Ma pole väga ammu raamatuarvustusi kirjutanud… aga kuna ma loen suhteliselt palju, siis pikapeale hakkavad raamatud (eriti kui lugeda ühte žanri) kuidagi kokku sulama. Või siis vaatan ma mõnd kaanepilti või pealkirja, tean oma peas, et ma 100% seda lugenud, enam-vähem suudan süžeed meenutada, aga püänt enam meeles pole. Eriti juhtub seda just põnevike-thrillerite-krimiteoste puhul. Ja sellisel juhul tekib alati jälle uudishimu ja tahaks teada, mis see lõputwist oli. Lisaks on mul nimekirjas niiiiii palju raamatuid, mille storyline tundub huvitav ja ma tahaks teada, millega see lõppeb, aga samas pole aega kaanest-kaaneni lugu läbi lugeda. Olen aeg-ajalt sellistel juhtudel googeldanud ja üritanud leida spoileritega kokkuvõtteid, sest ma tahan teada kõiki saladusi eksole, aga inimesed on väga viisakad ning ei spoilerda lõppu. Isegi chatGPTst pole abi, sest seal ei saa usaldada, et see twist päriselt selline oli. Katsetasin just ühe loetud raamatuga ja selline tunne, nagu me oleks kahest eri teosest rääkinud 😀
To each their own, eksole, aga frustreeriv on see küll, kui ma tahan teada, kes see lõpuks mõrvar on ja siis öeldakse, et mmm loe edasi ja saa teada. Niisiis mõtlesin ma, et esiteks võiks ma uuesti hakata oma lugemismuljeid kirja panema ja teiseks kirjutan ma postituse lõppu spoilerid kah. Kõik keerud-käärud-whodunnit-mõrvarid-saladused. Ehk on selliseid raamatusõpru veel, kes kunagi tahaks niisama meelde tuletada, mis juhtus või pole neil aega konkreetset raamatut lugeda, aga teada tahaks kõike ikka…
Viimati lõpetasin Riley Sageri teose “Ainsana järel” (The only one left) lugemise. Sagerilt olen ma vist peaaegu kõik ta ilmunud krimkad-põnevikud läbi lugenud ning iseenesest ta kirjutamisstiil ja kirjeldamisoskus mulle meeldib. Minu jaoks on see alati hea kirjaniku tunnus, kui ta suudab puhtalt sõnadega panna filmi silme ees jooksma nii, et ise suurt pingutama ei pea ning nö ette kujutama. Mulle endale meeldivad sellised süngemad ja horrori-vaibiga lood, ning seda oskab Sager väga hästi välja kirjutada. Samas on temaga juba teada, et lõpus on twiste ja keerde ikka kamaluga. Sagerile ei piisa sellest, et on lõpupööre, mis on enamike jaoks ootamatu, vaid sel pöördel on omakorda pööre ja siis veel üks keere kah lõppu suratud. Vahel see toimib, vahel tundub see liiga üle võlli minemisena ja ebausutavana, mis omakorda paneb mõtlema, miks seda üldse vaja oli. Kuna selliseid suunapöördeid tuleb tal just raamatu viimasel paarikümnel lehel ette, siis tundub kõik lõpus järsku kiirustatud ja tempo on lampi nullist sajani. Nii oli ka sel korral. Ühe lõpulahenduse ma (pooleldi) aimasin ära, aga seda, et seal umbes neli tükki veel on, ei oleks uskunud 😀
Peategelaseks on noor, varastes 30ndates hooldaja Kit, kes on viimased pool aastat olnud palgata puhkusel ja seetõttu peab elama koos isaga, kellega läbisaamine on pigem olematu. Üks raamatu liinidest ongi see, mis süütundega Kit elab ning mis tegelikult ta viimase hoolealusega juhtus, et sekkuma pidi politsei ning miks ta töölt kõrvale sunniti. Raamat algab sellega, et tema ülemus pakub talle uut tööotsa. Kit ei saa sellest ära öelda, sest noh.. pool aastat palgata elu, eks. Samas tajub ta kohe ära, et see tööpakkumine on pooleldi tehtud sellepärast, et mitte keegi teine (kes pole meeleheitel) seda teha ei taha ning pooleldi seetõttu, et ta ülemus loodab, et siis läheb Kit ise minema, sest vallandamiseks pole tal alust. Tööpakkumiseks on Lenora Hope’i hooldaja amet. Umbes 50 aasta eest oli Hope’ide perekond piirkonna üks rikkamaid, elades rikaste rajoonis kaljunukile rajatud häärberis. Ühel ööl aga tapeti Lenora õde, ema ning isa. 17aastane Lenora jäi ainsana ellu ning kuigi ta oli kaetud verega, kinnitas ta kuni lõpuni, et tema on süütu. Tänaseks päevaks on Lenora üle elanud mitu insulti, ta ei suuda rääkida ning ta kogu keha on halvatud. Liigutada saab ta veidi ainult ona paremat kätt (näiteks üks kops käega on “ei”, kaks kopsu “jah”). Kõik loomulikult on aastaid arvanud, et Lenora on mõrvar ning nii arvab seda ka Kit. Eks asjale ei aita kaasa ka väike salmike, mida külaelanikud on põlvest-põlve edasi pärandanud:
“At seventeen, Lenora Hope
Hung her sister with a rope
Stabbed her father with a knife
Took her mother’s happy life
“It wasn’t me” Lenora said
But she’s the only one not dead”
Kitil valikut aga ei ole ning ta läheb mõisasse tööle. Lisaks temale (ja Lenorale) on seal Miss Baker (majapidajanna, kes vanasti oli õdede etiketiõpetajanna), kokk Archie (Lenora lapsepõlvesõber), teenijanna/toatüdruk Jessie ning aednik/hooldustööline Carter. Kit elab Lenora kõrvaltoas ning kuuleb sealt öösiti samme ja näeb ukseavast varjude liikumist. Tal tekib küsimus, kas Lenora on päriselt liikumisvõimetu või on asjasse segatud veel midagi/kedagi muud? Abiks suur trükimasin, hakkavad Kit ja Lenora omavahel suhtlema ning Kiti uudishimu hüppab lakke, kui vana naine trükib paberile, et “Ma tahan sulle kõik ära rääkida”. Eks ise oleks ka põnevil, kui pool sajandit tegelikult lahendamata mõrvamüsteeriumi kohta ütleb kõige suurem kahtlusalune, et kle ma nüüd räägin ausalt ära. Mida aeg edasi, seda rohkem aga mõtleb Kit, kas see, mida Lenora talle trükib on päris, kuidagi moonutatud või lausvale? Kas kõik juhtus nii nagu ta ütles? Ja miks kirjutada pikalt ja laialt, kui ta võiks ju lihtsalt öelda, et mina tapsin/mina ei tapnud?
Kogu lugu liigubki kahes rütmis. Üks olevikus, kus Kit avastab järjest rohkem müstilisi asju – näiteks ta eelkäija Mary oli väidetavalt öösel jalga lasknud, aga samas jättis absoluutselt kõik isiklikud asjad maha? Väidetavalt oli kogu mõis olnud mõrvaööl teenijatest tühi, aga selgub, et tegelikult oli sel õhtul seal näiteks Ricky, kes sellest samast õhtust on jäljetult kadunud. Miks teda ei süüdistatud? Kõhedust lisab vana kummituslik mõis ning elanikud, kes kõik näivad mingeid oma saladusi varjavat.
Teine liin põimub oleviku sisse ning on Lenora trükitud mälestused elust külma ning kohati õela õe Virginiaga, oopiumisõltlasest ema Evangeline ning liiderliku isa Winstoniga, kes ajaviiteks rautab toatüdrukuid. Kogu see mälestuste osa maalib Lenorast pildi kui tundelisest ja õrnast tütarlapsest, kes elab üksildast elu ning tahab üle kõige näha maailma ja kogeda armastust. Suhted õega on sisuliselt olematud, jääb isegi mulje, et õde ei salli teda üldse, on rohkem pealiskaudne ja edev, kui et mõtleb sügavamalt. Isa on noh… aasta 1929nda aasta klassikaline rikas perepea. Õige pea tutvus Lenora aga ühe toateenija Berniece’i abikaasa Rickyga, kellega tal tekkis kirglik armusuhe.
Umbes kolmveerand raamatust kulges ühtlases ja meeldivas tempos. Oleviku jutud olid vaheldumisi Lenora mälestustega, mis rajasid pildi kohutavalt rikka neiu kurvast ning üksildasest elust. Olgu sul raha kui palju, aga elu võib ebaõiglane olla ikka… Tema mälestuste põhjal polnud tegu niivõrd ülestunnistuse või jutuga, mis toimus mõrvaööl, vaid pigem rääkis ta algusest peale, mis üldse juhtus, et olukord sellise tragöödiani jõudis. Nagu Sageri puhul tavaks saanud, siis läbivalt oli selliseid müstilisi ja õudus-segmente. Kas mõisas kummitab? Kes siis ikkagi käib ja kõnnib Lenora toas, kui pärast mitmeid Kiti poolt läbi viidud salajasi äkkteste tundub, et vana naine ikkagi on halvatud? Asjale lisab salapära ka see, et Lenora on aheldatud ühte tuppa mitte sellepärast, et ta ise tahab, vaid Miss Bakeri korraldusel. Miks? Lisame siia hulka veel laguneva häärberi, mille nurkades ulub tuul ja mis konkreetselt iga ööga järjest rohkem praguneb, viltu vajub ja kuristiku poole sööstab ning saame täitsa kõhedusttekitava loo.
Mis mind võib-olla nii palju ei huvitanud, oli Kiti juhtum, miks ta töölt kõrvaldati. Seda pigem sellepärast, et seda üht liini venitati niiiii pikaks samamoodi mitme erineva sisupöördega. Ma saan aru, et see oli oluline liin, sest just sellepärast tundsid nii Kit kui Lenora ühtekuuluvust ja see panigi Kiti kahtlema, et teades, mida tema tegi/tegemata jättis, siis igal lool on mitu külge. Aga minu arust oli seda juba liiga palju. Lisaks, häärber lagunes pidevalt ning sisuliselt igal uuel hommikul oli maja veel rohkem kuristiku poole viltu vajunud, läbi maja jooksid hiiglaslikud praod ning kohati isegi varises maapind/maja ise alla merre. Väga veider oli aga, et absoluutselt kõigil oli sellest justkui… ükskõik? Nagu maja, kus sa öösel magad, sõna otseses mõttes liigub hukatuse suunas ja sa lihtsalt.. kehitad õlgu ja lähed eluga edasi? No okei…
Kokkuvõttes iseenesest oli minu jaoks raamat nauditav ning lugemine läks väga kiirelt. Selline mõnus õhtune ajaviide diivanil, kass süles 😀 Nagu ma ka ütlesin, siis mulle endale meeldivad väga kõhedad ja parajalt hirmutavad lood, Sager paneb sellessuhtes alati kirjutamisstiiliga täppi. Lõpp rikkus aga üldmuljet. Oleks naaaaaatuke vähem saladuste lahendusi üle võlli keeratud või mitte nii usinalt igat sõlme kokku seotud, saaks öelda, et 10/10. Seekord jääb see aga pigem sinna.. 6,5/10 kanti.
NIII, nüüd edasi tulevad absoluutselt suured spoilerid. Kui raamatut enda jaoks ära rikkuda ei taha, siiiiiiis… loe edasi omal vastutusel.
Kiti lugu. Tuleb välja, et Kit jättis hooldajana oma raskelt vähihaige patsiendi öökapile kanged valuvaigistid vms vedelema (ta pidi need igal õhtul panema seifi luku taha). Patsient sõi need öösel ära ning suri üledoosi. Kiti süüdistati, et ta jättis need meelega sinna vedelema, kuigi Kit seda eitas. Korra üritatakse süüdistusega minna isegi sinnani, et ta ise söötis need patsiendile sisse. Ta ise peab mitmeid vestlusi iseendaga, üritades aru saada, kas ta kas või alateadlikult ise ei tahtnud seda. Esimene twist on (suht raamatu alguses), et see patsient oli… ta enda ema, kes oli kohutavates valudes ning sisuliselt ootas surma. Tuleb välja, et ta ema ise palus, et Kit jätaks rohud välja, et “kui öösel on valud, saab ta ise võtta ühe tableti”. Kas Kiti ema tappis end meelega või võttis üledoosi kogemata? Kas Kit alateadlikult aimas, et ema tahab end tappa? Neid küsimusi küsib ta kogu raamatu vältel.
Vahepeal leitakse alt kaljudelt/rannast Mary surnukeha. Tuleb välja, et too ei jooksnudki minema. Kahtlustatakse enesetappu, sest tal olevat vastav kirjake taskus. Kit küll üritab politseiuurijat veenda, et tegu on mõrvaga, sest just Maryga alustas Lenora oma loo kirjapanekut. Kit arvabki, et Mary sai teada, mis tol õhtul tegelikult juhtus ning ta tapeti seetõttu. Samuti saame teada, et Lenora jäi rasedaks ja nad pidasid Rickyga plaani põgeneda, kuid neid takistas Virgina ja tema ainsaks põhjuseks oli: Mmm, ma ei taha, et meie pere head nime sellega määritaks. Mõrvade ööl olid nii Ricky kui Berniece häärberis. Lisaks tuleb välja, et hooldustööline Carter tuli sinna tööle ainult selle pärast, sest ta usub, et tema isa ongi Lenora laps, kes jäeti haigla ukse taha umbes samal ajal, kui Lenora pidi sünnitama. Mees oli rääkinud sellest ka Maryga ning koos pidasid nad plaani, et lasevad dna testi teha, et teada saada, kas Lenora on ta vanaema või ei. Selle hommiku eel, kui Mary pidi dna proovid linna viima, jääbki ta kadunuks.
Lenora lugu and oooooh boy is it a long one, hoidke oma piip ja prillid. Kõik, mis Lenora trükkis ja oma pilgu läbi kirjutas, on tõsi. Vahepeal tuleb välja, et ta tegelikult pole oma oma isa bioloogiline laps, sest ta ema oli juba rase, kui abiellus Hope’iga. Ja seda ka ainult sellepärast, et Hope maksis ta loverboy‘le raha, et too ära kaoks ja ta saaks Lenora ema ise ära kosida (ikka suure päranduse pärast). Lenora varjas rasedust väga kaua ning värbas Miss Bakeri end aitama. Kuna Baker oli üks neist, kes ta isaga tiiba ripsutas, siis põhimõtteliselt ähvardas Lenora kõigile rääkida, kui ta ei ole abiks. Raseduse lõpu poole üritas ta koos Rickyga põgeneda, kuid, nagu öeldud, Virginia rikkus selle plaanikese ära. Ta pani Lenora tema tuppa luku taha ning kogu stress käivitas sünnitegevuse. Baker aitas sünnituse vastu võtta ning õdede isa keeldus Lenoral lubamast oma last hoida, vaid käskis Bakeril temast lahti saada. Miss Baker kaobki koos Lenora pojaga teadmata suunas.
Olevikus olles avastab Kit, et majapidajanna maksab miskipärat igakuiselt kinni kohta luksuslikku hooldekodus, kus viibib Berniece. Kit läheb salaja teda vaatama ning too räägib, kuidas ka tema oli tol mõrvaööl mõisas. Nimelt läks ta Rickyle järele, et tabada too teolt, kuidas ta naist Lenoraga petab. Nägi ta hoopis verist ning nuga hoidvat Lenorat, kes käskis tal ära minna. Samal ajal oli ta õde aga veel elus ja karjus kusagil…taamal mõisas… Ehk see süvendab arusaama, et mõrvade taga oli hoopis Ricky ning kõik need aastad on Lenora meest kaitsnud.
Kui raamatu alguses teame, et Virginia, ema ja isa surid sel ööl ning Lenora hoidis verist nuga (olles ise ka üleni verine) ning raamatu lõpupoole saame teada, et ta oli olnud äsja rase, sünnitanud ning ta lapse isa oli samal ajal mõisas, kui mõrvad toimusid, siis järsku hargneb lahti hoopis muu lugu ning selle avaldab ei keegi muu, kui miss Baker.
Kogu lugu oli peaaegu, et tõene…välja arvatud fakt, et see õrn ja tundeline tütarlaps polnud üldse mitte Lenora, vaid hoopis Virginia. Ning see kalk ja õel õde oli omakorda hoopis Lenora. Virginia jäi rasedaks, pidas plaani lahkuda ning ta isa saatis vastsündinud lapse Bakeriga minema. Seega see halvatud naine on hoopis Virginia. Miss Baker, kes teda praegusel ajal hooldab, ei ole üldse mitte see sama aastate tagune etiketiõpetajanna, vaid hoopis… Lenora. Mõlemad õed on elus, aga kuidas?
Üks twistidest on see, kui tuleb välja, et arvati, et Virginia suri samal ööl, tegelikult oli ta elus veel mitmeid kuid. Virginial oli kindel plaan võtta oma armastatud mees, põgeneda ja otsida oma laps üles, aga isa kabinetist avastas ta hoopis Ricky, kes oli vastu võtmas nö vaikimisraha. Perepea Winston Hope’i pussitab surnuks hoopis Evangeline, tema abikaasa ja tüdrukute ema, kes kaitseb Virginiat mehe eest. Kuna ta oli juba ise ka viga saanud, provotseeris Evangeline Rickyt nii palju, et too tegi vihahoos naisele kiire lõpu peale. Virginia otsustas seepeale, et poob end üles, sest milleks ikka enam elada. Kui muidu arvasid kõik, et ta surigi poomise läbi, siis tegelikult murdis ta lihtsalt oma kaela ja kahjustas häälepaelu ning jäi ellu, olles nii halvatud kui ka kõnevõimetu. Seega kogu see jutt insultide tagajärjel tekkinud halvatusest, on vale.
Samal ajal oli Lenora niisis 17, invaliidist õde hinge vaakumas, vanemad surnud ning ta tõsimeeli arvas, et Virginia tappiski nad ära. Kuna kõrivigastuse tõttu Virginia rääkida ei saanud, siis jättis Lenora mulje, et ka ta õde oli ka mõrtsuka ohver. Virginia jäi aga ellu ning oli voodisse aheldatud, terve maja oli teenijatest tühjaks jooksnud ja kõik arvasid, et Lenora on mõrtsukas. Seega tegi ta, mida iga 17 aastane ikka teeb ja maksis perekonna arstile, et too kuulutaks Virginia surnuks. Seejärel kerge switcharoo – Virginia, kes nagunii rääkida ei saanud, sunniti võtma Lenora koht üle, samal ajal kui viimane omistas endale miss Bakeri identiteedi ja läks laia maailma oma pärandirahade eest tilulilutama. Põhimõtteliselt tegi ta kõike seda, mida kunagi Virginia oli ihaldanud majast põgenedes teha. Mingi aja pärast tuli Baker/Lenora tagasi ja nii nad siis elasid kahekesi. Mõlemad üksteist põlastades.
Nii, kena, saime siis kõik saladused teada, eks. OH EI. Kit läks siis koju ära, oma võõrdunud isa juurde, kes teda terve aeg ignoreerinud oli. Viimast polnud kodus, aga mis kodus oli?? Muidugi surnud Mary salapäraselt kadunud kohver. Kit kihutab tagasi mõisasse ning jõuab kohale just sel hetkel, et takistada oma isa Virginiat mõrvamast. Selgub, et Ricky, kes oli Berniece abikaasa küll pettis teda jah, aga mitte Virginiaga, vaid hoopis… Archiega, sest üllatus üllatus, they were gay. Seega tema langes isakandidaadina välja. Kes aga siis oli see teine Ricky? Loomulikult Kiti isa, kelle pärisnimi oli Patrick (ehk Rick ehk Ricky), kes töötas aastaid tagasi mõisas hooajatöölisena. Kui Kit pärast esimesi twiste sai teada, kes rastastooli aheldatud naine tegelikult on, helistas ta isale ja andis sellest teada. Tema isa, kes oli juba Mary tapnud (sest too sai samale saladusele jälile), mõtles siis, et peab ikka selle vana hea Virginia ka maha koksama.
Kogu viimase vastuseisu ajal hakkab aga maja kohe nii lagunema, et minutite mäng ja kogu kupatus kukub merre. Patrick aitab Virginia majast välja tuua ning läheb miss Bakeri/Lenoraga tagasi majja, et seal siis õndsalt surma saada ja patte lunastama hakkama. Viimase asjana ütleb ta muidugi Kitile ka seda, et hoopis tema oli see, kes söötis oma naisele need tabletid sisse, sest naine ei suutnud valusid taluda ja tema ei suutnud sedapealt vaadata. Aasta isa, ma ütlen, lasi oma tütart lihtsalt tapjaks tembeldada ning siis ignoreeris teda terve aeg, lastes tal oma süütundes marineerida.
Millest ma senini aru ei saa, on see, et…. mille jaoks oli Patrickul üldse vaja Maryt (ja ka Virginiat) tappa? Nagu so what, sul 50 aasta eest sündinud salalaps. Su praegune abikaasa nagunii surnud ja üldsegi toimus see enne temaga kohtumist? Okei, jah, ta võib-olla kartis, et Virginia räägib ära ka selle, et ta vihahoos tappis Evangeline ära, AGA… ausalt, kes seda usuks? Ja good luck selle tõestamisega?
Ühesõnaga, päris Lenora ja Patrick surid koos maja kokkuvarisemisega ära ning Kit võttis Virginia enda juurde elama, et teda edasi hooldada. Tundub nagu võiks juba lõpp käes olla, eks. Endiselt EI.
Ühel paar kuud pärast kogu seda draamat, kaob Virginia lampi ära, jättes endast maha ainult ratastooli. Veel mõned kuud hiljem saabub Kitile kiri Virginialt koos lennupiletitega Pariisi. Veel ühe twistina selgub, et hoopis toatüdruk Jessie oli Virginia lapselaps, kes siis tal Kiti juurest põgeneda aitas. Lisaks tuleb välja, et ta polnudki halvatud, vaid terve aeg teeskles ja ootas, kuni ta õde… mdea ära sureb?? Et siis justkui fööniksina tuhast tõusta. Ja nii ta koos Jessiega ära põgeneski, sest lõpuks oli tema kord maailma näha.
Ja hoopis NÜÜD on loo lõpp, kuidas Virginiast sai kirjanik (nagu ta alati oli tahtnud), pani oma traagilise loo kirja, reisis Jessie ja Kiti seltsis mööda ilma ringi ning suri 101 aastasena 🙂