Ettevõttes, kus ma töötan, toimub igal aastal traditsiooniline Offsite. Tegu on siis sellise mitmepäevase üritusega välismaal, kus saavad kokku kõikide kontorite töötajad erinevatest riikidest. Sel aastal oli üheks korraldajaks Eesti ning asukohaks Gruusia.
Kuidagimoodi õnnestus mul end sokutada organiseerijate hulka, kuigi ma suurt midagi ei teinud. Olin meie peakorraldajale toeks, seltsiks ja aitasin väiksemaid asju teha. See aga tähendas, et tavapärase 3-päevase reisi asemel sain ma Gruusias aega veeta hoopis terve nädala.
Esialgu mõtlesin küll, et jeee, puhkus! Aga päris nii ikka ei olnud. Esiteks juba seepärast, et meie asukoht oli pehmelt öeldes pärapõrgus. Tegu oli Paragraph hotelliga, mis asus suhteliselt tühermaal, Shekvetili külas. Kõige lähem suurem asutus oli Batumi, mis oli umbes 50minutilise sõidu kaugusel. Fun fact: alguses oli meil hotell Borjomis, mis oleks olnud võiiimas! Kahjuks läks see koht aga pankrotti ja nii sattusimegi Musta Mere äärde.
Kuigi ka hotellis oli palju vaadata. Päris ausalt, siis nii uhkes kohas ma viibinud veel pole. Suurimaks vaatamisväärsuseks oli hiiglaslik akvaarium, millest viis koridor läbi veekeskuse alale. Balliruumi üks sein oli samuti akvaarium. See oli ausalt niii äge! Värvilised kalad, haid, raid.. väga rahustav oli neid vaadata :)
Pilt hotelli kodulehelt. Selline hiiglaslik akvaarium. Üks pool läks edasi restorani, teine ballisaali üheks seinaks
Vaade katusebaari rõdult
Sellised nunnud Bambid olid kohe hotelli kõrval pargis
Vaade veekeskuse ja basseinialale, vaakule poole jääb “välikohvik”, kus sai einestada.
Hommikusöögivaade. Muidu superluks, aga õhk väga lämbe ja niiske.
Samuti oli meie tuba iiiimeline! Rõdult vaade Mustale merele ja hotelli kõrval olevale hirvepargile, vannituba oli üle ootuste luks.. Muidugi, mõni meist sai lausa kolmetoalise sviidi, aga oh well :D Võib rahul olla!
See tegelikult meie esimene tuba. Jõudsime korra maha istuda, kui saime uue toa – samasugune, aga tsipa suurem ja kahe voodiga. Ei pidanudki üks meist diivanil magama :)
Ühelt poolt sai mõnusalt rutiinist välja, kuigi tööd tuli ikka teha. Samas..tavapärase kontori asemel sellise vaatega pole mitte paha tööd teha. Natuke kahju on, et ei saanud hotellist eriti kaugemale mindud ja ümbrust avastatud, aga noh, tuletasin endale kogu aeg meelde, et tegu on tööreisi, mitte puhkusega.
Käisime seal septembri lõpus, niiet oli veel päris soe, sai lühkaritega ringi lastud. Paar päeva tegime ettevalmistusi, ehk Marleen rabeles ringi ja ma ootasin ülesandeid, mida siis teha, et tema koormus väiksem oleks. See on üks pool, mis mulle korraldamiste juures meeldib. Oled pea kõigega kursis, mis toimuma hakkab ja kui miski tundub liiga tüütu, saab alati öelda, et kle, mul vaja korraldada, byee :D Samas ei saa üritust nii nautida nagu teised, sest pidevalt on tegemist ning pinge on peal, et kõigil ikka hea oleks.
Kui kõik olid juba saabunud, toimus pidulik avamine ja õhtusöök, teisel päeval olid igal streamil oma seminarid ja töötoad. Admin-stream on natuke selline omamoodi, sest meie haru alla kuuluvad väga erinevad ametid: assistendid, raamatupidajad, reklaamipoolega tegelejad, tegevjuht.. et raske sellist ühest seminari korraldada. Aga põnev oli ikka ja sai teiste riikide töötajatega rohkem tuttavaks.
Tegevustena olid kirjas maskiball, olümpiamängud (kus sain olla waterpolo ja võrkpalli kohtunik) ning üks vaba päev. Siis sai ise valida, kes jäi veekeskuse mõnusid nautima, kes läks linnaekskursioonile ja kes matkarajale. Ja noh, paljud parandasid pead, sest maskipall lõppes järelpeoga ühes hotellitoas. Meenutas kergelt korteriläbu, sest rahvast oli metsikult ja pidu aina kestis ja kestis ja kestis…
Maskiballilee.. ainus asi, millega ei arvestanud, oli see, et need kõrvad viivad maski tasakaalu ära ja rohkem kui paar minutit olla ei kannatanud..
Vaba tegevuse päeval sadas korralikku padukat ja olin päris õnnelik, et ei valinud matkarada.. aga kui pärast neid pilte nägin, mis pooltroopilises metsas tehti, olin natuke kade küll. Samas Batumi oli ka omaette elamus.
Näiteks külastasime Gonio-Apsaros kindlust, mis pidavat olema Euroopa vanim kindlus. Kuuldavasti on kindlusesse maetud ka ühe apostli (jah, need 12 apostlit) Matteuse säilmed. Väga kaua seal ringi vaadata pole mõtet, aga suure kindluse mastaabist saab aimu ning vaade kauguses olevatele mägedele annab palju juurde.
Kui muidu on linnades nii-öelda vaesem rajoon ja rikaste rajoon, siis seal oli kõik läbisegi. Vaatasid ühele poole – uhked majad, pilvelõhkujad, kõik puhas ja kaunis… ja kohe seal kõrval vanad räämas korterelamud (mille rõdud eest ära lagunenud), majade vahele tõmmatud pesunöörid jms. Selline kena kontrast.
Kultuurierinevust on küll ja veel. Näiteks on kohalikel alati aega kui palju. Alati punktipealt valmis olevate ja täpsust nõudvate eestlaste jaoks natuke harjumatu :) Inimesed on kõik üldiselt sõbralikud, aga naisterahvastel ei ole soovitatav pimedas ilma saatjata liikuda. Taksojuhtide eesmärk pole mitte ainult viia sind punktist a punkti b, vaid vahepeal teha ka palju tühiseid peatusi ja terve tee kindlasti rääkida. Endasetõmbunud eestlaste jaoks jälle kohati harjumatu.
Näiteks kui lennujaamast taksoga hotelli sõitsime, siis oli meil vanem taksojuht. Selline, kes alustas sõitu, võttis siis (endiselt juhtides) kindalaekast aerosool-deodorandi ja siis pihustas end sellega üle. Seejärel oli peatus külapoes, kust ta ostis meile pudelivett, mida me ei soovinud. (Aga see ilmselt jälle neil mingi oma komme, sest Boltiga linnast hotelli sõites tegi too juht samamoodi peatuse, küsis kas soovime midagi ning hoolimata eitusest, tõi meile coca-colat..) Seejärel oli suitsupeatus (kuigi ta suitsetas ka sõidu ajal). Seejärel tanklapeatus.. Vahepeal mõtlesime küll, et äkki seadis end kohtinguks valmis ja varsti keerab metsateele, aga asjatu kartus. Pärast mitukümmend minutit kestvaid keeleharjutusi (juht võttis eesmärgiks õpetada meile kõiki viisakusväljendeid gruusia keeles), olime kohal.
Ma saan aru, et neil ongi see selline..sisseharjunud sõbralikkus, aga mina olen seda tüüpi, kes pikkadel sõitudel eelistab aknast välja vaadata ja olla omades mõtetes :D Seda enam, kui selja taga on varane ärkamine, bussisõit Tallinnasse ja lennureis.
Harjumatu oli ka see, et teedel liikusid vabalt ringi lehmad. Ja neid oli ikka palju. Jalutasid tee peal, jäid keset teed seisma.. autodest end häirida ei lasknud (ja noh, juhid ei lasknud end ka lehmadest segada).
Kodutuid koeri on tohutult palju! See oli reisi kõige kurvem osa. Lennujaamast välja astudes oli neid ikka tosinajagu- suured, väiksed, noored, vanad. No nii kurb oli. Linnaekskursiooni tehes hakkas üks koer meiega kaasa liikuma ja siis liitus veel üks..ja veel üks. Lõpuks oli meil oma koerakari.
Niipalju võin küll öelda, et loomad nägid puhtad välja ning omavahel ei kiseldud (vähemalt ise ei näinud, loomad olid üksteisega sõbralikud). Giid rääkis, et kõigi nende eest hoolitseb linn korralikult. Et nad on kiibistatud, neile tehakse ussirohukuure ning igal õhtul on kindlad kohad, kuhu neile süüa viiakse, kuna koduta loomade näol on tegu n-ö linna varaga. Ma muidugi ei tea, kui tõele see vastab, aga natuke lohutav teadmine oli see küll.
Tegu on kuulsa liikuva skulptuuriga, armastuse sümboliga. Mees ja naine, Ali ja Nino. Kujud liiguvad üksteisest eemale ja seejärel kokku tagasi, “sulades” korraks üheks, niiöelda suudluseks.
Elu oli suhteliselt odav. Nagu igal pool reklaamitud, siis veinid olid superodavad, samamoodi ka muu alkohol. Näiteks ostsin kaasa ühe Gruusia meeviina, konjaki ja brändi, mis kokku läks maksma 25 eurot :) Söögid samamoodi. Hotelli kallis restoranis einestades läks arve umbes 7 eurot. Toateenindusega tuppa tellides söök + pudel veini 12 eurot.. Seda peab ainult tähele panema, et väljatoodud hindadele arvestatakse juurde veel maksud.
Võimalikult palju üritasime süüa kohalikke toite- hinkaalid, khatšapurid, erinevad lihatoidud.. Ühes söögikohas toodi mulle savikauss kartulite-seente-juurikate-lihaga, mis lauas edasi küpses. No niiii hea oli. Ainus miinus on see, et nad kasutavad toitudes väga palju koriandrit. Mina olen kahjuks üks neist, kellele koriander maitseb nagu seep, niiet see natuke varjutas elamust. Miskipärast on neil igal pool ka eeroaks kohutavalt õline kreeka salat.. Tihti pakuti ka napsina Chachat, mida kutsutakse ka viinamarja-viinaks. Joogiga kaasnesid muidugi ka igasugused toostid, sest kui miski on Gruusias au sees, on see toostide ütlemine :) Ja kohalikud olid väga valmis sellest ka põhjalikult rääkima.
Esimene õhtusöök ja esimesed hinkaalid
Ainus, mis tegemata jäi, oli Mustas meres ujumine.. ja seda ka suuresti seetõttu, et kui lõpuks tahtmine tuli, läksid ilmad kehvaks. Eks teine kord :)
