega :)

Valituks osutus siiski loomaaed koos akvaariumikülastusega (21€/inimene). Berliini loomaaed on muuseas maailma kõige liigirikkam ning Saksamaa omadest ka kõige vanem. Esialgu vaatasime kohe üle akvaariumi, sest räägiti, et alligaatorite söötmisaeg pidi varsti algama. No seda küll ka nägime, aga midagi väga põnevat ses polnud :D

Kõige jubedamad vee-elukad polnud mitte hiiglaslikud kalad või haid…vaid see inimhammastega olevus :D

Hiiglaslikud kalad, sisalikud, maod, pisikesed haid ja millimallikad olid aga piisavalt põnevad, et huvi köita.

Meil läks loomaaias julgelt neli tundi ning mul on tunne, et igale poole me ei jõudnudki… Kõik tahtetud loomad said aga nähtud. Minu erilised lemmikud olid kaelkirjakud ja pingviinid. Okei, jõehobu meeldis ka. Aga muidu oli loomaaed kompaktselt üles ehitatud, sildid-viidad igal pool. Eraldi oli lindude ala, kus olid uhked isendid ning üle silla läks tee “Austraaliasse”- kängurud, wallabyd, laamad…

Külastasime Flak-Towerseid, mis on siis jäänukid II Maailmasõjast. Mõne koha pealt oleks võinud küll rohkem eeltööd teha (kivi minu kapsaaeda), sest selgus, et sisse tehakse ka ekskursioone. Kuigi need olid põhimõtteliselt aasta lõpuni välja müüdud. Tänapäeval on raske ette kujutada seda funktsioneeriva hoonena, siis pommidest ja kuulidest tekkinud kahjustused viisid veidi ajas tagasi küll..

Muidugi ei puudunud ka tavapärased turistikad, nagu Brandenburgi värav, Holokausti memoriaal ja Parlamendihoone. Ilmselt kõige sügavama mulje jättis memoriaal. Massiivsed graniidilahmakad, üles-alla vonklev maapind.. kõik hallides-tumedates toonides…

Väravast täispilti korraliku ei saanudki, sest parasjagu askeldasid mehed seal kraanaga ja korrastasid midagi.

Õhtu veetsime Alexandrplatzi kandis, sõime-jõime ühes korralikus Saksa pubis, mis oma feelingult oli nagu Püssirohu kelder (aga mitte nii ägeda kujundusega).

Pean ausalt ütlema, et Berliin mulle mingit sügavat muljet ei jätnud. Eks me ka ei käinud ülipalju ringi, aga kuidagi… ei olnud seda tunnet, et voh, meeeldib. Äge oli küll ja teistsugune, aga jah.

Enne äraminekut plaanisime minna Berliini mahajäetud lõbustusparki. Olin lugenud, et poolsalaja saab sinna sisse hiilida ja noh, mahajäetud kohad on mind alati paelunud. See oleks niiii lahe! Aga juhtus nii nagu ikka- ei mõelnud asja lõpuni läbi. Mõtlesin, et ok, paarist foorumist infoallikaks piisab, agaaaa ei. Selgus, et pargile on hiljuti uus aed ümber ehitatud ning kõva valve peale pandud. Lisaks saab sinna broneerida grupikülastusi, aga otseloomulikult olid need kõik väljamüüdud. Läks natuke nihu sellega.

Hooooopis parema mulje jättis aga Hamburg. Sellest hetkest alates, kui sinna jõudsime, oli mu süda võetud. Hamburg lihtsalt… pulbitses elust! Igal pool pisikesed baarid ja söögikohad, põnevad majad, suuuured graffitid (tegime nalja, et Hamburgis pole su maja äge, kui keegi sinna peale midagi teinud pole).

Olekult meenutas Hamburg mulle Londonit. Kuidagi sama vibe oli, sarnased kõrged ridaelmuboksidega majad… Asukoht oli meil suhteliselt hea. Kuigi raudtee sõitis põhimõtteliselt üle meie ööbimiskoha, siis St. Pauli linnaossa, Elbe jõe äärde ja suurele peotänavale Reepersbahnile oli vähem kui kaks kilomeetrit.

Väga väga palju oli poode St.Pauli jalgpalliklubi fännikraamiga. Iseenesest väga äge, sest nende logoks on luukerepea :D

Käisime Burger Labis söömas, no ülihea burger ja juustused friikad!

Fun fact: kuigi Amsterdami punaste laternate tänav on kõige kuulsam, siis Hamburgi oma (asukohaga Reepersbahnil) on aga Euroopa suurim. Jah, seal küll pole neid kurikuulsaid aknaid neidudega, aga hunnikutes vastavaid poode, live-sex-teatreid, klubisid, stripibaare jms on küll ja veel. Lisaks- kuidas teada, et tegu on bordelliga, mitte niisama stripikaga? Muidugi selle järgi, kui naistele on sisenemine keelatud :D

Kõndisime tänava läbi, astusime igasugustesse huvitavatesse poodidesse sisse ning lõpuks maandusime jõe ääres, St. Pauli sadamas. Tegime ühe kerge veinipausi ning nautisime ilma. Huvitav oli see, et paljud kohad tehti lahti alles pärastlõunal. Kui järgmisel hommikul söögikohta otsisime, siis noh. Ei leidnudki. Sest kõik olid kinni.

Järgmisel päeval tahtsime minna ka uppunud vrakke vaatama, mis pidid Hamburgi lähedal olema, kuid netis olev info saatis meid küll õigesse randa…aga tegelik koht oli umbes 20 km eemal. Ei hakanud rohkem niisama sõitma, selle asemel jalutasime pargis ning leidsime muinasjutulise mahajäetud maja. Muinasjutuline tähendas siinkohal küll kurja nõida..

Võtsime suuna Bremenisse. Otsisime kohe üles oma hosteli ja ma arvan, et Bremeni oma oli kõige.. viletsam. Asukoha mõttes superluks- vanalinna kõigest 1 km, aga toad olid väiksed, mustad ja katkised. Aga üheks ööks käis ka.

Jalutasime ringi ja need uhked katedraalid ja majad.. imeline! Liikusime jõe äärde mõttega, et istume mõnes kohas maha, sööme-joome-naudime…aga selgus, et pea kõik kohad pannakse juba kas enne üheksat kinni VÕI lõpetatakse toidu serveerimine ning antakse ainult õllet. Tegi tusaseks küll, et suur tänav jõe ääres, mis turiste täis ja kus saaks kõvasti teenida, pannakse lihtsalt.. kinni. Eestis ikka hoitakse hommikuni lahti, kui ainult kliente on :D

Bremen oli üks ilusamaid linnu, mida vaatamas käisime, aga samas melu poolest üks vaiksemaid. Või siis polnud me õiges kohas. Muide, Bremenisse sõiduks on vaja tanklast osta vastav kleeps. Me parkisime natuke keelatud kohas (mitte meelega) ning politseinikud viitasid sellele, et ilma kleepsuta on trahv kuni 400€ :) Aga väga toredad ametnikud olid, oleksid võinud korralikult huiama hakata.

Kahju on tegelikult sellest, et me reis sattus täpselt kuumalaine ajale. Me jõudsime nii normaalsetel aegadel linnadesse kohale, aga lihtsalt ei jaksanud trippima-uudistama minna 40kraadise palavusega. Seega käisime kas kaubanduskeskustes shoppamas või puhkasime hotellides. Aga ääääretult kahju, et “tänu” sellele jäi nii palju avastamata :(

Edasi võtsime suuna Amsterdami, aga sellest, kojusõidust ja kuludest kokku juba järgmine kord :)

Pildiuputus

7. aug. 2019

Võtsin hiljuti vastu raske otsuse ning saatsin oma vana ja ustava Canoni väljateenitud pensionipõlve pidama. Kuigi sel midagi otseselt viga polnud, siis tundsin, kuidas olin arengus toppama jäänud ning ei liikunud enam kuskile. Jaajaa, tean- palju oleneb fotograafist, ka seebikarbiga võib õige inimene imelisi pilte teha jnjnee… Aga olgem ausad, ka kaamerakvaliteedist oleneb palju.

Uue kaamera valimine on alatiiiii peavalu olnud. Ühelt poolt on vaja leida miski, mis oleks mõistliku hinnaga ja affordable… Teisalt mõtlen, et kui juba uus, siis ikka ka uus mudel, mitte mitu aastat vana eksemplar.. Seejärel hakka valima mudelite vahel ja objektiivide vahel. Siis tulevad juba mõtted, kas ikka on vaja…? Vana ju pole otseselt katki, mis ma ikka raiskan.. Ma olin nii kindel, et jään truuks Canonile, lihtsalt lähen poolkaadrilt täiskaadrile üles ja olemas. Kahjuks aga minu väljavalitu eelarvesse ei mahtunud ning uitmõtte ajal hakkasin ka muid marke vaatama.

Välistasin enda jaoks automaatselt Nikoni. Ma ei tea miks, aga mulle pole kunagi Nikoni kaamerad meeldinud :D Üha enam hakkasin piiluma Sony hübriidi poole. Kuulasin inimeste arvamusi ja sain aru, et tegelikult võin ma järgmise aastani mõelda, kas Canon või Sony. Mõlemal on oma head-vead. Sony kasuks rääkis see, et hind oli parem (Photopointis just oli soodukas) ning kaamera ise kompaktsem. Aga samas olin ju Canoni süsteemidega nii harjunud, ei ole veel selles firmas pettunud, et miks muuta midagi, mis toimib..

Võtsin siis aga südame rindu, tegin tellimuse ära ja järgmine päev läksin uuele Sony a7 hübriidile järgi. Katsetamist pidin mitu päeva edasi lükkama, sest aega lihtsalt polnud. Selle aja sees jõudsin kolm korda juba kahetseda, sest nii palju, kui ma Sonyt näppisin, tundus menüü ja kõik lihtsalt hullllumeelne.

Hakkasin siis vaikselt youtube‘i õpetuste järgi proovima ja katsetama. Leidsin isegi paar plussi- saan ise nö “kiirklahvid” määrata, mitte pole need kivisse raiutud. Suureks plussiks ka see, et lihtsalt kettaga libistades saan ava suurust muuta. Millega kõige rohkem aga hädas olin, oli see, kuidas saada pildistamisrežiim ekraani pealt silmaavasse. Oiii ma otsisin seda õiget nuppu, jõudsin sada korda kaamerat kiruda ja ostu kahetseda (minu canonil oli KÜLL üks pisike nupp režiimi vahetuse jaoks, eks!!), kui siis ära tabasin. Sony lihtsalt nii kõrgelt arenenud, et seal ava ümber väiksed sensorid- nii kui silma ligi panid, muutis automaatselt režiimi ümber :D

Siin postituses enamik pilte tehtud mu Sonyga (nagu ka eelmise postituse reisipildid). Mõned üksikud Canoni pildid lisasin ka, sest noh, tahaks neid ka jagada. Eks ma alles õpin ja katsetan, sest pole jõudnud veel võtta seda aega ja kaamera täiesti selgeks teha, aga hetkel olen väga väga väga rahul. Vahel ikka tasub riskida :)

Eurotripp #1: Auschwitz, Praha ja Bone Church

5. aug. 2019

Kunagi eelmise aasta lõpupoole tekkis poistel saunas (kus siis veel, eks) hea mõte teha suvel kambakesi eurotripp. Alguses küll arvasin, et mõtteks see jääbki, sest eks õllekõrvale annab kõike planeerida…kas aga ka täideviijaid on, see juba teine küsimus.

Kui kõik aga enam-vähem nõus olid ning seltskond koos, ei jäänudki muud üle, kui hakata päris samme astuma. Punkt üks oli paika panna marsruut ning riigid, mida külastada. Seejärel bookingu kaudu leida soodsad ööbimispaigad, et saaks umbkaudse eelarve kokku panna, ning viimase sammuna otsida sihtpunktides põnevaid vaatamisväärsusi ja kohti, mida avastada. Sounds easy?

No tegelikult veidi oli ka. Ühelt poolt oli raske korraldada midagi nii, kui keegi suurt kaasa ei rääkinud. Terve reisi ajal oli väike pinge, kas ikka sobib kõik ja kas kõik on rahul… Samas jälle mõtlesin, et kui ei meeldi, siis oma asi – aega kaasa rääkida ja arvamust avaldada oli küll! Etteruttavalt öeldes, siis tundub, et rahule ikka jäid kõik. Ka oli kahekesi plaani pidada ja asju paika panna kergem, kui kambakesi jageledes ning vaieldes.

Marsruudiks jäi meil Tartu-Krakow-Praha-Berliin-Hamburg-Bremen-Amsterdam-Taani-Rootsi (kruiis)-Tartu. Kokku kimasime maha umbes-täpselt 5000 kilomeetrit. Rentisime selleks puhuks ühe 8-kohalise auto, et me kõik ära mahuksime ning ei peaks mitme autoga trippima.

Esimene päev möödus sõitmise tähe all, alustasime juba 4.30 hommikul ning eesmärgiks oli jõuda õhtuks Krakowisse. Ainus põhjus selle linna külastamiseks oli see, et Auschwitz asub lähedal. Juba alguses leppisime kokku, et ööbimiskohad valime võimalikud soodsad, sest enamasti me sattusime sinna ainult magama, seega suurt luksust vaja polnud. Kuigi kõik kohad olid suht okeid (mõni rohkem, mõni vähem) ja midagi väga hullu ei olnud, siis pani imestama küll, kuidas Krakowi ja Praha hotellid olid samas hinnaklassis, aga viimane ikka peajagu esimesest üle!

Õhtuks jõudsime niisiis Krakowisse. Esmane pilk hotellile ja.. tundus, et tegu on mahajäetud kohaga, nii armetu nägi teine välja. Bookingu pildid olid tehtud näiteks siis, kui maja ees kõrguvaid puid veel ei kasvanudki :D Ehk aastal umbes 1976. Seest oli olukord õnneks tsuti parem. Veidi nõukaaegne mööbel, aga hind oli odav, vannituba suur ja puhas ning korralik hommikusöök hinna sees.

Jalutasime keskuse suunas, naersime 24/7 alkopoode, mis pandi juba kell 10 kinni… ja maandusime jõe ääres. Tartlased teavad sellist kohta nagu Väike Kuuba Emajõe kaldal. Noh, seal oli umbes samalaadne koht, ainult koorrrrrdades suurem. Kerged õlled-mohhiitod-burksid ning lugesime esimese pika päeva lõpetatuks.

Teine päev ja Auschwitz. Olin omastarust teinud korraliku eeltöö, et reisil ei tuleks ette viperusi, aga koha peal selgus, et netis leiduv info on veidi eksitav. Esialgse plaani järgi tahtsime Auschwitzi omapäi uudistada. Giidi ja suure turismigrupiga liitumine ei olnud eriti ahvatlev ning ise ringi vaatamine oli tasuta… seda aga siis, kui sisened enne kella 10t hommikul. Vähemalt internet ütles nii. Tegelikkuses on tasuta sissepääs ja omaette olemine siis, kui saabud kuni kella 9ni hommikul või pärast nelja õhtul. Muul ajal on kohustuslik liituda grupiga (vastavalt keele-eelistusele) ning kasutada tasulist giidi. Loetud arvustused (ja ka kodulehe info), et siis maksab pilet umbes 40 euri, ei pidanud paika. Meile läks see maksma 15€/inimene.

Kes plaanivad sinna minna, siis soovitan ajastada kohale jõudmise umbes üheksaks. Meie pidime ainult tunnikese järjekorras seisma, aga need, kes jõudsid lõunal..seisavad ilmselt tänaseni :) Ka olen väga rahul, et olime sunnitud giidi kasutama. Meile räägiti kordades rohkem, kui me oleks ise omapäi siltidelt lugedes teada saanud. Giidil oli väga hea inglise keel ja tempo oli paras, et kuulata ning vaadata. Ainus, mis häirima jäi, oli giidi kohutav vinguv ninahääl. Selline tunne, nagu tal oleks pidevalt nutt kurgus ja terve grupp peaks samamoodi veekalkvel silmadega olema.

Grupi algust oodates sai uudistada üht väljapanekut- koonduslaagri ellujääjad räägivad oma meenutustest.

Lainetavad astmed, mis on tundnud miljoneid jalapaare.

Tuuri sees oli ka tasuta buss Birkenau laagrisse. Olin (jällegi netist) lugenud, et see pidi olema huvitavam kui Auschwitzi oma, aga.. no ma ei tea. Jah, see oli kõle ja jube ja rusuv, aga ei mõjunud päris nii. Kõhedust tekitas aga see suur maalahmakas, mis okastraadiga ümbritsetud, need raudteerööpad keset platsi ning erinevates keeltes olev mälestusmärk. Üldkokkuvõttes oli tegu hariva ja mõtlemapaneva ekskursiooniga. Kui ikka näed tonnide viisi juudi naiste äralõigatud punupatse või tuhandeid nimelisi kohvreid või pisikesi kulunud papusid ning reaalselt teadki, et sealsamas, kus seisad, on toime pandud kohutav julmus… Paneb veidi mõtlema küll.

Minu arust on Auschwitz koht, kus peaks elu jooksul ära käima. Just sellepärast, et minevikusündmused püsiks meeles, et olla teadlik, kui kaugele on inimesed võimelised minema ning loota, et mälestuse “elushoidmine” takistab ajaloo kordumist.

Kes soovivad giidi kasutada, siis tegelikult soovitan selle ette ära broneerida. Meie läksime selle peale välja, et saame omapäi sees olla ning tegelikult see, et ingliskeelses grupis oli nii palju vabu kohti (meid oli 8), oli suuresti õnnemäng. Kuigi jah, eelmüügist täituvad grupid kiiresti- kaks kuud enne reisi vaatasin ning meie kuupäevaks olid kõik ingliskeelsed juba täis, üksikute vabade kohtadega.

Pärast koonduslaagri külastust võtsime suuna Praha poole. Jõudsime kohale suhteliselt hilja, seega pimedas väga aru ei saanud, kus-mis oleme. Hommikul avanes aga tänavalt ilus vaade meie linnaosale. Hotell oli armas, külastajaid ootasid padjal Praha magnetid ning hommikusöök oli korralik.

Hommikul võtsime suuna vanalinna. Mõned meie seast olid juba Prahas käinud, seega said nad oma mälestusi värskendada ning natuke teejuhiks olla. Mis ma öelda oskan… Tšehhi hakkas mulle meeldima juba sellest hetkest alates, kui autoga üle piiri saime. Vaated on imelised ning aknast välja vaadates ei hakanud kunagi igav- tasandikud, mäed, künkad, orud… Ei jäänud ka linn vaadetelt sugugi alla:

Tartlastele ehk midagi naljakat :D

Külastasime lossi ja katedraali, jalutasime sildadel ning tegime peatuse Beer Gardenis, mis -nagu nimigi ütleb- on väike õllekoht, kust avaneb ilus vaade ümbruskonnale. Muidugi see, et linn on nii erinevatel tasanditel, andis ka jalgadele tunda. Lõputud tõusud ja trepiastmed… Võttis ikka päris läbi, seda enam, et “ajastasime” oma tripi täpselt kuumalaine ajaks. Aga tegime vahepeal kerge kokteilipeatuse ja läks edasi. Väga hea idee samas, turistipiirkonnas lihtsalt aken lahti ja müüd läbi selle jooke. Esimest korda nägin, kuidas alkoholi mitte ei mõõdetud, vaid kaaluti.

Kuigi me käisime suhteliselt palju ringi, ei näinud me ilmselt pooltki, mida Prahal pakkuda. See on üks neist linnadest, kuhu ma tahaks kindlasti tagasi minna!

Pärast väsitavat linnatrippi suundusime aga umbes 80km kaugusel asuvasse Kutna Hora linnakesse, kus asub Sedleci luukamber. Maakeeli öeldes luukirik (bone church). Tegu on väikese kabeliga, mille ehituses ja sisekujunduses on kasutatud umbes 70 000 inimese luid, muuhulgas ka hiiglaslik kontidest lühter. Uhket katedraali siiski oodata ei maksa, kabel koosneb sissepääsust ning ühest suuremast ruumist.

Sees olles on kergelt naljakas tunne, ühelt poolt tead, et need on reaalsed inimeste luud…aga samal ajal ei tundunud need üldse päris olevat. Ilmselt seetõttu, et neid oli nähtavalt tõesti niiii palju- erinevad kondid, luud, kolbad… Kerge Halloweeni-poe tunne.

Kes Praha kanti satub, siis soe soovitus seal ära käia. Sissepääs maksis umbes 5€ kanti ning kuigi kirikus uudistamiseks ei lähe palju aega (u pool tundi), siis vaatepilt on päris äge :)

Jaaa see postitus on juba nii pikaks veninud, et siinkohal tõmban otsad kokku. Järgmine kord juba Saksamaast ja Amsterdamist :) Lisan lõppu üheainsa grupipildi, kus me kõik peal oleme. Palusin mööduval jaapanlasel pilti teha, sest noh… tundus, et ta võiks ju osata (tean, tean, rassiline profileerimine), aga tema tõestas vastupidist :D

Raamatujutud

17. juuli 2019

Noniii. Mul on kirjutamata Kevadtormist, suurematest elumuudatustest (muuhulgas vahetasin tööd, läksin paar päeva tagasi Canoni peeglilt üle Sony hübriidile, kolisin), oma sünnipäevast..rääkimata sellest, et mul on jagamata ilma liialdamata sadu pilte. Aga kusagilt tuleb alustada ning täna kirjutan ma hoopis oma suurest kirest- lugemisest.

Kevadtormil oli sel aastal harukordne juhus, kus õhtul oli vaba aega kohati liigagi palju. Et mitte niisama tunde tühja passida, otsustasin hetkeajel tõmmata Elisa raamatuäpi. Ma ei teagi nüüd, kas see oli hea või halb lüke. Ühelt poolt hea- satun lugema väga palju rohkem kui varasemalt (maikuust alates kokku 20 raamatut) ning kõik bussisõidud on sisustatud. Teisalt jälle on nüüd olukord, kus ma loen üsna valimatult. Kui varasemalt ise poest ostes või raamatukogust laenutades olid kriteeriumid rangemad ning iga suvalist teost ikka koju ei vedanud, siis noh.. nüüd on latt allapoole vajunud.

Mõtlesingi, et tutvustan veidi loetud raamatuid (kõik kuuluvad põnevus- ja krimiromaanide hulka), äkki kellegi on mõni öökapiraamat puudu :) NB: pildid ei kuulu üldse postitusega kokku….aga kuhu mujale ma neid ikka sokutan :D Ja spoilerdan võib-olla ka..

Esimeseks raamatuks on “Gone girli” autori (Gillian Flynn) sulest ilmunud “Paha paik”, mis räägib ühe perekonna traagilise loo. Peategelane Libby on 31-aastane naine, kes oma eluga absoluutselt hakkama ei saa. Minevikusündmuste tõttu on ta omadega läbi ning ega ta väga ürita ka midagi muuta. 7-aastasena kuulis ta pealt, kuidas ta teismeline vend kogu perekonna (ema ja õed) mõrvas. Just tema tunnistus saatis venna vangi. Terve oma elu elatus ta heategijate annetustest, mis aga vanemaks saades kokku kuivasid, sest noh… nunnut 7-aastast orbu toetatakse ikka parema meelega, kui täiskasvanud läbikukkujat.

Erinevate sündmuste kokkulangevuste tõttu kohtub ta ühe noormehega, kes peab nn mõrvamüsteeriumite klubi. Ehk kogub kokku inimesi, kes huvituvad mõrvadest, mõrvaritest ja muust sellisest. Libby juhtumile keskendunud grupp on veendunud, et tapjaks on hoopis keegi teine… Nii hakkabki naine koos sellesama noormehega jälgi ajama. Alguses vastumeelselt ja raha pärast, hiljem juba ise uudishimulik olles.

Raamatu tegevus toimub kahel ajajoonel- tänapäevas ning tapmistele eelnenud päevadel. Kuigi tavaliselt mulle sellised mitme-vaatenurga-teosed väga ei istu, siis sel korral andsid need hea ülevaate nii Libby, ta venna kui ka ema-õdede ellu. Eks üsna kohe oli selge, et vend süüdi polnud, aga tee selle järelduseni ning kes lõpuks süüdlane oli, oli iseenesest põnev. Samas nüüd mõtlen, et suurim twist oleks olnud see, kui vend olekski süüdi olnud :D

Mulle meeldis, et raamatus oli mitmeid pöördeid ja suunamuudatusi, samas väga palju oli ka etteaimatavat mustrit. Suur pluss oli aga näiteks Libby täiskasvanu-elu kujutamine. Ei olnudki nii, et “kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks” ja kangelanna on mineviku raskuste tõttu tugevam ja parem inimene. Samuti oli põnev (ja omamoodi kurb) lugeda, kuidas väikestest valedest, sõprade ees uhkustamisest saab alguse massispühhoos, mille tagajärgi on võimatu kustutada.

“Viimased tüdrukud”, autoriks Riley Sager, on põnevik, mis on väga sarnane slasher-õudukatele. Loo keskmes on Quincy- noor naine, kes kümme aastat tagasi elas ainsana oma sõpradest üle veresauna. Noored läksid metsamajja pidu panema, sattusid aga noaga hullu otsa ning elavana lahkus vaid peategelane. Meedia tituleerib ta “Viimaseks tüdrukuks”, mis on ajakirjanduse poolt pandud hüüdnimi talle ja veel kahele neiule, kes on samalaadse asja üle elanud.

Quincyle pole kunagi meeldinud sellesse eksklusiivsesse kluppi kuulumine ning ajakirjanduse teelt hoiab ta ka eemale. Kui üks neidudest aga surma saab ning teine Quincyga ühendusse asub, peab ta oma minevikule silma vaatama. Tänase päevani ei mäletanud ta seda õudset ööd (kuigi vähemalt üks politseinikest on kindel, et ta mäletab ja varjab midagi), nüüd hakkab kild killu haaval see tagasi tulema.

Iseenesest on tegu sellise kerge meelelahutusliku raamatuga. Väga õudne see pole, mõned head pöörded on, aga suur osa on ka etteaimatav. Lisaks läks lool käimatõmbamisega päris kaua aega. Teisalt oli juures mõnus aspekt, kus peategelane elab näiliselt ideaalset elu, on suutnud mineviku selja taha jätta ja sellest võitjana väljuda…aga kui sellesse fassaadi ühe “Viimase tüdruku” saabumine mõra lööb, hakkab tegelikkus välja tulema. Sellessuhtes jättis sama mulje, nagu kõik slasher filmid- vaadatav, aga meeeh.

Kolmas ja neljas teos on sama autori poolt, kelleks on C.J Tudor. “Kriidimees” räägib loo keskealisest Ed’ist, kes elab üsna.. mannetut elu. Õpetaja, funktsioneeriv alkohoolik, ilma pereta. Kui ta noor oli, raputas nende linnakest teismelise neiu mõrv. Arvatav tapja saadi küll kätte, aga aastaid hiljem tuleb Eddie sõber jutuga, et teab, kes tegelikult süüdi on. Veidi aega hiljem sõber sureb. Ed hakkab tubli kodanikuna jälgi ajama, sest tallegi tundub, et lahendatud juhtum nii lahendatud polegi.

Ütlen ausalt, et loo tutvustus oli põnevam, kui lugu ise. Jah, eks siin oligi nüansse, twiste ja lõpptulemus nii etteaimatav polnudki, aga… salapärast jäi puudu, sellest “miskist”. Kuigi üks loo lõpplahendustest oli väga üllatav, siis keskpärast muljet see ei päästnud.

Kuigi ka see teos pani palju mõtlema. Just selle peale, kuidas erinev olemine (siinkohal albiino), tekitab automaatselt ühiskonnas tunde, et oled süüdi. Kuidas kuulujuttudest tekivad nähtamatud käed, mis tõukavad kuristikku. Kuidas sageli otsustatakse minna kergema vastupanu teed ja sobitatakse enam-vähem sarnane pusletükk sinna, kuhu see tegelikult ei kuulu- ainult seetõttu, et ühiskonna surve oli suur ning lihtne lahendus varnast võtta.

Sama autori “Annie Thorne’i kadumine” oli minu jaoks palju nauditavam. Loo keskmes on Joseph, kes täiskasvanuna pöördub tagasi kodulinna. Ta on läbikukkunud õpetaja, kel kaelas hiiglaslik hasartmänguvõlg. Tagasipöördumine ongi suuresti seoses peitu pugemisega võlanõudjate eest. Samas on ta šarmantne ja oskab hästi bluffida. Õpetajakoht, millele ta oma endises koolis kandideerib, on vabanenud just seetõttu, et eelkäija oli väidetavalt tapnud oma poja ning ennast. Loomulikult asub Joseph elama ka samasse majja, kus kõik juhtus.

Temagi minevikus on midagi, mida parema meelega tahaks unustada. Ühel ööl ta väike õde kadus. 48 tundi hiljem tuli ta jälle välja, kuid miski tema juures oli valesti. Õnnetuseks hukkus ta koos Josephi isaga mõni aeg hiljem avariis. Kodukohta tagasi jõudes märkab Joseph paratamatult sarnasusi minevikus juhtunud ja praeguse olukorra vahel.

Loos on palju tagasivaateid minevikku, Josephi lapsepõlve ning paralleele tema praeguse eluga, eriti läbisaamist kunagiste sõpradega. Samuti hakkab ta lähemale jõudma õe kadumise saladusele. Sellesmõttes oli lugu ootamatum ja mitte traditsiooniline põnevik. Samas on väga palju sarnasust Stephen Kingi “Lemmikloomasurnuaiaga”. Ehk loo lõpplahendusest saab aimu juba varem. Kuigi minu jaoks ei muutnud see suurt midagi- lõpplahenduse ümber keerlevad pisiasjad ja sündmused olid ka siiski väga huvitavad. Veel meeldis mulle võrdlus tema sõpradega, millised olid suhtes noortena ning millised nüüd, täiselaistena. Kes kellega veel suhtles, milline elu kellelgi oli.

“Vaikiv” mets” (autoriks Tana French) on lugu politseiuurijast, kelle minevikus (ülllatus üllatus) on saladusi. Kord varateismelisena läks ta kahe oma sõbraga metsa mängima….tagasi välja sealt tuli ta üksinda, tossud verd täis. Null mälestust ning kadunud lapsi ei leitud kunagi. Rob vahetas nime ning naudib oma tööd, mõtlemata minevikus juhtunule. Siis leitakse aga lapse surnukeha sealtsamast, kust kunagi läksid ta oma sõbrad kaduma. Rob asub oma partneriga seda uurima, üritades kindlaks teha, kas tegu on eraldiseisva juhtumiga või on sündmused omavahel seotud.

Raamatu tempo oli mõnus ja kaasahaarav, pidevalt tuli välja uusi kilde, mis pani janunema lõpplahenduse järgi. Palju oli kujutatud Robi ja Cassie (ta partner) omavahelist suhtlus, mis tundus nii sundimatu. Teate küll, kuidas vahel mõjuvad dialoogid punnitatult või üritatakse tegelaste sädet nii ilmselgeks teha, et see tundub võltsina. Siin nii polnud.

Et mitte väga palju spoilerdada, ütlen, et mulle meeldis lõpplahendus, aga samas jäi teos lahenduseta :D Ja ma pole ammu lugenud raamatut, mis ei sõlmiks kõiki otsi kinni, kus ei oleks (vähemalt peategelasele) rahuldavat lõpptulemust, niiet ühelt poolt väga nauditav, teisalt… kurat küll :D

Eelmised teosed saab kokku võtta kõik ühe nimetajaga: minevikudraama ja sellega olevikus tegelev inimene. Seega viskan siia lõppu ühe noorteka: “Üks meist valetab” (Karen McManus)

Alguses kulges lugemine vaevaliselt, sest a) ma vist noortekatest välja kasvanud ja b) iga peatükk oli erineva teismelise vaatenurgast. Mingis mõttes oli huvitav, sest kõik lapsed esindasid erinevaid klikke ja inimtüüpe, aga kuna neid oli kokku 4, siis paratamatult ei suutnud autor neid piisavalt erinäolisena kujutada. Ehk see üks stiil kulges läbi kõigi silmade ning muutis nad üksteisega sarnaseks.

Lugu ise räägib viiest õpilasest, kes jäetakse pärast tunde. Üks neist sureb, esialgu tundub, et lihtsalt õnnetu juhuse tagajärjel. Kuna surnud poisi näol on tegu aga “Gossip girli” sarnase tüübiga, kes kõigi kooli õpilaste saladusi teadis ja need oma blogis avaldas (sealjuures oli tal dirt‘i ka nelja peategelase kohta), hakkas politsei asja lähemalt uurima.

Selline lihtsalt kirja pandud jutt sõprusest, reetmisest (raskuses-näed-kes-su-sõbrad-on), populaarsest tüdrukust paariaks muutumisest (ja vastupidi), heidiku ja kooli priimuse suhtest, iseenda leidmisest… ja enda süütuse tõestamisest koos õnneliku lõpuga. Kõik see on üsna keskpärane.

Mis aga ajendas üldse raamatust kirjutama, on lõpp. Võib olla keegi hammustab selle varem läbi, aga minu jaoks oli see väga üllatav. Ja pani mõtlema, milleks on tänapäeval lapsed võimelised, kui kaugele on nad nõus oma kiusu pärast minema. Okei, see üks ajend on mu jaoks veidi kaheldav, aga noh… on ka väiksemaid tõukeid olnud suuremateks asjadeks.

Ühesõnaga.. sellised suht okeid öökapiraamatud, mida hea ajaviiteks lugeda. Kuigi ma pole veel koperdanud “ohh niiiii hea” teose otsa, siis ühtki väga halba lugu pole ma ka veel kohanud, mille lugemisel ajast kahju hakkaks.

SERE ehk elasin üle

3. apr. 2019

Oktoobri lõpus tekkis seoses Kaitseliiduga võimalus teha läbi kursus nimega SERE. Väga lühidalt kokku võttes on tegu ellujäämiskursusega, kui pikemalt lahti seletada, siis iga täht märgib eraldi õppust/taset ning mis omakorda jaguneb veel sammudeks. SERE= survival, evasion, resistance, escape ehk üleelamine, vältimine, vastupanu, põgenemine. Mina tegin läbi niiöelda esimese “tähe” ehk üleelamise taseme esimese sammu (suvine toimetulek looduses). Ees on ootamas veel talvine toimetulek ning üleelamine purustatud taristuga asulas. Siis võib S’ile joone peale tõmmata ja asuda E kallale.  Esimene etapp on ettevalmistav õpe, mis on suunatud üksiksõdurile. Selle läbinud isikud suudavad eraldusse sattudes edastada oma täpse asukohta, oskavad säilitada oma elu ja väärikust ning peavad vastu kuni isikunaastet teostava üksuse saabumiseni. Lisaks juurde siis oskused, kuidas maandada eralduses stressi, asendada varustusosasid ja muud.

Kui ma algselt kursusele kandideerisin, siis esimesse gruppi ma ei pääsenud. Ei saa öelda, et ma ülemäära kurb oleks olnud, sest noh.. ma selliseid otsuseid teen alati suure õhinaga (“MUIDUGI ma lähen!!”) ning alles hiljem hakkan mõtlema, kas on vaja end ikka igale poole toppida või, ise ei kuula pakkumist lõpunigi, kui juba nõus minema.

Siis aga tuli teade, et 12-14. oktoober on minek ning ega enam pikalt mõelda polnudki. Vähemalt selles saan endaga rahul olla, et kui ma midagi juba olen otsustanud-lubanud, siis ma selle ka ära teen. Kartsin ma kursust muidugi rohkem, kui oleks vaja olnud. Eks paneb pulsi natuke kiiremini käima küll, kui sõjardist vend mu uudist kuuleb ja selle peale täiesti emotsioonitult otsa vaatab ning teatab: “Sa sured seal ära ju.” Lisaks kuulsin igasuguseid hirmujutte, mis seal tegema peab ning mu suurimaks kartuseks oli see, et mind lastakse täiesti üksi kuskile metsa lahti ja noh…jää nüüd siis ellu. Kujutasin juba ette, kuidas istun kõik need kolm päeva kuskil kännu otsas ja ulun nutta :D

Hirmutati mind veel sellega, et eraldi nö meeskondadele antakse söögiks kas elus jänes või elus kana. Veetsin kaks päeva googeldades ja youtube’i videosid vaadates, kuidas tappa-nülgida jänest ja kana, niiet lõpuks olin päris pettunud, kui meile jagati 24h kuivtoidupakke….

Kana ega jänest ei saanud, küll aga hernesuppi, mis metsas maitses niiii hea

12nda oktoobri õhtupoolik jõudis kätte palju kiiremini, kui oleks soovinud. Jõudsin peas juba kümme korda mõelda, et ei taha-jõua-viitsi-jaksa, aga kui minek juba käes oli, siis oli tuju juba kõrgel. Eks selle motivatsiooni leidmisega oligi natuke probleeme, sest ilmad olid nutused ja vihmased ning kogu aeg oli mõttes suur ja soe voodi, mis koju ootama jäi :D

Kogunesime umbes kuue ajal õhtul, tehti veel viimased kuivad loengud ning kontrolliti üle varustus. Rangelt oli ette antud, mis võis kaasas olla ja mis mitte ehk polnud juttugi mugavustest, mis SIILi ajal olid. Isegi veeplaskut ei võinud kaasa võtta. Ja siis, väga hilja ja väga pimedas alustasime oma sõitu tundmatusse.

Ma olen maailma kõige kehvem orienteeruja, mu jaoks on kompass, koordinaadid ja kaardi lugemine võrdväärsed matemaatikaga (ma ei oska matemaatikat). Ning kui meid siis keset ööd kuskil suvalises kohas välja lasti ning kästi asukoht määrata, siis ma korraks mõtlesin küll, et enne leian ma kodutee Põhjanaela järgi, kui koordinaatide abil :D Minu suureks kergenduseks jagati meid rühmadesse, seega ei pidanud ma kordagi midagi päris üksi tegema- vastasel juhul seikleks ma praegu ilmselt juba Läti metsades…

Kuna mul on läbimata sõduri baaskursus, pandi mind ühte gruppi nii-öelda kogenumate vendadega, mis mulle sobis. Mina muidugi arvasin, et kutid teevad kõik ise ära ja ma longin nende järgi, aga juhtus hoopis vastupidine- mind pandi ees liikuma ja hakkama saama. Iseenesest hea, sest kust muidu need oskused ja kogemused tulevad, kui ainult kõrvalt vaatad. Ning nii me siis keset pilkat pimedust esimese peatuspunkti poole kõndima hakkasime. Taevas oli nii imeliselt tähti täis ja lausa lust oli kõndida.

Seda siis senikaua, kuniks jõudsime metsavahelistele teedele, mis olid nii kottpimedad, et lihtsalt palud mõttes, et ikka otse kõnniksid, mitte kuskile kraavi. Meie tempo oli veidi aeglasem (teised grupid panid mööda), sest mulle õpetati üksteise järel pimedas kõndimist nii, et teisi ära ei kaotaks. Nipp on selles, et tuleb tihti selja taha vaadata :D Sellest hoolimata olime peatuspunktis esimesed!! Saime kiita ka, et nii vaikselt tulime, meid ei kuuldudki.

Ootasime teised ka ära ning kõndisime veeeeel, seekord siis laagripaika. Seal näidati meile käega metsa alla ja öeldi, et minge magama. Mis seal ikka. Otsisime ühe puu, toetasime kolmekesi seljad vastu tüve, üritasime leida mugava asendi ja…magasime. Ma ikka ütlen, et elus tuleb järgi proovida uusi asju ja kui ma nüüd aus olen, siis see puu all magamine oli üks põhjustest, miks ma üldse kursusele läksin :D Et noh, katsetaks ära, kuidas on. Ütleme nii, et kui vihma oleks sadanud, siis oleks ikka päris kehv olnud. Öö oli aga mõnus, veidi hakkas külm ja noh, ega magada korralikult ei saanud, aga uus kogemus kirjas.

Laagriplats oli selline. Grupid olid kõik üksteisest piisavalt kaugel, et teisi ei näinud.

Hommikul kell kuus oli juba äratus ning mets oli…pime. Saime loa teha esimese lõkke ning kiirelt midagi süüa. Ma ei tea, miks, aga sellistes laagrites on mu söögiisu alati null. Ka SIIL’il väga palju ei söönud.. Iseenesest peaks kas või sundima midagi sööma, sest energiat kulub palju ning väsimus on kiire tulema.

Päev koosnes loengutest ning praktilistest ülesannetest. Mõned asjad olid tuttavad juba põhikoolist, näiteks vee filtreerimine erinevate kihtide abil. Kahe päeva jooksul õppisime mitmesuguseid sõlmi põimima, looduses olevaid asju enda kasuks ära kasutama (et tööriistu teha, mida süüa, mida mitte, kuidas asukohti määrata jms), erinevat tüüpi lõkkeid ning signaaltulesid meisterdama, ilma tikkudeta tuld tegema..

 

Üheks vee filtreerimiskihiks on süsi

Tempo oli suhteliselt rahulik. Ma jälle (oma teadmatuses) kujutasin ette, kuidas me jookseme mööda metsa ringi, aga tegelikkuses püsisime terve aja oma laagriplatsil. Lõpuks anti igale tiimile erineva varjualuse tüüp, mille ümbruses leiduvate vahenditega pidime valmis ehitama. Meie oma tuli päris uhke ning kuigi tahaks aupaistes ka ise peesitada, siis seekord tegid suurema töö ära mu meeskonna kaks noormeest. Mina tassisin materjale, põimisin-kinnitasin oksi üksteise külge ja noh.. olin jalus :D

Teine öö möödus rahulikult, olime kordamööda lõkkevalves ja jõime vaarikavarte teed. Kuigi lõke oli olemas, siis minu arust oli külmetamist oluliselt rohkem, kui esimesel ööl, mil pidime lihtsalt niisama puuvarjust sooja otsima. Väike nipp jälle tulevikuks- puid tuleb ette varuda ikka väga palju, sest öösel pimedas kändude otsa koperdamine, et paari oksaraagu leida, oli suhteliselt jube.

Meie onnike, kui see lõpuks valmis oli

Viimasel päeval, lisaks mõndadele loengutele, pidime laagriplatsi korda tegema ja lammutama oma suurepärase onni maha. Hakkasime tegema ettevalmistusi kursuse viimaseks etapiks, väljatõmbamiseks ehk isikunaasteks. Mis mind üllatas, oli see, et isegi kui tullakse päästma ja saad nii-öelda omadega kokku, koheldakse sind ikka kui vaenlast. Et kui omasid näed, pole mõtet rõõmust õhku hüpata ja tormijooksu nende poole teha :D Seejärel jagunesime kaheks meeskonnaks, mõlemale anti erinev signaaltule tüüp, mille valmis pidime tegema ning süütama. Moodustasime taas algupärased tiimid ning meile näidati ette kohad, kuhu me peitu peame minema ning ootama kontakti. Meile anti ta kirjeldus, tema pidi ütlema märgusõna, misjärel saime koordinaadid, kus toimub linkimispunkt.

Kui ma eelmistel päevadel ei mõelnud kordagi, et on raske või ei jaksa, siis see teekond linkimiskohta oli lihtsalt kohutav. Öösel tulles kõndisime mööda teed ning kaardi peal sai kenasti trajektoori paika panna. Nüüd pidi liikuma üle aasade, läbi metsa ja võsa ning seda nii, et kursilt kõrvale ei kalduks. Lisaks oli antud ajalimiit, mille sees pidid kohale jõudma. Otseloomulikult pandi mind kompassi ja kaardiga kõige ette kõndima, sest õpi, Liis, õpi. Esimene kord, kus mul olid pisarad niii kurgus, sest eks magamata ööd-tegusad päevad-vähe toitu oli parajalt kurnanud, varustus oli raske, kiiver vajus silmile, relv jäi IGALE POOLE kinni… Ja ürita siis tihedas sarapuuvõsas leida õiget teed, kui otse ees on lihtsalt tihe oksamüür, millest ei anna läbi ragistada.. Samal ajal selja taga ootavad teised minu ja mu otsuste järel. Siis ma mõtlesin küll, et kurat…näete, et mu struggle is real, tulge appi :D (Aususe mõttes igaks juhuks tunnistan, et nad ikka aitasid mind ka palju)

Aga jõudsime oma linkimispunkti ja seda väga suure ajavaruga. Kui siis natuke puhata sain, tundus maailm jälle helgem ja sõit kodupoole võis alata. Nädala lõpus ootab mind juba taktikaline laskmine, nii et saab korraks jälle kontsad ja kleidid saabaste ja relva vastu vahetada.