Mu kõige viimasem sooloreis oli Amsterdami ning ma ütlen kohe ära, et sellega ei jäänud ma absoluutselt rahule. Siinkohal muidugi oleks paslik öelda, et tegelikult polnudki Amsterdam plaanitud niivõrd… mõnusa puhkereisina, kui hoopis väikese vahemaandumisena enne BTSi kontserti Brüsselis. Ma paberil tegin ideaalse plaani, mida ma kõike Amsterdamis teen ja vaatan, kus ma käin pildistamas…aga tõsiasi oli see, et kui kõik tundus ideaalne, siis ma üldse ei arvestanud sellega, et… ma natuke väsin ju ära 😀
Algne reisiplaan oli selline, et alustasin hommikul pool kolm sõitu Tallinna suunas, et jõuda varahommikusele lennule. Terve päev on Amsterdami avastamisrõõmu, et järgmisel päeval ärgata jälle enne kukke ja koitu ning sõita bussiga Brüsselisse kontserdile. Kontserdijärgselt sõitsin kell 2 öösel tagas Amsterdami, kavatsesin mõned tunnid õndsat und näha, et siis jälle ringi trippida ja järgmisel päeval oli juba kojusõit.
Isegi seda kõike praegu uuesti kirja pannes, väsin ma uuesti ära. Ma ei tea, miks ma arvasin, et mul nii palju jaksu kõike teha? Eks ma natuke pettunud olen, sest mulle väga meeldib välismaal pildistada ja väikestel tänavatel ekselda, klapid peas head muusikat mängimas. Õnnnnnneks suutsin ma endale selgeks teha, et see on väga okei, kui ma ei jaksa ega suuda kõike, sest minu eesmärk tegelikult oligi ju kontsert. See, et ma saan Amsterdamis natuke aega viita, on kõigest boonus. Samuti olin ma korra varasemalt juba Amsterdami külastanud, et polnud päris sellist.. kurbust ka sees, et näed, uus riik ning ei saagi avastada.
Lisaks niisama kanalite ääres jalutamisele käisin ma Oudekerk’is, mis juttude järgi pidi olema selline… poolkunstimuuseum koos erinevate näitustega. Noh… see oli omamoodi kogemus jah ning vitraažaknad olid imelised, aga terve kirik nägi välja nagu see oleks renoveerimise all. Pooleldi üleskaevatud põrandad, liiva- ja kivihunnikud igal pool, lampi mingid puidust riiulid tühja taaraga. Kui see oleks olnud tasuta või sümboolsed 5 euri, poleks üldse probleemi. Aga no pea 20 euri maksta oli selle eest tiba palju.
Millega ma jäin väga rahule, oli Martin Parr’i näitus Foam’is (“Very modern and rather ugly”). Mulle endale oma stiililt ei meeldi nii värvilisi pilte teha (ma viimasel ajal pigem selline dark moody poole kalduv), aga tema värvifotod olid imelised. Ma nii hindan fotograafides seda, et nad vaatavad mingit täiesti tavalist eset või hetke ning näevad selles potentsiaali heaks pildiks ja looks. Ma ise üritan ka endas harjutada seda, et hea pilt ei tähenda automaatselt midagi suurt ja uhket, vaid tuleb näha seda “miskit”. Alati mul ei õnnestu, aga seda suurema rõõmuga vaatan teiste autorite loomingut, kes selle käppa on saanud.
Ööbisin ma kesklinnast suhteliselt kaugel, aga see oli taotuslik, ma eelkõige valisin asukoha selle järgi, et Brüsseli bussile minna&tulla oleks mugav. Hotell ise oli pigem motelli tüüpi, ehk selline, nagu filmides näha, kus iga toa uks on nö välja verandale, mitte koridori. Väga põnev oli, aga natuke jube ka, sest ainus aken oli samamoodi ju õue, ning sealt kõndisid pidevalt teised külastajad mööda. Ma ikka hea mitu korda käisin kontrollimas, kas kardin paistab läbi või ei.
Amsterdam ise meeldis mulle väga ning ma kindlasti tahaks sinna tagasi minna nii, et oleks aega rohkem ringi rännata. Mul jäid paar muuseumit ja näitust veel nimekirjas maha tõmbamata, sest 36 aastaselt olla magamata pole naljaasi… seega see konkreetne reisiplaan veel pensionile minna ei saa ning jätan selle tuleviku tarbeks alles.
