Browsing Tag

kaitseliit

kaitseliidust veidi

18. dets. 2020

Jäin hiljuti oma vanu postitusi lugema  ning selgus kaks tõsiasja. Esiteks, ma oskasin vanasti ikka palju humoorikamalt kirjutada (vähemalt enda arust), sest lugesin aastast 2014 postitusi ja kõkutasin omaette nagu homset poleks. Ning teiseks taipasin, et olen häbiväärselt vähe kirjutanud oma Kaitseliidu seiklustest.

Tegelikult kaks postitust ainult ongi. Üks SIILil osalemisest ehk kuidas ma täiesti puhta lehe ja kogemusteta kõige keerisesse sattusin ning teine ellujäämiskursusel osalemisest. Kui te nüüd arvate, et see kursus oli nii raske, et pühkisin käed puhtaks ning riputasin vormi kappi…siis te eksite :D

Btw, need kaks pilti on vist ainsad, mis mul (kellegi teise poolt tehtuna) endast on.. Väga ei usalda kaamerat teistele :D

Näiteks koroona esimese laine ajal käisin Valgas piiri valvamas. Tänu ehitustöödele valvas piir end suuresti ise

Viimase Kaitseliidu jutu ja praeguse vahele on jäänud korralikult õppuseid, lahinglaskmisi, ühisüritusi ning kuidagimoodi (endiselt ei tea päris täpselt, kuidas see õnnestus), olen end nihverdanud ka meie malevkonna juhatusse. See annab aga teatavaid eeliseid.. näiteks saan alati tähtsat nägu teha või käia meie malevkonna paadiga sõitmas.

Eelmise aasta kevadel osalesin esimest korda Kevadtormil ning kuigi mõnes mõttes oli korralduslik pool käest ära, siis mina isiklikult õppisin palju juurde. Muidugi sai ka tuhandeid ja tuhandeid samme tehtud, sest vaenlast on ju vaja üllatada salaja, vaikselt. Mitte veokitega peale lennata :D

Kevadtormil ööbisime Tamsalu kultuurimajas. Jap, nii see magamine välja nägi (pildil pool saalist). Kohutav norskamine ja nihelemine ja tammumine ja siblimine. Aga kes väsinud, see saab ka magada!

Kord liikusime ahelikuna metsas, kõige äärmine oli tee ääres ning iga järgnev pidi siis enda vasakul käel asuva inimese järgi liikumiskiirust reguleerima. Juhtus aga nii, et minust järgmistel oli hirrrrmus kiire ning need panid padavai metsa ajama (samal ajal, kui mina liikusin enda vasakul käel olijatega samas tempos). Pöörasin pilgu ära, et otsida “kadunuid”, mine tea, äkki nende kamo on lihtsalt nii hea ja ma ei näe neid. Aga ei, ilmselt olid nad otsapidi juba Võrus. Keerasin siis pea  tagasi, et vasakul pool olijaid vaadata… ja ka nemad olid kadunud. Ma reaalselt olin keset metsa ihuüksi ja mitte üks hääl ka ei kostunud. Kui te arvate, et ma hakkasin nutma, siis peaaegu.

Mu kõige suurem hirm on eksida kuskile ära, sest ma olen orienteerumises ko-hu-tav! Ja seal ma siis olin. Keset metsa. Üksi. Raske relv käes, varustus seljas, kiiver silmile vajumas. Tõmbasin tempo üles, sest mu teine suur hirm oli see, et mind tullakse otsima ja oh seda piinlikkust siis. Järsku muutus muidu selline tavaline lehtpuumets süngeks kuusemetsaks. Kõik oli hämar, isegi linnud ei laulnud ja ühe kuuse all nägin midagi valget helkimas, mis osutus metssea skeletiks. Tükk aega mõtlesin, mis ma teen, aga teadsin, et peiks vist ei andestaks, kui selle kolba maha jätaks metsa :D

Võtsin siis kolba, mille kinnitasin rinnale rakmete külge ja kihutasin edasi. Lõpuks kuulsin autohääli ja kui ma metsast välja ragistasin -nägu kriimuline, paanika ja ahastus silmades, metssea kolp rinnal- võtsid mind vastu ameeriklastest instruktorite üllatunud näod.. Ma nimelt jõudsin oma jaost kõige esimesena metsast välja :D Kuidagimoodi olin ma kõigist ette kimanud ning pidin tubli 15 minutit ootama, et teised välja ilmuks.

Just hiljuti küsis üks töökaaslane, mida Kaitseliidus olemine mulle annab. Noh, pärast seda, kui ma iga jumala päev pakkusin talle võimalust meie malevkonnaga liituda :D Hakkasingi siis mõtlema, et miks ma nii pikalt püsima olen jäänud. Ei ole ma ju (omast arust vähemalt) mingi sõjard või väga suur militaarhuviline.

Esiteks muidugi oskused. Miskipärast on enamikel arusaam, et kõik on max vägivaldne ja õpitakse ainult teisi tapma. Eks muidugi õpib jah erinevatest relvadest laskma, luurama, taktikalisi manöövreid tegema jne.. aga sama palju on rõhk muudel oskustel. Näiteks on võimalik käia mitmesugustel koolitustel: avalik esinemine, juhtimine, meditsiin.. öelge nüüd, et nendest ei tuleks ka päriselus kasuks :)

Mina olin näiteks väga üllatunud, et on olemas ka fotograafiakursus ehk kuidas rasketes oludes/öösiti pilti teha. Mul on niiiiii kahju, et pidin sellest loobuma, sest see oli täpselt kaks päeva enne mu oppi ning ma ei tahtnud haigestumisega riskida.

Plussiks on ka Eestimaa avastamine, eriti äge on siis, kui satun kohtadesse, kuhu muidu ei teaks minnagi. Igasugused karjäärid, õppeväljad, kaevikud, vanad lennuväljad.. Näiteks üks mu lemmikumaid õppuseid oli Põhjakonn, sest me a) ööbisime mere ääres, b) seal olid mahajäetud majad ägedate graffititega c) maastik vaheldus pideval (kord pehme samblaga mets, kord krõbekuiva samblaga kidur liivane maastik, kord Rutja lennuväli) ja d) adrekas oli kõrge ja sai korraliku lahingu maha pidada.

Ja õppused üldse.. ühelt poolt toovad need tavarutiini küllaga vaheldus. Mis on hea. Kuigi pärast mitut päeva metsas jooksmist-passimist-ärevust-lageda taeva all ööbimist on keha väsinud, siis hing on kuidagi uue poweri saanud. Eriti kui kokkutulnud seltskond on hea. Ja loomulikult panevad metsatingimused hindama koduseid mugavusi ja luksusi. Näiteks katust pea kohal ja pehmet voodit.

Aga samas.. kui ärkad mõnusal sügisesel varahommikul lainete laksumise tõttu, sest meri on kohe seal samas, naudid pehmel samblal istudes hommikukohvi ja kuulad teiste pajatusi erinevatest õppustest, mida aastate jooksul läbi tehtud, siis on ikka maru hea olla küll.


Suureks plussiks on ka erinevad tutvused. Kaitseliit koondab niiiii paljusid erineva tausta, vaadete ja ametitega inimesi. On arste, on müügiesindajaid, on kaupluste omanikke, on ehitajaid, on hotellipidajaid, kokkasid, õpetajaid, personalijuhte, oskustöölisi… kõike. Ja olgem ausad, tänapäeval loevad kasulikud kontaktid ikka väga palju. Aga lisaks sellele, et inimesed võivad kunagi olla kasulikud, siis on õppustel nendega väga huvitav rääkida. Ma enamik aega lihtsalt kuulan ammuli sui ja üritan kõike meelde jätta :D

 

Minu enda isikliku arengu (khmm..) jaoks on olnud kõige põnevam fotograafia-pool. Ma poleks kunagi osanud arvata, et ma saan teha selliseid pilte..

Või siis selliseid…

Kaitseliidu õppused on andnud mulle nii huvitava väljundi. Ma reaalselt ootan neid juba seetõttu nii suure elevusega, sest ma ei tea kunagi, kuiiii ägedaid  hetki ma võin jäädvustada. Sellistes olukordades tuleb olla megakiire, olla õigel ajal õiges kohas ning jah, teha sadu pilte. Sest lahingut ju uuesti läbi ei tee, kui ma õnnestunud kaadrit ei saa.

Ma pole end kunagi pidanud konkreetselt fotograafiks. On pilte, mis tulevad väga hästi välja, aeg-ajalt käin Kadit ja tema perekonda või enda peret pildistamas.. Aga ma pole väga inimene, kes tahaks võõrastest nö tellimustöid teha. Samuti pole ma mitte kunagi oma töödega 100% rahul ning just seetõttu puudub mul ilmselt ka piisav enesekindlus, et end reklaamida. Seda enam olen ma hämmastunud, et mitte ainult mu enda malevkonna liikmed, vaid ka teised on mu tegemisi märganud ja peavad pilte piisavalt heaks. No kohe nii heaks, et neid Kaitse Kodu ajakirja kaanepildina või artiklite juures kasutada. Siit tulid ka mu esimesed ametlikud pildistamise honorarid..

See tugi, mis malevkonnast tuleb, on nii vajalik! Märgatakse seda, mis on inimese tugevused ning innustatakse ja toetatakse teda, et neid tugevusi edasi arendada. Mina pildistan õppuseid puhtalt enda huvist ja tahtest, see, et pilte ajakirjas kasutatakse või Tartu maleva cimic mulle väikse goodie-bagi kokku paneb tänutäheks.. see on ainult üks suuuur pluss!

Ja viimasena (mis pole muidugi vähem tähtsam), on austus kodumaa vastu, tahe omandada oskused, et mõnel mitte-nii-turvalisel ajal aidata ning oma riigi eest väljas olla! Eks see meil vist veres ole ka, vennas tuleb juba varsti oma teiselt missioonilt.. ema ikka naerab, et laigulised võtsid kõigepealt poja (mida oligi arvata) ja siis tütre kah :D

Naljaga olen ka seda öelnud, et mina, kui suur zombie-apokalüptika fänn, läksin Kaitseliitu põhimõtteliselt ainult selle pärast, et õppida relvast laskma. No kuidas muidu ma end õigel ajal zombide eest kaitsta oskaks..

SERE ehk elasin üle

3. apr. 2019

Oktoobri lõpus tekkis seoses Kaitseliiduga võimalus teha läbi kursus nimega SERE. Väga lühidalt kokku võttes on tegu ellujäämiskursusega, kui pikemalt lahti seletada, siis iga täht märgib eraldi õppust/taset ning mis omakorda jaguneb veel sammudeks. SERE= survival, evasion, resistance, escape ehk üleelamine, vältimine, vastupanu, põgenemine. Mina tegin läbi niiöelda esimese “tähe” ehk üleelamise taseme esimese sammu (suvine toimetulek looduses). Ees on ootamas veel talvine toimetulek ning üleelamine purustatud taristuga asulas. Siis võib S’ile joone peale tõmmata ja asuda E kallale.  Esimene etapp on ettevalmistav õpe, mis on suunatud üksiksõdurile. Selle läbinud isikud suudavad eraldusse sattudes edastada oma täpse asukohta, oskavad säilitada oma elu ja väärikust ning peavad vastu kuni isikunaastet teostava üksuse saabumiseni. Lisaks juurde siis oskused, kuidas maandada eralduses stressi, asendada varustusosasid ja muud.

Kui ma algselt kursusele kandideerisin, siis esimesse gruppi ma ei pääsenud. Ei saa öelda, et ma ülemäära kurb oleks olnud, sest noh.. ma selliseid otsuseid teen alati suure õhinaga (“MUIDUGI ma lähen!!”) ning alles hiljem hakkan mõtlema, kas on vaja end ikka igale poole toppida või, ise ei kuula pakkumist lõpunigi, kui juba nõus minema.

Siis aga tuli teade, et 12-14. oktoober on minek ning ega enam pikalt mõelda polnudki. Vähemalt selles saan endaga rahul olla, et kui ma midagi juba olen otsustanud-lubanud, siis ma selle ka ära teen. Kartsin ma kursust muidugi rohkem, kui oleks vaja olnud. Eks paneb pulsi natuke kiiremini käima küll, kui sõjardist vend mu uudist kuuleb ja selle peale täiesti emotsioonitult otsa vaatab ning teatab: “Sa sured seal ära ju.” Lisaks kuulsin igasuguseid hirmujutte, mis seal tegema peab ning mu suurimaks kartuseks oli see, et mind lastakse täiesti üksi kuskile metsa lahti ja noh…jää nüüd siis ellu. Kujutasin juba ette, kuidas istun kõik need kolm päeva kuskil kännu otsas ja ulun nutta :D

Hirmutati mind veel sellega, et eraldi nö meeskondadele antakse söögiks kas elus jänes või elus kana. Veetsin kaks päeva googeldades ja youtube’i videosid vaadates, kuidas tappa-nülgida jänest ja kana, niiet lõpuks olin päris pettunud, kui meile jagati 24h kuivtoidupakke….

Kana ega jänest ei saanud, küll aga hernesuppi, mis metsas maitses niiii hea

12nda oktoobri õhtupoolik jõudis kätte palju kiiremini, kui oleks soovinud. Jõudsin peas juba kümme korda mõelda, et ei taha-jõua-viitsi-jaksa, aga kui minek juba käes oli, siis oli tuju juba kõrgel. Eks selle motivatsiooni leidmisega oligi natuke probleeme, sest ilmad olid nutused ja vihmased ning kogu aeg oli mõttes suur ja soe voodi, mis koju ootama jäi :D

Kogunesime umbes kuue ajal õhtul, tehti veel viimased kuivad loengud ning kontrolliti üle varustus. Rangelt oli ette antud, mis võis kaasas olla ja mis mitte ehk polnud juttugi mugavustest, mis SIILi ajal olid. Isegi veeplaskut ei võinud kaasa võtta. Ja siis, väga hilja ja väga pimedas alustasime oma sõitu tundmatusse.

Ma olen maailma kõige kehvem orienteeruja, mu jaoks on kompass, koordinaadid ja kaardi lugemine võrdväärsed matemaatikaga (ma ei oska matemaatikat). Ning kui meid siis keset ööd kuskil suvalises kohas välja lasti ning kästi asukoht määrata, siis ma korraks mõtlesin küll, et enne leian ma kodutee Põhjanaela järgi, kui koordinaatide abil :D Minu suureks kergenduseks jagati meid rühmadesse, seega ei pidanud ma kordagi midagi päris üksi tegema- vastasel juhul seikleks ma praegu ilmselt juba Läti metsades…

Kuna mul on läbimata sõduri baaskursus, pandi mind ühte gruppi nii-öelda kogenumate vendadega, mis mulle sobis. Mina muidugi arvasin, et kutid teevad kõik ise ära ja ma longin nende järgi, aga juhtus hoopis vastupidine- mind pandi ees liikuma ja hakkama saama. Iseenesest hea, sest kust muidu need oskused ja kogemused tulevad, kui ainult kõrvalt vaatad. Ning nii me siis keset pilkat pimedust esimese peatuspunkti poole kõndima hakkasime. Taevas oli nii imeliselt tähti täis ja lausa lust oli kõndida.

Seda siis senikaua, kuniks jõudsime metsavahelistele teedele, mis olid nii kottpimedad, et lihtsalt palud mõttes, et ikka otse kõnniksid, mitte kuskile kraavi. Meie tempo oli veidi aeglasem (teised grupid panid mööda), sest mulle õpetati üksteise järel pimedas kõndimist nii, et teisi ära ei kaotaks. Nipp on selles, et tuleb tihti selja taha vaadata :D Sellest hoolimata olime peatuspunktis esimesed!! Saime kiita ka, et nii vaikselt tulime, meid ei kuuldudki.

Ootasime teised ka ära ning kõndisime veeeeel, seekord siis laagripaika. Seal näidati meile käega metsa alla ja öeldi, et minge magama. Mis seal ikka. Otsisime ühe puu, toetasime kolmekesi seljad vastu tüve, üritasime leida mugava asendi ja…magasime. Ma ikka ütlen, et elus tuleb järgi proovida uusi asju ja kui ma nüüd aus olen, siis see puu all magamine oli üks põhjustest, miks ma üldse kursusele läksin :D Et noh, katsetaks ära, kuidas on. Ütleme nii, et kui vihma oleks sadanud, siis oleks ikka päris kehv olnud. Öö oli aga mõnus, veidi hakkas külm ja noh, ega magada korralikult ei saanud, aga uus kogemus kirjas.

Laagriplats oli selline. Grupid olid kõik üksteisest piisavalt kaugel, et teisi ei näinud.

Hommikul kell kuus oli juba äratus ning mets oli…pime. Saime loa teha esimese lõkke ning kiirelt midagi süüa. Ma ei tea, miks, aga sellistes laagrites on mu söögiisu alati null. Ka SIIL’il väga palju ei söönud.. Iseenesest peaks kas või sundima midagi sööma, sest energiat kulub palju ning väsimus on kiire tulema.

Päev koosnes loengutest ning praktilistest ülesannetest. Mõned asjad olid tuttavad juba põhikoolist, näiteks vee filtreerimine erinevate kihtide abil. Kahe päeva jooksul õppisime mitmesuguseid sõlmi põimima, looduses olevaid asju enda kasuks ära kasutama (et tööriistu teha, mida süüa, mida mitte, kuidas asukohti määrata jms), erinevat tüüpi lõkkeid ning signaaltulesid meisterdama, ilma tikkudeta tuld tegema..

 

Üheks vee filtreerimiskihiks on süsi

Tempo oli suhteliselt rahulik. Ma jälle (oma teadmatuses) kujutasin ette, kuidas me jookseme mööda metsa ringi, aga tegelikkuses püsisime terve aja oma laagriplatsil. Lõpuks anti igale tiimile erineva varjualuse tüüp, mille ümbruses leiduvate vahenditega pidime valmis ehitama. Meie oma tuli päris uhke ning kuigi tahaks aupaistes ka ise peesitada, siis seekord tegid suurema töö ära mu meeskonna kaks noormeest. Mina tassisin materjale, põimisin-kinnitasin oksi üksteise külge ja noh.. olin jalus :D

Teine öö möödus rahulikult, olime kordamööda lõkkevalves ja jõime vaarikavarte teed. Kuigi lõke oli olemas, siis minu arust oli külmetamist oluliselt rohkem, kui esimesel ööl, mil pidime lihtsalt niisama puuvarjust sooja otsima. Väike nipp jälle tulevikuks- puid tuleb ette varuda ikka väga palju, sest öösel pimedas kändude otsa koperdamine, et paari oksaraagu leida, oli suhteliselt jube.

Meie onnike, kui see lõpuks valmis oli

Viimasel päeval, lisaks mõndadele loengutele, pidime laagriplatsi korda tegema ja lammutama oma suurepärase onni maha. Hakkasime tegema ettevalmistusi kursuse viimaseks etapiks, väljatõmbamiseks ehk isikunaasteks. Mis mind üllatas, oli see, et isegi kui tullakse päästma ja saad nii-öelda omadega kokku, koheldakse sind ikka kui vaenlast. Et kui omasid näed, pole mõtet rõõmust õhku hüpata ja tormijooksu nende poole teha :D Seejärel jagunesime kaheks meeskonnaks, mõlemale anti erinev signaaltule tüüp, mille valmis pidime tegema ning süütama. Moodustasime taas algupärased tiimid ning meile näidati ette kohad, kuhu me peitu peame minema ning ootama kontakti. Meile anti ta kirjeldus, tema pidi ütlema märgusõna, misjärel saime koordinaadid, kus toimub linkimispunkt.

Kui ma eelmistel päevadel ei mõelnud kordagi, et on raske või ei jaksa, siis see teekond linkimiskohta oli lihtsalt kohutav. Öösel tulles kõndisime mööda teed ning kaardi peal sai kenasti trajektoori paika panna. Nüüd pidi liikuma üle aasade, läbi metsa ja võsa ning seda nii, et kursilt kõrvale ei kalduks. Lisaks oli antud ajalimiit, mille sees pidid kohale jõudma. Otseloomulikult pandi mind kompassi ja kaardiga kõige ette kõndima, sest õpi, Liis, õpi. Esimene kord, kus mul olid pisarad niii kurgus, sest eks magamata ööd-tegusad päevad-vähe toitu oli parajalt kurnanud, varustus oli raske, kiiver vajus silmile, relv jäi IGALE POOLE kinni… Ja ürita siis tihedas sarapuuvõsas leida õiget teed, kui otse ees on lihtsalt tihe oksamüür, millest ei anna läbi ragistada.. Samal ajal selja taga ootavad teised minu ja mu otsuste järel. Siis ma mõtlesin küll, et kurat…näete, et mu struggle is real, tulge appi :D (Aususe mõttes igaks juhuks tunnistan, et nad ikka aitasid mind ka palju)

Aga jõudsime oma linkimispunkti ja seda väga suure ajavaruga. Kui siis natuke puhata sain, tundus maailm jälle helgem ja sõit kodupoole võis alata. Nädala lõpus ootab mind juba taktikaline laskmine, nii et saab korraks jälle kontsad ja kleidid saabaste ja relva vastu vahetada.