Kohe nii palju aega on möödas, et absoluutselt ei tea, kust alustada. Blogipaus on veninud mul ikka väga pikaks, aga samas.. see on endiselt nii südamelähedane, et isegi kui ma ei postitanud ning teadsin, et ma niipea ei kirjuta ma kindlalt mitte midagi, maksin endiselt kuude (aastate) kaupa edasi domeeni ja kodulehe eest. Nii mitmeid kordi mõtlesin ise, et no milleks. Lase lihtsalt ära surra sel blogindusel… sest sisuliselt olen ma varsti mitte-kirjutanud pea sama kaua aega, kui omal ajal kirjutasin. Mis seal ikka.
Aga miski hoidis mind ikkagi kinni. Endiselt, kui midagi põnevat juhtub või kuskil käin, kirjutan ma peas valmis postitusi, mõtlen piltidele, mida lisada, kujundustele… Vahepeal korraks justkui tuli see loomingulisus tagasi, aga kui ma täiesti enda lolli vea tõttu unustasin domeeni pikendada ning KOGU mu blogi ära kadus nii, et seda tagasi ma ei saanudki, siis noh.. koos blogiga kadus ka kirjutamistuhin. Ja tulge te mulle ütlema, et kõik mis on internetis on igavene – üritasin igatpidi, aga päästa midagi ei suutnud. Ilmselt ma sellist igapäevaelulist blogi enam taaslooma ei hakkagi. Viimasel ajal aga satun päris tihti reisidele, siis tahaks juba tuleviku tarbeks endale mingid asjad üles märkida ja pildimaterjali talletada.
Miskipärast on mul lapsest saadik olnud loll komme, kui asjad pole ideaalsed, siis ma ei saa edasi teise punkti liikuda. Näiteks kui ma tahtsin barbiedega mängida, siis nende maja/kodu pidi olema punktipealt täpselt selline, nagu ma vaimusilmas ette kujutasin. Enne ei saanud ma mängima hakata. See, et erinevate mööbliesemete ja asjade otsimine/meisterdamine võttis päevi aega, ei olnud üldse probleem. Blogimisega on sama.. kuigi ma tahan oma reisid mälestuseks talletada ning 99% kirjutan ma iseendale (seega võiks suva olla detailidest), ei saa ma enne postitust teha, kui koduleht pole selline, nagu ma vaimusilmas ette kujutan. No praegugi pole (ma pärast postituse avaldamist umbes kolm korda lehe kotti jooksutanud) Ja siis on vaja üht ideaalset õhtut, mil ma saan segamatult blogida. Ja siis on vaja… oh well.
Ühesõnaga ma otsustasin, et ma hakkan elama hetkes, mitte tulevikus kui-kõik-on-ideaalne-siis… Niiet, here i am oma blogiga. Selle esimese postitusega ma tahaks aga natuke heita valgust sellele, mis viimasel ajal toimunud on, mismoodi mul see eluke üldse läheb.
- vahetasin (noo kaks pool aastat tagasi) töökohta
- uue töökohaga kaasnevad tasuta vaimse tervise vastuvõtud, mida ma kohe kasutasin. Ja siis sain kohe kena depressiooni- ning läbipõlemise diagnoosi, millega ma veidi maadlen tänaseni. Ütlen ausalt, see tuli suht üllatusena mulle. Sest kuigi ega ma ise arvasin ka, et veidi imelik oli, et ma iga päev pärast tööd koju magama läksin, korraks üles ärkasin ja siis jälle hommikuni magasin (aga ikka väsinud olin) ning absoluutselt mitte millegi tegemiseks motti polnud, siis mul ja depressioon? Ma olen ju igati funktsioneeriv inimene. Ma käin tööl, mul on sõbrad, ma n a e r a n... Miskipärast oli mul kuidagi tunne, et ma pean olema täiesti teovõimetu ja ainult kodus voodis lebama, et minul võiks depressioon olla. Aga samas, kui ükskõik kes teine funktsioneeriv inimene oleks tulnud mulle öelnud, et tal on deprekas – ma oleks kohe 100% uskunud. Enda puhul lihtsalt tundus see nagu mingi.. teesklemine või probleemi pisendamine, et ma peaks olema täiesti selili maas, et mul üldse midagi viga oleks.
- aga rõõmsamate asjadeni tagasi tulles, siis olen käinud viiel soolo-reisil ja ma pean ütlema, et ma armastan üksi reisimist. Eks seal ole ka oma pahupooli ning aeg-ajalt kipub olema veidi igav, et tahaks kogemust vahetult kellegagi jagada, aga omas tempos, üksi uue koha avastamine on midagi väga kosutavat mu hingele. Nüüd ma muidugi ideaalis tahaks kõik need reisid siia kenasti kirja ka panna, lisaks siis muud tripid koos sõpradega, aga mul üleliia usku sellesse pole.
- olen teinud oma sõpruskonnas väga suuri muudatusi ja teate. Elu on kohe palju ilusam, kui sa saad oma lähedastelt vastu sama emotsiooni ja energia, mis ise neile annad.
- olen lugenud täpselt ühe eneseabi-raamatu läbi, millest mul päriselt ka kasu oli: “Emotsionaalselt ebaküpsete vanemate pärand”, mis andis mulle veidi värskema ja teistsugusema pilgu nii lapsepõlve kui praegustesse lähisuhetesse. Also, psühholoogi juures käimised andsid mulle esimest korda selle selguse, et wtf ma vist lapsest saadik juba vaimse tervisega kimpus olnud 😀 Ja üldse olen ma väga palju oma varajasest noorusest ümber pidanud mõtlema. Theraphy sucks.
- baaris käin ma endiselt tööl, lõõgastumas 😀
- mingi aeg olin ma veendunud, et ma kolin Saksamaale… no see mõte pole mul kuskile kadunud, aga ma pean natuke oma vanurist kassi peale mõtlema, kes ei ole väga aldis selliste asjadega kaasa minema ja oleks peaaegu pärast esimest vaktsiini sussid püsti visanud.
Jaaa no reisimas olen päris palju käinud. Läti, Bulgaaria, Inglismaa, Prantsusmaa, Poola, Saksamaa, Itaalia, Austria, Hispaania… kohe imelik on, kui pole reisi ees ootamas. Mis tuletab meelde, et oktoobriks kavatsen ma jälle ühe solo-tripi ette võtta ja lähen soodsaid pileteid jahtima.
Kõik pildid on eelmise aasta Hastingsi reisist, sest… mul arvutis rohkem pilte praegu pole.
