Hastings, Hastings, Hastings.. Kui ma esimest korda aastal 2013 Inglismaal käisin, ei osanud ma arvatagi, et see riik kutsub mind tagasi veel vähemalt 5 korral.. Mulle väga meeldib avastada uusi riike ja kohti, aga Londonis on see miski, mis mind ikka ja jälle igatsusega sinna tõmbab. Pärast seda, kui sai eelmisel aastal sõpradega kevadel kiire Londoni-tiir tehtud, arvasin, et okei, selleks (ja võib-olla paariks järgnevaks) aastaks on Inglismaaga kõik. Aga mida värvilisemaks lehed muutusid, seda tihedamini ma jälle lennupileteid vaatasin.
Seekord aga mõtlesin, et tahaks.. minna mujale ka. Kuna mu puhkus oli novembri keskpaigas, siis vaimusilmas nägin ma ette sünget udust maastikku, tormist merd ja kaljusid ning sellist filmilikku vaibi. Noh, ideaalis oleks ma üldse võtnud väikse cottage’i kuskile poolhüljatud külasse ja seal kaks nädalat oma romantilist Victoria-ajastu cosplay’d mänginud 😀 Aga see oleks oluliselt rohkem aega, ressursse ja plaane nõudnud, nii et jätsin selle kõrvale.
Inglismaa väikelinnadest ei tea ma ise suurt midagi, seega võtsin appi oma hea sõbra, Chat GPT. Reaalselt parim otsus. Ma olen viimased neli reisi lasknud Chatil planeerida ning kuigi mingite asjadega tuleb ise tähelepanelik olla, et ta ei soovitaks a’la suletud asutusi ning jääks ikka mõistlikkuse piiresse (8 km linnast välja ei ole in walking distance), siis üldjoontes saab vähese vaevaga oma tripid kokku pandud. Nii ka nüüd – kirjutasin Chatti, mis mu tingimused on, mina tahtsin eelkõige, et oleks
- väiksem linn
- Londonist max 3 tunni kaugusel ja kergesti ligipääsetav (et ei peaks 4x ronge vahetama)
- mere ääres
- kaljud
- veidi sünge ja moody
- head kohad pildistamiseks
- matkarajad
ChatGPT-lt sain väga korraliku võrdluse viiest linnast, koos soovitustega, mida valida olenevalt mu eesmärkidest. Hastings oli üks neist ning pärast googeldamist jäi see ka mu lõppvalikuks. Et mul oli kenasti paar kuud aega ootusärevust reisi ees, sai kohavalik mulle selliseks kinnisideeks, et igal hommikul esimese asjana võtsin ma arvutis lahti Hastingsi webcam’i, mis oli 24/7 vaade merele 😀 Kokkuvõttes on Hastings jälle üks sellistest kohtadest, kuhu ma läheks iga kell tagasi. Võib-olla oli asi ka selles, et ma ei käinud suvisel tipphooajal, kui kõik mereäärsed linnakesed on turistidest umbes, vaid saingi täpselt selle, mis ma ootasin – sombune ja tujukas Inglise väikelinn.
Reis sihtkohta oli omaette seiklus, sest eelmisel ööl toimus Extreme pidu Kammivabrikus, mida ma korraldada aitasin. See tähendas, et tööpäev lõppes mu jaoks hommikul kell kuus… et minna otse seitsmesele bussile ja lennujaama. Tripp ise oli suhteliselt väsitav, sest paari rongi soovitamisega panigi chat natuke pange + üks rong otsustas katki minna, mistõttu pidin viimase otsa bussiga sõitma. Oli natuke tüütu ja kuni lõpuni polnud ma tegelikult isegi kindel, kas ma õigele bussile sain, aga kohale jõudsin 😀 Ööbisin ühes armsas bed-and-breakfast kohas, mis polnud ei merest ega kesklinnast väga kaugel. Mulle tegelikult ei meeldi üldse sellised isiklikumad kohad ööbimiseks, eriti kuna madalhooaja tõttu olin ma seal ainus külaline – mul on kogu aeg tunne, et ma peaks siis host’idega suhtlema ja rääkima ja kaob ära kuidagi see anonüümsus, mis hotellides on. No tiba külm oli ka, sest neil oli küte sees reaalselt ainult õhtul, hommikul keerati kraanid kinni.
Hastings oli mul järjekorras 5 sooloreis ning kokku veetsin seal neli ööd. Ainus tagantjärgi tarkus on see, et tegelikult oleks ma võinud minna Londonisse juba eelmisel õhtul, et mitte ärgata reaalselt kell 4 hommikul, et jõuda rongide-bussidega õigeks ajaks lennujaama. Aga see oli pisike komistus.
Agaa.. mis ma siis tegin.. Ma olen kogu aeg olnud selline reisija (just linnatrippidel), kus üritan võimalikult palju käia ja teha ja näha, sest hotellis/toas veedetud aeg tundub ju nii ajaraiskamine. Viimastel reisidel olen aga pigem omandanud suhtumise, et.. järgin enda tujusid ja vaatan, mis vaib mul on. Kui ma ikka ei jaksa hommikul kohe samme tegema hakata – no mis siis? Kui ma ei käi päeva jooksul 6 erinevas kohas, vaid jalutan niisama pargis ja võtan aega iseendale – no kelle asi? Ühelt poolt jah, tahaks hästi palju uut näha ja kogeda, aga teisalt tahaks puhkuselt ikkagi rahuliku meelega tagasi tulla.
Nii ma siis jalutasingi Hastingsi tänavatel – suvaliselt, ilma mingi kindla trajektoori või sihtpunktita – mu lemmikajaviide üksinda reisil olles. Veetsin palju aega mere ääres ja rannajoont mööda kõndides. Käisin väikestes kohvikutes. Majutuskoha lähedal oli Alexandra park, kus ma käisin oravatele seltsi pakkumas ja raamatut lugemas. Kuna see on siiski mereäärne linnake, siis rannas oli päris palju pisikesi putkasid, kust sai kõike head ja värsket osta. Ma ei tea, mitu korda ma kõndisin tagasi ühe austriputka juurde, kus olid no niiiii head ja värsked molluskid. Kaks austrit viie naelaga oli päris hea diil mu arust.
Kõndisin iiiiiiilge pika ringiga mäe otsa, kust avanes vaade pea kogu Hastingsile. Kõige haigem oli see, et ma tahtsin minna üldsegi ühte parki, mis oli kaljude peal ja Chatgpt koos GPSiga juhatasid mind valesti. Niiet ma põhimõtteliselt olin ühe mäe otsas (West Hill) ja vaatasin, kuidas see õige koht on reaalselt teisel pool linna (East Hill) 😀 Aga võtsin jalad selga ja pärast korralikku matkamist jõudsin ka õigesse kohta. Vaade ju jah teoorias üks, aga West Hilli puhul on tegu ilusa hooldatud pargiga, kus inimesed teevad joogat ja selline mega rich vibes, sest kohe sealsamas on mingi suur häärber, lisaks vana Hasingsi lossi varemed. East Hill on aga osa Hastingsi Country Park’ist, mis on ka looduskaitseala ja pakub erinevaid matkaradasid. Mõlema mäe tippu viivad ka vagunliftid, mis aga olid just siis suletud, kui mina tahtsin nendega sõita 🙂
Ma ei tea, miks ma ise veendunult arvasin, et mäe otsas saab kaljudele mega ääre peale minna, et saaksin teha dramaatilisi fotosid.. ei tulnud nagu selle pealegi, et kallis inimene- piirded on ju ees. Keegi ei lase sind kaljudele niisama turnima 😀 Ma olin oma peas juba igasugused pildid valmis meisterdanud, mida ma kindlasti jäädvustada tahan ja siis lõpuks kui ma kohale jõudsin, hakkasin mõtlema, et oooooot. This does not work 😀 Ma oleks isegi leppinud sellega, kui need piirded on kenasti seal olemas, aga et ikkagi saaks äärele ligidale. Tegelikkuses oli seal mõne hea meetri laiune rägastik ja võsa. Et päris sellist vaadet ma ei saanudki, nagu ootasin.
Oma muutliku ja suduse ilma ma sain. Kuigi mu esimene päev oli neil viimaste aastate novembri üks soojematest, siis ülejäänud aeg sadas vahelduva eduga. Õnneks mitte päris padukat, aga natuke ebamugavaks tegi olemise küll. Siit ka märkus iseendale – kui sa tead eos ette (ja loodad), et saad vihmast ja koledat ilma, siis jumala eest võta veekindel jakk kaasa. Mineviku-Liisil oli suht suva sellistest ettevalmistustest, sest “saab, mis saab, ega ma ära ei sula”.
Külastasin kohalikke pubisid ja kui on üks asi, mis neid kõiki ühendas, siis see, et igal pool oli no niiiii külm. Okei, õues oli jahe ning kui endal vihmaniisked riided seljas, siis ei saagi päris soe olla. Aga kõik need kohalikud pubid olid suhteliselt kõledad ja jahedad. Isegi need, kus oli elav kaminatuli – see soojus lihtsalt ei levinud.
Turistikohtadest jõudsin (lisaks siis East ja West Hillile) True Crime muuseumisse, mis oli üsna huvitav ja heitis väga põneva (ning sünge) pilgu Hastingsi/lähiümbruse kuritegevusele. Põhiliselt muidugi kurikuulsatele mõrvadele. Korra käisin läbi ka Hastingsi akvaariumist, mis oli selline.. pisike ja nunnu 😀 Kui seal poleks olnud merihobusid, ühte haid ning seda.. akvaariumi läbivat tunnelit, oleks ma suht pettunud olnud.
Üks koht, kuhu ma kogemata sattusin, oli All Saintsi surnuaed. Ühelt mäelt teisele minnes suutsin veidi ära eksida ja nii ma leidsin end hoopis sellisest creepyst surnuaiast. Teoorias pidi läbi surnuaia ning sealt tagant kuskilt minema ka otsetee üles mäkke, et ei peaks ringi sisse tegema.. aga ma olin poole surnuaia peal ja niiii kõhe tunne tekkis.
Ma ei tea, kas kogu see sünge ilm, mu enda kujutlusvõime ja vanad hauad mängisid siin rolli (noh, ilmselgelt :D), aga mida kaugemale ma läksin, seda rohkem tuli tunne, nagu keegi oleks seal ja jälgiks. Lõpuks ma ei suutnud seda ihukarvad-tõusid-püsti tunnet taluda ja põhimõtteliselt jooksin minema. Läksin ikka ringiga.
Country Parkis ma kahjuks nii pikalt ringi ei saanud trippida, kui ma lootsin. Kui oleks kauem ja kaugemale läinud, oleks näinud koske ning vabalt ringi lippavaid lambaid (ja võib-olla ka hobuseid), aga kuna ma poole mäe peal jäin lambist korraks paduka kätte, oli niiske ja külm olla. See on ilmselt üks asi, mida ma kõige rohkem kahetsen, et ma ei saanud veeta seal pargis nii palju aega, kui ma oleks soovinud ning teha korralikku matka. Aga mis seal ikka, ongi põhjust tagasi minna.
Hastings ise linnana tekitas vastakaid tundeid. Mida lähemal vanalinnale, merele ja kesklinnale, seda mõnusam ning eklektilisem vibe oli. Teine pool Hastingsist oli selline.. meh. Seda tunnet ilmselt tekitas see, et mina oma peas olin loonud kujutluse pisikesest, intiimsest ja pool-peidetud väikelinnast, saamata aru, et väikelinn Inglismaa mõistes on siiski linn pea 100 000 elanikuga. Ehk kui ma tahaks oma kujutluspildid reaalsusesse tuua, siis ma peaks otsima konkreetselt küla endale 😀
Inimesed olid sõbralikud ning kippusid päris tihti juttu tulema ajama. Väga, v ä g a palju oli inimesi, kes jalutasid koertega. Ma pole seni üheski välisriigis nii palju koerajalutajaid näinud. Veidi jäi selgusetuks, mis tööd inimesed seal kah teevad, et saavad keset töönädalat ja keset tööpäeva lihtsalt pargis oma koertega jalutada ning pinkidel termostassist kohvi juua.
Pargipinkidest rääkides, siis panin tähele, kuidas pea igal pingil Hastingsis (eriti Country Parkis ja West Hilli omadel) on need nö mälestustahvlid. Kui Eestis olen harjunud, et pigem on mälestuspingid kuulsamatele inimestele pühendatud, kes on midagi suurt Eesti mõistes saavutanud, siis seal on pingid päris tavaliste inimeste sildikestega. Üks oli väga armas – perekonna poolt tehtud silt, kus mälestati vanavanemaid, kes kohtusid West Hillil jalutades ning täpselt nende kohtumispaigal see pingike ka oli – imelise vaatega Hastingsile ja merele.
Selline mu reisike oli – ilmselt oleks osanud palju rohkem rääkida, kui oleks end kätte võtnud ning kohe pärast Hastingsis käiku bloginud, aga… parem hilja kui mitte kunagi. Summadest rääkides, siis;
- lennud Tallinnast Londonisse ja tagasi: 114 eur
- majutus koos hommikusöögiga: 308 eur
- kohapeal kulus: 400 eur (siin sees lennujaama kulud, bussipiletid, rongipiletid, söögid, veidi shoppamist, muuseumipiletid jms)
Oleks tegelikult soodsamalt saanud, aga esiteks pidin ma juba Tallinna lennujaamas kulutama 60 eurot, sest ma unustasin oma telefonilaadija maha. Lisaks tulid veel paar mõttetut kulu nagu taksosõit (ma jõudsin Hastingsisse pimedal ajal ja no väga ei tahtnud siis majutuskohta otsima hakata) ja adapter (sest ma unustasin kogemata inglise oma koju). Mõttetult palju kohvi ostsin ka tegelikult 😀
Kui ma ka selle tripiga mõtlesin, et no nüüd küll on Inglismaal mõneks ajaks kriips peal, siis oh ei. Ma juba planeerisin sügiseks uue väikese kohakese külastuse 😀 Mul tegelikult oli plaan valmis + majutuski broneeritud, aga ma vist pean selle kõik ümber mõtlema, sest ma leidsin uue sihtkoha, mis mulle meeldiks natuke rohkem. Vist. Eks ma siin pean nüüd kaaluma, kas ma tahan sellist müstilist, pool-spirituaalset witchy vaibi….võiii tahan täita oma kujutluspildi väikesest poolpeidetud külast vanaaegsete majade, munakivitänavate ja gootistiilis ehitistega. Otsused, otsused.
PS andke andeks mu kaootiline piltide paigutus, ma alles saan seda blogimist taas käppa 😀 