Browsing Tag

kaitseliit

SERE ehk elasin üle

3. apr. 2019

Oktoobri lõpus tekkis seoses Kaitseliiduga võimalus teha läbi kursus nimega SERE. Väga lühidalt kokku võttes on tegu ellujäämiskursusega, kui pikemalt lahti seletada, siis iga täht märgib eraldi õppust/taset ning mis omakorda jaguneb veel sammudeks. SERE= survival, evasion, resistance, escape ehk üleelamine, vältimine, vastupanu, põgenemine. Mina tegin läbi niiöelda esimese “tähe” ehk üleelamise taseme esimese sammu (suvine toimetulek looduses). Ees on ootamas veel talvine toimetulek ning üleelamine purustatud taristuga asulas. Siis võib S’ile joone peale tõmmata ja asuda E kallale.  Esimene etapp on ettevalmistav õpe, mis on suunatud üksiksõdurile. Selle läbinud isikud suudavad eraldusse sattudes edastada oma täpse asukohta, oskavad säilitada oma elu ja väärikust ning peavad vastu kuni isikunaastet teostava üksuse saabumiseni. Lisaks juurde siis oskused, kuidas maandada eralduses stressi, asendada varustusosasid ja muud.

Kui ma algselt kursusele kandideerisin, siis esimesse gruppi ma ei pääsenud. Ei saa öelda, et ma ülemäära kurb oleks olnud, sest noh.. ma selliseid otsuseid teen alati suure õhinaga (“MUIDUGI ma lähen!!”) ning alles hiljem hakkan mõtlema, kas on vaja end ikka igale poole toppida või, ise ei kuula pakkumist lõpunigi, kui juba nõus minema.

Siis aga tuli teade, et 12-14. oktoober on minek ning ega enam pikalt mõelda polnudki. Vähemalt selles saan endaga rahul olla, et kui ma midagi juba olen otsustanud-lubanud, siis ma selle ka ära teen. Kartsin ma kursust muidugi rohkem, kui oleks vaja olnud. Eks paneb pulsi natuke kiiremini käima küll, kui sõjardist vend mu uudist kuuleb ja selle peale täiesti emotsioonitult otsa vaatab ning teatab: “Sa sured seal ära ju.” Lisaks kuulsin igasuguseid hirmujutte, mis seal tegema peab ning mu suurimaks kartuseks oli see, et mind lastakse täiesti üksi kuskile metsa lahti ja noh…jää nüüd siis ellu. Kujutasin juba ette, kuidas istun kõik need kolm päeva kuskil kännu otsas ja ulun nutta :D

Hirmutati mind veel sellega, et eraldi nö meeskondadele antakse söögiks kas elus jänes või elus kana. Veetsin kaks päeva googeldades ja youtube’i videosid vaadates, kuidas tappa-nülgida jänest ja kana, niiet lõpuks olin päris pettunud, kui meile jagati 24h kuivtoidupakke….

Kana ega jänest ei saanud, küll aga hernesuppi, mis metsas maitses niiii hea

12nda oktoobri õhtupoolik jõudis kätte palju kiiremini, kui oleks soovinud. Jõudsin peas juba kümme korda mõelda, et ei taha-jõua-viitsi-jaksa, aga kui minek juba käes oli, siis oli tuju juba kõrgel. Eks selle motivatsiooni leidmisega oligi natuke probleeme, sest ilmad olid nutused ja vihmased ning kogu aeg oli mõttes suur ja soe voodi, mis koju ootama jäi :D

Kogunesime umbes kuue ajal õhtul, tehti veel viimased kuivad loengud ning kontrolliti üle varustus. Rangelt oli ette antud, mis võis kaasas olla ja mis mitte ehk polnud juttugi mugavustest, mis SIILi ajal olid. Isegi veeplaskut ei võinud kaasa võtta. Ja siis, väga hilja ja väga pimedas alustasime oma sõitu tundmatusse.

Ma olen maailma kõige kehvem orienteeruja, mu jaoks on kompass, koordinaadid ja kaardi lugemine võrdväärsed matemaatikaga (ma ei oska matemaatikat). Ning kui meid siis keset ööd kuskil suvalises kohas välja lasti ning kästi asukoht määrata, siis ma korraks mõtlesin küll, et enne leian ma kodutee Põhjanaela järgi, kui koordinaatide abil :D Minu suureks kergenduseks jagati meid rühmadesse, seega ei pidanud ma kordagi midagi päris üksi tegema- vastasel juhul seikleks ma praegu ilmselt juba Läti metsades…

Kuna mul on läbimata sõduri baaskursus, pandi mind ühte gruppi nii-öelda kogenumate vendadega, mis mulle sobis. Mina muidugi arvasin, et kutid teevad kõik ise ära ja ma longin nende järgi, aga juhtus hoopis vastupidine- mind pandi ees liikuma ja hakkama saama. Iseenesest hea, sest kust muidu need oskused ja kogemused tulevad, kui ainult kõrvalt vaatad. Ning nii me siis keset pilkat pimedust esimese peatuspunkti poole kõndima hakkasime. Taevas oli nii imeliselt tähti täis ja lausa lust oli kõndida.

Seda siis senikaua, kuniks jõudsime metsavahelistele teedele, mis olid nii kottpimedad, et lihtsalt palud mõttes, et ikka otse kõnniksid, mitte kuskile kraavi. Meie tempo oli veidi aeglasem (teised grupid panid mööda), sest mulle õpetati üksteise järel pimedas kõndimist nii, et teisi ära ei kaotaks. Nipp on selles, et tuleb tihti selja taha vaadata :D Sellest hoolimata olime peatuspunktis esimesed!! Saime kiita ka, et nii vaikselt tulime, meid ei kuuldudki.

Ootasime teised ka ära ning kõndisime veeeeel, seekord siis laagripaika. Seal näidati meile käega metsa alla ja öeldi, et minge magama. Mis seal ikka. Otsisime ühe puu, toetasime kolmekesi seljad vastu tüve, üritasime leida mugava asendi ja…magasime. Ma ikka ütlen, et elus tuleb järgi proovida uusi asju ja kui ma nüüd aus olen, siis see puu all magamine oli üks põhjustest, miks ma üldse kursusele läksin :D Et noh, katsetaks ära, kuidas on. Ütleme nii, et kui vihma oleks sadanud, siis oleks ikka päris kehv olnud. Öö oli aga mõnus, veidi hakkas külm ja noh, ega magada korralikult ei saanud, aga uus kogemus kirjas.

Laagriplats oli selline. Grupid olid kõik üksteisest piisavalt kaugel, et teisi ei näinud.

Hommikul kell kuus oli juba äratus ning mets oli…pime. Saime loa teha esimese lõkke ning kiirelt midagi süüa. Ma ei tea, miks, aga sellistes laagrites on mu söögiisu alati null. Ka SIIL’il väga palju ei söönud.. Iseenesest peaks kas või sundima midagi sööma, sest energiat kulub palju ning väsimus on kiire tulema.

Päev koosnes loengutest ning praktilistest ülesannetest. Mõned asjad olid tuttavad juba põhikoolist, näiteks vee filtreerimine erinevate kihtide abil. Kahe päeva jooksul õppisime mitmesuguseid sõlmi põimima, looduses olevaid asju enda kasuks ära kasutama (et tööriistu teha, mida süüa, mida mitte, kuidas asukohti määrata jms), erinevat tüüpi lõkkeid ning signaaltulesid meisterdama, ilma tikkudeta tuld tegema..

 

Üheks vee filtreerimiskihiks on süsi

Tempo oli suhteliselt rahulik. Ma jälle (oma teadmatuses) kujutasin ette, kuidas me jookseme mööda metsa ringi, aga tegelikkuses püsisime terve aja oma laagriplatsil. Lõpuks anti igale tiimile erineva varjualuse tüüp, mille ümbruses leiduvate vahenditega pidime valmis ehitama. Meie oma tuli päris uhke ning kuigi tahaks aupaistes ka ise peesitada, siis seekord tegid suurema töö ära mu meeskonna kaks noormeest. Mina tassisin materjale, põimisin-kinnitasin oksi üksteise külge ja noh.. olin jalus :D

Teine öö möödus rahulikult, olime kordamööda lõkkevalves ja jõime vaarikavarte teed. Kuigi lõke oli olemas, siis minu arust oli külmetamist oluliselt rohkem, kui esimesel ööl, mil pidime lihtsalt niisama puuvarjust sooja otsima. Väike nipp jälle tulevikuks- puid tuleb ette varuda ikka väga palju, sest öösel pimedas kändude otsa koperdamine, et paari oksaraagu leida, oli suhteliselt jube.

Meie onnike, kui see lõpuks valmis oli

Viimasel päeval, lisaks mõndadele loengutele, pidime laagriplatsi korda tegema ja lammutama oma suurepärase onni maha. Hakkasime tegema ettevalmistusi kursuse viimaseks etapiks, väljatõmbamiseks ehk isikunaasteks. Mis mind üllatas, oli see, et isegi kui tullakse päästma ja saad nii-öelda omadega kokku, koheldakse sind ikka kui vaenlast. Et kui omasid näed, pole mõtet rõõmust õhku hüpata ja tormijooksu nende poole teha :D Seejärel jagunesime kaheks meeskonnaks, mõlemale anti erinev signaaltule tüüp, mille valmis pidime tegema ning süütama. Moodustasime taas algupärased tiimid ning meile näidati ette kohad, kuhu me peitu peame minema ning ootama kontakti. Meile anti ta kirjeldus, tema pidi ütlema märgusõna, misjärel saime koordinaadid, kus toimub linkimispunkt.

Kui ma eelmistel päevadel ei mõelnud kordagi, et on raske või ei jaksa, siis see teekond linkimiskohta oli lihtsalt kohutav. Öösel tulles kõndisime mööda teed ning kaardi peal sai kenasti trajektoori paika panna. Nüüd pidi liikuma üle aasade, läbi metsa ja võsa ning seda nii, et kursilt kõrvale ei kalduks. Lisaks oli antud ajalimiit, mille sees pidid kohale jõudma. Otseloomulikult pandi mind kompassi ja kaardiga kõige ette kõndima, sest õpi, Liis, õpi. Esimene kord, kus mul olid pisarad niii kurgus, sest eks magamata ööd-tegusad päevad-vähe toitu oli parajalt kurnanud, varustus oli raske, kiiver vajus silmile, relv jäi IGALE POOLE kinni… Ja ürita siis tihedas sarapuuvõsas leida õiget teed, kui otse ees on lihtsalt tihe oksamüür, millest ei anna läbi ragistada.. Samal ajal selja taga ootavad teised minu ja mu otsuste järel. Siis ma mõtlesin küll, et kurat…näete, et mu struggle is real, tulge appi :D (Aususe mõttes igaks juhuks tunnistan, et nad ikka aitasid mind ka palju)

Aga jõudsime oma linkimispunkti ja seda väga suure ajavaruga. Kui siis natuke puhata sain, tundus maailm jälle helgem ja sõit kodupoole võis alata. Nädala lõpus ootab mind juba taktikaline laskmine, nii et saab korraks jälle kontsad ja kleidid saabaste ja relva vastu vahetada.

#siil2018

10. mai 2018

Paar nädalat tagasi, kui ma öösel klubis tööl olin, astus minu juurde meie turvaülem ja väga lühidalt ning konkreetselt kutsus mind SIILile. Üsna kiirelt suutis ta oma pakkumise nii ahvatlevaks muuta, et juba paari minuti pärast oli mul avaldus täitmiseks näpus. Mina muidugi mõtlesin alguses, et ta teeb nalja, sest…mina ja Kaitseliitu ja sellisele õppusele nagu Siil? Ma vist arvasin lõpuni välja, et ta teeb nalja. Ka siis, kui ma avalduse jaoks dokumendifotosid käisin tegemas, perearsti juures tõendi tõin või laost varustuse kätte sain. Ja ühtäkki ma olingi keset ööd pimedas parklas, täisvarustus (no peaaegu) seljas, suur täispakitud kott kaasas ning ümbritsetud võõrastest meestest. Siis ma nagu hakkasin vaikselt aru saama, et noh.. ei olegi nali ja vist ongi minek.

Mina Kadi autos, teel esimesse kogunemiskohta. Kas see on paanika, mis mu silmist paistab? :D

Iseenesest oli hea, et see ajavahemik nõustumise ja mineku vahel oli nii lühike (ehk poolteist nädalat kokku?), sest siis ei olnud mul aega üle mõelda ja end veel rohkem ärevile ajada. Ehk oleksin siis üldse loobunud. Mäletan, et terve aeg polnud ma üldse kindel, kas minna ning mõtlesin, et nooh…küll aega on ära öelda. Tegelikult väga ei olnud :D

Ametlikult olin Kaitseliitu vastu võetud ning sain SIILi kutse alles esmaspäeval. Teisipäeva öösel olin juba vormis, rakmed seljas ning kohtusin parklas esimest korda oma rühmaga. Ja noh.. oli veidi jube küll. Ma arvan, et kõige rohkem hirmutas teadmatus. Mul polnud absoluutselt õrna aimu ka, mis toimuma hakkab, mida ma üleüldse tegema pean, kuidas korraldus välja näeb.. Ma ei teadnud isegi seda, kas mul vorm õigesti seljas on. Ehk alguses oli mul ikka väga suur hämming. Seda enam, et meestel (kes lisaks nagunii Kaitseliiduga kaua tegelenud) on ajateenistus selja taga, seega neil on mingidki algteadmised olemas. Minu teadmised piirdusid sellega, mis mu vend kiirelt neti teel õpetas (paki asjad eraldi kilekottidesse ja siis suurde kotti, et nad märjaks ei saaks ning põlvekaitsmetel käivad krõpsud väljapoole :D) Ka siis, kui ronisime kõik autokasti ning sõit algas esimesse ööbimiskohta, oli mul veidi uskumatuse tunne. Kuigi mu traditsiooniline uusaastalubadus on proovida uusi asju ning võtta vastu väljakutseid, siis kaitseväe suurõppusel osalemine polnud nagu see, mis oleks mõttes mõlkunud.

Kui nuudlid on ahvatlevamad kui natopaki sisu

Need viis päeva möödusid üsna kiirelt ning rutiinselt. Jagasime aega kolme asukoha vahel- olime Raadil, siis korra Luunjas ja seejärel Leholas. Meie võtsime osa kahest etapist- esimene oli lahinguvalmiduse saavutamine, teine üksuste koostööõpe. Põhiliselt oli ülesandeks ala valve ning kaitsmine “vaenlaste” eest. Nii Raadil kui Leholas kulges kõik suhteliselt samas rütmis- kaks tundi puhkust, kaks tundi kiirreageerimisrühmas (mis teoreetiliselt oli ka nagu puhkus, aga pidi lihtsalt iga hetk olema valmis jooksma) ning kaks tundi patrullimist.

Mina, mu ustav kiiver ja relv

Mina oma vaimusilmas kujutasin muidugi ette, et kõik viis päeva on metsik tamp taga ja kogu aeg peab püssiga ringi jooksma, käsklusi kuulama ja kaevikuid kaevama. No päris nii tegelikult ei olnud, kohati oli niisama passimist ja puhkamist isegi liiga palju. Samas ma ei kurda, sest esimese korra kohta oli hea, et sain rahulikult võtta ja sisse elada. Meestel oli küll ehk veidi rahutum olla ja tahtsid rohkem tegevust. Ja kuigi ma terve aeg teadsin, et tegu on ju mänguga, õppusega, siis.. see esimene kord, kui kell neli hommikul relvadega autokasti ronisime, et minna Raadi piirkonda valvama.. no võttis korraks väga kõhedaks.

Raadil iseenesest midagi suurt toimunud, tehti paar õppeharjutust, aga need kõik toimusid põhimõtteliselt ajal, mil minu rühmal oli puhkus. Korra toodi värava taha meil mingi lõhkeseadeldis ning siis sai pommirühm oma robotiga oskusi näidata. Paar korda käisid ka vaenlased kiusamas, aga mu arust konkreetselt tulevahetuseks läkski seal vist ühe korra. Leholas oli sellesmõttes huvitavam. Kuigi ka seal olid pea kõik rünnakud siis, kui me puhkasime, oli kõrvalt ikka väga põnev jälgida. Alguses ehmatas ära küll, kui järsku automaadid täristama hakkasid, hiljem ei teinud selle peale magades silmigi lahti. Lisaks käisime päris politseinikega jalgsipatrullis. Meie piirkonnaks oli Annelinn, kus siis tagasime avalikku korda. Ma pole vist kunagi nii palju kõndinud, kui selle viie päeva jooksul kokku, sammurekordid tulid iga päevaga uued.

Pooleldi lootsin, et ma ehk ei peagi oma AKst ühtki lasku tegema (sest kessssee annab mulle relva üldse?? :D), sest mida päev edasi, seda hirmsamaks kuidagi see mõte muutus. Just seepärast, et äkki ma ei oska või ei vaheta piisavalt kiiresti salve või ehmatan ma esimese lasu peale nii ära, et pillan selle käest :D Aga eks see ole teada-tuntud tõde, et mida pikemalt hirmutavat asja edasi lükata, seda jubedamaks see muutub. Lõpuks, kui ise paugutama hakkasin, siis oli hoopis päris fun!

Meie viimane vahetus oligi kiirreageerimisrühmas keskööst lõunani. Öösel midagi ei toimunud ning mina vähemalt küll mõtlesin, et nüüd saabki vabalt võtta, sest kes ikka tund enne vahetuse lõppu midagi korraldama hakkab.. Noh, hakkasid küll :D Vähemalt sai BTRis lahingusse kimada! Seal sain oma kogemuse relvast laskmisega kätte ja jõudsin arusaamale, et füüsilises mõttes on staapi ikka kordades kergem kaitsta. Linnalahingus oli jooksmist palju rohkem. Ja võsas ragistamist. Ja üle kraavide hüppamist. Ja raudteel koperdamist. Ja seda kõike nii, et ise jääksid märkamatuks, kandes relva (mis iga korraga järjest raskemaks muutus), rakmeid ja rasket kiivrit, mis silmile vajus. Esimene lask oli küll väga ebalev, aga kui siis sain aru, et pole nii hullu midagi (kartsin, et tagasilöök on tugevam), siis sõrme päästikult enam ei võtnud :D Endalegi üllatuseks jäin ma aga ellu ning lahing oli edukas!

Värske ja puhanud, mitte üldse väsinud

Sellesmõttes olen endaga praegu väga rahul, et end kokku võtsin ja Siili ära tegin, sest see kogemus on suhteliselt hindamatu. Ja eks suurt rolli mängis ka Imre, et üldse mind osalema kutsus- kuigi alguses lubas ta mulle maad ja ilmad kokku, mis hiljem lihtlabaseks valeks osutus (ööbimine soojakutes, hommikusöök voodis jne :D). Sain kinnitust, et kui ma juba millegi suhtes nõusoleku annan ja mida pähe võtnud olen, siis selle ka ära teen. Õnneks ma end nii palju tunnen, et juba alguses teadsin, et isegi kui oleks väga ränk olnud, oleks ma hambad risti surunud ja lõpuni olnud. Esiteks pole väga allaandja-tüüpi, teiseks ei oleks Imre mul mitte kunagi seda loobumist unustada lasknud. Samas praegu mõtlen, kui ma oleks pidanud kaasa lööma terve aja (kuni 14. maini) ja seda metsas tegema..siis ma võib-olla oleks küll juba poole peal nutma hakanud :D Viis päeva oli minu jaoks täiesti piisav aeg.

Pole küll aru saada…aga ma niisama ahjuvalves

Füüsiliselt oli see ikka väga kurnav. Esiteks oli kogu varustus raske! Ma ei tea, mis kõikvõimalikke jõude ma tänasin, et tavapäraste rakmete asemel sain sõbralt vesti, kuhu siis salvetaskud jms külge sain kinnitada. Palju mugavam oli ning tegi olemise veidigi kergemaks. Lisaks relv- päris ausalt, iga korraga, kui ma selle uuesti kätte võtsin, muutus see raskemaks. Ka kiivriga vedas- sain mingi erilise spetsversiooni, mis oli üsna kerge. Vähemalt võrreldes teiste kiivritega, millega pead kallutada ei saanud- terve keha tuli järgi :D Ja kõnni siis kaks tundi sellises varustusega sirgelt ringi ning pea vahti.

Kui patrullisid öösel kell 3-4 ajal ja kinnitasid endale, et see on niiii tore, nii meeldib

Ärkveloleku ajal sellist suurt väsimust õnneks ei tundnud, et oleks tahtnud püssi põõsasse visata. Eks kurnatud oli ikka olla, sest kahetunnised uinakud pole päris see, millega harjunud olen. Lisaks olid patrullid ja QRF igal ajal, ka kell 2 öösel või 5 hommikul. Ma muidu ei maga võõrastes kohtades üldse hästi ning kui puhkeaeg algas näiteks keset päeva kolmest, siis mõtlesin küll, et pole ju undki… aga niipea kui pikali visatud sai, jäin magama. Pärast paari päeva kulus iga vaba hetk puhkamiseks, isegi süüa ei jõudnud suurt teha, sest see näpistas niigi väikese uneaja veeel väiksemaks. Prioriteedid, eks. Ja kuigi uni oli üsna sügav, siis selle rutiiniga harjus nii ära, et automaatselt kahe tunni pärast olid silmad lahti. Maru tüütu, sest esimesel ööl kodus ärkasin ka iga natukese aja tagant, valmis saapad jalga tõmbama ja maja ette patrulli minema :D

Jah, mul oli kaasas roosa termostass :D

Oma rühmas olin ainus naine (järjekordne alatu vale, neid pidi veel olema!) meeste seas. Alguses oli harjumatu ja veidi outsideri tunne, aga kui juba kohanesin, siis oli lõbus. Seltskond oli super, sai ikka nalja visatud ja noritud (võib-olla mind tsut rohkem kui teisi “Liis..kas sa nüüd tahad juba koju??”) ja aeg-ajalt sain oma õrnema soo eelist ka kasutada. Kui muidu järeleandmisi väga ei tehtud ning kõik patrullid-ahjuvalved-lahingud tegin kaasa, siis näiteks pesus sain ma küll veidi rohkem käia :D Suureks plussiks oli muidugi ka see, et peale Imre oli kaks tuttavat inimest klubi turvade näol olemas. Oli endal kuidagi kindlam ja julgem olla, sest omad siiski. Kuigi ega teistegi kohta saa absoluutselt midagi halba öelda. Kõik olid hästi abivalmid, kas siis jagades selgitusi, andes oma teadmisi edasi või aidates mul megarasket kotti tassida (aitähaitähaitäh!). Ausalt, see kott muutus iga kokku-lahti pakkimisega järjest suuremaks ja ma sain kinnitust, et ma ei oska ikka üldse kompaktselt elada. Ja noh, kui poole patrulli peal ootab valmis tehtud kuum shokolaad, siis nii võib ju täitsa veel Siilile minna :)

Ühesõnaga…väga kihvt kogemus! Sain ära proovida nii suure pimeda välivooditega telgi, mis tundus järgmiste ööbimiskohtade kõrval lausa luksusena, magasin külg-külje kõrval 9 mehega kitsas jaotelgis (oh kurat, seda norskamist…), viskasin lebomati kivipõrandale väli-laoruumis ja nautisin und, samal ajal kui kümned inimesed ümber sagisid või lahingut pidasid. Sain korra või kaks harjutada liikumisviise ja nende käemärke (noolepea ja maleruut on juba selged). Õppisin relva vinnastama, salve vahetama, laskma ning lõpus ka lahti võtma-puhastama-kokku panema. See viimane etapp oli kõige tüütum, aga ilmselt seetõttu, et vabadus ja kodu olid juba käega katsutavas kauguses. Sain taaskord aru, et vajadusel saan külma närvi säilitada ehk väga rapsima ei hakanudki, kui lahinguolukord oli ning vaja oli ühest kohast teise liikuda, samal ajal vaenlasi silmas pidada ning ellu jääda. Sõitsin nii autokastis kui ka BTR masinas (harjutades enne kordi ja kordi sisenemist ning väljumist, mis pole üldse nii kerge, kui võiks tunduda) ja nägin isegi presidenti, kes külla tuli. Okei, ma pidin sel ajal värava kõrval patrullis olema, aga noh. Vähemalt nägin! :D

Viimane pingutus, ehk relv ja salved lattu ning kojuuu

Ja kuigi need viis päeva olid väsitavad, olin päris palju teadmatuses või lihtsalt ei osanud midagi teha, kõndisin kümneid tuhandeid samme raske varustusega…siis tahaks loota, et väga palju ma ei vingunud (tegelikult ei teinud seda vist üldse..) ning mis seal muud, kui et teinekordki! Endaga võtsin kaasa ainult head kogemused, rahulolu ning kaks jalatäit sinikaid.

/igaks juhuks mainin, et tegelikult oli mul vennast natuke rohkem kasu ja ta nõuanded olid palju abiks. Igaks juhuks, muidu veel solvub teine :D