Mõtlesin, et oleks aeg lõpuks ka oma vigadest õppida ja kirjutada reisimärkmeid kohe üles. Sest nagu aeg on näidanud, siis kuus kuud pärast trippimist pole MITTE MIDAGI meeles. So here we go. Selle aasta alguses võtsin seda “new year new me” lauset vist päris tõsiselt ning v ä g a raske südamega otsustasin töökohta vahetada. Kui ma nüüd tagantjärele mõtlen, siis enamik suuri otsuseid/töökohavahetusi on toimunud just aasta alguses.. go figure.
Aga jah, oma armsa Civitta jätsin ma nüüdseks selja taha ning juba mõne päeva pärast alustan hoopis Bigbankis. Oli tõesti kahju minna, sest inimesed on seal väga vinged, aga vahel tuleb edasi liikuda. Hetke ajel otsustasin et premeerida (?) ühe nädalalõpu-reisiga, sest tuleb välja, et mulle täitsa hakkas see solo travelling meeldima. Valituks osutus Viin ja seda väga lihtsatel põhjustel. Ajaliselt sobisid lennud kõige paremini ja see oli kõige soodsam ka.
Reedel oli töö juures lahkumislõuna, mille ajal ma tönnisin omal silmad peast välja. Viiiiimase hetkeni olin kindel, et nope, ma ei hakka nutma, aga näed siis. Ja loomulikult oli mul vaja one-uppida ISEENNAST ja lisaks lahkumislõunale teha ka lahkumispidu klubis. Ma nimelt otsustasin, et kõik 24 tundi pole mu päevas täidetud ja võtsin endale juurde ühe Tartu uue klubibaarlounge personaliteemad. (Reklaamiminut: Kes tahab retropidusid, siis klubi Kompanii ootab teid).
Ühesõnaga, oli hea võimalus kutsuda oma töökaaslased peole. Muidugi otsustamise hetkel olin ma veendunud, et mu lend läheb laupäeva pärastlõunal… Ja kui ma teada sain, et ei, hoopis hommikul ehk mul tuli kella 6se bussiga end pealinna vedada, oli juba hilja tühistada. Õpetussõnad tuleviku-Liisile: ei ole vaja esiteks ISEENNAST ÜLETADA kogu aeg ning pole üldse hea idee teha õhtul enne reisi prallet.
Reede õhtuks ma kahetsesin juba küll, sest ma olin niiiii rampväsinud. Esiteks see päevane emotsioonidetulv ja teiseks… ma nagu ei saanud lõpuni aru, et this is it, ma lähengi ära?? Mis tähendas seda, et ma muudkui lükkasin kõiki pooleliolevaid töid edasi ja siis pidin reedel nagu lollakas rabama.
AGA. Mul pole ikka väga kaua nii võimsat õhtut olnud. Nii paljud tulid kohale ja (vähemalt tundus nii) veetsid väga lõbusalt aega. Ma ei teagi, kas mu lemmikhetk oli kohvitekiila joomine või suures ringis töökaaslastega macarena tantsimine või “ma ausalt lähen kell 1 koju, et lennukis surm ei oleks… okei, kell kaks… no kurat, kolm on viimane piir”… Okei, tegelikult mu lemmikhetk, mis ilmselt mahub mu elu top10 sisse oli see, kui Jami “See viis haaras mind” ajal laulsid kõik “See LIIS haaras mind” ning kohe pärast seda olid mu armsad sõbrad requestinud specially for me Backstreet boysi laulu “I want it that away”.. ja ma lihtsalt tönnisin keset klubi, keset tantsuplatsi??? Täiesti pekkis, tagantjärgi mõtlen, kisub juba silma niiskeks. Ja muidugi lõpetasime õhtu Shootersis, mis oli väga fun üle pika, p i k a aja.
Hommikul muidugi nii fun polnud, kui ma pidin tunnise une järel ärkama, viimased asjad kotti viskama ja bussijaama kimama. Vähemalt ei olnud halb olla.. ma vist magasin enne, kui buss peatusest välja keeras.
Huhhh ok, ma olen nüüd terve aja rääkinud reisile eelnevast õhtust, aga reis ise.. no ma ausalt pole kunagi ühekski reisiks olnud niii ettevalmistamata kui selleks. Kontrollifriik minus ei kiida seda üldse heaks. Okei, mingeid asju ma olin vaadanud, mida teha/näha, aga see oli ka kõik. Kui ma poleks meeldetuletavat meili saanud, oleks ma unustanud isegi check-ini teha.
Peatun MAXX by Steigenbergeni hotellis, mis on väga wow, ausalt. Mul pole üheski hotellis olles nii suurt tuba olnud, ekstra suure vannitoa ja eraldi meikimisnurgakesega. Aga kesklinnast veidi kaugel ning lennujaamast oli tiba ebamugav tulla. Ehk kõigepealt pidin sõitma kesklinna ja siis vaatasin, et hotelli on selline 50 min jalutamist, mis oli väga tehtav.
Aga unustasin ära oma väsimuse, kohvri, raske seljakoti… ja tuleb välja, et Viinis on faking tuuline! Vastutuult jalutada oli ikka väga keeruline. Aga kange eestlasena pressisin edasi. Kuni ca 30 min enne hotelli sain aru, et mu aku (mille olin muidugi unustanud laadima panna öösel) saab kohe tühjaks. Läksin siis kenasti kergema vastupanu teed ja tellisin Bolti 🙂
Kuna lennuk oli varajane, jäi piisavalt palju aega ümbruse uudistamiseks. Jalutasin ringi, tegin pilte… ja läksin siis hotelli magama. Olin Tiktokist varem näinud, et Viinis on salabaarid, nn speakeasy’d. Peidetud sissepääsudega, pead ise üles need otsima. (Kõrvalpõige- kas teadsite, et sellised speakeasyd on Tallinnas ka?? Mina näiteks ei teadnud..). Ja loomulikult mul oli v a j a vähemalt üht salabaari külastada.
Ja väga mugavalt oligi ju laupäeva õhtu. Lõin end taaskord üles, terve aeg ise mõtlesin, kas on ikka vaja.. Üksi reisimise ainus miinus minu jaoks ongi see, et (vähemalt mina) ei tihka väga minna kuskile peole. Üks on see “omg-nad-vaatavad-et-ma-olen-üksik-luuser” hirm ja siis ka see vana hea turvalisuse küsimus. Aga mis siis, i needed to go!
Sissepääs The Chapel baari oli läbi ühe restorani, seega ma lõin kaks kärbest ühe hoobiga ja tegin restos õhtusöögi. Väga hea tartar oli, kokteil kahjuks mitte nii hea.. aga noh, baarmen pidi karsklane olema, et võib-olla ta ei teagi, kuidas Tom Collins maitseb…….
Läbi restorani polnud üldiselt väga keeruline salabaari sissepääsu leida. Hiljem, kui ma välja läksin tänavale viivast uksest, siis jah.. seda poleks ma küll ise leidnud. Aga baar ise.. väga lahe idee iseenesest, aga mu jaoks polnud päris sellist haipi väärt. Ok, võimalik, et ma kujutasin ise ka midagi suuremat ette ja sõbrannadega koos oleks väga lahe olnud.
Aga esiteks oli see nii inimesi täis tuubitud, et oli lausa ebamugav ning ega sinna üle 25 inimese mahtunudki… MIS MA SAAN ARU, ongi speakeasy idee, aga ikkkkkagi. Ühesõnaga, suuremat pralletamist ei toimunud ning olin väga viisakal kellaajal hotellis tagasi.
Tänane kulus suuresti ringivaatamise peale. Paar asja, mis mul nimekirjas olid, kus kindlalt tahtsin käia, oli Belvedere loss, Belvedere 21 ja Rahvusraamatukogu. Et need kõik on esmaspäeval kinni (mu lend läheb teisipäeva lõunal), siis jäigi üle täna need kohad üle kaeda.
Belvedere 21 külastus oli väga muljetavaldav ja nauditav. Upper Belvedere oli.. noh.. tore, aga mitte midagi meeliülendavat. Väljast oli muidugi vaade imeline. Lõpuks Rahvusraamatukogu… mu eluunistus on omada kunagi omaenda hiiglaslikku raamaturuumi, kus riiulid maast laeni ja ülemiste raamatute kättesaamiseks tuleb kasutada redelit.. Niiet võib aru saada, et ma olin taevas!
Jalutasin veel paar tunnikest vanalinnas ja põhiliselt shoppingtänaval ringi, nautisin vaateid (nooo need Viini majad…) ning siis seadsin sammud tagasi hotelli poole. Väga rahustav on kõndida, klapid peas ja lihtsalt.. uneledes imelisi maju vaadata ning vastutulevatele koertele naeratada (i kid u not, pea iga teine inimene jalutas koeraga vastu). Nüüd aga istun restoranis, rüüpan kokteili ja kirjutan blogi. Minu arust väga hea diil. Ja siiiiiis… lähen hotelli, kus mind ootab kuum kohting vanni, raamatu ja veiniga!!
Kokkuvõtvalt muljed senini: Faking külm ja tuuline, aga samas on päikest piisavalt ja kui tuult pole, siis on ikkagi soojem kui Eestis. Viin on ilus linn, aga ei midagi… niii imelist? Ma mäletan, et Rooma jättis mulle väga muljetavaldava tunde, Viin lihtsalt.. on tore.