ärevad ajad

Kui on midagi, mille kohta ma oleks arvanud, et oma eluajal ma seda ei näe, siis on selleks sõda. Mu jaoks on endiselt nii arusaamatu, et aastal 2022 otsustab üks riik lihtsalt… hakata sõdima. Ja kuigi sellised ähvardavad noodid on Venemaa taustamuusikaks olnud juba hea mitu aastat (alates Krimmist), siis ma vist ei mõelnud kordagi päriselt, et nad saadavad oma väed Ukrainat maatasa tegema.

Read more “ärevad ajad”

maitsev tartu 2022: meat market

Ise ka ei usu, et juba kolmandat korda on see postituseaken lahti, pean kuskile paar risti märkima. Põikan aga korra elu-suhete-hingevalude teemalt kõrvale ning teen kiire ülevaate (kas või tulevikutarbeks iseendale) Maitsva Tartu õhtusöögist Meat Marketis.

Kuidas muudmoodi ikka üks tavapärane teisipäevaõhtu põnevaks muuta – paned kleidi selga ja lähed sõbrannadega kokteilitama (ja Maitsva Tartu kolme käiku proovima). Kui on miski, mille eest ma olen oma töökohale tänulik (lisaks siis noh.. palga maksmisele, offsite’idele lennutamisele, töö andmisele jne), on see Agnes ja Made. Võime lollitada, südamest-südamesse jutte rääkida, üksteisele haigelt puid alla panna või vahel see “mõistuse hääl olla”, aga mu lemmik on ikkagi see, et me kõik läheme ideedega kaasa. Vahet pole, kas tegu on kinoskäigu või õhtusöögiga, brunchiga Agnese juures või soojamaareisiga. Üks viskab mõtte õhku ja teised juba kinnitavad broneeringuid-otsivad võimalusi 😀 Read more “maitsev tartu 2022: meat market”

life update

Ei teagi, kuna viimati sellise life update’i tegin. Vaataks järgi aga noh.. vanad postitused on internetisügavustesse kadunud. Aga ma võin ette kujutada, et praeguse ja viimase korra vahel on hea mitu-mitu kuud. Ja ma tegelikult ju tean, et üliraske on igapäevajuttudega järjele saada, sest juhtunud on niii palju, aga teisalt mõned asjad on nii väikesed ja olid ainult tol hetkel relevantsed. Lõpuks jääbki järele ainult käputäis uuemaid uudiseid (kui neidki). Niiet jah, eks ma ise kaevan endale auku ja keedan suppi jne.

Read more “life update”

sibul 2021

Endiselt tegutsen ka Kaitseliidus, kuigi olen enamasti püssi fotokaamera vastu vahetanud. Kohati olen küll mõelnud, et võiks rohkem panustada ise konkreetselt kaasa tehes, et ei läheks kergema vastupanu teed.. samas jälle ei saaks ma siis selliseid pilte:

Ja noh, ega kaameraga ringi joostes elu palju kergem ole. Ikka ragistad läbi võsa, ikka jooksed-väsitad-oled, lihtsalt.. relva asemel on kaelas pisut kergem fotokas.

Novembri esimesel nädalavahetusel võtsin osa Sibul 2021 suurõppusest. Kui muidu on mul välja minnes ilmaga alati vedanud, siis seekord nii hästi ei läinud. Korralik padukas tuli kaela juba hilisõhtul, mil kolonniga harjutuspaika sõitsime. Kõigist õppustest, kus seni olen osalenud, jättis see aga kõige ükskõiksema tunde. Isegi pildimaterjal oli üsna kesine. Eks asi oli ka selles, et olime eraldi cimicu-bussiga väljas ehk mulle tundus, et kogu melu jäi meist kaugeks.

Ühelt poolt väga mugav- vihma sadas, istusid kenasti bussis, ei pidanud kuskil kastis sõitma.. aga mina tundsin, et pildistamise poole pealt väga ebapraktiline. Igale poole jõudsime justkui viivitusega ning ei saanud üldse asja sees olla.

Edaspidi jään ikka oma senise ja toimiva süsteemi juurde: valin paar inimest, kellel püsin sabarakuna kannul ja põrkan terve aja kaasas. Kui nemad on masinal, olen ka mina. Kui nemad jooksevad metsa, jooksen ka mina. Ilmselt asi ka juba selles, et ajan taga vähe teistsugusemaid pilte. Selliseid mehed-metsas-püss-õlal kaadreid on mul omajagu, nüüd tahaks juba midagi enamat.

Sel laupäeval ajasin taas vormijope selga ning suundusin lõhkajate kursuse praktilist osa pildistama. Väga põnev- meestel (ja naistel) silmad särasid, kui lõhkeaine-koguseid arvutasid ning neid õigesti paigutasid.

Pool aega oli mõnus karge sügisilm, pool aega sadas vihma ning mina kirusin end, et ei taibanud sooja pikka pesu alla panna. Samas, kui tegevust oli, siis külma ei tundnud. Ja üldsegi ma ise olen arvamusel, et ma võiks poolte koolituste läbimise kirja saada, nagunii töllerdan kohal ja kuulan pealt 😀

Paugud olid võimsad, kuigi plahvatusi pealt ei näinud – selleks hetkeks läksime ikka päris kaugele peitu. Loogiline ka, eks 😀 Mina olin aga alguses väga segaduses, et.. miks ma pildistama tulin, kui ma isegi plahvatusi ei näe… Aga ei, väga tšill laupäevak oli, jõudsin veel kenasti õigeks ajaks Tartusse, et kinos “Punane rakett” ära vaadata ning vähemalt ei tundnud, et oleks terve nädalavahetuse maha maganud. Sai ikka asjalik ka oldud 😀

hello, it’s me again

Võib-olla märkate, et blogi on läbinud väikese uuenduskuuri ning see siin on täitsa esimene postitus. Siia võiks panna kõik need klišeelikud “new year new me” laused, aga tõsiasi on see, et kogu see uuenemine ja re-inventing ei toimunud vabatahtlikult. Kedagi teist ma peale iseenda süüdistada ei saa ning pigem on tegu lihtsalt lohakusest tekkinud äpardusega.

Nimelt unustasin ma õigel ajal oma domeeni pikendada. Tegin seda küll kohe järgmisel päeval, aga ei tulnud selle pealegi, et pean blogi uuesti domeeniga siduma. Kui lõpuks sellega tegelema hakkasin, tuli välja, et veebimajutus hoiab koopiat alles 7 päeva ning pärast seda on kõik läinud. Jäädavalt. Ja läkski nii, et kõik postitused ja pildid on kadunud nelja tuule suunas.

Siinkohal tahaks tervitada kõiki neid Perekoolikaid ning muidu kommenteerijaid, kes heidavad Mallukale, Eveliisile, Britile ja jumal teab kellele veel ette, et nad lastest blogivad, sest KÕIK JÄÄB INTERNETTI JU. No ei jää, uskuge mind, ma otsisin! 😀 Mingi webarchive’i kaudu saaks osaliselt postitusi taastada, aga neidki leidis see otsingumootor üles vaid 54 täiesti juhuslikku..

Kui see sai selgeks, et oma blogi ma vanal kujul koos postitustega tagasi ei saa, tekkis mul päris pikk mõttekoht. Kas alustada kõigega otsast ja uuesti või on see märk, et peakski laskma asjal hääbuda? Ning hoolimata sellest, et ma üldse enam ei bloginud, oli see hoop ikkagi väga valus, justkui oleks heast sõbrast ilma jäänud.

See on natuke naljakas, sest ühelt poolt ma täiega igatsen blogimist. Just nii, nagu ma seda varasemalt tegin. Kuid iga kord, mil wordpressi lahti võtsin, et -nüüd!- oli pea tühi. Ning kõik, mis siis kirja sai pandud, tundus…võõras ja kunstlik. Nii ma siis võtsin jälle kõik blokki ja kustutasin ära. Mõtlesin, et ma pigem kirjutan siis, kui jutt tuleb voolavalt justkui iseenesest, mitte et pean sõnu ritta sundima. Ilmselt oli asi ka selles, et ajasin taga ideaalsust. Et oleks postitus, mida ma ka ise võõra inimese puhul hea meelega loeks. Unustasin ära, et tegelikult blogin ma ju iseendale ning peaksingi laskma oma mõtetel vabalt uidata. Näiteks ka selle postitusega olen ma hommikust saadik istunud tühja lehega. Mõelnud, kuidas alustada, mida kirjutada esimeseks lauseks.. ja kui ma seda ideaalselt esimest lauset ei leidnud, ei kirjutanud ma muud ka.

Ma ise tunnen, et see on mu puhul kohutavalt häiriv, et mulle meeldib eeltöö ja ettevalmistus rohkem, kui see kättejõudnud tegevus. Kõik peab olema valmis ja õigesti tehtud selleks, et saaksin asuda päriselt asja kallale. Kui õige hetk aga käes on, siis on see veidi.. antiklimaatiline? ning ei paku mulle enam üldse rõõmu.

See pole ainult blogimisega nii (ei saa enne postitust kirjutada, kui uus koduleht pole 100% valmis nii, kui ma tahan. Ei saa enne hakata kirjutama, kui pole 100% seda õiget pilti, mida tahan kasutada. Ei saa enne kirjutada, kui pole keskkond õige -muusika taustal, kohvitass kõrval jnejnejne), vaid kõigega. Sellest ei hakka rääkimagi, kuidas ma naudin pidude ja ürituste korraldamist, alustades planeerimise, dekoratsioonide ja kõige muuga ning kui ürituse päev on käes, siis… kulminatsiooni asemel olen ma jälle justkui alguses ja valdavalt on sees “meh”-emotsioon.

Või kui meile teatati, et on aeg teha kodukontorit. Loomulikult ei saanud ma enne hakata “korralikult” tööd tegema, kui mul pole töönurka. Mul läks tohutu aeg, et valida välja kirjutuslaud ja see kokku panna, sobitada juurde õiged aksessuaarid (seinale riiul, traatvõrk piltide ja post-it’ide jaoks, pliiatsikarbid jne), teha sahtlid korda.. Lõpptulemus on see, et kodus teen ma enamasti ikka tööd diivanil kügeledes :))

Ühelt poolt on tore, sest ma tõesti naudin seda eelprotsessi, et panna asjad omavahel klappima, näha vaeva, et kujutluspilt mu peas saaks reaalsuseks. Teisalt on see väga tüütu, sest tegelikult on ju see hilisem “päris töö” osa kordades tähtsam ja vajalikum kui see, kas mu märkmepaberite värv klapib kirjaklambritega 😀

Kui tulla nüüd alguse juurde tagasi, siis eks ma olen juba varemgi mõelnud, kuidas ja kas üldse blogimisega jätkata. Tõsi on ju see, et mida aeg edasi, seda harvem ma siia kirjutama jõudsin. Mitte, et poleks olnud ideid või millest kirjutada – mu draftid olid täis raamatupealkirju, filme, erinevaid kohti, kus käisime, erinevaid mõttearendusi.. Aga kuidagi ei jõudnud selleni, et päriselt neist postitus saaks. Kui lõpuks oli aega maha istuda ja arvuti lahti teha, olid mõtted juba iganenud/meelest läinud/oma relevantsuse kaotanud.

Jah, eks loll on see, kes vabandust ei leia. Peab tõdema, et prioriteedid olid teised ning lõpuks saigi blogist kanal, kus tähendasin paar korda aastas üles suurimaid sündmusi, näiteks reise. Samas lugesin ise tihti oma vanu postitusi üle ja see oli nii tore – iga kord tuli meelde tollane emotsioon, inimesed, olukorrad…isegi lõhnad.

Suured asjad jäävad meelde nagunii, aga just pisikesed mõttevälgatused või juhtumid, need ei kinnistu ning kui mul poleks olnud blogi, ei teaks ma pooltki, milline oli 17-21-24-27 aastane Liis.. Ilmselt see on üks suur põhjus, miks ma siiski otsustasin jätkata… Ma ei pruugi küll iganädalaselt (või isegi igakuiselt) kirjutada, aga ma tahan, et mul oleks see võimalus olemas. Nii kirjutada, kui hiljem tagasiulatuvalt mälestustes sobrada.

Niisiis, proovime uuesti, Mesiliis 2.0