All Posts By

Mesiliis

Gruusia 2019

14. jaan. 2020

Ettevõttes, kus ma töötan, toimub igal aastal traditsiooniline Offsite. Tegu on siis sellise mitmepäevase üritusega välismaal, kus saavad kokku kõikide kontorite töötajad erinevatest riikidest. Sel aastal oli üheks korraldajaks Eesti ning asukohaks Gruusia. 

Kuidagimoodi õnnestus mul end sokutada organiseerijate hulka, kuigi ma suurt midagi ei teinud. Olin meie peakorraldajale toeks, seltsiks ja aitasin väiksemaid asju teha. See aga tähendas, et tavapärase 3-päevase reisi asemel sain ma Gruusias aega veeta hoopis terve nädala.

Esialgu mõtlesin küll, et jeee, puhkus! Aga päris nii ikka ei olnud. Esiteks juba seepärast, et meie asukoht oli pehmelt öeldes pärapõrgus. Tegu oli Paragraph hotelliga, mis asus suhteliselt tühermaal, Shekvetili külas. Kõige lähem suurem asutus oli Batumi, mis oli umbes 50minutilise sõidu kaugusel. Fun fact: alguses oli meil hotell Borjomis, mis oleks olnud võiiimas! Kahjuks läks see koht aga pankrotti ja nii sattusimegi Musta Mere äärde.

Kuigi ka hotellis oli palju vaadata. Päris ausalt, siis nii uhkes kohas ma viibinud veel pole. Suurimaks vaatamisväärsuseks oli hiiglaslik akvaarium, millest viis koridor läbi veekeskuse alale. Balliruumi üks sein oli samuti akvaarium. See oli ausalt niii äge! Värvilised kalad, haid, raid.. väga rahustav oli neid vaadata :)

Pilt hotelli kodulehelt. Selline hiiglaslik akvaarium. Üks pool läks edasi restorani, teine ballisaali üheks seinaks

Vaade katusebaari rõdult

Sellised nunnud Bambid olid kohe hotelli kõrval pargis

Vaade veekeskuse ja basseinialale, vaakule poole jääb “välikohvik”, kus sai einestada.

Hommikusöögivaade. Muidu superluks, aga õhk väga lämbe ja niiske.

Samuti oli meie tuba iiiimeline! Rõdult vaade Mustale merele ja hotelli kõrval olevale hirvepargile, vannituba oli üle ootuste luks.. Muidugi, mõni meist sai lausa kolmetoalise sviidi, aga oh well :D Võib rahul olla!

See tegelikult meie esimene tuba. Jõudsime korra maha istuda, kui saime uue toa – samasugune, aga tsipa suurem ja kahe voodiga. Ei pidanudki üks meist diivanil magama :)

Ühelt poolt sai mõnusalt rutiinist välja, kuigi tööd tuli ikka teha. Samas..tavapärase kontori asemel sellise vaatega pole mitte paha tööd teha. Natuke kahju on, et ei saanud hotellist eriti kaugemale mindud ja ümbrust avastatud, aga noh, tuletasin endale kogu aeg meelde, et tegu on tööreisi, mitte puhkusega. 

Käisime seal septembri lõpus, niiet oli veel päris soe, sai lühkaritega ringi lastud. Paar päeva tegime ettevalmistusi, ehk Marleen rabeles ringi ja ma ootasin ülesandeid, mida siis teha, et tema koormus väiksem oleks. See on üks pool, mis mulle korraldamiste juures meeldib. Oled pea kõigega kursis, mis toimuma hakkab ja kui miski tundub liiga tüütu, saab alati öelda, et kle, mul vaja korraldada, byee :D Samas ei saa üritust nii nautida nagu teised, sest pidevalt on tegemist ning pinge on peal, et kõigil ikka hea oleks.

Kui kõik olid juba saabunud, toimus pidulik avamine ja õhtusöök, teisel päeval olid igal streamil oma seminarid ja töötoad. Admin-stream on natuke selline omamoodi, sest meie haru alla kuuluvad väga erinevad ametid: assistendid, raamatupidajad, reklaamipoolega tegelejad, tegevjuht.. et raske sellist ühest seminari korraldada. Aga põnev oli ikka ja sai teiste riikide töötajatega rohkem tuttavaks. 

Tegevustena olid kirjas maskiball, olümpiamängud (kus sain olla waterpolo ja võrkpalli kohtunik) ning üks vaba päev. Siis sai ise valida, kes jäi veekeskuse mõnusid nautima, kes läks linnaekskursioonile ja kes matkarajale. Ja noh, paljud parandasid pead, sest maskipall lõppes järelpeoga ühes hotellitoas. Meenutas kergelt korteriläbu, sest rahvast oli metsikult ja pidu aina kestis ja kestis ja kestis…

Maskiballilee.. ainus asi, millega ei arvestanud, oli see, et need kõrvad viivad maski tasakaalu ära ja rohkem kui paar minutit olla ei kannatanud..

Vaba tegevuse päeval sadas korralikku padukat ja olin päris õnnelik, et ei valinud matkarada.. aga kui pärast neid pilte nägin, mis pooltroopilises metsas tehti, olin natuke kade küll. Samas Batumi oli ka omaette elamus.

Näiteks külastasime Gonio-Apsaros kindlust, mis pidavat olema Euroopa vanim kindlus. Kuuldavasti on kindlusesse maetud ka ühe apostli (jah, need 12 apostlit) Matteuse säilmed. Väga kaua seal ringi vaadata pole mõtet, aga suure kindluse mastaabist saab aimu ning vaade kauguses olevatele mägedele annab palju juurde.

Kui muidu on linnades nii-öelda vaesem rajoon ja rikaste rajoon, siis seal oli kõik läbisegi. Vaatasid ühele poole – uhked majad, pilvelõhkujad, kõik puhas ja kaunis… ja kohe seal kõrval vanad räämas korterelamud (mille rõdud eest ära lagunenud), majade vahele tõmmatud pesunöörid jms. Selline kena kontrast.

Kultuurierinevust on küll ja veel. Näiteks on kohalikel alati aega kui palju. Alati punktipealt valmis olevate ja täpsust nõudvate eestlaste jaoks natuke harjumatu :) Inimesed on kõik üldiselt sõbralikud, aga naisterahvastel ei ole soovitatav pimedas ilma saatjata liikuda. Taksojuhtide eesmärk pole mitte ainult viia sind punktist a punkti b, vaid vahepeal teha ka palju tühiseid peatusi ja terve tee kindlasti rääkida. Endasetõmbunud eestlaste jaoks jälle kohati harjumatu.

Näiteks kui lennujaamast taksoga hotelli sõitsime, siis oli meil vanem taksojuht. Selline, kes alustas sõitu, võttis siis (endiselt juhtides) kindalaekast aerosool-deodorandi ja siis pihustas end sellega üle. Seejärel oli peatus külapoes, kust ta ostis meile pudelivett, mida me ei soovinud. (Aga see ilmselt jälle neil mingi oma komme, sest Boltiga linnast hotelli sõites tegi too juht samamoodi peatuse, küsis kas soovime midagi ning hoolimata eitusest, tõi meile coca-colat..) Seejärel oli suitsupeatus (kuigi ta suitsetas ka sõidu ajal). Seejärel tanklapeatus.. Vahepeal mõtlesime küll, et äkki seadis end kohtinguks valmis ja varsti keerab metsateele, aga asjatu kartus. Pärast mitukümmend minutit kestvaid keeleharjutusi (juht võttis eesmärgiks õpetada meile kõiki viisakusväljendeid gruusia keeles), olime kohal.

Ma saan aru, et neil ongi see selline..sisseharjunud sõbralikkus, aga mina olen seda tüüpi, kes pikkadel sõitudel eelistab aknast välja vaadata ja olla omades mõtetes :D Seda enam, kui selja taga on varane ärkamine, bussisõit Tallinnasse ja lennureis.

Harjumatu oli ka see, et teedel liikusid vabalt ringi lehmad. Ja neid oli ikka palju. Jalutasid tee peal, jäid keset teed seisma.. autodest end häirida ei lasknud (ja noh, juhid ei lasknud end ka lehmadest segada).

Kodutuid koeri on tohutult palju! See oli reisi kõige kurvem osa. Lennujaamast välja astudes oli neid ikka tosinajagu- suured, väiksed, noored, vanad. No nii kurb oli. Linnaekskursiooni tehes hakkas üks koer meiega kaasa liikuma ja siis liitus veel üks..ja veel üks. Lõpuks oli meil oma koerakari.

Niipalju võin küll öelda, et loomad nägid puhtad välja ning omavahel ei kiseldud (vähemalt ise ei näinud, loomad olid üksteisega sõbralikud). Giid rääkis, et kõigi nende eest hoolitseb linn korralikult. Et nad on kiibistatud, neile tehakse ussirohukuure ning igal õhtul on kindlad kohad, kuhu neile süüa viiakse, kuna koduta loomade näol on tegu n-ö linna varaga. Ma muidugi ei tea, kui tõele see vastab, aga natuke lohutav teadmine oli see küll.

Tegu on kuulsa liikuva skulptuuriga, armastuse sümboliga. Mees ja naine, Ali ja Nino. Kujud liiguvad üksteisest eemale ja seejärel kokku tagasi, “sulades” korraks üheks, niiöelda suudluseks.

Elu oli suhteliselt odav. Nagu igal pool reklaamitud, siis veinid olid superodavad, samamoodi ka muu alkohol. Näiteks ostsin kaasa ühe Gruusia meeviina, konjaki ja brändi, mis kokku läks maksma 25 eurot :) Söögid samamoodi. Hotelli kallis restoranis einestades läks arve umbes 7 eurot. Toateenindusega tuppa tellides söök + pudel veini 12 eurot.. Seda peab ainult tähele panema, et väljatoodud hindadele arvestatakse juurde veel maksud.

Võimalikult palju üritasime süüa kohalikke toite- hinkaalid, khatšapurid, erinevad lihatoidud.. Ühes söögikohas toodi mulle savikauss kartulite-seente-juurikate-lihaga, mis lauas edasi küpses. No niiii hea oli. Ainus miinus on see, et nad kasutavad toitudes väga palju koriandrit. Mina olen kahjuks üks neist, kellele koriander maitseb nagu seep, niiet see natuke varjutas elamust. Miskipärast on neil igal pool ka eeroaks kohutavalt õline kreeka salat.. Tihti pakuti ka napsina Chachat, mida kutsutakse ka viinamarja-viinaks. Joogiga kaasnesid muidugi ka igasugused toostid, sest kui miski on Gruusias au sees, on see toostide ütlemine :) Ja kohalikud olid väga valmis sellest ka põhjalikult rääkima.

Esimene õhtusöök ja esimesed hinkaalid

Ainus, mis tegemata jäi, oli Mustas meres ujumine.. ja seda ka suuresti seetõttu, et kui lõpuks tahtmine tuli, läksid ilmad kehvaks. Eks teine kord :)

 

Galaxy in her eyes

6. dets. 2019

Ma olen oma uut Sony kaamerat nii häbiväärselt vähe kasutanud, et ausalt on piinlik. Nädalavahetustel maale ikka vean kaasa, aga kaua ma kanu ja veetilku ikka pildistan…

Eks praegu mängib ka see rolli, et nii vara läheb pimedaks ja tööluusi väga teha ei taha. Küll aga olen rohkelt inspiratsiooni ammutanud instagramist ja nüüd otsin ajaauke, mil neid ka ise realiseerida.

Ühel õhtupoolikul leppisingi Dorisega kokku, et tulen töölt tsutt varem ära ning lähme teeme tuledesäras pilte. Ütleme nii, et esimese korra kohta olen üsna rahul. Sony alphake (lühidalt Sonya) teeb ka hämaras häid pilte ja üllatab mind iga korraga. Kui alguses natuke kahetsesin, et oma Canonist loobusin (töötas teine veel ju üsna okeilt), siis nüüd olen enam kui rahul. Mõned funktsioonid siiski vaja veel käppa saada ja üldine süsteem ka… näiteks otsisin nagu loll taga välku. Aga joke was on me, sellist sisseehitatud välku Sonyl polegi :D

Ühesõnaga, sai kiirelt möödaminnes prooviks mõned pildid tehtud ja kui nüüd leiaks aega, et neid samu korralikult uuesti teha, oleks juba päris hea.

elu, elu, elu

19. nov. 2019

Nonii…millest alustada. Igasugused blogipausid venivad alati nii pikaks, et kui lõpuks on aega kirjutada ja meenutada, on juhtunud nii palju. Siis on tükk tegu, et kõike meenutada ning seejärel löön käega, sest kes ikka viitsib lugeda asjadest, mis juhtusid pool aastat tagasi.

Märtsikuus võetud pisike nutsakas on nüüd suur volask, kelle meelistegevus on jalgpalli mängimine

See üks kord, kui Terminaator esines täpselt mu sünnipäeval Illukas. Vähe ei kasutanud seda siis ära :D

Vähemalt nii palju olen end kokku võtnud, et reisimuljed kirja panna…noh, pooleldi :D Endalgi hea hiljem lugeda. Küll aga ootavad oma järge postitused Kaitseliidu õppusest, millele järgnes Kevadtorm. Tahaks ikka loota, et leian endas selle viitsimise neist ka kirjutada, enne kui uued asjad peale tulevad :D

Et aga kiire update teha, siiiis…

-Ma kolisin. Mulle üldse ei meeldi elumuutused ning igasuguseid kolimisi kaalun väga kaua. Isegi mitte rahalise poole pealt, vaid mulle ei meeeeeeldi asju kokku/lahti pakkida, neid paigutada, sorteerida… Aga kui lõpuks end kätte võtan, siis tulemusega olen alati rahul. Nii ka nüüd. Uus kodu asub Ihastes ning kuigi see on tiba kaugel, siis kõik muud plussid kaaluvad selle kauguse üles. Uue kodu on hästi vastu võtnud ka Nässukas, kellele meeldib suur terrass ilmselt isegi rohkem kui mulle. 

Puges kotti ära, et teda jumala eest maha ei jäetaks.

-Vahetasin töökohta. Olen Illukas töötanud 2017. aasta jaanuarist ning sellesse kluppi matnud pea kõik oma nädalavahahetused viimase kahe ja poole aasta jooksul. No enam lihtsalt ei jaksanud. Kevadel, pärast pikka pikka kaalumist hakkasin ka mujale kandideerima. Üks proovitöö ja kaks vestlust hiljem ning vahetult enne jaanipäeva liitusin Civitta meeskonnaga.

Vaade kontoriaknast

Kusjuures, kui mulle proovitöö saadeti ja hiljem vestlusele kutsuti, mõtlesin, et ok, võin proovida, aga kuidagi… kutsuv see koht ei tundunud. Pärast vestlust läksin ma ära tundega, et this is it, seee on niiii minulik koht. 

Senini pole oma otsust kahetsenud- töökaaslased on põnevad ja ülitoredad, päevad tegusad ning ma reaalselt tunnen, kuidas mu ajumaht kasvab :D

Ega saagi kurta, kui töökaaslane keset päeva küpsetama hakkab..

 

-Jaaa sama kiirelt kui ära läksin, viis mu tee mind Illukasse tagasi ka. Vähemalt poole kohaga põhitöö kõrvalt. Tegelen edasi personaliga ning käin aeg-ajalt pidudel kontrollimas. Olin alguses üsna rõõmus, et ei pidanud Illukat täitsa ära kaotama, aga pea kolm kuud kaht töökohta on mu arvamust natuke muutnud.

See üks kord, kui käisin esimest korda klubis pildistamas..ilma  välguta :D

Eks paberil tunduski kõik tore ja kena- pool kohta, tegele asjaga, mida juba oskad…aga tegelikkuses on see siiski täiskohaga töö ning ma nägin, kui palju kannatas mu põhitöö, kui stressis ja väsinud ma olin kahe koha vahel pendeldamisest ja olin juba jõudnud ära harjuda sellega, et kõik nädalavahetused on vabad. Niisiis võtsin teist korda järjest vastu otsuse, et Illukast loobuda. Nüüd ongi mu viimane nädal ning kuigi mul on väga kurb minna (just kollektiivi pärast), siis samas ei jõua ma ära oodata, mil ma lõpuks vaba olen :D

Väikesed meenutused Halloweeni-peost:

-Olen järjest rohkem hakanud aru saama maal elamise võludes. Kui vanasti lapsena tundus kõik niiii tüütu kohustusena, siis nüüd ei jõua nädalavahetust ära oodata, et kass autosse pakkida ja linnast eemale saada.

Kiidab maaloleku heaks

No need romantilised jahilkäigud päikseloojangul..

Ja veel romantilisemad öised kalalkäigud.

Ühel nädalavahetusel tegime näiteks mahla. Vana veneaegse pressiga ja no milllllised lapsepõlvemälestused see kaasa tõi. Ei olnudki nii tüütu, kui meeles oli, hoopis hasart tekkis, palju seda mahla siis pressida jõuan. 

Esimest suve oleme pidanud mesilasi ning saanud kaks korda ka mett võtta. Ma pole üldse magusasõber ning ma pole üks neist, kes lusikaga mett/suhkrut sööks…aga kui värske kärjemee tükk on ees, siis mmmmmmm. Sain oma aastase magusaisu täis söödud vist. 

Teine üllatus on näiteks kanad.. Ma pole kunagi saanud kanapidamise võludest aru… noh, kui välja arvata munad ja liha, eks :D Aga nad on niiii ägedad!! Ja tibuna niiii armsad! Nagu looook at them!! 

Kolmas üllatus on mina ise. Õpin enda kohta ikka väga palju uut, ei oleks osanud arvatagi, et mulle meeldib hoidiseid teha :D Paljude jaoks ilmselt väga normaalne, aga ma pole kunagi teinud moose-kurke-marju-jms asju purki. Aga kus tekkis alles vaimustus, kui tegin tšillikastmeid või marineeritud kurke või paprikaid sisse.. Tahaks kohe veel. Järgmine katsetus on isetehtud liköörid!

-Käisime kanuumatkal. Minu jaoks oli see kolmas aasta, enamike jaoks aga juba 10s. Kahju oli sellest, et üks osalejatest hüppas viimasel hetkel alt ning seega oli meid paaritu arv. Olime kanuus kolmekesi ja kuigi alguses oli tunne küll super, sest ise ei pidanud tööd tegema, vaid sai loodust nautida, siis pikapeale muutus igavaks. Aga põnev oli ikka! Sai mõnest kohast läbi ragistatud, mis oli niiii kinni kasvanud, et pidigi vees kahlama ja kanuud tirima-lükkama, et edasi liiguks. Ja noh, eks hea seltskond teeb kõik toredaks :)

-Jõudsin vahepeal ära käia ka Gruusias. Nimelt toimus Civitta Offsite, mis siis tähendas seda, et kõigi kontorite töötajad said kokku ja lõbutsesid. No kes lõbutses, kes tormas ringi ja aitas, nii palju kui sai, eks. Aga ööbisime väga luksuslikus hotellis, kus oli hiiiiglaslik akvaarium ja kõrval hirvepark. Kavatsen sellest ka natuke pikema postituse teha.. kunagi :D

Vaade rõdult Mustale merele.

Ja vaade päevasel ajal, pole mitte halb nii tööd teha.

-10 aastat sai täis keskkooli lõpetamisest. Endiselt on selline tunne, nagu see oleks olnud sel kevadel. Saime ühe kambaga kokku ja veetsime toreda õhtu. Viisime tutipäeval istutatud puu juurde sildi ka, et kõik ikka teaks, et see on meie oma :D

-Jaa ega midagi muud põhjapanevat juhtunud olegi. Telefon (ja kaamera) on tegelikult pilte täis ja juba seetõttu peaks rohkem postitama, et ei peaks kõiki neid ühte postitusse suruma. 

Aga näiteks siiis…

Käisin ükskord kukeseeni korjamas ja pole elus näinud nii palju seeni ühes kohas

Õige tartlasena ei saanud minemata jätta Metallica kontserdile.. oli lahe, aga noh, mitte minu tass teed :D

Otsustasin, et mul on uut hobi vaja ja hakkasin katsetama vesivärvide ning akvarellidega

Käin endiselt rohuliblesid pildistamas

Üritan end ikka (ja jälle) kokku võtta, et lõpetada ära draftides nukralt seisvad postitused Eurotripi viimasest poolest, Kaitseliidu tegevusest, Gruusiast… Eks näis, kuidas see õnnestub :D

Eurotripp #2: Berliin, Hamburg, Bremen

23. aug. 2019

Noniii, jäime omadega Tšehhi ning asusime Saksamaa poole teele. Esimeseks linnaks oli Berliin.

Linnapiiri ületasime hilisõhtul ning senimaani oli sõit viperusteta sujunud. Mõnikümmend meetrit enne hotelli aga tabas meid üllatus- terve tänav oli politsei poolt kinni pandud. Suundusime lähedalasuva poe parklasse ja jäime ootama. Pea kohal tiirutas helikopter, vähegi kiirema sammuga kodanikud peeti kinni… Natuke pakkus närvikõdi küll. Kaua siiski ootama ei pidanud, umbes kolmveerand tunniga saime kenasti hotelli siseneda.

Järgmisel päeval lugesin, et lähedalasuvas bensiinijaamas oli toimunud tulistamine, üks endine töötaja oli relva käiku lasknud. Kusjuures, sel ajal, kui meid juba hotelli lasti, oli kahtlusalune täpselt hotelli ees maha võetud- käeraudadega pikali surutud, hulk politseinike (ja kaameramehed) kõrval. Selline põnev algus Berliinile.

Hotell ise oli täitsa okei, kuigi natuke kulmu kergitama pani, et tavalisest kahesest toast oli tehtud (ülikitsas) neljane tuba. Aga elasime üle, palju aega nagunii toas ei veetnud. Ja mu Saksamaa-armastus tuli niiii suure tuhinaga tagasi! Mu arust saksa keel on imeline, selles keelekeskkonnas olemine tekitas liblikaid kõhtu ja lõpuks võtsin julguse kokku ning natuke purssisin oma (juba ununevate) teadmistega seda rääkida ka. Niiiiiii mõnus!

Basic white girl oma jää-latte’ga

Järgmisel päeval seadsime sammud Berliini loomaaeda. Berliiniga on huvitav see, et seal on eraldi loomapark, loomaaed, akvaarium (loomaaia juures) ja aquadom. Tee siis valikuid, kui kõigis käia pole aega :)

Valituks osutus siiski loomaaed koos akvaariumikülastusega (21€/inimene). Berliini loomaaed on muuseas maailma kõige liigirikkam ning Saksamaa omadest ka kõige vanem. Esialgu vaatasime kohe üle akvaariumi, sest räägiti, et alligaatorite söötmisaeg pidi varsti algama. No seda küll ka nägime, aga midagi väga põnevat ses polnud :D

Kõige jubedamad vee-elukad polnud mitte hiiglaslikud kalad või haid…vaid see inimhammastega olevus :D

Hiiglaslikud kalad, sisalikud, maod, pisikesed haid ja millimallikad olid aga piisavalt põnevad, et huvi köita.

Meil läks loomaaias julgelt neli tundi ning mul on tunne, et igale poole me ei jõudnudki… Kõik tahtetud loomad said aga nähtud. Minu erilised lemmikud olid kaelkirjakud ja pingviinid. Okei, jõehobu meeldis ka. Aga muidu oli loomaaed kompaktselt üles ehitatud, sildid-viidad igal pool. Eraldi oli lindude ala, kus olid uhked isendid ning üle silla läks tee “Austraaliasse”- kängurud, wallabyd, laamad…

Külastasime Flak-Towerseid, mis on siis jäänukid II Maailmasõjast. Mõne koha pealt oleks võinud küll rohkem eeltööd teha (kivi minu kapsaaeda), sest selgus, et sisse tehakse ka ekskursioone. Kuigi need olid põhimõtteliselt aasta lõpuni välja müüdud. Tänapäeval on raske ette kujutada seda funktsioneeriva hoonena, siis pommidest ja kuulidest tekkinud kahjustused viisid veidi ajas tagasi küll..

Muidugi ei puudunud ka tavapärased turistikad, nagu Brandenburgi värav, Holokausti memoriaal ja Parlamendihoone. Ilmselt kõige sügavama mulje jättis memoriaal. Massiivsed graniidilahmakad, üles-alla vonklev maapind.. kõik hallides-tumedates toonides…

Väravast täispilti korraliku ei saanudki, sest parasjagu askeldasid mehed seal kraanaga ja korrastasid midagi.

Õhtu veetsime Alexandrplatzi kandis, sõime-jõime ühes korralikus Saksa pubis, mis oma feelingult oli nagu Püssirohu kelder (aga mitte nii ägeda kujundusega).

Pean ausalt ütlema, et Berliin mulle mingit sügavat muljet ei jätnud. Eks me ka ei käinud ülipalju ringi, aga kuidagi… ei olnud seda tunnet, et voh, meeeldib. Äge oli küll ja teistsugune, aga jah.

Enne äraminekut plaanisime minna Berliini mahajäetud lõbustusparki. Olin lugenud, et poolsalaja saab sinna sisse hiilida ja noh, mahajäetud kohad on mind alati paelunud. See oleks niiii lahe! Aga juhtus nii nagu ikka- ei mõelnud asja lõpuni läbi. Mõtlesin, et ok, paarist foorumist infoallikaks piisab, agaaaa ei. Selgus, et pargile on hiljuti uus aed ümber ehitatud ning kõva valve peale pandud. Lisaks saab sinna broneerida grupikülastusi, aga otseloomulikult olid need kõik väljamüüdud. Läks natuke nihu sellega.

Hooooopis parema mulje jättis aga Hamburg. Sellest hetkest alates, kui sinna jõudsime, oli mu süda võetud. Hamburg lihtsalt… pulbitses elust! Igal pool pisikesed baarid ja söögikohad, põnevad majad, suuuured graffitid (tegime nalja, et Hamburgis pole su maja äge, kui keegi sinna peale midagi teinud pole).

Olekult meenutas Hamburg mulle Londonit. Kuidagi sama vibe oli, sarnased kõrged ridaelmuboksidega majad… Asukoht oli meil suhteliselt hea. Kuigi raudtee sõitis põhimõtteliselt üle meie ööbimiskoha, siis St. Pauli linnaossa, Elbe jõe äärde ja suurele peotänavale Reepersbahnile oli vähem kui kaks kilomeetrit.

Väga väga palju oli poode St.Pauli jalgpalliklubi fännikraamiga. Iseenesest väga äge, sest nende logoks on luukerepea :D

Käisime Burger Labis söömas, no ülihea burger ja juustused friikad!

Fun fact: kuigi Amsterdami punaste laternate tänav on kõige kuulsam, siis Hamburgi oma (asukohaga Reepersbahnil) on aga Euroopa suurim. Jah, seal küll pole neid kurikuulsaid aknaid neidudega, aga hunnikutes vastavaid poode, live-sex-teatreid, klubisid, stripibaare jms on küll ja veel. Lisaks- kuidas teada, et tegu on bordelliga, mitte niisama stripikaga? Muidugi selle järgi, kui naistele on sisenemine keelatud :D

Kõndisime tänava läbi, astusime igasugustesse huvitavatesse poodidesse sisse ning lõpuks maandusime jõe ääres, St. Pauli sadamas. Tegime ühe kerge veinipausi ning nautisime ilma. Huvitav oli see, et paljud kohad tehti lahti alles pärastlõunal. Kui järgmisel hommikul söögikohta otsisime, siis noh. Ei leidnudki. Sest kõik olid kinni.

Järgmisel päeval tahtsime minna ka uppunud vrakke vaatama, mis pidid Hamburgi lähedal olema, kuid netis olev info saatis meid küll õigesse randa…aga tegelik koht oli umbes 20 km eemal. Ei hakanud rohkem niisama sõitma, selle asemel jalutasime pargis ning leidsime muinasjutulise mahajäetud maja. Muinasjutuline tähendas siinkohal küll kurja nõida..

Võtsime suuna Bremenisse. Otsisime kohe üles oma hosteli ja ma arvan, et Bremeni oma oli kõige.. viletsam. Asukoha mõttes superluks- vanalinna kõigest 1 km, aga toad olid väiksed, mustad ja katkised. Aga üheks ööks käis ka.

Jalutasime ringi ja need uhked katedraalid ja majad.. imeline! Liikusime jõe äärde mõttega, et istume mõnes kohas maha, sööme-joome-naudime…aga selgus, et pea kõik kohad pannakse juba kas enne üheksat kinni VÕI lõpetatakse toidu serveerimine ning antakse ainult õllet. Tegi tusaseks küll, et suur tänav jõe ääres, mis turiste täis ja kus saaks kõvasti teenida, pannakse lihtsalt.. kinni. Eestis ikka hoitakse hommikuni lahti, kui ainult kliente on :D

Bremen oli üks ilusamaid linnu, mida vaatamas käisime, aga samas melu poolest üks vaiksemaid. Või siis polnud me õiges kohas. Muide, Bremenisse sõiduks on vaja tanklast osta vastav kleeps. Me parkisime natuke keelatud kohas (mitte meelega) ning politseinikud viitasid sellele, et ilma kleepsuta on trahv kuni 400€ :) Aga väga toredad ametnikud olid, oleksid võinud korralikult huiama hakata.

Kahju on tegelikult sellest, et me reis sattus täpselt kuumalaine ajale. Me jõudsime nii normaalsetel aegadel linnadesse kohale, aga lihtsalt ei jaksanud trippima-uudistama minna 40kraadise palavusega. Seega käisime kas kaubanduskeskustes shoppamas või puhkasime hotellides. Aga ääääretult kahju, et “tänu” sellele jäi nii palju avastamata :(

Edasi võtsime suuna Amsterdami, aga sellest, kojusõidust ja kuludest kokku juba järgmine kord :)

Pildiuputus

7. aug. 2019

Võtsin hiljuti vastu raske otsuse ning saatsin oma vana ja ustava Canoni väljateenitud pensionipõlve pidama. Kuigi sel midagi otseselt viga polnud, siis tundsin, kuidas olin arengus toppama jäänud ning ei liikunud enam kuskile. Jaajaa, tean- palju oleneb fotograafist, ka seebikarbiga võib õige inimene imelisi pilte teha jnjnee… Aga olgem ausad, ka kaamerakvaliteedist oleneb palju.

Uue kaamera valimine on alatiiiii peavalu olnud. Ühelt poolt on vaja leida miski, mis oleks mõistliku hinnaga ja affordable… Teisalt mõtlen, et kui juba uus, siis ikka ka uus mudel, mitte mitu aastat vana eksemplar.. Seejärel hakka valima mudelite vahel ja objektiivide vahel. Siis tulevad juba mõtted, kas ikka on vaja…? Vana ju pole otseselt katki, mis ma ikka raiskan.. Ma olin nii kindel, et jään truuks Canonile, lihtsalt lähen poolkaadrilt täiskaadrile üles ja olemas. Kahjuks aga minu väljavalitu eelarvesse ei mahtunud ning uitmõtte ajal hakkasin ka muid marke vaatama.

Välistasin enda jaoks automaatselt Nikoni. Ma ei tea miks, aga mulle pole kunagi Nikoni kaamerad meeldinud :D Üha enam hakkasin piiluma Sony hübriidi poole. Kuulasin inimeste arvamusi ja sain aru, et tegelikult võin ma järgmise aastani mõelda, kas Canon või Sony. Mõlemal on oma head-vead. Sony kasuks rääkis see, et hind oli parem (Photopointis just oli soodukas) ning kaamera ise kompaktsem. Aga samas olin ju Canoni süsteemidega nii harjunud, ei ole veel selles firmas pettunud, et miks muuta midagi, mis toimib..

Võtsin siis aga südame rindu, tegin tellimuse ära ja järgmine päev läksin uuele Sony a7 hübriidile järgi. Katsetamist pidin mitu päeva edasi lükkama, sest aega lihtsalt polnud. Selle aja sees jõudsin kolm korda juba kahetseda, sest nii palju, kui ma Sonyt näppisin, tundus menüü ja kõik lihtsalt hullllumeelne.

Hakkasin siis vaikselt youtube‘i õpetuste järgi proovima ja katsetama. Leidsin isegi paar plussi- saan ise nö “kiirklahvid” määrata, mitte pole need kivisse raiutud. Suureks plussiks ka see, et lihtsalt kettaga libistades saan ava suurust muuta. Millega kõige rohkem aga hädas olin, oli see, kuidas saada pildistamisrežiim ekraani pealt silmaavasse. Oiii ma otsisin seda õiget nuppu, jõudsin sada korda kaamerat kiruda ja ostu kahetseda (minu canonil oli KÜLL üks pisike nupp režiimi vahetuse jaoks, eks!!), kui siis ära tabasin. Sony lihtsalt nii kõrgelt arenenud, et seal ava ümber väiksed sensorid- nii kui silma ligi panid, muutis automaatselt režiimi ümber :D

Siin postituses enamik pilte tehtud mu Sonyga (nagu ka eelmise postituse reisipildid). Mõned üksikud Canoni pildid lisasin ka, sest noh, tahaks neid ka jagada. Eks ma alles õpin ja katsetan, sest pole jõudnud veel võtta seda aega ja kaamera täiesti selgeks teha, aga hetkel olen väga väga väga rahul. Vahel ikka tasub riskida :)